Leedu Islamivabariik

kuumus ei jäta puutumata. loen Leedu uue tsensuuriseaduse ingliskeelset tõlget ja näen seal sõnu: "as prescribed by Information Society Development Committee under the Government of the Islamic Republic of Lithuania".

tegelikult on lihtsalt "Republic of Lithuania", aga seaduse mõttest ei jää selline lugemine kaugele. vägivalda, lõhkumist ja paljast ihu tohib näidata ainult öösel või internetiteenuse pakkuja ylesseatud filtri tagant.

samas lugesin yks hommik unise peaga A. Laikmaa tänavasildi Alavainu tänavaks. 

käänete tundmine -> läti keele oskus -> võim kogu maailma yle

yks hirmub: appi, Google tõlgib läti keelest eesti keelde kah. ilmselt UM-protokolli kaudu

teine tunnustab: vinge

esimene imestab edasi: aga suutis db.lv peal paar täiesti usutavat lauset moodustada. see tekitab umbes sama suurt aukartust ja hirmu Google'i tehisintellekti ees nagu kunagine avastus, et ta eesti keeles käänata oskab. robotid tulevad ja võtavad varsti võimu, karjub minus pisike ludiit

teine kontreerib: seepeale võiks pisike oportunist märkida, et "I, for one, welcome our new Google overlords"

varjuda! heidan meemi! meem!

Notsu heitis.

***

reeglid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

***

pere: "norm on yks AK-47 pere kohta enesekaitseks, tänavale ei tohi vist temaga kah minna"

minu otsinguga - sõprus site:kontorikoonlane.blogspot.com - ei sobinud ykski dokument. (ongi liiga abstraktne sõna. ei tarvita siukesi väga, us-liite vastu on kah allergia.)

armastus:
1) armastus ja hambahalu, halusa omma mõlõmba/ armastus om süämeh, hambahalu lõvvaluuh;
2) Tea, et minu moodi meremehe armastus / see ei ole mitte tühi tuulekeerutus! / Vaid see tunne mehe meeltes möllab maruna

mina ise:
1) õnneks ma ise midagi võrreldavat ei öelnud, aga takkajärgi mõtestades koguvad öeldud sõnad ikka rohkem kaalu.
2) ega ma ise ka heebrea tähti ei loe, aga võiks ära õppida. oskad tähti kyllalt kiiresti välja lugeda – jidiši keel nagu maast leitud.
3) vormi kandmise korraga oli yldiselt parem, kuigi ma ise nägin ikka ysna kole välja.

mida iganes:
Me sõitsime läbi kõik mered,
kus iganes peatus me laev,
:,: me panime voolama vered,
end rikkasti tasus me vaev. :,:

(kõige lähem asi, mille Koogel leidis. viimati laulsin seda yleeile lõpmise rännaku lõpmises otsas. yldiselt tarvitan vormelit "mida tahes".)

***

edasi? noh, ytleme, et Laanesluusija, Kirjasvig, Polaarkaru, Polaarkoer, Linda.

väike päike igas päevas

yks ettevõte on avanud kogemata igale oma spämmilisti osalisele võimaluse kirjutada midagi kõigile teistele listilistele ja nyyd ongi meie kõigi postkastides sama hästi kui jututuba, oma 50 kirja on tulnud. saan neid kirju sellepärast, et toimetuse yhine aadress on ka millegipärast nende spämmilistis. täitsa lõbus. sellised syndmused yhtlasi loovad kambavaimu ja töökollektiivi yhtsust. homme on ka toimetuse jõulupidu, nii et täitsa kohasel ajal. 

põhiliselt on inimesed nördinud, miks nad teiste kirju saavad. järgmises etapis on inimesed nördinud, et kirjadele listi vastatakse, soovitavad vastamata jätta. kolmandaks yritatakse väljendada listile soovi sealt lahkuda, kuid ega siis masin nende soovi kuulda ei võta (suurepärane illustratsioon sellele, kuidas suurem jagu inimesi resp hingi ei saagi sansaara-rattast iseseisvalt välja, vaid vajavad bodhisattva abi, muide). neljandaks leiavad veel yhed inimesed, et on täitsa lõbus, et ärdagu neid kyll välja arvatagu nii lõbusast listist. ja siis saatis yks online-ajakirjanik lingi uudisele, mis kogu sellest naljast räägib. 

kummaline, et konkurendid ega lihtsalt teised turundajad või reklaamiinimesed pole veel tabanud ära tasutareklaamikanali avanemist. 

kanali kogemata avanud ettevõte pole seda veel sulgenud, kyll aga saatis kyll sellise kirja:

Hea klient,

Seoses it-töötaja eksimusega palume enam mitte vastata “Vasta” või “Reply“ nupuga äsja saabunud Xxxx Xxxxx Xxxxxx kliendi rahulolu uuringu e-mailile!

