mõni päev tagasi ajas mind marutõbiselt vahutama osava sõnaseadja Siim Nurkliku arvamuslugu Ekspressi veebilehel, mis paraku minu meelest ei hiilga maailma asjadest arusaamisega. õnneks on see tekitanud muudki sagimist — umbes nagu tuli sipelgapesas. näiteks Kristjan Lepik on inimese keeles ära seletanud selle, mis värk selle Kreeka kriisiga siis õieti on. ysna lihtne lugu. lugege, võite yht-teist kasulikku kõrva taha panna.
mis Nurkliku lugu veel kaude puudutab: sattusin mõtlema, et finantsturgude orjusest on praegu palju raskem vabaneda kui 1968. aastal. toona ei olnud olemas ei Moskva börsi, Shanghai börsi ega Ho Chi Minhi börsi Vietnamis. aatelised lääneriikide vasakpoolsed võisid arvata, et see kapitaliturgude mäng ongi ainult osa maailma nähtus ja sureb varsti välja. (eks USA börside kauplemismahud olid palju väiksemad ka. arvuteid ega internetti polnud, kogu lugu käis hulga aeglasemalt ja rahulikumalt.)
Eestis pole rahva seas yldiselt suuremat arusaamist sellest, kuidas finantsturud toimivad ja meie elu mõjutavad — noh, väga vähesed on hakanud saama väljamakseid oma pensionifondist ja ega pensioni saamine siis arusaamist tekita.
seevastu on 1968. aastal, veidi enne seda ja 1968. aasta vaimustuses kirjutatud vasakpoolsed kirjutised hakanud vähehaaval intellektuaalide seas levima. neid kirjutisi lugedes tuleks arvestada mõningate muutustega, mis maailmas vahepeal aset leidnud on.
näiteks tosin aastat korraldas Hiina Rahvavabariik kõige suurema varandusesiirde kogu maailma ajaloos — väga suur hulk lihtinimesi erastas oma linnakorteri ära. ja nyyd yritab seesama kommunistlik valitsus kinnisvarabuumi ohjeldada, et see ei lõpeks mulli järsu lõhkemisega nagu Ameerika Yhendriikides või Eestis. loodetavasti läheb see neil õnneks, muidu võib teab mis jama veel tulla.
alternatiivid finantsturgudest sõltuvale liberaalsele maailmakorrale on jäänud yha kaugemale: ei ole enam Nõukogude Liitu, kuhu vasakpoolne intellektuaal või siis prolegi võis tulla ideaale otsima. (neid tulijaid oli mitu põlvkonda, yhed jäid 1930ndate "suurtele puhastustele" jalgu.) ei ole ka enam sellist Hiina Rahvavabariiki ega Vietnami nagu paarkend aastat tagasi.
pakkuda on Põhja-Korea, kuhu elusalt on raske pääseda, ning mingisugust täiesti oma asja ajav Bhutan, kust on pärit rahvusliku koguõnnelikkuse mõiste. Venezuela ja Boliivia ajavad truilt vasakpoolset asja ja suudavad seda endale lubada, sest naftat ja gaasi jagub, mida maailmaturul myya ja mille eest dollareid teenida. (alati on võimalik otsida teistsugust elu mõnest rikkast naftariigist, kus on palju naftat ja vähe kohalikke. Saddam Husseini aegne Iraak ja Nõukogude Liit olid ka põhimõtteliselt sellised.) muid perifeerseid paiku on veel, aga yldiselt on Washingtoni konsensus teerullina yle maailma käinud.
Kuvatud on postitused sildiga raha. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga raha. Kuva kõik postitused
8.6.10
te olete orjad!
miks on tarvis Eestil liituda euroalaga? kui inimväärikust saab raha eest, siis tuleb kuskilt raha saada. Eestis praegu eriti palju raha maas ei vedele, sestap on targem toimetada kuskil, kus raha rohkem on. näiteks maailma suuruselt teises majandusruumis ehk euroalas.
teine võimalus on rahaorjusest loobuda.
lugesin Siim Nurkliku arvamust ja tekkisid mõned mõtted. jutu esimeses pooles räägib ta justkui majanduskriisist, aga mulle tundub see marutõbise vahutamisena, milles tulevad juhuslikus järjekorras ette finantskriisi aastail uudistest loetud märksõnad, mis esmapilgul võivad jutule usaldusväärsust juurde anda.
kellele seda vaba tahet vaja on?
kui inimestele liiga äkki anda võimalus oma vaba tahet kasutada, ei lõpe see hästi. liiga palju odavat Hiina talupoegade raha, mis Hiina, USA, ELi ja Rootsi pankade kaudu siia jõudis, tehti värskelt rahalises mõttes vaba tahte väljendamise võimaluse saanud rahvale kättesaadavaks. mõned arvasidki, et on parem ehitajaks minna kui keskkooli või ylikooli.
aga keski ajakirjandusväljaanne Ameerikast just arvas, et Eesti on suutnud kriisis kõige õigemini käituda. ja Soome uus kuningas Björn Wahlroos (sai troonile päras Ollila pinsileminekut) arvas just FTs, et praegune kriis on Euroopa heaoluyhiskonna mudeli kriis — enam rohkem ei saa riik vastutustundetult laenu võtta selleks, et vaeseid toetada ja pensione maksta.
Eesti pole riigina käitunud nii nagu yle oma võimete laenu võtnud kodanikud või ettevõtted, seda kõik tegelikult kiidavad. see lähtub eeldusest, et võlgu elamise vältimine oli pikas perspektiivis, nii 20 aasta peale, ilmselt tark valik. parem kannatada viis aastat tööpuudust kui mitukymmend aastat intresse. nii on võimalik järgmise põlvkonna elu teha kergemaks kui lätlastel või kreeklastel.
Eesti on siiski ysna rikas maa
yhtlasi tuletan meelde, et me elame ikkagi maailma rikkamas osas. suurem jagu maailma riike on ikkagi vaesemad kui Eesti. meil peavad väga vähesed naised ja lapsed igal hommikul mitu tundi kõndima, et oma jalgade ja käte jõuga tuua oma perele päeva veevaru — sellised on maailma kõige vaesemad inimesed. miljard inimest peaks neid kokku olema, kui õigesti mäletan. (ja vett on Eestis ka ysna palju. varsti võib seda konteineritega Indiasse eksportima hakata, neil jääb varsti ysna palju puudu.)
aga et Euroopa ja sealhulgas Eesti rahalise rikkuse poolest sama heale järjele jääks, pole minu meelest paremat lootust kui see, et Euroopasse tuleb tööd tegema Egiptuse ja rahvaarvult väiksemate araabia riikide noorem põlvkond, kellel kodus pole midagi teha. muidu saab nii Eestis kui ka mujal Euroopas lihtsalt tööjõud otsa ja see ilmajagu muutub muuseumiks, mis peab oma vanurite pensioniraha näiteks Hiinast kerjama. või siis näiteks naftariikidele tuumarelvi myyma.
retoorika yksi ei toida
aga ma eksin teemast kõrvale. tulen tagasi isand Nurkliku jutu juurde. retooriliselt muidugi on see suurepäraselt õmmeldud tykk. aga presidendi kõnesid, mida ta kritiseerib, olen ma pidanud ka sisult asjalikeks, sõnaosavad on need president Ilvese kõned samuti olnud.
ma kardan, et kirjutaja probleem on eelkõige keeleline. mulle ka Ansipi retoorika ei meeldi, sest Ansip on retoorika poolest vana kalanäoline kommunist. Ilvese oma aga meeldib, aga ma elan vist suuresti samasuguses ingliskeelses infoväljas kui Ilves. Nurklik aga paistab elavat Eestist rikkamate maade vasakpoolses infoväljas.
(muide, ka mainitud Björn Wahlroos oli teismelisena stalinist — ehk taistolainen —, osaledes Helsingis 1968. aasta ylestõusus. hiljem sai temast Soome rootsikeelse kaubanduskõrgkooli professor ja veel hiljem riigi mõjukaim finantsist.)
aga yksnes vasakpoolse retoorikaga ei saa praeguse majanduskeskkonna vastu, mis yle ilma kipub olema liberaalne — mõistagi mööndustega. kommunistlikud ja autokraatlikud režiimid tegutsevad rahvusvahelistel finantsturgudel nagu eraettevõtted. ja nende turgude armust elame ka meie, eluasemelaenu igakuised maksjad. õige pea võib ujuv intress tõusta lakke ja me oleme selle riski ise võtnud ning seda allkirjaga kinnitanud. lubadus on lubadus.
sellest on vähe, kui karjuda, et oled säärase ebaõiglase systeemi vastu. või — mis veel hullem — karjuda, et sa ei tahagi sellist systeemi mõista. "keegi ei räägi kriisi põhjustest," karjub isand Nurklik. räägivad kyll. maksab lugeda Economisti, mida isand Nurklik nii koledate sõnadega syydistab; maksab lugeda Financial Timesi; maksab lugeda IMFi ja Maailmapanga raporteid, mis PDFidena on võrgus vabalt kättesaadavad.
ori ostab väärikust raha eest
näen pisikest vastuolu isand Nurkliku kahes kurtmises:
- ta kurdab, et lihtinimesel raha pole: inimesed on tööta, st ei saa ettevõtja käest raha. ettevõtjate kohta ytleb ta ka mitmel kombel halvasti; talle ei meeldi millegipärast ettevõtluse õpetamine koolis — kas see on nyyd klassiviha või nooruslik sallimatus matemaatika ja arvutamise vastu?
