"Tuulepealne maa" - miks neid nii palju ellu jäi?

ei osata meil teha õiget tragöödiat. tragöödia lõpuks jääb ometi ellu ainult yks kõrvaltegelane, kelle rääkida jääb lugu. aga meil? viimases osas võrdlemisi traagilise pöörde võtnud "Tuulepealne maa" jättis kõigi žanrireeglite ja tõenäosuste kiuste ellu ysna mitu peategelast, suurema jao, kui arvutama hakata. õigupoolest ainult kaks sai surma. isegi korduvate kõrvaltegelaste mahanottimise juures jäädi poole peale pidama, neid tehti lihaks kõigest umbes viis tykki.

aga yritan kokku võtta mõned võimalused, mis meeles mõlguvad

1. kasutatud võimalused
1.1. kuul hävituspataljonlaselt
1.2. kuul saksa sõduritelt
1.3. kuul metsavenna käest (kahele nimega kõrvaltegelasele kummalegi kuul, kolmele väga visandliku identiteediga hävituspataljonlasele yks valang kolme peale)

2. kasutamata võimalusi
2.1. Siber
2.1.1. surm rongis teel Siberisse: kõik sarjas kuidagi esindatud tegelased pääsesid imekombel ära
2.1.2. näljasurm Siberis
2.2. märg haud, kui laevaga Rootsi minnakse: ainuke mineja läks kuidagi varavõitu ja jõudis terve nahaga kohale
2.3. soomepoisile oleks võinud anda võimaluse langeda Karjalas, valades oma verd hõimlaste maa peal - aatemehele väga õilis surm
2.4. Sinimäed
2.5. Tšehhi põrgu, sh miinipildujatuli (teostuslikult kyll kallis variant)
2.6. NKVD-mehe kuul metsavennale: Toomas Roole oleks täitsa sobinud
2.7. defenestratsioon: Artur Sirgi oleks võinud tegelaseks teha, ta oleks saanud Luksemburgis Echternachi linnas segastel asjaoludel aknast alla kukkuda juba eelviimases või yle-eelviimases osas, aastal 1937.

ja yldse. rocks fall, everyone dies võib olla väga stiilne lahendus, kui seda teostada vähehaaval. näiteks: stseen kellegi surmaga, stseen kellegi katsega surmast pääseda, rahulik stseen (arhiivikaader, kõrvaltegelaste tegevus, mujal samal ajal), stseen kellegi surmaga, rahulik stseen, kellegi katse vältimatust surmast vabaneda, rahulik ja vaikne stseen (nt loodusvaade + eelviimase allesjäänud peategelase viimane rahulik hetk siinilmas), kõrvaltegelase surm, arhiivikaadristseen, viimane surm, tiitrid.

yhesõnaga: verd ja rupskeid, häda ja viletsust, nälga, miinipildujatuld ja kyljest rebitud jäsemeid, isand Vahtre!

ceterum censeo: miks ei ole filmiks tehtud August Gailiti romaani "Isade maa"? miks peame kannatama Lauri Vahtre all? kas Kivirähule polnud piisavalt palju raha maksta, et ta "Isade maast" stsenaariumi kirjutaks? ja iseenesest on olemas ka Ristikivi väga suurepärased ja filmilikud "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". Ristikivile meeldis kinokunst ometigi väga, ja nendest romaanidest saaks veidi stiilselt vanamoodsa olekuga filmid kyll. või telesarja.

ryytel ja Perceval

- Vaslez, fet il, dire te vuel
que li rois sejorne a Carduel,
et si n'a pas ancor quint jor
que li rois i ert a sejor,
que je i fui et si le vi.
Et se tu nel trueves iqui,
bien iert qui le t'anseignera :
ja si destornez ne sera
que tu la n'an oies anseignes.
Mes or te pri que tu m'anseignes
par quel non je t'apelerai.
- Sire, fet il, jel vos dirai.
J'ai non Biax Filz. - Biax Filz as ores ?
Je cuit bien que tu as ancores
.I. autre non. - Sire, par foi,
j'ai non Biau Frere. - Bien t'an croi.
Mes se tu me vials dire voir,
ton droit non voldrai ge savoir.
- Sire, fet il, bien vos puis dire
qu'a mon droit non ai non Biau Sire.
- Si m'aïst Dex, ci a biau non.
As an tu plus ?- Sire, je non,
ne onques certes plus n'an oi.
- Si m'aïst Dex, mervoilles oi,
les graignors que j'oïsse mes
ne ne cuit que j'oie jamés. »
Tantost li chevaliers s'an part
les granz galoz, cui mout fu tart
qu'il eüst les autres atainz.

siit read 333–361


"Youth, I shall tell you," he replied. "The king stays at Carlisle. He was in residence there not five days ago, for I was there and saw him. If you do not find him there, there will certainly be people to tell you where he is. He will never have traveled so far that you will fail to learn news of him. But now I beg you to instruct me by what name I shall call you."
"Sir, he said, "I shall tell you. My name is darling son."
"It is darling son? I certainly imagine you still have another name."
"Sir, on my word, my name is darling brother."
"Yes, I believe you. But if you wish to tell me the truth, I would like to know your proper name."
"Sir," he said, "I can certainly tell you. My proper name is darling little lord."
"So help me God, that is a fair name. Have you any others?"
"Sir, not I. I certainly have no others."
"So help me God, I hear the greatest wonders I have ever heard and, I believe, the greatest I shall ever hear." The knight immediately galloped off, anxious to catch up with the others.

read 333–361
lk 343–344

ema Percevalile

Biax filz, ancor vos vuel dire el :
ja an chemin ne an ostel
n'aiez longuement conpaignon
que vos ne demandiez son non;
le non sachiez a la parsome,
car par le non conuist an l'ome.
Biax filz, as prodomes parlez,
avoec les prodomes alez;
prodome ne forvoient mie
ces qui tienent lor conpaignie.

