umbjope on ingliskeeli anorak

ma ei teadnudki, et umbjopet nimetatakse inglise keeles anorakiks. umbjope on teatavasti siuke jope, mis tuleb selga panna yle pea. nagu linane hame, umbkuub või umbkasukas. ei käi eest lahti, kaeluses võib lõhe olla, mis käib lahti ja kinni, olgu siis paela, nööri, sõle või nööbiga.

tegelikult pärineb sõna anorak inuidi ehk eskimo keelest. aga siukest tyypi lõiget tuntakse ilmselt igal pool Põhja-Euraasia ja -Ameerika põhjapoolsetes kantides. ega ta siingi maal mõni aeg tagasi tundmata ei olnud. aga näe, nyyd tuleb Gröönimaalt Ameerika kaudu lausa poodidesse ja tuntud kaubamärkide all lausa.

kuidas handilt tema maad varastada

põlisrahvaste yhendusele anti aastal 1992 tervelt 10% uue naftafirma aktsiatest, aga see peteti neilt kohe varsti jälle välja.
aga Venemaa presidendil pole ka midagi head oodata – tema põhjapõtrade sugu sureb kohe välja ja see tähendab ka talle endale halba ennet.
asjaolude soodsal kokkulangemisel (nt Hanrahani maailmalõpuvisioonide realiseerumisel) võivad muidugi handi vanad kuningasood oma kunagise võimu taastada ja yhiskondlike organisatsioonide ning teaduse rindelt siirduda päris poliitikasse.
lugege homsest Äripäevast (esmaspäev, 7. juuli) lehekylgedelt 12–13. senikaua aga vaadake Jaanika tehtud pilta, mis on ilusad ja millest mõni homset juttu ka illustreerib.

indiaanlased ostavad kasiinorahaga maad tagasi

Dakota indiaanlased kasutavad kasiinotulusid, et hõimumaid tagasi osta, kirjutab Minneapolise ja St. Pauli Star-Tribune.

Täpsemalt on Minnesotas Shakopee linna lähedal elav föderaalselt tunnustatud Shakopee Mdewakantoni siuu hõim hakanud kokku ostma ymbritsevas Scotti kihelkonnas maad sel määral, et Shakopee linnaisad muretsema ajada. lisaks 1880. aastal saadud 250aakrisele reservaadile on aastast 1990 kokku ostetud ligi 2000 aakrit maad, nii et kokku kuulub hõimule praegu yle 2800 aakri. hakkama on pandud 100 miljonit dollarit. see pole veel midagi, ytlevad indiaanlsed, võrreldes sellega, mis meile 1825. aasta lepinguga jäi.

Mida linnaisad – vist linnapea John Schmitt nende hulgas – kardavad, on see, et ostetud maa paneb piiri linna arengule ja laienemisele. Ja äkki on indiaanlased alustanud malemängu kruntide peale?

"See maa võeti pyssiga osutades," ytles seevastu hõimu maadevalitseja Stan Ellison, "Ja meie ostame ta tagasi Ameerikan dollaritega."

See pole kurioosum ega yksi näide, algupärane artikkel näitab, et tegu on trendiga, mis kahvanägusid idarannikust läänerannikuni välja kohutab.

"We will overrun," oli 1968. aastal tuule tiibadesse saanud punase jõu liikumise yks hyydlauseid, kirjutas väljapaistev siuu aktivist ja kirjamees Vine Deloria liikumise teise hyydlause järgi nime saanud manifestraamatus "Custer Died for Your Sins".

Loe ka Vikipeedia artiklit hõimust ja kasiinost.

I became quite defensive about being a Sioux

The more we try to be ourselves the more we are forced to defend what we have never been. The American public feels most comfortable with the mythical Indians of stereotype-land who were always THERE. These Indians are fierce, they wear feathers and grunt. Most of us don’t fit this idealized figure since we grunt only when overeating, which is seldom.