- ta kurdab, et talle ei meeldi loosung, et Eesti peab muutuma kapitalile atraktiivsemaks. see loosung aga sisuliselt tähendab seda, et ettevõtja saaks jälle välismaalt raha, mida lihtinimesele maksta, et ta enam töötu poleks.
rahvas on vaene seepärast, et raha pole. inimlikku väärikust saab praeguses ilmakorras yldiselt raha eest, kui see kuidagi ära kaotatud on. tavaliselt mõikab. eks ma ise tundsin ennast too kuu aega, kui ma töötu olin, ka ysna kehvasti. aga oma edukal tööintervjuul kandsin pintsakut ja hõbeehteid, mis mu väärikust rõhutasid. pintsak oli sugulastelt saadud vana.
ega meil siin Eestis kohapeal raha praegu eriti palju pole — me pole enam pea 20 aastat naftat eksportiva riigi koosseisus. eraomandile aga pani põntsu viimane sõda ja seesama naftat eksportiv riik. seega tuleb kapitali importida, sest see annab väga paljudele inimestele nende inimväärikuse.
head haridust saab raha eest
teine võimalus on rahaorjusest loobuda.
lugesin Siim Nurkliku arvamust ja tekkisid mõned mõtted. jutu esimeses pooles räägib ta justkui majanduskriisist, aga mulle tundub see marutõbise vahutamisena, milles tulevad juhuslikus järjekorras ette finantskriisi aastail uudistest loetud märksõnad, mis esmapilgul võivad jutule usaldusväärsust juurde anda.
kellele seda vaba tahet vaja on?
kui inimestele liiga äkki anda võimalus oma vaba tahet kasutada, ei lõpe see hästi. liiga palju odavat Hiina talupoegade raha, mis Hiina, USA, ELi ja Rootsi pankade kaudu siia jõudis, tehti värskelt rahalises mõttes vaba tahte väljendamise võimaluse saanud rahvale kättesaadavaks. mõned arvasidki, et on parem ehitajaks minna kui keskkooli või ylikooli.
aga keski ajakirjandusväljaanne Ameerikast just arvas, et Eesti on suutnud kriisis kõige õigemini käituda. ja Soome uus kuningas Björn Wahlroos (sai troonile päras Ollila pinsileminekut) arvas just FTs, et praegune kriis on Euroopa heaoluyhiskonna mudeli kriis — enam rohkem ei saa riik vastutustundetult laenu võtta selleks, et vaeseid toetada ja pensione maksta.
Eesti pole riigina käitunud nii nagu yle oma võimete laenu võtnud kodanikud või ettevõtted, seda kõik tegelikult kiidavad. see lähtub eeldusest, et võlgu elamise vältimine oli pikas perspektiivis, nii 20 aasta peale, ilmselt tark valik. parem kannatada viis aastat tööpuudust kui mitukymmend aastat intresse. nii on võimalik järgmise põlvkonna elu teha kergemaks kui lätlastel või kreeklastel.
Eesti on siiski ysna rikas maa
yhtlasi tuletan meelde, et me elame ikkagi maailma rikkamas osas. suurem jagu maailma riike on ikkagi vaesemad kui Eesti. meil peavad väga vähesed naised ja lapsed igal hommikul mitu tundi kõndima, et oma jalgade ja käte jõuga tuua oma perele päeva veevaru — sellised on maailma kõige vaesemad inimesed. miljard inimest peaks neid kokku olema, kui õigesti mäletan. (ja vett on Eestis ka ysna palju. varsti võib seda konteineritega Indiasse eksportima hakata, neil jääb varsti ysna palju puudu.)
aga et Euroopa ja sealhulgas Eesti rahalise rikkuse poolest sama heale järjele jääks, pole minu meelest paremat lootust kui see, et Euroopasse tuleb tööd tegema Egiptuse ja rahvaarvult väiksemate araabia riikide noorem põlvkond, kellel kodus pole midagi teha. muidu saab nii Eestis kui ka mujal Euroopas lihtsalt tööjõud otsa ja see ilmajagu muutub muuseumiks, mis peab oma vanurite pensioniraha näiteks Hiinast kerjama. või siis näiteks naftariikidele tuumarelvi myyma.
retoorika yksi ei toida
aga ma eksin teemast kõrvale. tulen tagasi isand Nurkliku jutu juurde. retooriliselt muidugi on see suurepäraselt õmmeldud tykk. aga presidendi kõnesid, mida ta kritiseerib, olen ma pidanud ka sisult asjalikeks, sõnaosavad on need president Ilvese kõned samuti olnud.
ma kardan, et kirjutaja probleem on eelkõige keeleline. mulle ka Ansipi retoorika ei meeldi, sest Ansip on retoorika poolest vana kalanäoline kommunist. Ilvese oma aga meeldib, aga ma elan vist suuresti samasuguses ingliskeelses infoväljas kui Ilves. Nurklik aga paistab elavat Eestist rikkamate maade vasakpoolses infoväljas.
(muide, ka mainitud Björn Wahlroos oli teismelisena stalinist — ehk taistolainen —, osaledes Helsingis 1968. aasta ylestõusus. hiljem sai temast Soome rootsikeelse kaubanduskõrgkooli professor ja veel hiljem riigi mõjukaim finantsist.)
aga yksnes vasakpoolse retoorikaga ei saa praeguse majanduskeskkonna vastu, mis yle ilma kipub olema liberaalne — mõistagi mööndustega. kommunistlikud ja autokraatlikud režiimid tegutsevad rahvusvahelistel finantsturgudel nagu eraettevõtted. ja nende turgude armust elame ka meie, eluasemelaenu igakuised maksjad. õige pea võib ujuv intress tõusta lakke ja me oleme selle riski ise võtnud ning seda allkirjaga kinnitanud. lubadus on lubadus.
sellest on vähe, kui karjuda, et oled säärase ebaõiglase systeemi vastu. või — mis veel hullem — karjuda, et sa ei tahagi sellist systeemi mõista. "keegi ei räägi kriisi põhjustest," karjub isand Nurklik. räägivad kyll. maksab lugeda Economisti, mida isand Nurklik nii koledate sõnadega syydistab; maksab lugeda Financial Timesi; maksab lugeda IMFi ja Maailmapanga raporteid, mis PDFidena on võrgus vabalt kättesaadavad.
ori ostab väärikust raha eest
näen pisikest vastuolu isand Nurkliku kahes kurtmises:
- ta kurdab, et lihtinimesel raha pole: inimesed on tööta, st ei saa ettevõtja käest raha. ettevõtjate kohta ytleb ta ka mitmel kombel halvasti; talle ei meeldi millegipärast ettevõtluse õpetamine koolis — kas see on nyyd klassiviha või nooruslik sallimatus matemaatika ja arvutamise vastu?
- ta kurdab, et talle ei meeldi loosung, et Eesti peab muutuma kapitalile atraktiivsemaks. see loosung aga sisuliselt tähendab seda, et ettevõtja saaks jälle välismaalt raha, mida lihtinimesele maksta, et ta enam töötu poleks.
rahvas on vaene seepärast, et raha pole. inimlikku väärikust saab praeguses ilmakorras yldiselt raha eest, kui see kuidagi ära kaotatud on. tavaliselt mõikab. eks ma ise tundsin ennast too kuu aega, kui ma töötu olin, ka ysna kehvasti. aga oma edukal tööintervjuul kandsin pintsakut ja hõbeehteid, mis mu väärikust rõhutasid. pintsak oli sugulastelt saadud vana.
ega meil siin Eestis kohapeal raha praegu eriti palju pole — me pole enam pea 20 aastat naftat eksportiva riigi koosseisus. eraomandile aga pani põntsu viimane sõda ja seesama naftat eksportiv riik. seega tuleb kapitali importida, sest see annab väga paljudele inimestele nende inimväärikuse.
head haridust saab raha eest
30.4.10
8.4.10
ära usalda riiki
kodanikud! ärge usaldage riiki! riik ei suuda teie eest hoolitseda! riigi makstud pensionist ära ei ela! kindlustage oma tagala, enne kui hilja!
ma ei tahaks ennast pidada neoliberaaliks, aga mõni ysna õudne mõttekäik paneb mind umbes sarnases suunas mõtlema: ära usalda riiki, hoolitse enda eest ise, kuidas suudad. kardetavasti ei suuda Eesti riik vanaks ja väetiks jäänud inimeste eest vääriliselt hoolitseda. nii et igayks võiks varakult valmis mõelda muud võimalused, kuidas omaenda heaolu eluõhtul tagada.
viimasel ajal on palju juttu olnud pensioniea tõstmisest. kardetavasti on see möödapääsmatu, kardetavasti tõstetakse pensioniiga veel. mis oleks alternatiivid?