Darling son, I would still tell you more. On roadways or at inns, never have a companion for long without asking his name. Know the person's name, for by the name you will know the man.
Darling son, speak with worthy men, travel with worthy men, for worthy men do not give their companions misleading advice.


lk 346
read 555–564 ymbruses

The Story of the Grail
[Perceval,] le Conte du Graal

The Complete Romances of Chrétien de Troyes
Translated with an introduction by David Staines

Indiana University Press: Bloomington & Indianapolis
1990

Karl Ristikivi, kirjanik ja kylmutustraaler

YRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon FAO teab: aastal 1993 oli Eesti kalandusettevõtte Ookean valduses kylmutustraaler Karl Ristikivi. ehitatud aastal 1971 (nimed võivad laevadel vahetuda tiheminigi kui omanikud, ärge imestage), tyyp Pioner Latvii. Majakovski tyypi laevu oli Ookeanil ka paar tykki, need on ka kaugsõidukylmutustraalerid, aga pole nii võimsad. Ookean läks kunagi mõni aasta hiljem hingusele, mäletaksin justkui. koolipoisina käisin nende kontorist iga päev mööda.

leidsin siit. paremini pääseb ligi siit.

vana Kreutzi mälestuseks

Miks on mõnikord raske lahkuda, kuigi me teame, et üsna varsti tuleme jälle tagasi? Miks on mõnel päeval see vana maailm oma vigadest ja valudest hoolimata nii kaunis, et meil hakkab päris südapäeva ajal lausa kahju? Kes teab! Kuski üsna meie lähedal, ajas või ruumis, juhtub vahest siiski samal ajal midagi, mida me ainult ei ulatu nägema, aga mida me siiski kuidagi tunneme. Sellesama meelega, millega me usume ka imesid, kuigi me neid ei näe.

Karl Ristikivi
Ei juhtunud midagi
Vahemäng sügisest kevadeni
Orto, Vadstena 1947, lk 255–256

Olin sellegi poolest teistest erinev, et see polnud mõni kaunis ja auväärne daam, kes mu südames esimese armastuse leegi süütas, vaid noor tütarlaps, keda ainult paar korda olin juhuslikult näinud. Ma ei teadnud isegi ta nime, seda kelleltki küsida ma ei julgenud. Aga oma unistustes ristisin ta Melisendeks. (Kuidas tulin just sellele nimele?) Kui mul oleksid olnud mu isa vaimu­anded, oleksin talle luuletanud tuliseid armastuslaule. Nüüd leppisin ainult sellega, et kirjutasin ta nime igale poole. Veel praegugi peaks mitmel pool Ateena hertsogi lossi müüridel see nimi seisma ja ma naeratan endamisi sellele mõeldes, kuidas lugejad asjatult püüavad mõista­tada, kes see ihaldatud daam võis olla.
Kirjutasin ta nime ühel õhtul Phaleroni rannas liivale, kui ma istusin seal oma sõbra Mikaeliga.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1962
ptk I 2, lk 21

(pildil Sarah Bernhardt
kehastamas Tripoli printsessi Mélisande'i
Edmond Rostandi näidendis
"La Princesse Lointaine".
Georges Jules Victor Clairini maal
aastast 1895)

kuningadki põlvnesid lihunike hulgast: vapil mõõga asemel verekapp ja nuga

keldi harfi kujutis
11. aastasajast

Jerome oli üliõnnelik, kui ta viimaks võis mängida lihunik Marceli tütre pulmas. Lihunik oli rikas mees ja siin linnas kuulus nende tsunft alati lugupeetumate hulka. Võib-olla oli selle põhjuseks, et kuningadki põlvnesid selle ameti kandjate hulgast — mida nad küll nüüd enam ei tahtnud tunnistada.
See oli pulm nagu heas, rikkas Flandrias, rohke söögi ja joogiga. Polnud puudust ka heast tujust pulmaliste hulgas, nad nõudsid aina kiiremaid tantse ja lõbusamaid laule. Laulu preestrist, kes talumehe äraolekul ennast ta naisega lõbustas, oli David juba kolm korda laulnud. Kui ta kolmandat korda lõpetas, nägi ta, et kaks kaasmoosekanti teda kõrvalt vaatasid ja häbematult irvitasid. Küsimata, kas oli sobiv pulmaliste ees omavahelisi asju õiendada, haaras ta ühe neist kõripidi ja pigistas teda, kuni ta valmis oli rääkima.
Kas ta teab, kus on ta naine? See oli kadunud ja moosekant oli valmis vanduma, et ta oli kadunud ühe pulmalisega.
Nüüd tuli jaole ka Jerome ja kaklus oli paratamatu. Lihunik Marceli pulmalised said etenduse, mida nad kaua võisid mäletada, sest nii palju olid nad harva naernud. Ainult puhtast lõbust ja ülemeelikusest tõusis isegi nende hulgas väike kaklus.