To be an Indian in modern American society is in a very real sense to be unreal and ahistorical.

/---/

During my three years as Executive Director of the National Congress of American Indians it was a rare day when some white didn’t visit my office and proudly proclaim that he or she was of Indian descent.

Cherokee was the most popular tribe of their choice and many people placed the Cherokees anywhere from Maine to Washington State. Mohawk, Sioux, and Chippewa were next in popularity. Occasionally I would be told about some mythical tribe from lower Pennsylvania, Virginia, or Massachusetts which had spawned the white standing before me.

At times I became quite defensive about being a Sioux when these people had a pedigree that was so much more respectable than mine. But eventually I came to understand their need to identify as partially Indian and did not resent them. I would confirm their wildest stories about their Indian ancestry and would add a few tales of my own hoping that they would be able to accept themselves someday and leave us alone.

Whites claiming Indian blood generally tend to reinforce mythical beliefs about Indians. All but one person I met who claimed Indian blood claimed it on their grandmother's side. I once did a projection backward and discovered that evidently most tribes were entirely female for the first three hundred years of white occupation. No one, indeed, wanted to claim a male Indian as a forebear.

Vine Deloria, Jr.
Custer Died for Your Sins: An Indian Manifesto.
New York, Macmillan 1969,
pp 2–3

nagu kaikaga vasta pead

sain, kui lugesin veli Aare Pilve kirjutatud luuletust, mille Ekspress ära trykkis.

raamatu-uudised

käisin eile Talina kesklinna raamatupoode pidi. loen saagi yles. tundub, et Vaina Mälgu raamatukogu või vähemalt mingi osa sellest on teisele ringile jõudnud. mõni asi järgnevatest pärineb kindlalt (autori pyhendusega Vaina Mälgule), mõni asi tõenäoliselt (kust mujalt ikka siuke asi ringlusse läheb) tema riiulist.

* Sergei Lukyanenko, Vladimir Vasiliev. Day Watch. Translated by Andrew Bromfield. New York, Miramax Books, Hyperion 2006. 453 lk.

see on siis "Dnevnoj dozori" ingliskeelne tõlge. ma head ilukirjandust vene keeles ei suuda kyllalt kiiresti lugeda. pealegi põle ma Talinas venekeelset "Nočnoj dozori" ega "Dnevnoj dozori" näinud, aga kyllap lihtsalt ei käi kohtades, kus seda myya võidakse. ingliskeelsed tõlked aga jäid peaaegu otse jalgu, "Nočnoj dozorist" olen jagu saanud. vaadake ka filme, kes veel näind pole. tänapäevaste yleloomulike jõudude tegevuse tõetruu kujutis postsoveedi ruumis. ja alles paar nädalat tagasi "Nočnoj dozori" lugedes tuli pähe (aga ma nägin filme ikka mitu kuud enne suurema mäsu algust), et keegi naljahammas oleks võinud pronksiajal asutada Dnevoj Dozori nimelise ryhma, kes teinuks iga Nočnoj Dozori pressiteate peale enda oma. ja yldse, Lukjanenkol ei oleks ainult öisel vahtkonnal ilma päevaseta mõtet, sest nad valvavad teineteise järele ning kontrollivad vastastikku omavaheliste lepingutega sätestatud formaalseid mängureegleid. tegelikult on Lukjanenkol veel peale "Öise vahtkonna" ja "Päevase vahtkonna" ka "Hämariku vahtkond" ja "Viimane vahtkond". tetraloogia. mõni aeg tagasi liikusid kuulujutud kolmandast filmist. ei tea, millest see tehakse: kaks senist filmi katavad enam-vähem "Öise vahtkonna" raamatu, kuigi oma veerand jääb ikka välja.

* Else Roesdahl. Viikingite maailm: viikingid kodu- ja välismaal. Taani keelest tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn, Tänapäev 2007. 324 lk.

tõesti hea asi. igapidi ylevaatlik ja kenade piltidega. laenasin välja. ostke, veel on, aga arvatavasti myyakse läbi.