Palume vastused saata aadressil xxxxx@xxxxxxxxx.ee

Siirad vabandused,

Sinu Xxxx Xxxxx Xxxxxx

manin ii giige čálli maidege sámi Wikipediai?

leatgo gullan sámi Wikipedia birra dahje oidnen dan? geahčalin juste, ahte measta ii giige čálli doppe, dušše Trond Trosterud ja bára eara olbmuid. (ja dieđusge olgoriikkalaš robohtat, geat dahkot linkkaid sámi Wikipedias eara gilliin Wikipediaide.)

movt oažžut veahkki? boađe donge.

jus it lea oidnen sámegiel Wikipedia, geahča váldosiiddu dahje varas rievdadusaid.
juohke artihkkala luvtte lea linkka "ođasmahte", mas gávdno die báikki, gos sáhttat čállit dahje buoridit artikkala. omd: artihkkal Stockholbma gávpoga birra ieš lea dáhppe ja rievddit dan sáhttat donge dáhppe.

dál lie deháleamoš ovttasbargoartihkkal, maid ovttas ráhkaduvvo, sámi albmoga birra. jus dieđet maidege sámiid birra, boađe ja čálle. sámi historjjá artihkkalis dušše ii leat dál measta maidege.

ilus Chávezi pilt

leidsin Dickipediast ilusa Hugo Chávezi pildi ega suuda seda jagamata jätta. niiiiiiii kaunis.

päeva linnud

Irve blogi põhjal kuulutan tänase päeva lindudeks limavästriku ja hapukure. rebimine oli tihe, palju õnne!

asjad, mis meile meeldivad

nimekiri asjadest, mis meile kõigile meeldivad (Teaduste Akadeemia kebabityrklased ega Jim Ashilevi siin "meie kõigi" hulka mõistagi ei käi). lihtsalt viitan, et ka siia eksinud lugeja võiks oma kallist ajast tunnikese või veerand hakkama panna.

mis kyll on selle meistri mõttes?

She sees another fire, in memory: coke glow of a smith's forge, driven by the exhaust of a vacuum cleaner. Beside her the old man held the drive chain of some extinct motorcycle, folded neatly into a compact mass and fastened with a twist of rusty wire. To be taken in the smith's tongs and placed within the forge. To be beaten, finally, incandescent, into a billet of their strangely grained Damascus, ghosts of those links emerging as the blade is forged, quenched, shaped, and polished on the wheel.
Where did that knife go? she wonders.

William Gibson
All Tomorrow's Parties
1999
(Berkley 2003, p 94)

pildi tegi
Ralf Pfeifer

kyberpungi isake Teeme Ära kohta & tsaariaegne prygi

nagu tavaliselt, kui juhtub midagi eriti blogimisväärset, ei jaksa ma sellest oma kogemust yles kirjutada. (no pronksiöö oli õnnelik vastupidine juhus.)

selle asemel viitan ja tsiteerin, mida ytleb asja kohta kyberpungi isake Bruce Sterling oma Wiredi hõlma aluses blogis: Estonia's Digitized Garbage, lugege. põhimõtteliselt rabas nähtus teda niivõrd, et ta copy-paste'is ära Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse levitatud ingliskeelse pressiteate.

ja noh, kirjutas sellele lyhikese selgitava eessõna:

Here on BEYOND THE BEYOND, we don't normally post raw, unsolicited press releases, but you ponder the motives and thinking behind an effort like this, and it's actually kind of scary. I'd be betting good money most of these Google Earth-tagged illegal dump sites date to the Soviet era. So you've got this Estonian cybergreen millionaire's web 2.0-style participatory scheme to scrape his nation's surface clean via orbital oversight... Russia would never dream of a campaign like that. USA, way too sloppy. Even Sweden Finland and Norway would be hard put. Ultra-tidy, public-spirited Switzerland maybe, but gee whiz... who are these people?

