"ma surun selle oma unenägude kaudu kogu maailma kollektiivsesse alateadvusse, siis hakkab see levima," ytles yks kolleeg.
ma kyll ei kuulnud, mille kohta see käis (jään huviga ootama), aga see on sama hea mõte nagu unenägudesse reklaami osta, ainult et ilmselt odavam.
kõigepealt marssisid sõdurid linnusehoovi sisse. keegi seletas, et see on vägi, suurem kui malev või koosneb mitmest malevast. olime ilmselgelt Tartus või mõnes teises Tartumaa linnuses, seda ma teadsin. (kuigi maastik takkajärgi mõeldes seda ei kinnita. võis uus linnus olla, või mõni igivana.) ilmselt olin seal juba varem kohal, linnusemyyril, mis oli nagu Tallinna linnamyyr, ja vaatasin, ylalt, kuidas põhikontingent sisse tuli. väest suuremat yksust meie poolel ilmselt ei olnudki, nii et kuulusin samasse yksusesse. myyrid tuli täiesti ära mehitada, sest vastane oli peale tungimas, ja mehitatigi.
myyripealne jagunes taladevahedeks. talad hoidsid yleval laia kivimyyri peale ehitatud seina, mille taha sai varjuda, ning katust, mis oli ilusate punaste katusekividega kaetud. neid talasid oli iga viie meetri takka nii palju ja tihedalt, et sealt hästi läbi näha ka polnud. peale minu oli selles taladevahes veel minu lahingupaariline, ilmselt samuti reamees või siis äärmisel juhul nooremallohvitser (noh, tegelikus elus on ta nooremseersant) ja yks ohvitser, yhe väiksema allyksuse – vahest salga – ylem, kellele pidanuks kyllap alluma paari lähema naabertaladevahe mehed. arvatavasti olime kõik kolmekesi rohelises eestilaigulises välivormis, vähemalt minul oli relvaks vana hea rootslaste AK-4 automaat.
siis meie peade kohal oli katusel pikali veel yks ohvitser, rootsiaegses (noh, Gustav II Adolfi aegses) vormis, ilmselgelt tähtsam kui see, kes meie juures all oli, aga vist mitte ka malevapealik. igatahes kõõlus ja vaatas allapoole ja vahel rääkis meiega. musketit tal vist polnud, aga ma seda lõplikult ei välistaks.
oli ootamise aeg, mis tähendab, et ajasime juttu, põhiliselt kaks ohvitseri omavahel. vist see kõrgemal kõõluja rääkis, kuidas oli saadetud käskjalad lõuna poole, et nad laseks siia tulla lõunapoolsetel maakaitsemalevatel. mitte kõigil, aga priskematel. mõtlesin seepeale, et kyllap jääb Valga malev toomata, aga siis tuli mulle meelde, et Valga maakonda ju ei ole, sestap ei ole ka Valga malevat. pidid olema muinasmaakonnad, teadsin. rääkisid veel, et maakaitsevägi on alati parem kui palgasõdurid. need, kes linnusesse sisse olid marssinud, olid palgasõdurid, ja neid ohvitserid (ega meiegi) kuigi palju ei usaldanud.
usaldamatus oli põhjendatud, sest nad sihtisid oma automaatidega kõigepealt omaenda lõugasid. nägin seda talade vahelt. nad olid Eesti kõrbevormis, aga vanas, kumerate laikudega, mitte digilaigulises, ja ma teadsin, et nad on iraaklased, kuigi kummalisel kombel olid nad yhtlasi täitsa mustanahalised. nägin, et kõige lähema nimi oli Enk, sest see oli ta vormil rinna peal ettenähtud kohas kirjas.
ja lõpuks juhtus midagi täiesti ootamatut: needsamad meie omad palgasõdurid hakkasid meie pihta tulistama. sealjuures panin tähele, et neil on ameeriklaste M16 automaadid, mida meil kellelgi polnud. Enk lasi mitu valangut meie poole, arvasin, et ilmselgelt tahab salgapealikku maha võtta. yritasin teda vastu tulistada, aga oli selline tunne, nagu oleks paksud kindad käes, millega ei saa automaati käsitseda, ei leidnud päästikut yles ega saanud õiget laskeasendit võtta. aga surma ka ei saanud, ega haavata.