* K. Ristikivi. Eesti kirjanduse lugu. Vadstena, Kirjastus "Tõrvik" 1954. Iseseisvuslaste kirjavara 10. 136 lk.
tegelikult nõustus Ristikivi seda asja kirjutama alles suure veenmise peale, sama hästi kui vastu tahtmist. ja kuskil korrespondentsis Kreutz siis kurdab, et tellija sundis tegema ja pärast polnud rahul kah. vist oli nii, aga äkki valetan tahtmatult. aga usutavasti on hästi kirjutatud ikka, sõnu ta seada oskas. viimaseks räägib Uku Masingust. isegi lehekyljelise lõppsõna sappa ja seega kogu loo lõpetuseks tsiteerib "Tontide eest taganejate sõdurite laulu":

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps, on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps. Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee, siis kui maad pole enam meil järgi, võime süüdata merede vee.

* Kaalu Kirme. Eesti sõled. Tallinn, Kirjastus "Kunst" 1986. 183 lk.

igast siukesest maarahva vanema kultuuri tykist on tavaliselt yks raamat. see siis on sõlgedest. rahvariietest (rahvariidekomplektidest kihelkondade kaupa) on muidugi kolm põhjalikku ja veidi rohkem õhemaid raamatuid, aga see on ka nii tohutu ala, et iga võimu ajal tehakse uus. sõlgedest eraldi ei usu, et tuleks enam ligemate aastakymnete jooksul midagi võrreldavat, parimal juhul ehk kordustrykk. muinasaegsete ehetega toredad arheoloogid tegelevad, aga ei tea, kas monograafiat sealtpoolt oodata oleks. või muidu head pildiraamatut.

* Ülo Tedre, Veljo Tormis. Uus regilaulik. Tallinn, SP Muusikaprojekt 2007. 311 lk.

sisaldab väga paljusid hitte, mille sõnad aga mitte igayhel meeles pole. kokku 150 laulu. kasulik taskuformaati raamat. spiraalköites, vanad regilaulikud olid lagunevamas köites.

* Synnyt. Toimittanut Marja Paasio. Kuvittanut Pekka Vuori. Forssa, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1976. 249 lk.

kuidas kõiksugu asjad syndinud on soomlaste varasema ettekujutuse järgi. etioloogilised ehk synni- ehk loomismuistendid, mis olla synnisõnadega suguluses, nagu räägitakse. siin kogumikus on kyll kõik proosa, synnisõnad on meie kandis regivärsilised loitsud, näiteks raua syndimise sõnadega saab rauast tulnud verejooksu kinni panna. vajalik raamat, mahub taskusse. eessõna oli asjalik, mäletan, et lugesin seda oma kolm-neli aastat tagasi. saan lõpuks laenatud eksemplari tagastada.


* Eesti muinasjutud. Koostanud Vaina Mälk, Ingrid Sarv ja Richard Viidalepp. Toimetanud Richard Viidalepp. Tallinn, Eesti Raamat 1967. 527 lk.

ysna heas korras eksemplar on. teaduslik ja kommenteeritud väljaanne, mis annab seni vist parima ylevaate muinasjuttudeks liigitatud rahvajuttudest meie rahvaluulearhiivis (võrguvariant on kah olemas, aga veidi kummaline ja kohmakas). lugusid pole isegi setu keelest kirjakeelde tõlgitud ega kohandatud. sellest on ylevaatlikum loomamuinasjuttude koha pealt Pille Kippari koostatud "Linnud, loomad, putukad" (mis on yhtlasi lasteraamat peale selle, et teaduslik antoloogia, ja annab osa tekste tõlkes), Risto Järve imemuinasjutuantoloogia pole veel ilmunud. vanapaganalugudest on muidugi kõrvale hea jällegi Pille Kippari tehtud "Antsu torupill", aga ilma kõnealuse Viidalepa antoloogiaks kutsutud raamatuta on ikka veidi keeruline eesti muinasjutumaastikul toime tulla. pealegi on seal mitu Johan Pihlaka vaisjalakeelset lugu sees (loe näiteks seenekuninga lugu) ja nii ilusat harju keelt sellistes kogustes pole ma kuskil mujal näind. hakka või Johan Pihlaka antoloogiat koostama.