diskleimer: siinse mõttekäigu juures pole ma teinud mingeid tõsiseltvõetavaid arvutusi. see on puhas mõtteeksperimentide ja heietuste jada, mis mõne võimalusega ysna teoreetilisel pinnal mängib. täiendused, täpsustused ja parandused on kommentaarides kõigiti teretulnud. mõistan, et kogu järgnev jutt on kaunikesti naiivne, aga ma täpselt ei tea, kus nõrgad kohad on. äkki aitate neid leida?
kas tahame kõrgemaid makse?
sotsiaalmaksu tõstmine (praegu 30%) oleks kah variant. selle vastu hakkaksid aga kohe kõik inimesed, kes kellelegi palka maksavad ja ehk veidikese mõtlemise peale suur osa neist, kes palka saavad.
aga makse niimoodi tõsta, et see kõiki töötavaid inimesi puudutaks, ei taha vist ykski valitsuserakond. ja pole teada, kas suurim opositsioonierakond tahab või saab ka seda teha, kui juhtumisi valitsusse pääseb.
juba praegustki seisu vaadates tuleks midagi teha, sest pensionideks teoreetiliselt ettenähtud osa maksudest ei kata praegustki vajadust. yletuleval aastal jääb viis miljardit puudu, arvab rahandusministeerium. tunamullu pääses yhe miljardiga. sotsiaalmaksu tõstmine oleks kõige sirgjoonelisem lahendus, aga võib-olla mitte kõige parem.
vastav lõik riigi eelarvestrateegiast, millele Kristjan Velbri lahkelt tähelepanu juhtis:
likvideerime riigikaitse ära?
nojah, viis miljardit. see on ikka rämedalt suur hunnik pappi. seda ei kujuta ette ka. juhul kui Eesti mullune sisemajanduse koguprodukt (SKP) oli 220 miljardit krooni — nagu rahandusministeerium arvas —, siis sellest oleks prognoositav 5,1 miljardit krooni 2,3 protsenti. riigikaitsele läheb umbes 1,8 protsenti SKPst, sealhulgas ajateenijate riided, toit ja kasarmute kyte. (ja igasugu muid pisikesi asju — ma arvan, et mullu lisaks näiteks laulupeo esinejate toitmine, sest toitlustas Naiskodukaitse. võib-olla eksin, aga igatahes aasta jooksul pakuvad laigulised ikka võrdlemisi paljudele kaitseliitlastele ja tsiviilinimestele sooja syya, mis makstakse kinni kaitsekulutustest.)
igatahes, kui kõik kaitsekulutused ära lõpetada, siis ei piisaks ka sellest pensionaugu täitmiseks. tuleks kuskilt veel midagi kokku hoida.
kas oleme nõus väiksema pensioniga?
teine viis oleks pensione vähendada. et kõik inimesed saaksid varem pensionile, saaks teha nii, et kõigile jätkub, aga paratamatult jääks supp lahjemaks. kui pensioneid veidi-veidi alandada, siis kataks selle puudujääva 5 miljardi kroonise augu ka ära. aga valitsev erakond seda ilmselt teha ei taha, sest sotsiaalminister räägib parema meelega sellest, kui palju pensione meil makstakse ja kuidas sellest hästi ära elab. kui ta peaks rääkima seda, et pensione tuleb paraku alandada, sest riigil pole raha neid maksta, mängiks ta ju ometi suurimale opositsioonierakonnale kätte parema võimaluse järgmine valitsus moodustada.
kas oleme nõus halvema arstiabi või haridusega?
alati saab vähendada muid kulusid — lasta pensionäridel näiteks oma tervishoiust suurem osa pensioni ja säästude või erakindlustuse arvel katta. maksame kyll pensioni, aga vähendame haigekassa pakutavate teenuste hulka.
kolmas samasugune suur ja lai rahapott meditsiini- ja pensioniraha anuma kõrval on see, millest makstakse palka õpetajatele ja peetakse ylal koole ning ylikoole. võib-olla läheb sinna liiga palju raha, äkki annaks sealt kärpida? kuivõrd vanu inimesi on edaspidi rohkem kui noori, siis äkki oleks mõistlik haridussysteem vähehaaval kokku pakkida ja haridusele tehtavaid kulutusi otsast systemaatiliselt kärpima hakata? võib-olla oleks mõistlik.
aga sellisel juhul oleks valitsusel hea välja töötada Eesti rahvastiku mitmekylgne väljasuremise ja Eesti riigi likvideerimise kava — see peaks algusest peale selge olema, kes jääb viimaseks ja kes siis peaks tule kustutama. tuleks määrata, kellele yle anda vara, mis jääb alles peale seda, kui likvideerimiseelset suurmyyki, millega viimased yles jäänud kohustused kaetakse. (kas Eesti Rahva Muuseumi kogu myya mõnele kollektsionäärist hiina miljardärile või kinkida soomlastele?)
kas tahame probleemi edasi lykata?
äkki oleks hea hoopis võtta laenu, et praeguseid valijaid mitte ärritada. selle orgi otsa on läinud Kreeka, kellele nyyd on laenu andmine riskantne. kas sina laenaksid iga päev 20 krooni naabrile, kui sa teaksid, et ta laenab maja pealt veel mitme inimese käest raha ja joob siis selle maha? noh, ma olen enam-vähem olnud sunnitud seda sotsiaalse sidususe nimel korra või paar sellist annetust tegema. aga igapäevaseks kohustuseks ma seda ei võtaks. rahvusvaheline rahaturg aga paraku lihtsalt viisakusest raha ei anna, seal on tarvis usutavaid lubadusi või siis tugevate sõprade käendust — Kreeka on pugenud Saksamaa selja taha, Saksamaa yritab talle langenud vastutust hajutada ja eks näis, mis edasi saab.
yhe täiesti inimliku vastuväitena pensioniea tõstmisele on öeldud, et vanadele inimestele keegi tööd anda ei taha. ja yldse on praegu suur tööpuudus. las inimesed lähevad rahus pensionile. aga kui tööpuudus jääks ka järgmisteks aastakymneteks sama kõrgeks kui praegu, siis oleks sotsiaalmaksu maksjaid ometigi veel vähem, kui praegu loota on. siis tuleks pensioniiga veelgi kiiremini tõsta. või makse tõsta. või riigieelarvet muude kohtade pealt veel rutem kärpida (vt ylal).
kuidas GMi töölised tootmisvahendid omandasid
kogu laiem lugu ja asi ongi selles, et ylehomsete probleemidega tuleb täna tegeleda. riigi huvides on see, et riik suudaks toimida ka 30 aasta pärast.
yks hoiatav ja kulunud näide: General Motors lubas *kõigile* oma töötajatele headel Teise ilmasõja järgsetel aegadel heldelt pensioni ja tasuta arstiabi elu lõpuni, ilma et oleks arvutanud, mida see pikema aja peale tähendab. see oli rasvane aeg, kui Euroopa ega Jaapani autotööstust polnud mõistetavatel põhjustel olemas, rääkimata sellest, et nad oleks tulnud Ameerika Yhendriikidesse autosid myyma nagu praegu. tulemus? neil aastail peab General Motors iga auto myygist saadud rahast võtma ~15 000 krooni selleks, et oma endiste töötajate eest hoolitseda. kõige rohkem autosid toodab maailmas Toyota,
ja General Motors läks pankrotti (selle taga oli ka teisi faktoreid, mõistagi). nyyd kuulub United Auto Workersi ametiyhingule umbes viiendik General Motorsi aktsiatest (nad on ka Chrysleri enamusosanikud). ylejäänud GMi praegused omanikud on need õnnetud naabrid, kes GMile laenu andsid ja tagasimaksmise tähtaega aina pikendasid, ning USA riik, kes kah võrdlemisi kopsakaid laenusid andis, et General Motors kohe otsi ei annaks ja et tema söögikõlblikke jäänuseid kohe laiali ei tassitaks.
muu hulgas tähendab see praegu seda, et ametiyhingu pealikud saavad ja peavadki vastutustundlike omanikena sõna sekka ytlema, kas ja kuidas ametiyhingute liikmetele neid eluaegseid hyvesid tagada. osa rahvast jääb mõistagi lubatud hyvedest ilma või peab leppima vähemaga. neil on täielik õigus ennast petetuna tunda, aga surnud hobust nad vankrit vedama õpetada nad vast ikka ei suuda. kivist võib-olla on võimalik vett välja pigistada, aga sellel kaalutlusel kaevu kivikuhjaga asendada poleks ka vist mõistlik.
ära usalda riiki
jõuan tagasi algse mõtteni: ei maksa uskuda, et riik sind vanaduspõlves toidab ja katab. kes seda usub, see saab tõenäoliselt petta.
yhest kyljest on riigiga asi keerulisem kui General Motorsi taolise äriyhinguga, sest riiki juhivad juba praegu tulevaste pensionisaajate esindajad, kelle harjumuste hulgas ei pruugi olla ametiyhingute juhtide emalikku hoolitsust ega seltsimehelikku solidaarsust oma kaastöötajate suhtes. ega ka samasugust korporatiivset kohusetunnet — neid ju valitakse ametisse võrdlemisi lyhikeseks ajaks, reeglina vähem kui viieks aastaks. nad on harjunud, et raskemaid otsuseid võib edasi lykata.
teiseks pole Eesti riik nii tugev ega rikas, et oma kodanikke toita ja katta. Nõukogude Liit eksportis naftat ja jagas sellest teenitud tulu reaalsotsialismi korras ka kodanike hyvanguks, sest Nõukogude Liidu eksisteerimise viimase 45 aasta jooksul nad yhtegi liiga suurt ega kulukat sõda NL ette ei võtnud. rikkust jäi riigi põhitegevuse ehk kogu maailma punaseks värvimise kõrvalt parasjagu yle, et rahvast toita ja katta.
vahetaks riiki?