siiski, yhe tähelepaneku ma lisaks siia juurde. Oop muljetas juba nõukaaegseid pudeleid ja arvas, et kaevamisel jõudnuks eestiaegsegi sodini. meie aga – Sinimaniseele ja sõbrad – leidsime Otepää kihelkonnas Puka-lähedases Rebaste kyla lipujaamas (vist oli nr 794) isegi märkimisväärselt kaevamata yhe tsaariaegse nekrutite või kutsealuste arvelevõtmise protokolli blanketi, millel oli ka paar 1904. aastal täidetud rida, ilusas tsaariaegses käekirjas ja musta tindiga. oli heas seisukorras. lähedalt imetleda polnud aega, otsustasime kinkida arhiiviteadlase haridusega sõbrale, kes töötab Tartus genealoogina. võib-olla kirjutab sellest ka Valgamaalane.

kulgetav kulg on pysitu kulg

Raton and Playboy use the black two, maybe three times in a day and a night. Three times with the black, then they must use the white as well. The white is more expensive, but too much black and they start to talk fast and maybe see people who are not there. "Speaking with Jesus," Playboy calls that, but the white he calls "walking with the king." But it is not walking: white brings stillness, silence, sleep. Silencio prefers the white nights.

Silencio knows that they buy the white from a black man, but the black from a white man, and he assumes this is the mystery depicted in the picture Raton wears on the chain around his neck: the black and the white teardrops swirling together to make roundness; in the white teardrop a small round of black, in the black a small round of white.

William Gibson
All Tomorrow's Parties
1999
(Berkley 2003, p 26)

interneti jututuba otsib keeletoimetajat

seoses kogu selle leedondusega, mis yle eestikeelse meedia ja blogosfääri praegu möllab, tuli meelde yks mitme aasta tagune haiglane mõte: kõige hullem töö oleks interneti jututoa keeletoimetaja. mõtlesin neid vanu telneti- või IRC-põhiseid, et kirjutad käsureale teksti, lööd enterit ja tekst ilmub nähtavale teistele samal kanalil olijatele. (muide, Olev Hannula juhtumis, millele kah Leedo kaasusega seoses on viidatud, oli oluline osa tõendusmaterjali just kuskilt IRCst.)

minu mõte oli see, et kui kasutaja vajutab enterit, siis ilmub tekst nähtavale kõigepealt keeletoimetajale, kes peab 2 sekundi jooksul tuvastama keele- ja stiilivead, sõnastuslikud ebatäpsused, vildakad või eksitavad laused, need parandama, nii et tekst oleks õigekeelne ja lihtsasti ning yheselt arusaadav. siis vajutab ise enterit, et tekst ylejäänud kasutajateni jõuaks.

edasi mõeldes: põhimõtteliselt oleks võimalik palgata ka MSN-keeletoimetaja (aga tema saaks ilmselt palka Microsofti või mõne tolle sidusettevõtte käest, lõppkasutaja ostaks teenust Microsofti kohaliku esindaja käest) või Skype'i vestluste toimetaja. spellerite jms keeletehnoloogia abil on seda tööd võimalik mõistagi teataval määral automatiseerida, aga eesti syntaksist vist miski siuke loom praegu veel jagu ei saa ja inimmõistus peaks asja niikuinii yle kontrollima.

kui meil valitseks täielik ja kohustuslik keeleline purism, siis oleks nende teenuste tarvitamine mõistagi kohustuslik.

Island, Kangro ja Obama

mida teab eestlane Islandist?

millest kirjutas Bernard Kangro?

mis usku on Obama?

neid kysimusi otsimismasinale esitades on siia blogisse jõutud. vastused neile on kommentaarides teretulnud. ma ise täpselt ei oska praegu öelda, aga kysimused on iseenesest huvitavad.

Mozilla börsile Firefoxi lypsma?

miks peaks meile Firefoxi andnud sihtasutus minema börsile? Mozilla elab sellest pisikesest Google'i otsingukastikesest, mida teist paljud loodetavasti näevad, kui tõstavad pilgu monitori ylemisse paremasse äärde. saavad dollari allatõmbamise eest. lugesin just artiklist, kus yhed räägivad, kuidas nad peaksid börsile minema nagu "do not be evil"-Google ja ostma ära Netscape'i brändi ning Firefoxile kylge keevitama.

