potlatch

olen aru saanud, et potlatch on mehhanism, millega kogukond jagab ymber yhises omanduses olevate maade valdusõigust.

sealjuures teevad kõik osapooled, kellel on lootust saada kogukondliku demokraatliku otsuse kaudu enda valdusse senisest paremaid jahi- vm tulundusmaid kellegi teise arvel, kõvasti lobitööd otsustajate hulgas, jagades heldelt kingitusi. suurmaavaldajad (mitte omanikud, omanik on kogukond) yritavad võistu esinduskogu ära osta ja kallutada.

ma saan aru, et poliitiline võim võiks siin olla enam-vähem kogukonna käes, selle tagatis on kogukondlik tulundusmaaomandi monopol. majanduslik võim on tulundusmaa valdajate käes, kes saavad maa pealt tulu.

et tagada jätkuv tuluvoog, peavad suurmaavaldajad madalhooajal, kui kogukondlik otsustuskogu koos käib (ja kalanduse kõrghooajal pyytud kalast elab), jagama osa tulust kogukonnaga, kui käib sisuliselt tulundusmaa valdusõiguste enampakkumine, kusjuures nii enampakkumiste võitjad kui ka kaotajad on ka oma pakkumised esinduskogule välja maksnud, kaotajad seda tagasi ei saa.

(see "puusalt tulistatud" ylevaade potlatchi varalisest sisust põhineb minu kahtlemata ebakindlatel mälestustel yhest Jean-Loup Rousselot' ettekandest, mida kuulsin hea mitu aastat tagasi. Eesti kehtiva õiguse terminid on puhtalt minu panus, siin võib olla olulisi eksimusi.)

asjad, mis meile meeldivad

nimekiri asjadest, mis meile kõigile meeldivad (Teaduste Akadeemia kebabityrklased ega Jim Ashilevi siin "meie kõigi" hulka mõistagi ei käi). lihtsalt viitan, et ka siia eksinud lugeja võiks oma kallist ajast tunnikese või veerand hakkama panna.

indiaanlased ostavad kasiinorahaga maad tagasi

Dakota indiaanlased kasutavad kasiinotulusid, et hõimumaid tagasi osta, kirjutab Minneapolise ja St. Pauli Star-Tribune.

Täpsemalt on Minnesotas Shakopee linna lähedal elav föderaalselt tunnustatud Shakopee Mdewakantoni siuu hõim hakanud kokku ostma ymbritsevas Scotti kihelkonnas maad sel määral, et Shakopee linnaisad muretsema ajada. lisaks 1880. aastal saadud 250aakrisele reservaadile on aastast 1990 kokku ostetud ligi 2000 aakrit maad, nii et kokku kuulub hõimule praegu yle 2800 aakri. hakkama on pandud 100 miljonit dollarit. see pole veel midagi, ytlevad indiaanlsed, võrreldes sellega, mis meile 1825. aasta lepinguga jäi.

Mida linnaisad – vist linnapea John Schmitt nende hulgas – kardavad, on see, et ostetud maa paneb piiri linna arengule ja laienemisele. Ja äkki on indiaanlased alustanud malemängu kruntide peale?

"See maa võeti pyssiga osutades," ytles seevastu hõimu maadevalitseja Stan Ellison, "Ja meie ostame ta tagasi Ameerikan dollaritega."

See pole kurioosum ega yksi näide, algupärane artikkel näitab, et tegu on trendiga, mis kahvanägusid idarannikust läänerannikuni välja kohutab.

"We will overrun," oli 1968. aastal tuule tiibadesse saanud punase jõu liikumise yks hyydlauseid, kirjutas väljapaistev siuu aktivist ja kirjamees Vine Deloria liikumise teise hyydlause järgi nime saanud manifestraamatus "Custer Died for Your Sins".

Loe ka Vikipeedia artiklit hõimust ja kasiinost.

I became quite defensive about being a Sioux

The more we try to be ourselves the more we are forced to defend what we have never been. The American public feels most comfortable with the mythical Indians of stereotype-land who were always THERE. These Indians are fierce, they wear feathers and grunt. Most of us don’t fit this idealized figure since we grunt only when overeating, which is seldom.

To be an Indian in modern American society is in a very real sense to be unreal and ahistorical.

/---/

During my three years as Executive Director of the National Congress of American Indians it was a rare day when some white didn’t visit my office and proudly proclaim that he or she was of Indian descent.

Cherokee was the most popular tribe of their choice and many people placed the Cherokees anywhere from Maine to Washington State. Mohawk, Sioux, and Chippewa were next in popularity. Occasionally I would be told about some mythical tribe from lower Pennsylvania, Virginia, or Massachusetts which had spawned the white standing before me.

At times I became quite defensive about being a Sioux when these people had a pedigree that was so much more respectable than mine. But eventually I came to understand their need to identify as partially Indian and did not resent them. I would confirm their wildest stories about their Indian ancestry and would add a few tales of my own hoping that they would be able to accept themselves someday and leave us alone.

Whites claiming Indian blood generally tend to reinforce mythical beliefs about Indians. All but one person I met who claimed Indian blood claimed it on their grandmother's side. I once did a projection backward and discovered that evidently most tribes were entirely female for the first three hundred years of white occupation. No one, indeed, wanted to claim a male Indian as a forebear.

Vine Deloria, Jr.
Custer Died for Your Sins: An Indian Manifesto.
New York, Macmillan 1969,
pp 2–3