Eestil naftat pole. naftarikas Venemaa enam oma kodanikke NLi kombel ei toida ega kata. osa Venemaa nafta pealt teenitud rahast pääseb nyyd välismaale (ilus näide on Chelsea jalgpalliklubi, mille Tšukotka naftaärimehest kuberner endale ostis), mis Nõukogude ajal oli välistatud.
seega võiks kaaluda mõnda muud riiki. Pärsia lahe äärsetes naftakuningriikides läheb konkurents riigi abi pärast isegi kohalike vahel pidevalt yha teravamaks, sest kohalikke on yha rohkem. välismaalasi riigiabi peale ei võeta, vaid tööd tegema. maksude koha pealt peaksid sealtkandi maad võrdlemisi soodsad olema. ilm on ka soe. noorele haritud inimesele tööpaigaks võiks sobida.
aga kui riigi sotsiaalabisse kohe yldse usku ei ole (see usk oleks Eesti oludes võrdlemisi naiivne, arvan ma), siis tuleks juba aegsasti raha või muud vara kõrvale panna, et sellest vanaduses elada.
ehitaks sambaid?
selleks on välja mõeldud näiteks teine ja kolmas pensionisammas — kellel neid veel ei ole, võiks rääkida inimestega, kes neid myyvad. nad räägivad sellistest rahakogumisvõimalustest võrdlemisi meelsasti, sest nad tahavad, et neid ostetaks. räägivad ja vastavad kysimustele täiesti tasuta, vähemalt poole tunni jooksul.
samas ei maksa neid eriti uskuda, aga yks hea nipp on nad yksteise vastu yles ässitada. korjad yhe käest materjalidesse kirjalikult yles märgitud lubadusi, lähed nendega tema konkurendi juurde ja yritad teada saada.
aga kui sammas laguneb?
systeemse riski vastu — näiteks Eesti riigi ja praeguse finantssysteemi hävingu vastu — selline konventsionaalne lähenemine muidugi ei aita. kui pole usku, et rahvusvaheline finantsturg suudaks vara hoida ja kasvatada, siis tuleb muidugi midagi muud välja mõelda.
minu vanavanaisa, kes Viimsist Tallinna agulitesse laternaid syytama ja veovoorimeheks tuli, kogus kuldraha. raha panka ei pannud, sest panku ei usaldanud kogus ja kogus, kuni oli nii vana, et ei jaksanud oma lihtsaid töid enam teha. eesmärk oli ehitada Kalamajja või kuhugi mujale nyydseks miljööväärtuslikku asumisse maja, mida välja yyrida, et siis sellest rahast elada. see näib olnuvat Tallinna ja Tartu agulites 20. aastasaja esimesel poolel tavaline äriplaan — suur osa praeguseid maju on ehitatud väljayyrimiseks. kui maja ehitamiseks vajalik raha oli koos, viis kulla panka ja lasi Eesti kroonideks vahetada, et saaks oma äriplaani teoks tegema hakata.
paraku oli aasta siis 1940 ja Nõukogude võim natsionaliseeris panga. koos rahaga, mis mu vanaisa kulla kujul oli kogunud. ja Saksa okupatsiooni ajal kaebasid naabritest kollaborandid minu vanaisa peale, et ta oli venesõbralik olnud (noh, rääkis oma lastele seda juttu, et vene keelt maksab ikka pigem õppida kui õppimata jätta ja muid selliseid mõistlikke truisme) ja siis sakslased lasid ta maha. isegi surnukeha ei oleks tagasi saanud, kui tante Ärna ei oleks hospidalis töötanud ja seda kuidagi salaja korraldanud.
igatahes suutis minu vanavanaisa pidada ylejäägiga pere-eelarvet ja raha kõrvale panna. kuigi kuulus töölisklassi. ses mõttes positiivne eeskuju.
peale alati ähvardava halva õnne — mis selles loos on ysna ilmne —, on sellisel lähenemisel mitu nõrkust.
aga kui kulla hind kukub?
esiteks on kulla hind praegu ysna kõrge — võib kolinal tagasi alla tulla, langeda kolmandikule sellest, mis praegu on. kulla hind on viimase paari aasta jooksul niimoodi kõikunud. 30 aasta lõikes ei pruugi muidugi vahet olla, sest inflatsiooni vastu kipub kuld olema kindel investeering. (juhul kui inflatsiooni antakse.)
kuldmynte oli saja aasta eest käibel palju rohkem kui praegu, näiteks tsaariaegseid kymnerublaseid. praegu tuleb kuldmynte ja kullakange Tammingu ja Atoneni käest osta, nii et iga tehing on kardetavasti kallim kui enne sõda. fyysilise kulla myyk võib tylikaks osutuda. lisaks tuleb seda kuskil turvalises kohas hoiustada.
(äkki pandimajadest saab kuldehteid kilohinda arvestades odavamalt? samas mina ei riski nii kahtlaseid asju uurimagi hakata. kullal on mõni hea omadus riskide maandamise seisukohast. aga kas selleks, et vältida praegu võrdlemisi väikest riski — sedasama finantssysteemi kokkukukkumist —, tuleks võtta riske, mis seavad elu ja tervise ohtu? mmm... pigem mitte.)
yks võimalus veel on hankida endale merekonteiner (TEU), matta see kõrvalisse kohta maha, nii et sinna luugi kaudu sisse saab, ja sinna koguda mitmekymneaastase säilivusajaga konserve. ja ilmakindlaid ning vastupidavaid riideid. pluss muud pudi-padi, mida igapäevases elus tarvis võib minna. tyytu ja tylikas, aga kui Eestist peaks yle käima Teise maailmasõja taoline pikk rindesõda, siis võib kasulikuks osutuda. olgu siis rajajale endale või kellelegi teisele. senikaua — või juhul, kui sõda juhtumisi ei tule — võib asja käsitada fyysiliselt aktiivse hobina, mis hoiab ja edendab tervist ning seeläbi parandab elukvaliteeti.
ma ei tahaks ennast pidada neoliberaaliks, aga mõni ysna õudne mõttekäik paneb mind umbes sarnases suunas mõtlema: ära usalda riiki, hoolitse enda eest ise, kuidas suudad. kardetavasti ei suuda Eesti riik vanaks ja väetiks jäänud inimeste eest vääriliselt hoolitseda. nii et igayks võiks varakult valmis mõelda muud võimalused, kuidas omaenda heaolu eluõhtul tagada.
viimasel ajal on palju juttu olnud pensioniea tõstmisest. kardetavasti on see möödapääsmatu, kardetavasti tõstetakse pensioniiga veel. mis oleks alternatiivid?
diskleimer: siinse mõttekäigu juures pole ma teinud mingeid tõsiseltvõetavaid arvutusi. see on puhas mõtteeksperimentide ja heietuste jada, mis mõne võimalusega ysna teoreetilisel pinnal mängib. täiendused, täpsustused ja parandused on kommentaarides kõigiti teretulnud. mõistan, et kogu järgnev jutt on kaunikesti naiivne, aga ma täpselt ei tea, kus nõrgad kohad on. äkki aitate neid leida?
kas tahame kõrgemaid makse?
sotsiaalmaksu tõstmine (praegu 30%) oleks kah variant. selle vastu hakkaksid aga kohe kõik inimesed, kes kellelegi palka maksavad ja ehk veidikese mõtlemise peale suur osa neist, kes palka saavad.
aga makse niimoodi tõsta, et see kõiki töötavaid inimesi puudutaks, ei taha vist ykski valitsuserakond. ja pole teada, kas suurim opositsioonierakond tahab või saab ka seda teha, kui juhtumisi valitsusse pääseb.
juba praegustki seisu vaadates tuleks midagi teha, sest pensionideks teoreetiliselt ettenähtud osa maksudest ei kata praegustki vajadust. yletuleval aastal jääb viis miljardit puudu, arvab rahandusministeerium. tunamullu pääses yhe miljardiga. sotsiaalmaksu tõstmine oleks kõige sirgjoonelisem lahendus, aga võib-olla mitte kõige parem.
vastav lõik riigi eelarvestrateegiast, millele Kristjan Velbri lahkelt tähelepanu juhtis:
"Pensionikindlustuse väljamakseteks tehtav kulu sõltub sotsiaalmaksu laekumisest ning pensioniealiste arvust. Juba alates 2004. aastast ei ole tööealise elanikkonna tuludelt tasutav sotsiaalmaks katnud pensionideks vajaminevat kulu. Seetõttu on pensionikindlustuse väljamakseteks kasutatud ka muid riigieelarvelisi tulusid, välja arvatud 2007. aastal, kui sotsiaalmaksu laekumine ületas pensionideks vajamineva kulu. 2008. aastal muudeti pensionide indekseerimise korda, mistõttu on viimasel aastal pensionide kulu hüppeliselt suurenenud. Arvestades demograafilisi näitajaid on järgnevatel aastatelja seesama asi pildi kujul, kus tulpdiagramm teeb puudujäägi puust ja punaseks.
oodata pensioniealiste arvu suurenemist ning sotsiaalmaksu osa vähenemist pensionikulude planeerimisel, mis tähendab, et suureneb surve täiendavale riigieelarvelisele rahastamisele pensionikindlustuse väljamakseteks (joonis 5). 2004. aastal oli pensionide kogukulu 8770 mln krooni.