mine võta kinni. kolmanda ehk mittetulundussektori ja rahvusvaheliste aktsia- ning rahaturgude suhted on niigi naljakad. George Sorost tuntakse meil eelkõige kui kolmanda sektori metseeni, mujal aga kui osavat turuspekulanti (sealt sai ta raha). Microsofti aktsiate hinna tõusu pealt rikastunud Bill Gates ytles alles hiljuti, et pyhendab oma ylejäänud elu heategevusele.

muidugi, võiks välja mõelda uusi hulle ja pööraseid kombeid. viia Vikipeedia börsile ja jagada aktsiaid tasuta usinatele toimetajatele, vastavalt tööpanusele? suurendaks byrokraatiat ja kõiksugu kuritarvitused on kiired tulema, mis seaks suurema kahtluse alla Vikipeedia usaldusväärsuse.

aga kuidas teisiti võiks revolutsioon jätkuda? sest revolutsioon on kahtlemata juba pihta hakanud.

kui mahukas peaks hea romaan olema?

minus syveneb veendumus, et optimaalselt pneumaatline romaan on 200 lk täistekstilehekylge paks, juhul kui lehekyljel on 40×60 tähemärki koos tyhikutega (või keskmiselt 2400 tähemärki mis tahes muus konfiguratsioonis). kokku seega 480 000 tähemärki, jätkuvalt koos tyhikutega. sealjuures on võimalikud variandid: kui see maht näiteks 250 lehekyljele laiali jagada, siis jääb lehekyljele keskmiselt 1920 märki.

kysimuse esitas Ulmeguru dragon.ee foorumis. võib-olla olen sellele varemgi vastanud. ei mäleta. (vaadake järele, äkki olengi.) näen, et Jürka andis ka vastusevariandid, mida nyyd ignoreerisin.

osta oma hobusele soomekeelne tekk!

miks, oh miks kyll reklaamib Google mulle soome keeles hobusetekke?

maksavad 23–171 Euroopa rubla, odavama jaksaks seega täitsa osta.

hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse

Mina ei pea mitte kartma.
Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.

I must not fear.
Fear is the mind-killer.
Fear is the little-death that brings total obliteration.
I will face my fear.
I will permit it to pass over me and through me.
And when it has gone past I will turn the inner eye to see its path.
Where the fear has gone there will be nothing.
Only I will remain.

BG litaania hirmu vastu

kuidas ma "Marsi kroonikatega" alt läksin ja sain muud, kui tahtsin

niisiis, käisin mina ausa ja korraliku sõltlasena Rahva Raamatu poes, kus kuulu järgi olevat kolme kihelkonna parim valik barbarikeelseid raamatuid. seal ma lõksu jäängi. ostan peale "Fight Clubi" originaali ja Shakespeare'i yhte köitesse koondatud teostekogu (niukesed asjad peavad ju ometi yhel haritud inimesel kodus olema) veel paar lapsepõlvelemmikut ulmekirjanduse hulgast. yks on kõigile teada ja tuntud "Hea uue ilma" originaal, teine Ray Bradbury "Marsi kroonikad".

"Marsi kroonikate" tõlkest meeldis mulle esimesel lugemisel aastaid ja aastaid tagasi kõige rohkem novembrisse 2005 dateeritud "Usher II", mispeale ma Poe'd ennast lugema hakkasin. ja noh, eks need "Marsi kroonikad" tervenisti on kah rohkem novellide ja vinjettide kogu kui romaan. ja siis, paar nädalat pärast toda käiku raamatupoes võtan ma ostetud eksemplari lahti ja hakkan sealt uue Usheri maja lugu otsima. mälu järgi, kus ta umbes olla võiks, proportsioone ja struktuuri ju ometigi mäletan. leian kõiksugu muud punktid, mille järgi Bradbury Marsi ajaloos orienteeruda. loen korralikult yle kolmanda ekspeditsiooni ja teise ekspeditsiooni loo kõigi nende nakkavate ja telepaatiliste psyhhooside ja hallutsinatsioonidega ("Inimesed Maalt", august 1999 & "Kolmas Ekspeditsioon", aprill 2000), nämm. loen radiogrammi "AUSTRALIAN CONTINENT ATOMIZED" jne ("Vaatlejad", november 2005), minu maitsele veidi pateetilist "Miljoniaastast piknikku" (oktoober 2026). aga Usheri maja pole mitte kuskil. kummaline.