ärkasin hoopis yles.
POMMUUDIS: pooled taksod on maagilised illusioonid!
niisiis, käisin mina ausa ja korraliku sõltlasena Rahva Raamatu poes, kus kuulu järgi olevat kolme kihelkonna parim valik barbarikeelseid raamatuid. seal ma lõksu jäängi. ostan peale "Fight Clubi" originaali ja Shakespeare'i yhte köitesse koondatud teostekogu (niukesed asjad peavad ju ometi yhel haritud inimesel kodus olema) veel paar lapsepõlvelemmikut ulmekirjanduse hulgast. yks on kõigile teada ja tuntud "Hea uue ilma" originaal, teine Ray Bradbury "Marsi kroonikad".nägin jaburat und.
sõitsin kuhugi, ilmselt Frangistani ehk Lääne-Euroopasse. olin juba lennuki peal, kui nägin, et meie lennuki kõrval on teine samasugune. firma oli tundmatu, kaks frangikeelset nime, mille vahel oli &. väikeste tähtedega kirjutatud, mingis äradisainitud plokk-kirjas, millel teravaid servi oli. värvid olid sinine ja valge, kusjuures sinine oli alumine kaks kolmandikku, selle peal oli valgelt see nimi, ylemine pool oli valge.
sain aru, et mul on tollest teisest lennukist midagi vaja. mõtsin, et jooksen ja käin seal teises korra ära, ehk veel jõuab. aga ei jõudnud, tegin ukse lahti ja seal oli õhk, mida mööda lennuk sõitis. seda mööda ikka ei jookse, sain aru.
no läksin siis tagasi oma koha peale. lennuk oli yldiselt tyhi nagu Tartu buss varajastel hommikutundidel või nädala sees, igatahes siis, kui pole myriaadi tudengeid, kes sinna tahvad sõita. istusin taga vasakul. minu päralt oli terve lennuki istmerida ja minu ja eespoolsemate vahel oli paar täitsa vaba ja tyhja rida (igatahes olid mu vanemad kuskil kaugemal ees).
mõne aja pärast kuulsin, et keegi ytleb, et sooja on ainult 10½ kraadi ja et kõva tuul on. lennukis sees. tuli välja, et olin ukse lahti jätt. läksin ja panin kinni. ja magasin edasi, või vähemalt tegin nägu, et magasin, nii et keegi aru ei saaks. keegi tuligi ukse juurde, aga uks oli kinni.
mõni aeg hiljem olin kuidagi sattunud lennuki saba kylge, millest hoidsin kätega kinni. ei tea miks, kyllap vabatahtlikult või niisama. ja mu ema omakorda minu jalast. kummalisel kombel ei olnud seda tunda. pärast leidis ta mingi mugavama asendi, aga väljas tuule käes olime ikkagi. kuskil Eesti kohal, all olid metsad. kuigi kõrgel me ei olnud, sest puid oli näha, ja siis yhte teed metsa vahel, tee peal omakorda automaadi- või kuulipildujatuld. tõenäolisemalt kuulipilduja, sest valang oli pikk. ilmselt ei olnud meie pihta sihitud, sest leek oli horisontaalne ja kaugel.
ja siis võttis lennuk, ilmselt selleks, et inimestel midagi aknast vaadata oleks, kursi allapoole. olime jõe kohal ja vaade oli tõepoolest kena. lendasime umbes 10 meetri kõrgusel, jõgi oli lai ja mõlemal pool teda mets. ja siis sai jõgi otsa ja lendasime puude latvade vahelt.
