päeva poliitika

vahuveinisotsialistide ja kaberneesotsialistide vahelisele lauale asetati pidulikult lõhe.

paketid, nöör ja räim tomatis

yks ytleb: hakkame muudest huvitavatest asjadest nagu komp. pakett rääkima

teine möönab: kõlab huvitavalt. ma jätan selle sõna endale meelde

esimene imestab: kompensatsioonipakett – sa ei ole sellest midagi kuulnud?

teine meenutab: kuulnud olen. nagu piknikupakett, mis koosneb Pravdast, pooleliitrisest viinast ja räimest tomatis. seisab koos jõupaberist nööriga.

esimene soovib täpsustust: räim tomatist seisab koos nööriga?

teine selgitab pikemalt: pakett seisab koos jõupaberist nööriga. räim tomatis seisab koos kommunismi õndsuseõpetuse toel.

Savisaar tahab Chávezi teha

aga kas ta kavatseb Liivi lahest inimese kohta sama palju naftat ka leida, kui Venezuelal on? loe Jaan Õmbluse ja Edgar Savisaare ettepanekutest, kuidas Eesti majandus päästa. mul jooksis juhe kokku ja sestap kutsun yles:

LAHKU KODUMAALT,
EDGAR!

Venezuela, Egiptus, Venemaa
ja kogu kolmas maailm on sulle valla!

keerasin kokku plakati ja riputasin aadressile http://www.zone.ee/edgarminema/edgar_lahku.pdf.
kui meeldib, levitage. kui leiate parema koha, kuhu yles lykata ja kust teistele inimestele jagada, riputage ja andke kommentaarides teada.

pastelne pohmell ehk ebaolulist eilsest õhtust

kell pool seitse saatis Sveti sõnumi, kus ytles: lähme õlut jooma. saan selle kätte Rolandiga Vallikraavi uulitsas vesteldes. oli vasta tuld ja rääkis rootsi anakronistide laada ja topeltsõja muljeid. võtame Sveti raamatukogust seltsi ja läheme Gruusia saatkonda. Roland tellib hatšapuri, mille kolme peale nahka paneme, Sveti mingi supi (seljanka?), mille seest saan kõik oliivid, mina hartšosupi. lisaks klaas õlut igayhele, mul tume, teistel hele.

sealt läheme edasi Illegaardi. Roland lubab kyll ära minna, aga ei lähe, tuleb Illegaardi kaasa. talle helistatakse, et võtku koju hapukoort kaasa. (hm. oli see nyyd Illegaardis või Marja uulitsa peal väljas või Marja uulitsa peal sees, kui ta räägib oma skvottimismuljeid Ujula uulitsast? ei mäleta.) kolm heledat õlut kahe hinnaga. yhte hoiame Enelile, kaks joome ära Svetiga. Roland ähvardab, et rohkem ei joo, aga joob paar lonksu Eneli oma. jõuab lõpuks ka Eneli, tähtsa sotsioloogitöö sellepäevase jupiga yhele poole saanud. vast kymme minti hiljem lubatust, aga yldiselt poole yheksa paiku. Roland, värske pruulijate gildi õpipoiss, räägib topeltsõja kogemusi, eriti kokteilide segamisest. Sveti ähvardab magama minna, aga ei lähe.

edasi Zavoodi. Roland tellib algul kaks korda kaks sentiliitrit "Plutooniumi", mille me kahekesi ära joome. Sveti ähvardab laulma hakata, kui talle ka "Plutooniumi" antakse. Roland läheb tellima. tuletame meelde, mis laule meie ylejäänud kolme yhises repertuaaris leida võib. saame umbes kaks udmurdi ja kaks setu laulu. vaatan, mis Rolandit kinni peab. vahepeal on ilmunud ka Toomas. Roland teeb hoopis väljas Alexandriga suitsu, mitte ei telli. läheme leti juurde, Roland tellib kuus korda kaks sentiliitrit "Plutooniumi". ootame, kuni need aeglaselt valmis segatakse ja nende hind kokku arvutatakse. viime lauda. peame aru ja jagame ära, nii et Toomas ei saa midagi (ei taha, sellepärast), Sveti ja Eneli saavad kumbki kaks sentiliitrit, meie Rolandiga kumbki neli sentiliitrit. laulame vaikselt ja tagasihoidlikult setu šlaagrit "Pirgo sõidi Petserehe". Sveti segab vahele, sest teab yhte värssi, mida ma eest ei öelnud. parandan ennast. Toomas saab laulust ainult nii palju aru, et keegi jõi ennast väga purju, kuigi truilt ja ustavalt kaasa laulab. (aga see vist ongi kogu laulu mõte yldjoontes, joomise kahjulikkus ja karskuspropaganda või nii?) Sveti ähvardab jälle magama minna, mistap suundume Krooksu asemel Supilinna, et seal ära proovida Sveti toodud ukraina viin.