Samal aastal kaeti sotsiaalmaksu laekumise puudujääk pensionide väljamaksmiseks muude riigieelarveliste vahendite arvelt summas 131 mln krooni. 2012. aastaks on prognoositud pensionide kogukuluks 19 637 mln krooni ning puudujäägiks 5 106 mln krooni."
likvideerime riigikaitse ära?
nojah, viis miljardit. see on ikka rämedalt suur hunnik pappi. seda ei kujuta ette ka. juhul kui Eesti mullune sisemajanduse koguprodukt (SKP) oli 220 miljardit krooni — nagu rahandusministeerium arvas —, siis sellest oleks prognoositav 5,1 miljardit krooni 2,3 protsenti. riigikaitsele läheb umbes 1,8 protsenti SKPst, sealhulgas ajateenijate riided, toit ja kasarmute kyte. (ja igasugu muid pisikesi asju — ma arvan, et mullu lisaks näiteks laulupeo esinejate toitmine, sest toitlustas Naiskodukaitse. võib-olla eksin, aga igatahes aasta jooksul pakuvad laigulised ikka võrdlemisi paljudele kaitseliitlastele ja tsiviilinimestele sooja syya, mis makstakse kinni kaitsekulutustest.)
igatahes, kui kõik kaitsekulutused ära lõpetada, siis ei piisaks ka sellest pensionaugu täitmiseks. tuleks kuskilt veel midagi kokku hoida.
kas oleme nõus väiksema pensioniga?
teine viis oleks pensione vähendada. et kõik inimesed saaksid varem pensionile, saaks teha nii, et kõigile jätkub, aga paratamatult jääks supp lahjemaks. kui pensioneid veidi-veidi alandada, siis kataks selle puudujääva 5 miljardi kroonise augu ka ära. aga valitsev erakond seda ilmselt teha ei taha, sest sotsiaalminister räägib parema meelega sellest, kui palju pensione meil makstakse ja kuidas sellest hästi ära elab. kui ta peaks rääkima seda, et pensione tuleb paraku alandada, sest riigil pole raha neid maksta, mängiks ta ju ometi suurimale opositsioonierakonnale kätte parema võimaluse järgmine valitsus moodustada.
kas oleme nõus halvema arstiabi või haridusega?
alati saab vähendada muid kulusid — lasta pensionäridel näiteks oma tervishoiust suurem osa pensioni ja säästude või erakindlustuse arvel katta. maksame kyll pensioni, aga vähendame haigekassa pakutavate teenuste hulka.
kolmas samasugune suur ja lai rahapott meditsiini- ja pensioniraha anuma kõrval on see, millest makstakse palka õpetajatele ja peetakse ylal koole ning ylikoole. võib-olla läheb sinna liiga palju raha, äkki annaks sealt kärpida? kuivõrd vanu inimesi on edaspidi rohkem kui noori, siis äkki oleks mõistlik haridussysteem vähehaaval kokku pakkida ja haridusele tehtavaid kulutusi otsast systemaatiliselt kärpima hakata? võib-olla oleks mõistlik.
aga sellisel juhul oleks valitsusel hea välja töötada Eesti rahvastiku mitmekylgne väljasuremise ja Eesti riigi likvideerimise kava — see peaks algusest peale selge olema, kes jääb viimaseks ja kes siis peaks tule kustutama. tuleks määrata, kellele yle anda vara, mis jääb alles peale seda, kui likvideerimiseelset suurmyyki, millega viimased yles jäänud kohustused kaetakse. (kas Eesti Rahva Muuseumi kogu myya mõnele kollektsionäärist hiina miljardärile või kinkida soomlastele?)
kas tahame probleemi edasi lykata?
äkki oleks hea hoopis võtta laenu, et praeguseid valijaid mitte ärritada. selle orgi otsa on läinud Kreeka, kellele nyyd on laenu andmine riskantne. kas sina laenaksid iga päev 20 krooni naabrile, kui sa teaksid, et ta laenab maja pealt veel mitme inimese käest raha ja joob siis selle maha? noh, ma olen enam-vähem olnud sunnitud seda sotsiaalse sidususe nimel korra või paar sellist annetust tegema. aga igapäevaseks kohustuseks ma seda ei võtaks. rahvusvaheline rahaturg aga paraku lihtsalt viisakusest raha ei anna, seal on tarvis usutavaid lubadusi või siis tugevate sõprade käendust — Kreeka on pugenud Saksamaa selja taha, Saksamaa yritab talle langenud vastutust hajutada ja eks näis, mis edasi saab.
yhe täiesti inimliku vastuväitena pensioniea tõstmisele on öeldud, et vanadele inimestele keegi tööd anda ei taha. ja yldse on praegu suur tööpuudus. las inimesed lähevad rahus pensionile. aga kui tööpuudus jääks ka järgmisteks aastakymneteks sama kõrgeks kui praegu, siis oleks sotsiaalmaksu maksjaid ometigi veel vähem, kui praegu loota on. siis tuleks pensioniiga veelgi kiiremini tõsta. või makse tõsta. või riigieelarvet muude kohtade pealt veel rutem kärpida (vt ylal).
kuidas GMi töölised tootmisvahendid omandasid
kogu laiem lugu ja asi ongi selles, et ylehomsete probleemidega tuleb täna tegeleda. riigi huvides on see, et riik suudaks toimida ka 30 aasta pärast.
yks hoiatav ja kulunud näide: General Motors lubas *kõigile* oma töötajatele headel Teise ilmasõja järgsetel aegadel heldelt pensioni ja tasuta arstiabi elu lõpuni, ilma et oleks arvutanud, mida see pikema aja peale tähendab. see oli rasvane aeg, kui Euroopa ega Jaapani autotööstust polnud mõistetavatel põhjustel olemas, rääkimata sellest, et nad oleks tulnud Ameerika Yhendriikidesse autosid myyma nagu praegu. tulemus? neil aastail peab General Motors iga auto myygist saadud rahast võtma ~15 000 krooni selleks, et oma endiste töötajate eest hoolitseda. kõige rohkem autosid toodab maailmas Toyota,
ja General Motors läks pankrotti (selle taga oli ka teisi faktoreid, mõistagi). nyyd kuulub United Auto Workersi ametiyhingule umbes viiendik General Motorsi aktsiatest (nad on ka Chrysleri enamusosanikud). ylejäänud GMi praegused omanikud on need õnnetud naabrid, kes GMile laenu andsid ja tagasimaksmise tähtaega aina pikendasid, ning USA riik, kes kah võrdlemisi kopsakaid laenusid andis, et General Motors kohe otsi ei annaks ja et tema söögikõlblikke jäänuseid kohe laiali ei tassitaks.
muu hulgas tähendab see praegu seda, et ametiyhingu pealikud saavad ja peavadki vastutustundlike omanikena sõna sekka ytlema, kas ja kuidas ametiyhingute liikmetele neid eluaegseid hyvesid tagada. osa rahvast jääb mõistagi lubatud hyvedest ilma või peab leppima vähemaga. neil on täielik õigus ennast petetuna tunda, aga surnud hobust nad vankrit vedama õpetada nad vast ikka ei suuda. kivist võib-olla on võimalik vett välja pigistada, aga sellel kaalutlusel kaevu kivikuhjaga asendada poleks ka vist mõistlik.
ära usalda riiki
jõuan tagasi algse mõtteni: ei maksa uskuda, et riik sind vanaduspõlves toidab ja katab. kes seda usub, see saab tõenäoliselt petta.
yhest kyljest on riigiga asi keerulisem kui General Motorsi taolise äriyhinguga, sest riiki juhivad juba praegu tulevaste pensionisaajate esindajad, kelle harjumuste hulgas ei pruugi olla ametiyhingute juhtide emalikku hoolitsust ega seltsimehelikku solidaarsust oma kaastöötajate suhtes. ega ka samasugust korporatiivset kohusetunnet — neid ju valitakse ametisse võrdlemisi lyhikeseks ajaks, reeglina vähem kui viieks aastaks. nad on harjunud, et raskemaid otsuseid võib edasi lykata.
teiseks pole Eesti riik nii tugev ega rikas, et oma kodanikke toita ja katta. Nõukogude Liit eksportis naftat ja jagas sellest teenitud tulu reaalsotsialismi korras ka kodanike hyvanguks, sest Nõukogude Liidu eksisteerimise viimase 45 aasta jooksul nad yhtegi liiga suurt ega kulukat sõda NL ette ei võtnud. rikkust jäi riigi põhitegevuse ehk kogu maailma punaseks värvimise kõrvalt parasjagu yle, et rahvast toita ja katta.
vahetaks riiki?