Karl Ristikivi
Rõõmulaul
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1966
lk 142–143

Ateena hertsogite vapp
de la Roche'ide ajal 13. aastasajal

Tunnen nüüd, et olen ülekohtune maale ja linnale, kus olen sündinud ja üles kasvanud ja kus mulle kõik see osaks sai, mis üks laps või nooruk võib elult oodata. Olen ülekohtune ka oma tublile vanaisale, kes ei tahtnud elada ülekohtuse kuninga Johni valitsuskepi all, vaid paljude vaprate meeste eeskujul üle mere sõitis paremat õnne otsima. Mul pole mingit õigust talle ette heita, et ta ei sõitnud Pühale Maale uskmatute vastu võitlema, vaid andis oma mõõga Ateena hertsogi teenistusse. Siin teenis ta varsti ühtede lugupidamise ja teiste kadeduse. (Kadedus on umbrohi, mis Ladina keisririigi maades alati lokkas.) Kui neil kadetsejail ei olnud midagi ette heita mu vanaisale, kes oli vapper sõjamees, siis püüdsid nad vähemalt kahtlaseks teha ta päritolu ja väitsid, et ta polnud kuningas Richardi trubaduuri poeg, vaid lihunikusell Normandiast, kelle vapil kandle ja mõõga asemel oleks pidanud olema verekapp ja nuga. Selle laimujutu lükkab ümber asjaolu, et mu isa oli hertsogi õukonna kõige osavam laulik, ja kellelt muult oleks ta võinud oma vaimuanded pärida, kui mitte oma vanaisalt, kelle nime nii tema kui ka mina õigusega ja uhkusega kanname.
Niisiis olen sündinud Ateenas, linnas, mis paganuse ajal oli Rooma järgmine, kui mitte sellega võrdne oma ebajumalate rohkuse poolest. Olen mitmelt poolt kuulnud, et kreeklased neid veelgi salaja kummardavad, aga ma pean seda laimujutuks pidama, sest ma ei ole ise sellest kunagi vähematki märki leidnud. Ateena hertsog kuulus lugupeetud perekonda nimega de la Roche — mis nüüd on kadunud, nagu kaob kõik selle maailma hiilgus.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1962
lk 15–16

kelle valitsushimu aastatekoorem polnud lämmatada suutnud

Rüütel Durand, kelle iseloom aastatega sugugi polnud taltunud, hüüdis:

“Kui keegi on süüdi Püha Maa õnnetuses, siis on need süüria ja armeenia naised, keda franki vürstid ja krahvid meelesegaduses on kosinud. Tõepoolest, kõige õigem oleks olnud mõlemad nõiamoorid linnast välja saata ja anda kogu võim ühe sõjamehe kätte, küsimata, kas temas on piiskagi Guiscardide verd. Kui kuningas Henri oleks mees, oleks ta ammugi sõjaväe siia saatnud korda pidama ja ka itaalia kaupmeestelt võtnud tahtmise signoriat mängida.”

Et ka vend Reddecuer oli rääkinud kahest naisest, kellest ma midagi ei teadnud, palusin nüüd oma sõpru mulle olukorda selgitada. Ja et nad polnud seotud ei ühe ega teise võitleva poolega, sain lõpuks veidi selgema pildi sellest võitlusest, mis Tripoli pärast käimas oli.

Krahv Bohemund, kes kaks aastat tagasi oli surnud, oli viimne, kes põlvnes otsejoones esimesest Antiookia vürstist, kes oli olnud Robert Guiscardi poeg. Kuna ta seega oli normannide soost, oleksin pidanud ta vastu rohkem huvi tundma. Aga samal ajal oli ta olnud Templiordu suurmeistri vihaseim vastane ja ma ei kuulnud temast kunagi üht head sõna. Võisin sellepärast vaevalt uhke olla, et nii halb inimene põlvnes samalt maalt kui mina. Tema ema Sibylla oli olnud Armeenia printsess ja oma poja noores eas kaua aega ise valitsusohje käes hoidnud. Nüüd leidis see vana naine, kelle valitsushimu aastatekoorem polnud lämmatada suutnud, jälle oma aja tulnud olevat. Aga ta tütar, Bohemundi õde Lucia, kes oli abielus ühe Apuulia aadlikuga, pidas ennast Tripoli õiguslikuks pärijaks ja oli otsekohe siia sõitnud, et nõuda Tripoli krahvi tiitlit oma mehele. Kuigi ta abikaasa, nagu ütles rüütel Raymond, ei teadnud Tripolist muud, kui et see kuski hommiku pool asus. Tripoli kaubahärrad, kes enamikus olid pärit Itaalia linnadest, nagu igal pool mujalgi, olid meelsamini nõus teenima vana vürstinnat, keda nad vähemalt tundsid. Ja et ta oli vana ja jõuetu, leidsid nad paraja aja nõuda Tripolile samasuguseid õigusi, nagu oli Itaalia linnadel. Tripolist pidi saama vabalinn, nagu oli seda Akkon, kus kõiki linna asju otsustas kaupmeeste nõukogu ehk signoria, kuna krahv pidi leppima selle auga, mille talle andis ta tiitel.

Sellega algas võitlus ema ja tütre vahel, mis oli arenenud nii kaugele, et ei peetud häbiks isegi uskmatute sultani poole pöörduda abi ja toetuse saamiseks. Genova oli alguses toetanud vana Sibyllat, kes oli lubanud sealsetele kaupmeestele suuri eesõigusi. Aga Lucia, kelle poolt oli seadus, oli võitnud Hospidaliordu toetuse ja koos oskasid nad varsti ka genovalased endi poole meelitada. Nagu olukord nüüd oli, näis lesk vürstinna alla jäävat, sest teda toetasid ainult Pisa ja Veneetsia kaubahärrad. Sellega ei olnud ka Tripoli hiljuti loodud signoria sugugi üksmeelne. Või kui nad milleski ühel meelel olid, siis ainult selles, et suurmeister Guillaume de Beaujeu hoiatus oli ainult narrus või koguni katse Tripoli tülidest ise kasu lõigata.