* Mansi muinasjutte. Mansi keelest tõlkinud Kaido Kama ja Eerik Leibak. Pildid joonistanud Raivo Järvi. Tallinn, kirjastus "Eesti Raamat" 1984. 27 lk.

"Saja rahva lugude" sarjast. ma ei tea, kuhu mu enda eksemplar jäänud on (või olen alati võõraid tarvitanud? ei tea). patsidega varestydruku lugu olen rääkinud isegi lapi keeles ja põhimõtteliselt on ta muutunud tundmatuseni minu suulises esituses tolle mansi kuninga tekstiga võrreldes, mille Kaidot-Eerikut tema käest kirja panid ja siia raamatusse ära tõlkisid. nojah, ja mansi vanu laule ma yldse ei tunne, seega ei mõista tarvitada ega õieti meelde jätta neid mytoloogilisi vormeleid, millest toosama jutt kubiseb. kolme ylejäänud lugu ei suuda praegu meenutadagi, kyllap tuleb need kah meelde jätta ja neid rääkida edasi.

* Kalevalaista kertomarunoutta. Toimittanut Matti Kuusi. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 362. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1980. 256 lk.
ilmselt suurem jagu karjala ja soome pikki jutustavaid runolaule, mida elus tarvis võib minna. pidada olema hea valik, oma mulje kinnitab. "Suomen kansan vanhat runot" ehk SKVR on ometigi praeguseks vast oma 20 köidet paks ja seda ei jaksa ilmselt niipea hankida.

* Felix J. Oinas. Vargamäe tõde ja õigus. Esseid. Välis-Eesti ja EMP 1984. 272 lk.

9 esseed kirjandusest, 14 esseed rahvaluulest (sh supiks keedetud onu loost, 4 tk Kalevipojast, 2 tk lindudest ja ornitomytoloogiast), 5 esseed keelest. nii et pealkiri on veidi eksitav. ei ole tammsaareistika. osa esseid on kahtlemata Keele & Kirjanduse sarjas ilmunud kolmes esseeraamatus viimase pooleteist tosina aasta jooksul uuesti ära trykitud, aga kõik ilmselt mitte. Oinast on kah alati hea lugeda.

* Seppo Suhonen. Liivin kielen näytteitä. Helsinki 1975. Castrenianumin toimitteita 5. 119 lk.

Petõr Dambergi liivikeelsed jutud ja jutuajamised Seppo Suhosega. isand Dambergi enda pilt ka ilusti sees. tema tegi yks juhtumisi juttu ka yleeile õhtul. liivi muinasjutte peaks tõlkima hakkama, aga laiskus ei lase lahti. saaks oma liivi sõnavara meelde tuletada ja laiendadagi. isegi Kettuse liivi sõnaraamatu viimati Helsingis käies hankisin.

* Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Koostanud E. Muuk ja H. Rajamaa. 10. muudetud trükk. Rootsi-Eesti Õpperaamatufond, Stockholm 1974. 568 lk.

olen hakanud korjama vanu ÕSe. annan endale aru, et see hobi on veidi perversne, aga veidi irooniat mõjub eesti keelekorralduse taustal tervistavalt ja annab eluisu tagasi, kui igapäevaselt praktilist õigekeelt teiste inimeste tekstide peal rakendama peab. see on väliseesti "väike Muuk". mahub kenasti taskusse. ma ei tea, kas sealpool merd mõni uuem ÕS või VÕS ka välja anti, aga see võiks olla võrreldav kõige uuema okupatsiooni-ÕSiga aastast 1978 (muide: kas see "Õpilase ÕS" peaks olema uue aja "väike Muuk" ehk põhiline õigekeele suunaja? kehtiv suur ÕS maksab ju ometigi yle 600 krooni. ah õige, ÕS on ju võrgus ka olemas.)