Toomas paneb ette teha tee peal yks "Tsairo mairo". teeme. Eneli närib tähte ja seetõttu teist korda laulame läbi Toomasega kahekesi, sealjuures paari viimase rea järjekord läheb sassi. Toomas võtab syy omaks, kuigi seda ka mulle jagub. jõuame Kloostri poe juurde. Toomas, vihmavari käes, pöörab ringi, et minna veel mingite inimestega kohtuma, kellega lubanud on. meile jääb kamba peale ainult Sveti vihmavari, mille alla mahub ka Eneli. Roland näeb Herne uulitsas vabalt yle nende peade ja vihmavarju ning tunnistab, et tunneb ennast tõeliselt pikana, pikemana kui tavaliselt. käime Herne poes. Roland ostab purgi marineeritud terveid kurke. surub selle mulle kätte ja keelab maha pillata. ma ei pilla.

jõuame Marja uulitsasse. joome ära Sveti ukraina viina ja sööme ära kurgid. korra joome Elsa Gretškina terviseks või pigem mälestuseks. räägin Rolandiga beibejuttu relvadest. Sveti tuletab meelde Dneprodzeržinski linna nime, hiljem laseb arvutist Ižkari humanitaarlytseumi udmurdi-vene koori lauldud laulu "Kaunistagem eesti kojad" ja esimese vene helifilmi seest dresiiniga sõitva mari laulu (mis on nagu mari rahvalaulud ikka). annan Enelile kaks mari kandlelugude õpikut, mis koosnevad põhiliselt nootidest ja mille hommikul neid ustavalt säilitanud Jaak-Alberti käest Herne uulitsas tagasi sain. Roland näitab Svetile mälupulga pealt pilte, mille Katrin ajaloomuuseumi kogudes säilitatavast muinasaegsest varustusest ja muinasaegsetest ehetest teinud on. loeme ukrainakeelset valimispropagandat, mis räägib meile, miks Ukraina Parteid peaks Kiievi linnaraadasse valima. Sveti räägib ukraina ortograafia erijoontest. Rolandi arvates on tunne revolutsioonieelne. tuletame meelde Lesja Ukrainkat ja maja, milles ta Tartus elas. ajan uulitsate nimesid segi, aga lõpuks vist nimetame ikkagi asukohaks Kastani uulitsa. Eneli kurdab, et kavatses kyll tubli olla, aga ikka on siin. aga õige pea, umbes kesköö paiku, läheme laiali.

mitut taime ja seent tunned sina?

kas oled moodsa kaubahalli külastaja? kas teed vahet loodusliku kõrrelise ja loodusliku kaunviljalise vahel?

rääkides sellest, miks osa maailma rahvaid on pannud alused edukatele põlluharijate kultuuridele ja teised jälle mitte, kysib Jared Diamond "Püssides, pisikutes ja terases", kas kytid-korilased ja algajad maaviljelejad tundsid hästi kõiki kohalikke taimeliike ja nende kasutusvõimalusi või jäi mõne perspektiivika taime eellane neil kahe silma vahele.

selle peale pakub ta välja vastuse ja pajatab õpetliku loo sellest, kuidas angloameeriklased eriti seeni ei tunne ja kuidas seente taimede hulgast välja arvamine seda tendentsi sealsete bioloogide hulgas syvendab:

"Mis puutub esimesse küsimusse, siis uurib rahvaste teadmisi ümbritsevas looduses leiduvate metsikute taimede ja loomade kohta omaette teadusharu, mille nimetus on etnobioloogia. Uurimine on keskendunud eriti just maailma vähestele säilinud rahvastele, kes elatuvad küttimisest ja korilusest ning põlluharimisest ja kelle peatoidus sõltub seniajani loodusest hangitud ja looduslikult toodetud toiduainetest. Üldiselt on uurimused näidanud, et niisugused rahvad on elavad loodusentsüklopeediad, kes teavad oma keeles tuhande või rohkemagi taime- ja loomaliigi nime ning tunnevad põhjalikult nende liikide omadusi, levikut ja kasutusvõimalusi. Et inimesed muutuvad üha enam seotuks ja sõltuvaks kultuurtaimedest ja koduloomadest, kaotavad need traditsioonilised teadmised järk-järgult väärtuse ja lõpuks ununevad; lõpptulemus on moodsa kaubahalli külastaja, kes ei tee vahet loodusliku kõrrelise ja loodusliku kaunviljalise vahel.

Üks tüüpiline näide. Viimase 33 aasta jooksul, mil ma olen teinud Uus-Guineal bioloogilisi uuringuid, olen välitöödel pidevalt viibinud uusguinealaste seltskonnas, kes seniajani tarvitavad laialdaselt looduslikke taimseid ja loomseid saadusi. Ühel päeval olin koos oma foré hõimu kuuluvate kaaslastega džunglis näljas, sest üks teine hõim oli tõkestanud meil tagasitee baaslaagrisse. Üks foré mees naasis suure seljakotitäie metsast leitud seentega ja hakkas neid lõkkel küpsetama. Lõpuks ometi lõunasöök! Ent siis turgatas pähe ebameeldiv mõte: mis siis, kui seened on mürgised?

Selgitasin kannatlikult oma kaaslastele: ma olen lugenud, et mõned seened on mürgised, olen kuulnud, et üks Ameerika eriti hea seenetundja suri, sest söögiseeni on mürgistest raske eristada, ja et kuigi me oleme näljased, ei tasuks siiski riskida. Seepeale said mu kaaslased vihaseks, käskisid mul suu pidada ja kuulata, kuni nad mulle mõned asjad selgeks teevad. Olin ma ju neid aastate viisi küsitlenud sadade puu- ja linnunimede kohta ja miks ma siis nüüd neid solvan, arvates, et nad ei tunne seeni? Ainult ameeriklased võivad olla nii rumalad, et söögi- ja mürgiseened segi ajavad. Edasi pidasid nad mulle terve loengu 29 erinevat liiki söögiseente kohta, öeldes foré hõimu keeles iga seene nime ja koha, kust seda seent metsas otsida. Nende korjatud seen olevat tánti, ta kasvab puudel, on väga maitsev ja täiesti söödav.

Jared Diamond.
Püssid, pisikud ja teras. Inimühiskondade erinevad saatused
Inglise keelest tõlkinud Ann Kivikangur
Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002
lk 145-146