Nii selgus jällegi kord, kui hädasti Püha Maa oleks vajanud kõvakäelist valitsejat. Aga kuningas Henri oli pärast kroonimispidustusi Küprosele tagasi pöördunud ja kuigi ta jättis oma venna enda asevalitsejaks Süüriasse (kus ta asukohaks oli Tüüros), ei seganud ta ennast palju selle sisemistesse asjadesse. See oli pettumuseks nii minule kui ka paljudele teistele, kuigi seda võis vabandada kuninga noorusega ja ta nõrga tervisega. Ometi oli siin palju vapraid mehi, mu eespoolnimetatud vanad sõbrad kaasa arvatud, kes tema käsu peale oleksid valmis olnud surmani võitlema.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1962
lk 171—173

raamatu-uudised

käisin eile Talina kesklinna raamatupoode pidi. loen saagi yles. tundub, et Vaina Mälgu raamatukogu või vähemalt mingi osa sellest on teisele ringile jõudnud. mõni asi järgnevatest pärineb kindlalt (autori pyhendusega Vaina Mälgule), mõni asi tõenäoliselt (kust mujalt ikka siuke asi ringlusse läheb) tema riiulist.

* Sergei Lukyanenko, Vladimir Vasiliev. Day Watch. Translated by Andrew Bromfield. New York, Miramax Books, Hyperion 2006. 453 lk.

see on siis "Dnevnoj dozori" ingliskeelne tõlge. ma head ilukirjandust vene keeles ei suuda kyllalt kiiresti lugeda. pealegi põle ma Talinas venekeelset "Nočnoj dozori" ega "Dnevnoj dozori" näinud, aga kyllap lihtsalt ei käi kohtades, kus seda myya võidakse. ingliskeelsed tõlked aga jäid peaaegu otse jalgu, "Nočnoj dozorist" olen jagu saanud. vaadake ka filme, kes veel näind pole. tänapäevaste yleloomulike jõudude tegevuse tõetruu kujutis postsoveedi ruumis. ja alles paar nädalat tagasi "Nočnoj dozori" lugedes tuli pähe (aga ma nägin filme ikka mitu kuud enne suurema mäsu algust), et keegi naljahammas oleks võinud pronksiajal asutada Dnevoj Dozori nimelise ryhma, kes teinuks iga Nočnoj Dozori pressiteate peale enda oma. ja yldse, Lukjanenkol ei oleks ainult öisel vahtkonnal ilma päevaseta mõtet, sest nad valvavad teineteise järele ning kontrollivad vastastikku omavaheliste lepingutega sätestatud formaalseid mängureegleid. tegelikult on Lukjanenkol veel peale "Öise vahtkonna" ja "Päevase vahtkonna" ka "Hämariku vahtkond" ja "Viimane vahtkond". tetraloogia. mõni aeg tagasi liikusid kuulujutud kolmandast filmist. ei tea, millest see tehakse: kaks senist filmi katavad enam-vähem "Öise vahtkonna" raamatu, kuigi oma veerand jääb ikka välja.

* Else Roesdahl. Viikingite maailm: viikingid kodu- ja välismaal. Taani keelest tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn, Tänapäev 2007. 324 lk.

tõesti hea asi. igapidi ylevaatlik ja kenade piltidega. laenasin välja. ostke, veel on, aga arvatavasti myyakse läbi.


* K. Ristikivi. Eesti kirjanduse lugu. Vadstena, Kirjastus "Tõrvik" 1954. Iseseisvuslaste kirjavara 10. 136 lk.
tegelikult nõustus Ristikivi seda asja kirjutama alles suure veenmise peale, sama hästi kui vastu tahtmist. ja kuskil korrespondentsis Kreutz siis kurdab, et tellija sundis tegema ja pärast polnud rahul kah. vist oli nii, aga äkki valetan tahtmatult. aga usutavasti on hästi kirjutatud ikka, sõnu ta seada oskas. viimaseks räägib Uku Masingust. isegi lehekyljelise lõppsõna sappa ja seega kogu loo lõpetuseks tsiteerib "Tontide eest taganejate sõdurite laulu":

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps, on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps. Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee, siis kui maad pole enam meil järgi, võime süüdata merede vee.

* Kaalu Kirme. Eesti sõled. Tallinn, Kirjastus "Kunst" 1986. 183 lk.

igast siukesest maarahva vanema kultuuri tykist on tavaliselt yks raamat. see siis on sõlgedest. rahvariietest (rahvariidekomplektidest kihelkondade kaupa) on muidugi kolm põhjalikku ja veidi rohkem õhemaid raamatuid, aga see on ka nii tohutu ala, et iga võimu ajal tehakse uus. sõlgedest eraldi ei usu, et tuleks enam ligemate aastakymnete jooksul midagi võrreldavat, parimal juhul ehk kordustrykk. muinasaegsete ehetega toredad arheoloogid tegelevad, aga ei tea, kas monograafiat sealtpoolt oodata oleks. või muidu head pildiraamatut.

* Ülo Tedre, Veljo Tormis. Uus regilaulik. Tallinn, SP Muusikaprojekt 2007. 311 lk.

sisaldab väga paljusid hitte, mille sõnad aga mitte igayhel meeles pole. kokku 150 laulu. kasulik taskuformaati raamat. spiraalköites, vanad regilaulikud olid lagunevamas köites.

* Synnyt. Toimittanut Marja Paasio. Kuvittanut Pekka Vuori. Forssa, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1976. 249 lk.

kuidas kõiksugu asjad syndinud on soomlaste varasema ettekujutuse järgi. etioloogilised ehk synni- ehk loomismuistendid, mis olla synnisõnadega suguluses, nagu räägitakse. siin kogumikus on kyll kõik proosa, synnisõnad on meie kandis regivärsilised loitsud, näiteks raua syndimise sõnadega saab rauast tulnud verejooksu kinni panna. vajalik raamat, mahub taskusse. eessõna oli asjalik, mäletan, et lugesin seda oma kolm-neli aastat tagasi. saan lõpuks laenatud eksemplari tagastada.