* Vadja keele sõnaraamat. 5. Toimetanud Silja Grünberg. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2006. 375 lk.

siin köites on R & S, raadio kuni süüvve ('syya') . ei saa nad teda valmis ega otsa. yks-kaks köidet tuleb vist veel. väljaandmist alustati aastal 1990. köide kolme aasta kohta?

* Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Koostanud ja toimetanud Jüri Viikberg. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2000. Eesti Keele Instituudi toimetised 7. 498 lk.

artiklikogumik. enne muid tahan lugeda Arvo Krikmanni ja Karl Pajusalu artiklit "Kus on keskmurde keskpunkt?", kus on kvantitatiivselt ilmselt 101 huvitavat asja kindlaks teind. näiteks olla Pilistvere kihelkonna keel sõnavara poolest kõige omanäotum. loogiline, sest perifeeriad ollagi nii yleyldiselt rikkamad, sest seal käib igasugu mõtete ja inimeste liikumist rohkem ning nii elu lähebki kirjumaks.

* L. Abo. Käsikiri ja korrektuur. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn, "Valgus" 1975. 232 lk.

sisaldab kõiki korrektuurimärke ja on muidu kah kasulik, kuigi arvestab arvutieelse trykikunstiga. vanu oskusi ei maksa unustada, ikka läheb tarvis. annan ära inimesele, kes juba mitu aastat tagasi sellest raamatust puudust tundis, pidi seda raamatukogust võtma ja puha.

jatkuu. kuus raamatut jäi kirjeldamata.

muutuvad kitsarinnalisus ja ideologiseerimine tapvateks mürkideks

Ning ajajärgul, kui eesti kirjandus oli kaitsetuimalt aldis keelenormijate "käsen-keelan"-ukaasidele, söandas tema keelepruuk, too rahvakeelsuse ja esoteerika ainulaadne sulam, põikpäiselt jälgida omaenda seaduspärasusi kuni korrektoreid marruajavate pisiasjadeni välja. Edasi: kui temaga meie kirjandus sai endale oma esimese tõsiselt (ja kui tõsiselt!) võetava religioosse luuletaja, siis on tema kristlus redutseerit kriitilise kahtluse puhastavate hapetega ja avardatud haardega sügavuti ajas ning laiuti ruumis. (Sünkretism -usundite ladvuti üksteist riivamine pigemini kui kokkukasvatamine - poleks hoopiski õige sõna siin, kus on tegu ühiste juurte poole laskumisega, jah, lausa sööstva puurdumisega.)
Ja midagi taolist võiks mutatis mutandis öelda tema vahekorra kohta meie šamanistliku esivanemate-usuga, mille lünkliku ning hapra traditsiooni puhul muutuvad kitsarinnalisus ja ideologiseerimine tapvateks mürkideks, kuid mille ühtaegu universaalse ning spetsiifilise tuuma just Uku Masingu sõnavõimu pealtnäha kaudne, sisimas ürgomane puudutus imeväärselt taaselustab.

Hüvastijätt Uku Masinguga
Ilmar Laaban. Marsyase nahk
Tallinn, Eesti Raamat 1997
lk 157

ta oli söönud leiva asemel broomi

Hulk magamata öid oli käinud yle ajuti tuksatavate silmade. Ta oli söönud leiva asemel broomi, närinud evipaani tablette ja neelanud püramidooni pulbreid ning ometi vahel vastu tahtmist oli jäänud magama toolile. Tal ei olnud kahju unenägudest, mis jäid nägemata. Õieti ainult sellest, et puud kõik olid õitsenud ammu, õunad juba kasvanud pähklasuuruseks ja kibuvitsa põõsad täis ruskepunaseid marju. Kõvaks paksenenud puulehed tundusid noomivat. Ja nyydki veel valgus oli liiaks terav silmile, mis olid harjunud alalise sinise videvikuga ja ei igatsenudki enam päikest.