Eestil naftat pole. naftarikas Venemaa enam oma kodanikke NLi kombel ei toida ega kata. osa Venemaa nafta pealt teenitud rahast pääseb nyyd välismaale (ilus näide on Chelsea jalgpalliklubi, mille Tšukotka naftaärimehest kuberner endale ostis), mis Nõukogude ajal oli välistatud.
seega võiks kaaluda mõnda muud riiki. Pärsia lahe äärsetes naftakuningriikides läheb konkurents riigi abi pärast isegi kohalike vahel pidevalt yha teravamaks, sest kohalikke on yha rohkem. välismaalasi riigiabi peale ei võeta, vaid tööd tegema. maksude koha pealt peaksid sealtkandi maad võrdlemisi soodsad olema. ilm on ka soe. noorele haritud inimesele tööpaigaks võiks sobida.
aga kui riigi sotsiaalabisse kohe yldse usku ei ole (see usk oleks Eesti oludes võrdlemisi naiivne, arvan ma), siis tuleks juba aegsasti raha või muud vara kõrvale panna, et sellest vanaduses elada.
ehitaks sambaid?
selleks on välja mõeldud näiteks teine ja kolmas pensionisammas — kellel neid veel ei ole, võiks rääkida inimestega, kes neid myyvad. nad räägivad sellistest rahakogumisvõimalustest võrdlemisi meelsasti, sest nad tahavad, et neid ostetaks. räägivad ja vastavad kysimustele täiesti tasuta, vähemalt poole tunni jooksul.
samas ei maksa neid eriti uskuda, aga yks hea nipp on nad yksteise vastu yles ässitada. korjad yhe käest materjalidesse kirjalikult yles märgitud lubadusi, lähed nendega tema konkurendi juurde ja yritad teada saada.
aga kui sammas laguneb?
systeemse riski vastu — näiteks Eesti riigi ja praeguse finantssysteemi hävingu vastu — selline konventsionaalne lähenemine muidugi ei aita. kui pole usku, et rahvusvaheline finantsturg suudaks vara hoida ja kasvatada, siis tuleb muidugi midagi muud välja mõelda.
minu vanavanaisa, kes Viimsist Tallinna agulitesse laternaid syytama ja veovoorimeheks tuli, kogus kuldraha. raha panka ei pannud, sest panku ei usaldanud kogus ja kogus, kuni oli nii vana, et ei jaksanud oma lihtsaid töid enam teha. eesmärk oli ehitada Kalamajja või kuhugi mujale nyydseks miljööväärtuslikku asumisse maja, mida välja yyrida, et siis sellest rahast elada. see näib olnuvat Tallinna ja Tartu agulites 20. aastasaja esimesel poolel tavaline äriplaan — suur osa praeguseid maju on ehitatud väljayyrimiseks. kui maja ehitamiseks vajalik raha oli koos, viis kulla panka ja lasi Eesti kroonideks vahetada, et saaks oma äriplaani teoks tegema hakata.
paraku oli aasta siis 1940 ja Nõukogude võim natsionaliseeris panga. koos rahaga, mis mu vanaisa kulla kujul oli kogunud. ja Saksa okupatsiooni ajal kaebasid naabritest kollaborandid minu vanaisa peale, et ta oli venesõbralik olnud (noh, rääkis oma lastele seda juttu, et vene keelt maksab ikka pigem õppida kui õppimata jätta ja muid selliseid mõistlikke truisme) ja siis sakslased lasid ta maha. isegi surnukeha ei oleks tagasi saanud, kui tante Ärna ei oleks hospidalis töötanud ja seda kuidagi salaja korraldanud.
igatahes suutis minu vanavanaisa pidada ylejäägiga pere-eelarvet ja raha kõrvale panna. kuigi kuulus töölisklassi. ses mõttes positiivne eeskuju.
peale alati ähvardava halva õnne — mis selles loos on ysna ilmne —, on sellisel lähenemisel mitu nõrkust.
aga kui kulla hind kukub?
esiteks on kulla hind praegu ysna kõrge — võib kolinal tagasi alla tulla, langeda kolmandikule sellest, mis praegu on. kulla hind on viimase paari aasta jooksul niimoodi kõikunud. 30 aasta lõikes ei pruugi muidugi vahet olla, sest inflatsiooni vastu kipub kuld olema kindel investeering. (juhul kui inflatsiooni antakse.)
kuldmynte oli saja aasta eest käibel palju rohkem kui praegu, näiteks tsaariaegseid kymnerublaseid. praegu tuleb kuldmynte ja kullakange Tammingu ja Atoneni käest osta, nii et iga tehing on kardetavasti kallim kui enne sõda. fyysilise kulla myyk võib tylikaks osutuda. lisaks tuleb seda kuskil turvalises kohas hoiustada.
(äkki pandimajadest saab kuldehteid kilohinda arvestades odavamalt? samas mina ei riski nii kahtlaseid asju uurimagi hakata. kullal on mõni hea omadus riskide maandamise seisukohast. aga kas selleks, et vältida praegu võrdlemisi väikest riski — sedasama finantssysteemi kokkukukkumist —, tuleks võtta riske, mis seavad elu ja tervise ohtu? mmm... pigem mitte.)
yks võimalus veel on hankida endale merekonteiner (TEU), matta see kõrvalisse kohta maha, nii et sinna luugi kaudu sisse saab, ja sinna koguda mitmekymneaastase säilivusajaga konserve. ja ilmakindlaid ning vastupidavaid riideid. pluss muud pudi-padi, mida igapäevases elus tarvis võib minna. tyytu ja tylikas, aga kui Eestist peaks yle käima Teise maailmasõja taoline pikk rindesõda, siis võib kasulikuks osutuda. olgu siis rajajale endale või kellelegi teisele. senikaua — või juhul, kui sõda juhtumisi ei tule — võib asja käsitada fyysiliselt aktiivse hobina, mis hoiab ja edendab tervist ning seeläbi parandab elukvaliteeti.
31.1.10
Uluots orjade õigustest Muinas-Eestis
Oleks ma Muinas-Eesti orjapidaja, ma palkaks endale Jüri Uluotsa advokaadiks, kui tuleks ette protsess orjade õiguste yle. Uluots suudaks suurepäraselt vaielda, et orjusse langemine ähvardab ainult neid, kes pole varalisi ega sõjalisi riske korralikult maandanud
ja et orjadele on tagatud vabadega võrdsed elutingimused.
(Tahad rohkem teada? loe "Eesti õiguse ajalugu", suurepärane raamat.)
ja et orjadele on tagatud vabadega võrdsed elutingimused.
(Tahad rohkem teada? loe "Eesti õiguse ajalugu", suurepärane raamat.)
6.11.09
Edward Lucas ELi presidendiks!
oli tore lugeda, kuidas Läti peaminister Valdis Dombrovskis tsiteeris oma kõnes, millega riigieelarvet parlamendile esitas, meie kõigi sõpra Edward Lucast.
ma usun, et kui Edward Lucas kandideeriks ELi presidendiks, võiks ta saada nii Eesti kui ka Läti hääle.
12.6.09
ajalehtede online-sisu tasuliseks (aga odavaks). kuidas?
sisu eest tasu nõudmisele lähenevad Financial Times ja WSJ veidi erineval kombel, aga mõte on neil enam-vähem sama:
- yks laseb registreerimata lugeda 3 lugu, rohkema lugemiseks peab registreerima. kui see "rohkem" yletab 10 artikli piiri, siis võta ja maksa.
- teine annab suuremat rahvahulka huvitava sisu tasuta ära, spetsiifilisema eest tahavad raha.
yks on kvantiteedi pealt, teine jagab sisu mitmesse eri kategooriasse (nagu EPLi ja ka Ekspressi piirang, et kogu sisu võrku yles ei panda; selle vahega, et kogu sisu on veebis kättesaadav).
- yks variant veel on arhiiv tasuliseks teha, ysna levinud.
huvitav, mis malle veel oleks võimalik välja mõelda?
Äripäeval on siiani osa paberlehes ilmuvat sisu tasuline. ma ei tea, kas kehtib veel SMS-päevapileti systeem (maksis kas 10 kr või 15 kr), mis tegelikult on mikromaksemehhanism. kas keegi on sealt kunagi päevapileti ostnud või on see funktsioon ja see sisu nii hästi ära peidetud, et lihtsalt tähele ei panda?
juhtkiri paistab olevat viimasel ajal tasulise materjali hulgast tasuta materjali hulka kolinud.
igatahes on kõige hullem variant see, et eestikeelne meedia tõmbab lähema kahe aasta jooksul ennast veel koomale, nii et n-ö pabermeediaettevõtted toodavadki sisu edaspidi vähem.
Memokraadi juures räägitakse jälle mikromaksetest, mida online-meediakanal oma sisu eest nõuda võiks.
- yks laseb registreerimata lugeda 3 lugu, rohkema lugemiseks peab registreerima. kui see "rohkem" yletab 10 artikli piiri, siis võta ja maksa.
