the fate of Akkala Saami

Corcaighist laments the extinction of the Akkala Saami language, generally repeating the propositions put forward by Wikipedia. I know little about the language or the sources but nevertheless some ideas crossed my mind. doubtless these may be erroneous and easily repudiated.

Akkala or Ahkkil Saami used to be considered a dialect of Kildin Saami. ironically, it was just the most recent chunk of Saami to be awarded the honour of a separate language by linguists. and there is quite a lot of documentation of Kildin from the past two centuries. that includes an almost mainstream dictionary of several tens of thousands words.

so: what is documented of Ahkkil Saami could well be found by looking into materials claiming to be either Kildin or Russian Saami or Eastern Saami (respectively Lapp). of course, you would have to know the toponyms, the villages or communities (the Northern Saami equivalent term is siida) and the families to look for.

in any case, even an Ahkkil literature could be constructed, if someone only had the will and the connections and the necessary Kildin proficiency to do so. some differences between Ahkkil and Kildin, moreover, could be traced by means of fieldwork conducted among speakers of neighbouring dialects.

(the blason populaire genre usually documents the peculiarities of a related neigbouring dialect or language, which has distinct differences from that of a native speaker. and, of course, there is the habit of mocking neighbouring accents, which -- according to my experience -- is not uncommon among the Northern Saami.)

the ten Saami languages form a chain or a continuum with one or two distinct boundaries blocking mutual intelligibility.

manin ii giige čálli maidege sámi Wikipediai?

leatgo gullan sámi Wikipedia birra dahje oidnen dan? geahčalin juste, ahte measta ii giige čálli doppe, dušše Trond Trosterud ja bára eara olbmuid. (ja dieđusge olgoriikkalaš robohtat, geat dahkot linkkaid sámi Wikipedias eara gilliin Wikipediaide.)

movt oažžut veahkki? boađe donge.

jus it lea oidnen sámegiel Wikipedia, geahča váldosiiddu dahje varas rievdadusaid.
juohke artihkkala luvtte lea linkka "ođasmahte", mas gávdno die báikki, gos sáhttat čállit dahje buoridit artikkala. omd: artihkkal Stockholbma gávpoga birra ieš lea dáhppe ja rievddit dan sáhttat donge dáhppe.

dál lie deháleamoš ovttasbargoartihkkal, maid ovttas ráhkaduvvo, sámi albmoga birra. jus dieđet maidege sámiid birra, boađe ja čálle. sámi historjjá artihkkalis dušše ii leat dál measta maidege.

miks tsenseerida muinasjuttu

Kaja kysib: "Miks, miks tundus lapsepõlvine lemmik, Perrault´ "Muinasjutud", üle mitme aasta uuesti lugedes nüüd mulle äkki õõvastav, ebakohane ja isegi jõle?"

seda siis lastele ette lugemiseks. kuigi Kaja lõppeks selle eelarvamuse kahtluse alla seab (lugege ise), tekitab see eelarvamus parasjagu segadust. tema näidetega: miks ikkagi lasteraamatus

• Saabastega Kass valetab ja petab oma isanda nimel
• inimsööja lõikab une pealt oma tütarde kõri läbi ja
• rahapuuduses vanemad viivad oma seitse poega kahel korral metsa surema?

pakun ajaloolise seletuse. kysimus on lihtsalt selles, et 19. sajandi väikekodanliku eluviisi levides siirdusid säärased muinasjutud täiskasvanute omavahelisest suulisest meelelahutusest raamatutesse, mida lastele ette loeti. ja sestsaadik on nad yleminekuajas.

kusjuures Perrault' ja Grimmide muinasjutud on juba tsenseeritud: Perrault tegi seda õukonna peenema fuih-fuih-seltskonna tarbeks ja Grimmid laste tarbeks. põhimõtteliselt tarvitasid nad puuraidurite ja noorte neiude ja yldse täiskasvanud inimeste lugusid, mida nood omavahel rääkisid. noh, Võrumaal köögilaua ääres meesterahvaste seltskonnas viina võttes olen ise kah kuuld lugu, kuidas Võru miilitsas kahest joodikust arestikambris nädalavahetusel kurjade kokkusattumiste tõttu sült sai. ikka räägitakse siukesi lugusid, samuti kui SL Õhtuleht myyb verd piltide peal. nõudlus pysib.

suur osa neid meile lasteraamatutest tuntud lugusid võib olla aastatuhat või mitu vanad -- millele viitab lai levik Iirimaast Indiani --, aga laste tarbesse arvatud esmakordselt alles kirjalikus versioonis mõnisada aastat tagasi. yhtlasi on sama ajaga muinasjutuvestmine täiskasvanute omavahelisest meelelahutusest kadunud, alates sellest, kui romaane ja ajalehti ja kõiksugu rahvaraamatuid lugema hakati. (Bettelheim räägib yldiselt juba muinasjutu kui lasteraamatu traditsioonist.)

niisiis: et Grimmide ja Perrault' muinasjuttudest tänapäeva mõistes vägivallatut ja seksivaba laste meelelahutust saada, on paar järgmist tsensuuriringi täiesti omal kohal.

kah koledaid lugusid kirjutanud Hans Christian Andersen aga mõtles omad lood ise välja (põhimõtteliselt samuti kui Oscar Wilde), mõni yksik ainult on enne raamatusse raiumist suulisel kujul olemas olnud. nii et need väljendavad eelkõige tema enda kurba meelt ja maitse-eelistusi. Anderseni lood on seega ka laia auditooriumi peal enne avaldamist testimata, samas kui Perrault' ja Grimmide omad on syžee poolest kindlad hitid juba ammu, nii et nende taastrykkimine peaks olema suht riskivaba, kui stiiliga mööda ei panda.