see-eest on kuskil juttu kerakujulisest Kristusest, kerakujulisest seepärast, et igal rahval on oma näoga jumalad (kas oli Aristu see, kes arvas, et hobustel on hipomorfsed jumalad?). aga lõppeks tulevat neile seletada, et tegelikult pole vahet, mis kujul jumalapoega näidatakse, ta võtab ikkagi anuma kuju. lugu oli "The Fire Balloons" (november 2002). lugesin loo läbi ja yldse ei tulnud tuttav ette. või noh, mõni tykk tuli tuttav ette, ilmselt motiivikaupa ja ilmselgelt petlikult. ei suutnud ma ennast veenda, et oleksin midagi sarnast lugenud. ja et oleks yldse olnud teine rass marslasi, pealegi selliseid, kes oleks sublimeerunud (tarvitan mõistet nagu Banks oma Kultuuri-sarja hilisemates tykkides, vt "Look to Windward" ja "Excession") – ei, seda pole kyll enne olnud.

siis tekkis mul teooria. nimelt on "Usher II" kogu "Marsi kroonikate" taustal ysna autonoomne. kui teda omal ajal lugesin, ei leidnud – nagu ma mäletan – lõpuni veenvat põhjust, miks see lugu peaks Marsil aset leidma. see lugu yksi sobib kenasti sisse juhatama Bradbury kuulsat romaani "451° Fahrenheiti", kuigi on romaanist vast poeetilisem, "Usher II" hallus on hallituse-, mitte khakikarva nagu "451°" oma. ja mul oli tunne, et olin "Usher II" korra originaalis lugenud, ja mõnest Bradbury novellikogust. (praegu kontrollin: ongi novellina varem ilmunud väljaspool "Marsi kroonikaid" mingis mulle tundmatus ajakirjas, aga see yksi ei tähenda midagi, pealiskaudsel vaatlusel on vaid mõni yksik tykk "Kroonikaid" esimest korda trykivalgust näind romaani sisse traageldatuna, enamik neid on varem ja mujal ilmunud. seegi tunne võib niisiis olla petlik.)

mõnede nõukogudeaegsete paranoiade pärijana – me ju teame, mida kõike on tehtud "Meistri ja Margaritaga", ja mitte ainult nendega – arvasin siis seda, et "Tulest õhupallid" olid nõukogude tsensuurile liiga suur tykk alla kugistada, mispeale nad selle välja sylgasid ja tõlkija või toimetaja või keegi nutikas võttis lihtsalt "Usher II" enam-vähem sama koha peale, et maht ja struktuur klapiks, ja võttis lambist aasta ja kuu. pole kyll päris seesama, aga tore tykk ja puha. ja täitsa kaval trikk peale selle. mul oli lausa hea meel, sest hindan Poe'd vast rohkem kui katoliku teoloogiat, siiski. ja stiilile-tekstuurile panustavat pastišši rohkem kui teoreetilist arutelu. (no vähemalt teatud kellaaegadel, ilmselt neilsamadel, kui satun raamatuid lugema.)

mõni päev hiljem aga vaatasin Vikipeediast järgi ja sain hoopis teise ning tõepärase seletuse: nimelt ongi "Marsi kroonikaid" kolm erisugust väljaannet: ameerika, briti ja hispaania. ameerika oli esimene, mis välja tuli, ja seal olid "Tulest õhupallid" kõige oma Ohio tulevärgi ja Ühendriikide katoliku kiriku ja yldse sealse religioonidiskursusega, nii et igasuguse kreatsionismikisma kõrvale praegugi tore ja hariv lugeda. briti saarte jaoks aga võttis Bradbury selle novelli sealt välja, kuigi see oli väga Marsi-spetsiifiline, ja asendas selle kirjanduslikuma looga, mis puudutab Euroopat rohkem, olgugi et ameeriklasest kirjamehe töödele viidates.

(ja no muidugi, et Poe ameeriklane oli, teeb kogu operatsiooni veel eriti peeneks. ma ei hakka nyyd pikemalt mõtlema selle peale, et Euroopasse tõi Edgar Allanit prantsuse poeet Baudelaire, kes Poe'd tõlkis ja, nagu keski kuskil väitis, tegi ta prantsuskeelsena paremaks kui ta ingliskeelsena oli, sest Baudelaire'il polnud siiski perfektset inglise keele tunnetust ja seega luges stiilivead ja kohmakused veel eriti elegantseteks saltodeks ja pani nad sellistena prantsuse keeles kirja. ega ma ei usu "stiilivea" mõistet yleyldse kah, aga see lugu on lihtsalt huvitav teada.)

ja mul on siis nyyd originaalis ameeriklaste jaoks tehtud väljaanne ja vanemast ajast eestikeelne tõlge, mis on brittide väljaandest tõlgitud. sain muidugi veel teada, et hispaaniakeelses väljaandes on Jorge Luis Borges kogu loole proloogi kirjutanud. taga targemaks, hakka või hispaaniakeelseid kadetsema.