- teine annab suuremat rahvahulka huvitava sisu tasuta ära, spetsiifilisema eest tahavad raha.
yks on kvantiteedi pealt, teine jagab sisu mitmesse eri kategooriasse (nagu EPLi ja ka Ekspressi piirang, et kogu sisu võrku yles ei panda; selle vahega, et kogu sisu on veebis kättesaadav).
- yks variant veel on arhiiv tasuliseks teha, ysna levinud.
huvitav, mis malle veel oleks võimalik välja mõelda?
Äripäeval on siiani osa paberlehes ilmuvat sisu tasuline. ma ei tea, kas kehtib veel SMS-päevapileti systeem (maksis kas 10 kr või 15 kr), mis tegelikult on mikromaksemehhanism. kas keegi on sealt kunagi päevapileti ostnud või on see funktsioon ja see sisu nii hästi ära peidetud, et lihtsalt tähele ei panda?
juhtkiri paistab olevat viimasel ajal tasulise materjali hulgast tasuta materjali hulka kolinud.
igatahes on kõige hullem variant see, et eestikeelne meedia tõmbab lähema kahe aasta jooksul ennast veel koomale, nii et n-ö pabermeediaettevõtted toodavadki sisu edaspidi vähem.
Memokraadi juures räägitakse jälle mikromaksetest, mida online-meediakanal oma sisu eest nõuda võiks.
29.1.09
mis teha, kui jumala korjus mädanema on läind?
Hanrahan kurtis, et surnud jumal on ära tyydand. mis teha, kui surnd jumala korjus on mädanema läind? tuleb mõni uus maha lyya ja tema laip vana asemele katafalgile asetada. lihtne. parem ja odavam ja yldse lihtsam oleks mahalöömise asemel lihtsalt raisakotka kombel leida mõne surnd jumala laip ja ta siis pihta panna. Indiast vast leiab mõne, seal on neid jumalasi nii palju, et kyllap mõni - vahest lausa elav jumal? - ikka ehk ise omast käest otsad annab. äraostmine, kylmutamine, lennukiga kohale transamine läheb muidugi maksma, aga eks surnud jumalad ole kogu aeg luksuskaup olnud. vaata või Miimiri pead. noh, mõni turusolkija jagab kyll kõigile surnd jumala liha, aga niukestest on viisakas seltskonnas parem vaikida.
28.12.08
kas vampiiride elukindlustuse buumi tõid marslased?
kui tahad teada,
Barney Frank on muidu vähemalt kirjutamisstiili ja sõnapruukimise poolest USA poliitikute hulgas minu lemmik. oleks meil ka siukesi peale Paul-Eeriku veel oma kakskymmend, oleks elu parem, lõbusam. Frank kuulub demokraatlikku parteisse ja on märkinud, et lilla vasakukäelise juudina on ta harjunud olema vähemuses ega ole ennast pidanud automaatselt yhtegi enamusse kuuluvaks.
- kas ameeriklasi sunniti pyssiraua ees Hummereid ostma,
- millist finantsinstrumenti myydi nagu elukindlustust vampiiridele,
- milles marslased syydi on ja ei ole,
Barney Frank on muidu vähemalt kirjutamisstiili ja sõnapruukimise poolest USA poliitikute hulgas minu lemmik. oleks meil ka siukesi peale Paul-Eeriku veel oma kakskymmend, oleks elu parem, lõbusam. Frank kuulub demokraatlikku parteisse ja on märkinud, et lilla vasakukäelise juudina on ta harjunud olema vähemuses ega ole ennast pidanud automaatselt yhtegi enamusse kuuluvaks.
23.12.08
pealkirjakunstist
vana pealkiri: Venemaa oligarhide rida ähvardab harvendamine
toimetaja: sul on peal näpukas
toimetaja: vist
toimetaja: kas "ridu" ei peaks olema?
koonlane: 25 tykki tuleb vist jah 3 ritta yles rivistada
koonlane:kui rea pikkuseks arvestada 8 oligarhi
koonlane:ja 1 jääb yle
uus pealkiri: Venemaa oligarhide ridu ähvardab harvendamine
toimetaja: sul on peal näpukas
toimetaja: vist
toimetaja: kas "ridu" ei peaks olema?
koonlane: 25 tykki tuleb vist jah 3 ritta yles rivistada
koonlane:kui rea pikkuseks arvestada 8 oligarhi
koonlane:ja 1 jääb yle
uus pealkiri: Venemaa oligarhide ridu ähvardab harvendamine
22.12.08
riik ei pea halvale kirjanikule maksma 6000 kr kuus
Mait Ando Raun karjub hyydja häälena kõrbes, et tema ja mõni tema sõber (Vilep? on keegi selle kirjaniku teoseid lugenud? nimi on mulle kyll tuttav, aga eesnime ega yhtegi pealkirja meelde ei tule) on ilma jäänud 72 000 kroonisest toetusest, mida kultuurkapital lahkesti kirjanikkudele jagab. 72 000 teeb 6000 krooni kuus.
Raun karjub põhimõtteliselt seda, et tema on nyyd vabakutseline ehk inime, kes peale kõrge kirjanduse loomise midagi nigu justkui ei teekski. ja et kulka peab talle selle eest raha maksma, muidu on see, et ta palgatööd ei tee ega äriyhingut ei asuta ega myyri ei lao, surmavalik. eks ta ole. kui ei ole raha, mille eest syya osta, ega põldu, kus see kasvaks, siis põle tõesti midagi syya. (huvitav, äkki ta ikka saaks oma tagaõues kardulat kasvatada? peaks teinekord vaatama, kui suur õu tal seal Supilinnas on.) ja siis ta karjub, et kulka raha saivad materiaalselt kindlustatumad ehk rikkamad inimesed kui Raun. ja et tema, Raun, kirjutab romaane. palju õnne.
kulka pole ikkagi sotsiaalhoolekanne, vaid kunsti toetamise asutus.
pealegi, raha sai 66 taotlejast 40 tykki. kõva kaks kolmandikku. ainult viletsamad jäid välja.
Kivastik, Mart; Kaus, Jan; Sommer, Lauri; Saluri, Piret; Lindepuu, Hendrik; Ruitlane, Olavi; Sauter, Peeter; Kotjuh, Igor; Kaevats, Mihkel; Mesikepp, Indrek; Viiding, Elo; Tungal, Leelo; Sildnik, Sven; Ilves, Aapo; Põldmäe, Asta; Teder, Tarmo; Käsper, Kalle; Tervonen, Marina; Ränik, Valeria; Tuulik, Jüri; Valk, Jaanus; Raud-Kalda, Piret; Meel, Mari; Hvostov, Andrei; Kareva, Doris; Rähesoo, Jaak; Malin, Jaan; Hirv, Indrek; Kangro, Maarja; Raudam, Toomas; Kompus, Marko; Kaldmaa, Kätlin; Vint, Toomas; Hellerma, Kärt; Saar, Anti; Kitsnik, Lauri; Krull, Hasso; Ehin, Kristiina; Park, Eeva; Vetemaa, Enn.
täitsa ilus nimekiri on minu meelest. oleks raha minu jagada, oleks neist rahast ilma jätnud umbes neli ehk kymnendiku. (aga Raunale põleks andnud, äkist oli ilmajääjate hulgas ikka mõni parem kirjanik ja kah.) kolm tykki on nimekirjas selliseid, kellest ma ei oska maine põhjalgi midagi arvata, kas anda või ilma jätta. ja seitse on selliseid, kelle teoseid ma yhel või teisel põhjusel lugeda ei viitsiks (enam rohkem või yldse). mitte et ma ylejäänute omi väga loeksin või ostaksingi, olen yldse närb eesti kirjanduse tarvitaja viimasel ajal. a mis sest.
raha jagasid Ilona Kivirähk, Janika Kronberg, Krista Ojasaar, Sirje Olesk, Signe Siim ja Mart Velsker. ise kah kulka raha taotlenud Indrek Hirv, kes muidu pidanuks jagajate ringis olema, hääletamisel osaleda ei saanud. Hirvega või Hirveta, on see minu meelest täiesti pädev kogu raha jagama. nende otsust selles vallas mina kyll usaldan, peaksid oskama mõistlikke otsuseid vastu võtta ja õiglaselt piiratud hyvesid jagada.
seega: vilets kirjanik, kelle kõrge komisjon on tõesti väärituks tunnistanud, võiks raha teenida millegi muuga kui romaanide kirjutamisega. näiteks reklaame kirjutada, äkki õpib selle pealt romaanegi paremini tegema (vaadake Kaur Kendrit, eks). Tartus on mitu reklaamibyrood, mõni on isegi Supilinnas. paraku oleks vabakutseline kirjanik uue ameti valiku peale pidanud varem mõtlema, sest nyyd on kriis käes ja uusi kogemusteta inimesi enam naljalt tööle ei võeta. aga siiski, proovida tasub. yks Päevakera-nimeline firma on Supilinnas kah, kes eesti keeles kirjaoskajatele inimestele just kirjaoskuse eest maksab.