* Eesti muinasjutud. Koostanud Vaina Mälk, Ingrid Sarv ja Richard Viidalepp. Toimetanud Richard Viidalepp. Tallinn, Eesti Raamat 1967. 527 lk.

ysna heas korras eksemplar on. teaduslik ja kommenteeritud väljaanne, mis annab seni vist parima ylevaate muinasjuttudeks liigitatud rahvajuttudest meie rahvaluulearhiivis (võrguvariant on kah olemas, aga veidi kummaline ja kohmakas). lugusid pole isegi setu keelest kirjakeelde tõlgitud ega kohandatud. sellest on ylevaatlikum loomamuinasjuttude koha pealt Pille Kippari koostatud "Linnud, loomad, putukad" (mis on yhtlasi lasteraamat peale selle, et teaduslik antoloogia, ja annab osa tekste tõlkes), Risto Järve imemuinasjutuantoloogia pole veel ilmunud. vanapaganalugudest on muidugi kõrvale hea jällegi Pille Kippari tehtud "Antsu torupill", aga ilma kõnealuse Viidalepa antoloogiaks kutsutud raamatuta on ikka veidi keeruline eesti muinasjutumaastikul toime tulla. pealegi on seal mitu Johan Pihlaka vaisjalakeelset lugu sees (loe näiteks seenekuninga lugu) ja nii ilusat harju keelt sellistes kogustes pole ma kuskil mujal näind. hakka või Johan Pihlaka antoloogiat koostama.

* Mansi muinasjutte. Mansi keelest tõlkinud Kaido Kama ja Eerik Leibak. Pildid joonistanud Raivo Järvi. Tallinn, kirjastus "Eesti Raamat" 1984. 27 lk.

"Saja rahva lugude" sarjast. ma ei tea, kuhu mu enda eksemplar jäänud on (või olen alati võõraid tarvitanud? ei tea). patsidega varestydruku lugu olen rääkinud isegi lapi keeles ja põhimõtteliselt on ta muutunud tundmatuseni minu suulises esituses tolle mansi kuninga tekstiga võrreldes, mille Kaidot-Eerikut tema käest kirja panid ja siia raamatusse ära tõlkisid. nojah, ja mansi vanu laule ma yldse ei tunne, seega ei mõista tarvitada ega õieti meelde jätta neid mytoloogilisi vormeleid, millest toosama jutt kubiseb. kolme ylejäänud lugu ei suuda praegu meenutadagi, kyllap tuleb need kah meelde jätta ja neid rääkida edasi.

* Kalevalaista kertomarunoutta. Toimittanut Matti Kuusi. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 362. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1980. 256 lk.
ilmselt suurem jagu karjala ja soome pikki jutustavaid runolaule, mida elus tarvis võib minna. pidada olema hea valik, oma mulje kinnitab. "Suomen kansan vanhat runot" ehk SKVR on ometigi praeguseks vast oma 20 köidet paks ja seda ei jaksa ilmselt niipea hankida.

* Felix J. Oinas. Vargamäe tõde ja õigus. Esseid. Välis-Eesti ja EMP 1984. 272 lk.

9 esseed kirjandusest, 14 esseed rahvaluulest (sh supiks keedetud onu loost, 4 tk Kalevipojast, 2 tk lindudest ja ornitomytoloogiast), 5 esseed keelest. nii et pealkiri on veidi eksitav. ei ole tammsaareistika. osa esseid on kahtlemata Keele & Kirjanduse sarjas ilmunud kolmes esseeraamatus viimase pooleteist tosina aasta jooksul uuesti ära trykitud, aga kõik ilmselt mitte. Oinast on kah alati hea lugeda.

* Seppo Suhonen. Liivin kielen näytteitä. Helsinki 1975. Castrenianumin toimitteita 5. 119 lk.

Petõr Dambergi liivikeelsed jutud ja jutuajamised Seppo Suhosega. isand Dambergi enda pilt ka ilusti sees. tema tegi yks juhtumisi juttu ka yleeile õhtul. liivi muinasjutte peaks tõlkima hakkama, aga laiskus ei lase lahti. saaks oma liivi sõnavara meelde tuletada ja laiendadagi. isegi Kettuse liivi sõnaraamatu viimati Helsingis käies hankisin.

* Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Koostanud E. Muuk ja H. Rajamaa. 10. muudetud trükk. Rootsi-Eesti Õpperaamatufond, Stockholm 1974. 568 lk.

olen hakanud korjama vanu ÕSe. annan endale aru, et see hobi on veidi perversne, aga veidi irooniat mõjub eesti keelekorralduse taustal tervistavalt ja annab eluisu tagasi, kui igapäevaselt praktilist õigekeelt teiste inimeste tekstide peal rakendama peab. see on väliseesti "väike Muuk". mahub kenasti taskusse. ma ei tea, kas sealpool merd mõni uuem ÕS või VÕS ka välja anti, aga see võiks olla võrreldav kõige uuema okupatsiooni-ÕSiga aastast 1978 (muide: kas see "Õpilase ÕS" peaks olema uue aja "väike Muuk" ehk põhiline õigekeele suunaja? kehtiv suur ÕS maksab ju ometigi yle 600 krooni. ah õige, ÕS on ju võrgus ka olemas.)

* Vadja keele sõnaraamat. 5. Toimetanud Silja Grünberg. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2006. 375 lk.

siin köites on R & S, raadio kuni süüvve ('syya') . ei saa nad teda valmis ega otsa. yks-kaks köidet tuleb vist veel. väljaandmist alustati aastal 1990. köide kolme aasta kohta?

* Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Koostanud ja toimetanud Jüri Viikberg. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2000. Eesti Keele Instituudi toimetised 7. 498 lk.

artiklikogumik. enne muid tahan lugeda Arvo Krikmanni ja Karl Pajusalu artiklit "Kus on keskmurde keskpunkt?", kus on kvantitatiivselt ilmselt 101 huvitavat asja kindlaks teind. näiteks olla Pilistvere kihelkonna keel sõnavara poolest kõige omanäotum. loogiline, sest perifeeriad ollagi nii yleyldiselt rikkamad, sest seal käib igasugu mõtete ja inimeste liikumist rohkem ning nii elu lähebki kirjumaks.

* L. Abo. Käsikiri ja korrektuur. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn, "Valgus" 1975. 232 lk.

sisaldab kõiki korrektuurimärke ja on muidu kah kasulik, kuigi arvestab arvutieelse trykikunstiga. vanu oskusi ei maksa unustada, ikka läheb tarvis. annan ära inimesele, kes juba mitu aastat tagasi sellest raamatust puudust tundis, pidi seda raamatukogust võtma ja puha.

jatkuu. kuus raamatut jäi kirjeldamata.

kellele võlgneme väliseesti kirjanduse?

juhtusin naljatlemisi formuleerima lause: Rudolf Hessile oleme tänu võlgu väliseesti kirjanduse eest.
selgitan (ettevaatust, see on vandenõuteooria või midagi väga sellesarnast):
1. Hitleri lähim võitluskaaslane ja asefyyrer Rudolf Hess pööras ära ja lendas Šotimaale kylla Hamiltoni ja Brandoni hertsogile.
2. 10 lehekuul 10154 hyppas Hess lennukilt maha ja murdis jalaluu, õige pea võeti ta kinni. kuivõrd ta ise lahkus mängust ja oli elu lõpuni vangis, ei puutu ta enam asjasse.
3. kui uskuda Meltjuhhovi, siis Nõude Liidu juhtkond sai asjast teada ega osanud asjast suurt midagi arvata ning olla segaduses olnud (vt yht asjaga seostuvat lõbusat lugu siit).
4. kui uskuda Meltjuhhovi, siis kaotas Nõude Liit initsiatiivi jõund alustada rynnakut Saksamaa vastu osalt sellesama segaduse tõttu: kardeti, et Hess sõitis rahu sõlmima ja peljati Suurbritannia lahkumist sõjast.
5. algas Suureks Isamaasõjaks kutsutud sõda.
6. kui oskuda ka Viktor Suvorovit, siis oli ka Tallinna kaitse õieti korraldamata, sest Saksa pealetungi ei oodatud.
7. Saksa okupatsiooni varjus suutsid paljud eestlased, sh kirjanikud, väljamaale pageda. lugege näiteks Karl Ristikivi kirju.

kui pole naljakas, ärge palun võtke tõsiselt. või siis kirjutage alternatiivajalooline romaan. (Viktor Suvorovi nimi juba iseenesest peaks sisendama lugejasse kahtlust.)
*
ja ausõna: loodan Teise ilmasõja ajaloo jätta õige pea kus see ja teine. olen selle temaatikaga tegelenud põhiliselt eelmise ameti kohusest.

ainult üks tegelane on juhuslikult varustatud nimega

Siin puudub kõigepealt piltlikkus, nähtav osa, peaaegu täiesti, kõnelemata värvidest. Meile ei ole antud ühtki pidepunkti, mille varal võiksime näha tegelasi või miljööd. Meile ei ole antud nimesid, on ainult üliabstraktsed mees ja naine. Ometi teame, missugune maagiline mõju on nimel – inimene on algusest peale harjunud nimesid panema või küsima. Ainult üks tegelane on juhuslikult varustatud nimega, kuid paraku jääb ta sellest hoolimata veelgi nähtamatumaks kui teised. See tõestab, et ükski neist puuduvatest elementidest ei ole ainuoluline, et ei pea tingimata leiduma kõik, kuid siiski vähemalt osa neist. Kõike ei saa loomulikumalt kunagi näidata ega kirjeldada, eriti mitte novellis, alati peame tegema valiku. Mõnikord jätkub väga väikesest osast, ainult kaudsest vihjest. Meile jätkub ju illusiooni saamiseks armastatu näopildist, juukselokist või koguni mõnest temale kuulunud esemest. Kuid on raske saada illusiooni armastatu röntgeniülesvõttest, olgu sellel või kogu keha elusuuruses.

Karl Ristikivi
Novell
(II)
Tsiteeritud väljaandest:
Karl Ristikivi. Klaassilmadega Kristus
Tallinn, Varrak 2004, lk 144–145

põleva nime all

Aga sel meeleheite ööl juhtus, et siin või seal sõdadest vaevatud Itaalias keegi, üks lihtne naine või väike laps, kes ei lasknud viimset lootust murduda, peaaegu nagu kogemata juhtus sosistama nime, mille kõik teised näisid olevat unustanud:
"Corradino!"

Karl Ristikivi "Põlev lipp", ptk I
lk 9 /Lund 1961/,
lk 8 /Tallinn 1990/

Ainult Friedrich von Hürnheim hüüdis:
"Mis õigus on Anjou hertsogil üldse meid kohtu ette kutsuda nagu kurjategijaid? Siis on ta ju ise samasugune kurjategija, sest et ta kuningas Manfredi vastu mõõga tõstis."
Oli teisigi, kes esitasid sama küsimuse, ja nende hulgas ei puudunud hertsogi enda vasallid ja lähemad nõuandjad. Tõepoolest, isegi vangistatud saratseene oli seni koheldud sõjavangidena ja mitte röövlitena, ja kuidas ka võitja võidetut kohtles, polnud keegi kuulnud, et ta oleks hakanud selle üle kohut mõistma. Aga hertsog Charles väitis, et Konradin ja tema sõbrad olid kirikuvande all ja sellega olid nad kaotanud oma rüütliõigused, nii et neid pidi kohtlema kui lihtsaid mässajaid. Mis ta ainult oma kõige lähemaile sõpradele usaldas, oli kartus, et Konradin isegi vangis olles oli talle alaliseks hädaohuks, kuna juba ta nimi hoidis mässutule lõkkel. Avalik kohtupidamine oli aga vajalik selleks, et ei kerkiks mõni Vale-Konradin, kes võiks rahvast hullutada, nii nagu oli juba esinenud üks või teine Vale-Manfred, rääkimata sellest, et petised keiser Friedrichi nimel mitte ainult Saksamaal, vaid ka Itaalias segadusi tekitasid.