mõni koht oli kyll kitsas ja siis pööras lennuk ennast diagonaali ja tegi muid trikke. korra nägin, kuidas parem tiib yhe suure männi tyve kriimustas. mitu korda oli tunne, et nyyd võtab kyll tiivaga puu maha. võib-olla võttiski, ega ma kõrvale ei vaadanud, pigem ikka ette.
kõike seda jätkus seni, kuni jõudsime yhe teeristini metsa sees, mille politsei oli kinni pannud. seal jäi lennuk seisma ja rahvas tuli maha. sealt edasi oli koht, kus ma olin seda kuulipildujavalangu leeki näinud. tee oli lai, oma kuuerealine. ristuv tee samamoodi. korralikult asfalteeritud ja puha. ymber ikka kõrge mets, oma 100aastane ikka. ja siis oli tee peal hulk autosid ja kenake rahvahulk. politseiauto või paar oli risti ees, et edasi sõita ei saaks, politseinikke kah. ja umbes poole tee peal ees oli sinine politseilint, see kilest. teadsin, et see oli Soomaa. Kilingi-Nõmme polnud kuigi kaugel.
siis oli seal veel yks allohvitser, vist Kuperjanovi pataljonist. suvises lyhikesevarrukalise särgiga igapäevavormis (mitte laigulises, vaid selles, mida paraadil kantakse: suvine tavavorm 1), aga tal ei olnud õla peal auastmetähist, vaid millegipärast varruka kyljes nagu ameeriklastel. pulk ja selle kohal kaks linnukest. nigu oleks kapralveebel (aga see on ju ometi absurd). jäin mõtlema, mida see tähendab, arvasin, et võiks olla staabiveebel (kuigi rohkem meenutab vist tegelikult ylemveebli õlakut
meie vaatasime kogu seda rahvakogunemist kahekesi pealt, mõlemad jalgrataste seljas. "ma tean seda kohta kyll," ytles pika habemega Lodjakoja Kalle, tema oli ainus tuttav inime sealkandis, oli kah lennuki peal old. "siin sai yks meie med-jao mees surma." (ja ma siiamaani kahtlen, kas see oli tema kogemus Läänemaa Vabatahtlikust Jäägerkompaniist või Kuperjanovi pataljonist, kyllap ikka Kupist, kus ta tegelikult teeninud pole.)
tegelikult oli asi selles, et need metsad olid täid narkotalusid, seletas keegi teine või seletasin ise, kurjategijate pesasid, ja nyyd oli käimas mingi lahing narkoinimeste ja politsei vahel.
aga kummalisel kombel olime kahe silma vahele jätnud, kuhu meie lennuk sai. sõitsime jalgratastega paremale, sealt tuli meile vastu jalgratta seljas Ringo Ringvee. rahulikult, nigu läheks poodi piima järele. (võis muidugi olla ka see ERMi valvur, kes mul Ringveega segi läks yksvahe.) järeldasin, et Anne Türnpu suvekodu on lähedal. läksime siis vasemale. seal oli koguni kaks parklat, siukest hiigelsuurt. mõlema parkla peal oli lennuk, needsamad kaks. rahvas läks yhe pealt teise peale. pagasit sai kah vedada. Kalle jättis oma jalgratta minu kätte, et minna yhe lennuki peale ja omad asjad sealt kokku korjata.
mis edasi sai, ei oska ma öelda. igatahes tahtsin välja selgitada, kumma lennukiga edasi saab.
Ettevõtte pea kohalt võeti maha Damoklese mõõk. Keerulise operatsiooni läbiviimisel kasutati sama tõstukit, mis on kuulsaks saanud Lihula monumendi ja Tõnismäe pronkssõduri kõrvaldamisega. Eemaldatud mõõk, mis endast enam ohtu ei kujuta, anti hoiule Eesti Ajaloomuuseumi. Muuseumi pressiesindaja loodab, et mõõga eksponeerimine Maarjamäe lossis toob sinna hulgaliselt antiikkultuuri tundvaid turiste Kreekast ja mujalt vanast Euroopast.