Rapanui vabastamine
ehk
Kajakad
jumalate
kalmistul

See on tühijutt, mille Euroopa
vaenlasile tulusaks ajaviiteks
ja kurva südame rõõmuks on
kirja pannud

Uku Masing


(Tallinn «Eesti Raamat» 1989
lk 30)

inimeselihasöömisekahvlist tehtud sulepea

Kõik asjad rohelises toas, ega nad polnud muud kui katsed haarata seda nimetut, astuda ta jälgi mööda teades, et igal käänakul võib paista kummalise selg. Poole seinani ulatuvad riiulid kirjute raamatutega, – iga küljes oli lõik elu, mõni saadud nälgimisega, teine päris jumalamuidu. Keegi ei tahtnud laenata neid, sest nad kirjeldasid enamasti maid ja inimesi, kes olid metsikud või maha jäänud kultuuri räpakast käigust. Ja ometi raamatudki viisid vaid lävele, mille kohal uks seisis lukus. Asjad riiuleil: Espirito Santo odad haihammastega, Geelvinklahe kuklatoed grandioossete, suitsust, inimeserasvast ja leitsest haisevate vormidega, pandanuslehist kirjalised samoa lehvikud, batakite roostunud raua värvilised nõiakepid, korallikillud Manu'a karidelt segamini lõhnavaist pandanusubadest keede ja täistopitud lindudega, kes rähmuste klaassilmadega vahtisid siniseid akna eesriideid, Uusbritannia tridaknakarbist nikerdatud sõlgi, ereroheline maori tapper nefriidist ja palmilehist põimitud korvikesi. Aknalaual värvilt vaevalt eralduv hallist kivist looteilmeline Hivaoa ebajumal, kelle suured silmad nägid teispool maa kumerust oma austajaid surevat tiisikusse. Ta kolmesõrmised käed olid liiga väikesed ja ülearu tugevalt litsutud rinnale, et oleks suutnud aidata. Põrandale laotatud kulutamatud pruuni ja kollakasvalge kirjud tapamatid Hawaiist, millede vanadusest Varilgi polnud aimu. Laual hunikus suuri pilte palmide ja tumedate inimestega, täis kritseldatud lehti, raamatuid ja pliiatseid. Neile mõeldes Vari naeris, sest tal oli eriliseks kireks osta pliiatseid, kuna Gustav Marama sundis vanasti ta elama üheainsaga. Neid oli niipalju, et ta arvu küsijaile rääkis mongoli eeposeist, milledes järjekindlalt on lauldud sangari karjast, kuidas seitse korda on katsutud loendada loomi aga alati mindud segamini. Tammepuust kaanega kolmejalgne kavaliud tindipotiks ja Viti Levu inimeselihasöömisekahvlist tehtud sulepea. Eks need kõik olnud katsed aheldada määritlematut? Milleks muuks oli väikesel järil lillakassinine kullatud reljeefidega kast. Puhtamaid ja jooksma sundivamaid helisid ei saanud ju ainsast maailma muusikariistast kui sellest valgevasest plaadikestega gamelangist. Tema kõrval köögutas, käed aupaklikult külgedel, obsidiaanist ja haikalaluust kokkulapitud silmad säravad nagu kassil, nähtamatu rusika all tumepruun, kikkhabemega, surmkõhn deemon Rapanuilt.

Rapanui vabastamine
ehk
Kajakad
jumalate
kalmistul

See on tühijutt, mille Euroopa
vaenlasile tulusaks ajaviiteks
ja kurva südame rõõmuks on
kirja pannud

Uku Masing


(Tallinn «Eesti Raamat» 1989
lk 8–9)