Karl Ristikivi "Põlev lipp", ptk XVI,
lk 254–255 /Lund 1961/,
lk 162–163 /Tallinn 1990/

Johann Heinrich Wilhelm TISCHBEINi
nägemus 1790ndaist,
kuidas Flandria krahv Robert annab Napoli vanglas teada
Konradinile ja Austria hertsogile Friedrichile
et nad hukatakse

*

Mis aitab, et Kronos on surnud,
kui tema armutu seadus
on jäänud maksma
ja seda ei muuda enam
Jupiter Pluvius
kõigi oma välkudega
ja kõuemürinaga,
seda ei kustuta enam
kõik ta vihmahood.

Surematud jumalad
on unustanud meid,
Deucalioni poegi.
Nad on kõik joonud Lethe veest
ja on alati purjus,
ega märka, et surnud Kronos
sünnib igavesti noorena
nagu fööniks.

Kaspar von Schmerzburg
Tagebuch der Träume
Roomas, 29. mail 17**
(Lund 1976, lk 215)

Schmerzburg ja Friedrich

"Pärast teise Friedrichi surma hakkavad ilmuma vale-Friedrichid, ja lõpuks heidetakse ilmselt tõeline (ja mitte surnud) keiser Friedrich Hohenstaufenite sõrmuse omamise pärast vangikeldrisse, millest vabanedes ta juba täiesti nimetuna teele läheb."

Hasso Krull
Surm, teisik, peegel: Ristikivi sümmeetriad
Katkestuse kultuur
Vagabund, Tallinn 1996, lk 120

synnipäev

täna on kuningas Konrad IV synnipäev. Konrad oli keiser Friedrich II ainuke poeg ning Saksa, Jeruusalemma ja Sitsiilia kuningas. suri malaariasse. tema pojast Konradinist räägib Ristikivi romaan "Põlev lipp".

unenäos ja mälestustes

Unenäos ja mälestustes tunduvad asjad sageli ühtviisi lähedased ja ometi kättesaamatud. Näeme neid päris selgesti ja üllataval kombel isegi mitmest küljest samal ajal. Aga kui tahame neid vaadata veel lähemalt, eriti mõnd huvitavat üksikasja, tõmbub kogu pilt äkki uduseks, ja selle asemel et tõmmata seda petlikku maailma osasaamiseks lähemale, näeme, et oleme saatnud ta endast palju kaugemale.

Karl Ristikivi
Ei juhtunud midagi
Vahemäng sügisest kevadeni
Orto, Vadstena 1947, lk 5

Põleva linna vari nimede saarel

„Ma pole sugugi kindel, et ma võin veel oma karja juurde tagasi pääseda,” ütles Pesaro piiskop Pietro Casarmana, kõige kaugem külaline, kes kuulus peapiiskopi vanade sõprade hulka. „Gradara lossi vari on juba ammugi päikese meie eest varjanud.”

Kõhnavõitu piiskop, kes vaevalt näis lugu pidavat pidulaua küllusest, kõneles heleda läbitungiva häälega, mis ei lasknud ta kõneoskust eriti mõjule pääseda. Varjatud muiged kaugemal istujate nägudel osutasid, et ta sõnu eriti tõsiselt ei võetud. Pigemini näisid nad arvavat, et ta sama hästi oleks võinud istuda Gradara vürsti lauas nii nagu ta Bolognas viibides oli Visconti poolehoidja Corinaldi külaline.

(ML 1992, lk 160)

Karolo Quarto

Püüdsin anda oma kodulinna hüvanguks kõik, mis mul oli. Ühe aasta kuulusin isegi üheksa mehe nõukogusse. Ma ei saa ütlemata jätta, et see aeg, mil meie linna juhtisime, oli kõige õnnelikum aeg paljukannatanud Siena aegade raamatus. Muidugi on alati olnud neid, kes ei ole rahul, aga me püüdsime olla nii õiglased kui vähegi võimalik. Seda võib näha sellestki, et meil oli keisri täielik usaldus. Keiser Karl võib olla küll nõrga käega ja nõrga loomuga, aga et ta on tark ja õpetatud mees, seda tunnistavad kõik. Seda näitab seegi, et ta kunagi ei seganud ennast meie asjadesse, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks olnud. Sest Itaalia linnade vahel kohut mõista ei soeta kohtunikule mitte ühe vaenlase, vaid kaks. Ja et temast polnud meile seda abi, mida olime lootnud – sellest pettumusest peame omal jõul üle saama. Tal polnud ju siin midagi võita, ja targasti tegi ta, kui läks tagasi Böömimaale oma raamatute juurde. Sienat aidata – see on nagu sõelaga vett kanda.