PS. nyyd löön kaardid veel kord segi. lugesin Vikipeedia artikli asjassepuutuvat lõiku yle. nean oma kirjaoskamatust. kõik oli vastupidi. ameeriklased said Usheri maja ja inglased said katoliku misjonärid Marsil. (nii et pool seda kena arutluskäiku ylaltpoolt lendas vasta taevast nagu needsamad õhupallid. sa veriste hurm kyll.) mul on briti väljaanne ameerika pealkirjaga originaalis ja ameerika väljaandest tõlgitud "Mirabilia" raamat. vat sulle pirukat. hakka veel ööse midagi kirjutama.

PPS. nyyd kogu sellele postitusele linke lisades leian veel faktivigu, aga need on tuvastatavad lingitud materjalidesse syvenedes või parema õnnega isegi neid diagonaalis lugedes. ja mis veel: aastal 2005 on tehtud "Marsi kroonikatest" uus väljaanne, kus on sees peaaegu teist samapalju vahepealseid Bradbury Marsi-lugusid.

He rules the Underground. The bit with the trains

Richard was handed a bar of vending-machine-sized Cadbury's Fruit and Nut chocolate, and a large silver goblet, ornamented around the rim with what appeared to Richard to be sapphires. The goblet was filled with Coca-Cola. The jester, whose name appeared to be Tooley, cleared his throat, loudly. 'I would like to propose a toast to our guests,' he said. 'A child, a bravo, a fool. May they each get what they deserve.
''Which one am I?' whispered Richard to Hunter.
'The fool, of course,' she said.
'In the old days,' said Halvard dismally, after sipping his Coke, 'we had wine. I prefer wine. It is not as sticky.'
'Do all the machines just give you things like that?' asked Richard.
'Oh yes,' said the old man. 'They listen to the Earl, y'see. He rules the Underground. The bit with the trains. He's lord of the Central, the Circle, the Jubilee, the Victorious, the Bakerloo – well, all of them except the Underside Line.'
'What's the Underside Line?' asked Richard.
Halvard shook his head, and pursed his lips. Hunter brushed Richard's shoulder with her fingers. 'Remember what I told you about the shepherds of Shepherd's Bush?'
'You said I did not want to meet them, and there were some things I was probably better off not knowing.'
'Good,' she said. 'So now you can add the Underside Line to the list of things you are better off not knowing.'
Door came back down the carriage towards them. She was smiling. 'The Earl's agreed to help us,' she said. 'Come on. He's meeting us in the library.' Richard was almost proud of the way he didn't say 'What library?' or point out that you couldn't put a library on a train. Instead he followed Door towards the Earl's empty throne, and round the back of it, and through the connecting door behind it, and into the library. It was a huge stone room, with a high wooden ceiling. Each wall was covered with shelves. Each shelf was laden with objects: there were books, yes. But the shelves were filled with a host of other things: tennis rackets, hockey sticks, umbrellas, a spade, a notebook computer, a wooden leg, several mugs, dozens of shoes, pairs of binoculars, a small log, six glove puppets, a lava lamp, various CDs, records (LPs, 45s and 78s), cassette tapes and eight-tracks, dice, toy cars, assorted pairs of dentures, watches, flashlights, four garden gnomes of assorted sizes (two fishing, one of them mooning, the last smoking a cigar), piles of newspapers, magazines, grimoires, three-legged stools, a box of cigars, a plastic nodding-head Alsatian, socks... The room was a tiny empire of lost property.
'This is his real domain,' muttered Hunter. 'Things lost. Things forgotten.'

Neil Gaiman

Neverwhere

The Author's Preferred Text

Review/Headline Book Publishing 2000

pp 159–160

ajakatkestus (ajatarnija teade)

Pärnus põles maha ajajaam. ajatarbijatel Pärnus ja selle ymbruses on oodata ajakatkestust, mis kestab määratlemata aja. ajavarustus taastatakse esimesel võimalusel.