traditsioonilised lastejutud on kogu aeg olnud näiteks loomajutud (rebane, hunt ja karu -- teate kyll), mis kavaldamise ja ylekohtu ja vägivallaga samuti silma paistavad, ent on õpetlikud ja hoiatavad inimesi selle eest, et elu on karm, aga ebaõiglane. või midagi sellist olen ma pärast toreda muinasjututeadlase Ülo Valgu loengute kuulamist uskuma jäänud.

tunnistan ausalt yles, et olen teinud ka ise yhe sigaduse, mis eelnevasse juttu puutub: nimelt eranditult lõuapoolikute lapi (vana)meeste räägitud juttudest kokku pannud tavalises koguses vägivalda sisaldava muinasjutuvalimiku ja siis lasknud seda värvimisraamatuna turustada. õnneks oli kujundaja folklorist, keeletoimetaja suli ning kirjastaja hea huumorimeelega.

raamat sai siuke: "Hundiks pandud noormees".

vägivalda on seal parasjagu, seksi vähem, vast kahes-kolmes jutus ja enamasti vihjamisi. aga mäletan selgelt tõlkimise ajast yhte irvitamist raamatule pildid teinud Ellomiga. kombekuse nimel mõtlesime välja, et ulja suli kysimust truule ahjule kolme tytarlapse kohta võiks tõlkida "kas need neiud on lõtvade elukommetega?", kui lapi originaalis seisis must valgel "fuorat", mille etymoloogiline vaste eesti keeles on "hoorad". mis sai, lugege raamatust ise.

põhimõtteliselt sai too raamat umbes samasugust boreaalset teistmoodi-muljet silmas pidades tehtud kui Ehina "Unesnõiduja" ja Kaplinski "Kaks päikest", esimene legendaarne tšuktši muinasjuttude kogu ja teine igasugustest yle maailma kokku korjatud lugudest.

yks tuttav rääkis "Unesnõiduja" kohta oma irmsat mälestust lapsepõlvest: ta oli vist kuueaastane või sinnakanti, kui plaadilt Ehina enda sisseloetud lugusid mängiti unejutuks. olid hirmsad. tõesti. ongi. räägiksin lapsele ise kah pigem seda lõbusat lugu, kuidas vares kõigepealt surnut teesklevale rebasele paugu vastu sabaotsa paneb, et teada saada, kas ta ikka tõesti surnud on. (rebane selle peale aga ei liiguta oimugi, kuigi on valus. siis on vares julgem ja tuleb lähemale, virutab nokaga kõhtu. rebane ei liiguta ikka midagi, vares jääb uskuma. läheb silmi nokkima, aga siis võtab rebane ta hambu. ja nii tagasi ja nii edasi, teate kyll, kaunis lugu blufist ja riskist.)

guokte ođđa sápmelaš blogga / kaks uut lapi blogi

Johan Ailo čallá politihkka ja mediaid birra. soma. sáhta leat juo boaris blogga, muhto in nagoda eambbo geahččat leago (lean ain váibban ja sáhttan buohccistit). poliitikast ja meediast kirjutab. kena. võib ka vana blogi olla, aga ei jaksa vaadata, kas on (olen väsind ja vist kylma saand). omd: Min Áigi ja Áššu ovttastahttojuvvojit, nu ahte beaivvalaš sámegielaviisa lea vejolaš. nt: ajalehed Min Áigi ja Áššu yhinevad, nii et põhjalapikeelne päevaleht on võimalik.

Ihpil čallá eanet iežamet eallima ja universtitehtta birra. sus lea doppe okta nieida, gean liiko. kirjutab rohkem omaenda elust ja ylikoolist. tal on seal yks tydruk, kes talle meeldib.

(ja Anja oabbá galggašii eanet čallit go son nu bures máhttá. võiks tihemini kirjutada, sest nii hästi oskab.)

in beasa

lohken Villle blogga, gos muitala, mot davás vuolggii. veahá váivi lea, go in beasa ieš Sápmai dan geassi. na juo, boahtá dálvi ja de várra beasan. muhto álgán vajálduhttit giella - in duođas nagoda juohkes sátni sátnegirjjis geahččat ovdalgo čállán.
manimus gearddi go finadin Sámis, ledjin eestilaš joavkku Raud-Ants mielde Östersunddas (leago dien báikkis makkárge davvigielat namma? in lea gávdnon) Liet-Lavlut dáhpahusas. ja dat báikki lei gal eanet Ruoŧŧa go Sápmi. muhto eat mii beasamet olggobealde gávpogii. duoddaris lea gal earálágan.

laplaste blogisid

siukese leidsin kõigepealt.

seejärel blogigoogeldasin sõna "sápmelaš" (tõsi diaktriitiliste märkideta, aga kirjutada tuleb ju ometi korralikult).

esimene vaste oli tema. on vähemalt Kárášjohkast pärit, isegi kui praegu Romsas õpib. tema õde tunnen paremini, aga ta ise vist ytles kah viimati tere, kui kohtusime. jubedad aktivistid mõlemad formaalseid organisatsioone pidi, ega muidu ei tunnekski. ja tema viitab muid laplaste blogisid kah ja kirjutab lapi keeles. mõnus.

yks Ville-nimeline poiss tundub ysna asjalik ja kirjutabki igasugu asjadest. tuleb läbi lugeda.

yhes lulelapikeelses on kyll ainult kaks posti, aga mõlemad tänavused.

ja mingi lingikogu lapi keele kohta neile, kes yhtegi lapi keelt ei oska. (õppige! lihtne on. ilus on. RSSiga saab koju tellida. ja www.yle.fi pealt iga päev veerand tundi uudiseid vaadata, soomekeelsete subtiitritega.)