Kui keiser esimest korda Sienasse tuli, võtsime teda vastu suure pidulikkusega, nagu see on kohane linna kõrgeimale suveräänile. Meil oli põhjust talle seekord tänulikud olla, sest keisri sõjamehed Malatesta juhtimisel olid aidanud aadlike mässu maha suruda. Ka minule sai kord osaks au osa võtta pidusöömaajas Salimbeni palees. Nagu alati, kordasime ka siis vana tõde, et Siena alati on olnud kõige keisritruum linn kogu Itaalias. Õpetatud mehed, kes tunnevad vanu kirju, rääkisid sellest, kuidas täpselt sada aastat tagasi oli Sienat viimati külastanud keiser, kes oli veel üsna noor. Õigupoolest polnudki ta veel keiser, vaid noor prints, kes oli teel Rooma, et seal keisrikrooni võita. Temast loodeti palju, sest ta oli kuulsast Hohenstaufenite soost. Seekord olid need paavstid, kes võitlesid keisrite vastu. Saja aasta jooksul muutub palju siin maailmas, ja nüüd polnud see enam gibelliinide aadlipartei, kes keisrit vastu võttis, vaid linna vabad kodanikud, kes ise oma kätega oma kätega endale igapäevast leiba teenisid. Ja paavst ei olnud enam Roomas, vaid kaugel Avignonis, kus ta polnud muud kui Prantsuse kuninga vasall.

Tegelikult ei ole nüüd enam ei keisrit ega paavsti. Keiser istub oma lossis pimedal Böömimaal ja paavst saadab ainult oma prantslastest maksunõudjaid, keda alati isegi Rooma sisse ei lasta. Ainult Toskaanas on kõik vanaviisi, linn võitleb linna, partei partei vastu.

Seda jutustas, rääkis ja pajatas Siena Katarina vend Bartolomeo aastal 1367 või 1368 Karl Ristikivi „Mõrsjaliniku” teise osa III peatüki lehekülgedel 126–127 Tallinna 1992. aasta editsioonis.

Hõbepurjedega laev ehk Mida rääkis endine Paleologoste keiserlik kroonikakirjutaja Nikeforos vürst Lorenzost

Olen oma pika elu jooksul nii palju õelust, toorust ja rumalust näinud, et mulle tundus suisa uskumatu, et võis leiduda selline vürst, liiati veel Õhtumaal, millest seni ainult halba olin kuulnud. Aga kõige rohkem üllatas mind vürst Lorenzo suur teadmistejanu. Sest kuigi ta võitluses serblaste vastu suurt vaprust üles näitas, ei olnud need vanad rüütlivoorused, mis olid talle kõige iseloomustavamad, vaid ta ärgas vaim, mis tahtis tungida kõigi asjade sügavaima põhjani. Ja kuigi ta oli elavalt huvitatud kõigist vanadest asjadest – ta on lasknud uurida oma suguvõsa ajalugu viimse peensuseni, ja on selge, et ta põlvneb ühest Karl Suure paladiinist – on ta pilk samal ajal suunatud tulevikku ja ta tahab katsetada kõike uut. Nagu isegi oled tähele pannud, on see laev ehitatud hoopis teisiti kui tavalised sõja- ja kaubalaevad. Kui ta soovis laeva, mis oleks sobiv pikaks sõiduks, ei pannud ta paljuks kulusid, et tuua laevaehitajad Portugalist, keda pidi salaja maalt välja toimetama. Mida sa aga vahest ei tea, on see, et laev on varustatud lasketorudega, kus kasutatakse seda musta pulbrit ehk tulerohtu, mis alles viimasel ajal on sõjapidamisel tarvitusele võetud ja mille plahvatus saadab kuuli kaugemale kui kõige tugevam viskemasin.

Tema Hiilguse, Spalato ja Ragusa vürsti
Lorenzo di Sciarra merereis
Allotriasse
ehk
Imede saarele,
aga peamiselt selle senitundmatu saare ja sealse
rahva elu-olu kirjeldus, mille oma Kõrge Isanda
ja Heategija armulikul loal ja õhutusel on üles tähendanud
Niccolo Casarmana Genovast.
A. D. 1348

Tsiteeritud väljaandest

Karl Ristikivi
„Imede saar“
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1964
lk 35

hea kõrvale lugeda

Mika Waltarit soovitatakse lugeda. originaalis. täitsa hea mõte ja plaan.
selleks tuleb Elsingisse raamatupoodi minna ainult. ja enne luuret teha.
täpsem soovitus oli siuke:

* "Sinuhe" (Aaviku tõlge)
* "Turms, surematu" (Aaviku tõlge; Uno Liivaku tõlge)
* "Mikael Hakim" (Kaire Puumetsa tõlge)
* "Fine van Brooklyn" (Endel Mallese tõlge)
* "Jumalad tantsivad mäetippudel"
* "Imeline Joosef" (Andres Lepa tõlge)

linn, mis on ainult nimi

linn, mis on ahvi nimega ajaloolase arvates ainult nimi, on tulvil kohti, millel on vana ja väärikas nimi. tegelikult hakkab "Rooma päevik" pihta "Põleva lipu" kaheteistkymnenda peatyki "Kroon" sissejuhatavast lõigust.

"Seitsmele künkale on Rooma ehitatud ja seitse on teede arv, mis sinna viivad: Via Aurelia, Via Claudia, Via Cassia, Via Flaminia, Via Salaria, Via Latina ja lõpuks kõigist kuulsaim – Via Appia. Leegionide teed, kes läksid välja Roomast, et maailma vallutada, ja barbarite teed, kes omakorda vallutajatena marssisid Rooma. Ikka veel kannavad need paganliku aja nimesid ja nende kuulsuski on pärit samast ajast, kohati säilinud, kohati kulunud ja kadunud, nagu nende sillutise kividki. Kristlastele on aga Rooma teedelt päranduseks jäänud ainult üks kurb küsimus: "Quo vadis?""
(PL XII, lk 116/1990)

loe Ristikivit mis otsast tahes, ikka on ämblikuvõrk.