29.11.08
kõigepealt telefonimyyjad, siis misjonärid
yle-eelmisel nädalal ja enne seda kiusasid mind aeg-ajalt ikka telefonimyyjad. yldiselt yritasid mulle myya raamatuid.
viimane pettis isegi algul ära. kui sulle helistab keegi, kes ytleb, et ta on kirjastusest V ja sina oled parasjagu lõpetanud yhe raamatu korrektuuri (mis sest, et muule kirjastusele, olen ysna mitmele tööd teinud), siis su mõte liigub loomulikult suunas: "appi, jälle tahavad tööd pakkuda!" aga tyhjagi. kysisin täpsustava kysimuse: "sa oled telefonimyyja?" tema vastu: "telefoni? ei." kysisin veel yhe täpsustava kysimuse: "sa ei paku mulle tööd, vaid tahad mulle kaupa myya?" sellest sai ta aru, ja möönis, et tahab raamatuid myya. mina raamatuid tema käest osta ei tahtnud ja nii me leidsimegi teineteisemõistmise.
varem yritas yks telefonimyyja mulle mingit raamatut veel myya, aga ta rääkis oma päheõpitud või pigem pähekulunud juttu sellisel toonil, et ma kysisin tema käest siiras imestuses: "oled sa kindel, et sa oled inimene, mitte masin?" see katkestas tema jutu, mis muidu kostis tõesti sedamoodi, nagu tulnuks ebaprofessionaalsel kombel sisse vuristatud lindilt või syntesaatorist, ja ma veendusin, et tegu oli ikka inimesega. telefonimyyki pole veel täiesti automatiseeritud, hea seegi.
võib-olla on oma osa sellel, et mu taskutelefoni laadija töötas ja ei töötanud vahepeal väga kaootiliselt (ostsin eile uue), aga nyyd pole mõnda aega ykski telefonimyyja umbest kaks nädalat mulle helistand, ilmselt on järg misjonäride käes.
Sampo panga peamaja ees tulid õhtal vastu yhed. kysisid, kas ma tahan tulla sinna ja sinna sel kellaajal, et jumalateenistus (või midagi sarnast). siis ma tundsin huvi, et kes nad siukesed on, kysitlesin neid õpetusliku päritolu koha pealt. vabakogudus. aga ei ole baptistid. ega miski muu meil ylemöödunud aastasaja viimasel kolmandikul levinud õpetus. Ameerikast on tulnud see õpetus. seal aga 1960ndail tuule tiibadesse saanud. ja et olla kõige lähemal metodistidele. mu huvi rauges, andsin visiitkaardi tagasi, ytlesin, et mind nad ära ei pööra. ja et ma olen nad ära määranud.
selle peale paistis veidi solvuvat teine, kes suurema jao aega vait oli old, kui esimene pyydlikult mu kysimustele vastas (ja ära vastas, vähemalt nelja plussi peale viiepalliskaalas!), ja tahtis teada, mis see mulle annab, kui ma nad nyyd ära määranud olen. vastasin, et ma määran ka linde ja autosid.
siis kysis mu käest, kas ma piiblit kunagi lugenud olen. mõtlesin ja meenutasin iseendas, mis tykke ma lugenud olen (kunagi aaaaaastaid ja aaaaaaastaid ja aaaaaastaid tagasi vana testamenti kuni vist kuningate raamatuteni, siis mõned aastad hiljem Luuka evangeeliumi, kunagi juba hilisemal ajal ilmutusraamatut, vist Juuditi raamatut, ilmselt ka mingeid tykke apostlite tegudest, päris viimati paari aasta eest Nikodeemose evangeeliumi, mida kanooniline komplekt ei sisalda, ja kindlasti midagi veel, arvestamata sekundaarseid käsitlusi ja, hm, näiteks vepsakeelset lastepiiblit, mida vepsa keele pärast lugesin; ja siis peaks mul olema riiulis liivikeelne uus testament, antud välja Helsingis kunagi Teise ilmasõja eel või ajal, mida ma ka sirvinud olen), leidsin, et see on ebaoluline, ja ytlesin ausalt, et mul on piiblist ysna ykskõik, et ma olen istunud yhe hoopis teistsuguse usulise yhenduse juhatuses ja et kuni nad minu elu institutsionaalselt segama ei tule, siis olgu aga. ja läksin edasi.
ja siis eile õhtul tuli trollipeatuses ligi yks noor poiss, kes kutsus piiblit lugema. (vist oli "lugema", mitte "uurima". kuigi ma väga kindel pole. hm.) kysisin kohe ära, ega ta mormoon ega jehoovatunnistaja ei ole, kuigi see väliste märkide järgi enam-vähem kindel oli. (yhtedel neist oli ju mingi piibliuurimise tegevusala väga tähtis. või -lugemise.) ei olnud. ytles, et siuke ja siuke vabakogudus. kysisin, kas baptist. tema ytles, et ei ole. ma kysisin: "kindel?" see on muide teine kord paari nädala jooksul, kui ma sellise kysimuse esitan inimesele, kes äsja on oma usulise kuuluvuse mulle teatavaks teinud. ma kahtlustan, et see võib -- vähemalt mõnes kontekstis -- olla ebaviisakas. nojah, aga too vabakogudus oli jälle Ameerikast. Bostoni kandist, rohkem ma teada ei saanud, sest jooksin trolli peale. kogunema pidid nad teises kohas kui need, kelle esindajaid ma Sampo Panga ees nägin, nii et ilmselt mingi teine yhendus. muid märke on ka, et need olid kaks pigem konkureerivat yhendust.
huvitav, mis edasi? tolmuimejamyyjad ukse taga kella andmas?
viimane pettis isegi algul ära. kui sulle helistab keegi, kes ytleb, et ta on kirjastusest V ja sina oled parasjagu lõpetanud yhe raamatu korrektuuri (mis sest, et muule kirjastusele, olen ysna mitmele tööd teinud), siis su mõte liigub loomulikult suunas: "appi, jälle tahavad tööd pakkuda!" aga tyhjagi. kysisin täpsustava kysimuse: "sa oled telefonimyyja?" tema vastu: "telefoni? ei." kysisin veel yhe täpsustava kysimuse: "sa ei paku mulle tööd, vaid tahad mulle kaupa myya?" sellest sai ta aru, ja möönis, et tahab raamatuid myya. mina raamatuid tema käest osta ei tahtnud ja nii me leidsimegi teineteisemõistmise.
varem yritas yks telefonimyyja mulle mingit raamatut veel myya, aga ta rääkis oma päheõpitud või pigem pähekulunud juttu sellisel toonil, et ma kysisin tema käest siiras imestuses: "oled sa kindel, et sa oled inimene, mitte masin?" see katkestas tema jutu, mis muidu kostis tõesti sedamoodi, nagu tulnuks ebaprofessionaalsel kombel sisse vuristatud lindilt või syntesaatorist, ja ma veendusin, et tegu oli ikka inimesega. telefonimyyki pole veel täiesti automatiseeritud, hea seegi.
võib-olla on oma osa sellel, et mu taskutelefoni laadija töötas ja ei töötanud vahepeal väga kaootiliselt (ostsin eile uue), aga nyyd pole mõnda aega ykski telefonimyyja umbest kaks nädalat mulle helistand, ilmselt on järg misjonäride käes.
Sampo panga peamaja ees tulid õhtal vastu yhed. kysisid, kas ma tahan tulla sinna ja sinna sel kellaajal, et jumalateenistus (või midagi sarnast). siis ma tundsin huvi, et kes nad siukesed on, kysitlesin neid õpetusliku päritolu koha pealt. vabakogudus. aga ei ole baptistid. ega miski muu meil ylemöödunud aastasaja viimasel kolmandikul levinud õpetus. Ameerikast on tulnud see õpetus. seal aga 1960ndail tuule tiibadesse saanud. ja et olla kõige lähemal metodistidele. mu huvi rauges, andsin visiitkaardi tagasi, ytlesin, et mind nad ära ei pööra. ja et ma olen nad ära määranud.
selle peale paistis veidi solvuvat teine, kes suurema jao aega vait oli old, kui esimene pyydlikult mu kysimustele vastas (ja ära vastas, vähemalt nelja plussi peale viiepalliskaalas!), ja tahtis teada, mis see mulle annab, kui ma nad nyyd ära määranud olen. vastasin, et ma määran ka linde ja autosid.
siis kysis mu käest, kas ma piiblit kunagi lugenud olen. mõtlesin ja meenutasin iseendas, mis tykke ma lugenud olen (kunagi aaaaaastaid ja aaaaaaastaid ja aaaaaastaid tagasi vana testamenti kuni vist kuningate raamatuteni, siis mõned aastad hiljem Luuka evangeeliumi, kunagi juba hilisemal ajal ilmutusraamatut, vist Juuditi raamatut, ilmselt ka mingeid tykke apostlite tegudest, päris viimati paari aasta eest Nikodeemose evangeeliumi, mida kanooniline komplekt ei sisalda, ja kindlasti midagi veel, arvestamata sekundaarseid käsitlusi ja, hm, näiteks vepsakeelset lastepiiblit, mida vepsa keele pärast lugesin; ja siis peaks mul olema riiulis liivikeelne uus testament, antud välja Helsingis kunagi Teise ilmasõja eel või ajal, mida ma ka sirvinud olen), leidsin, et see on ebaoluline, ja ytlesin ausalt, et mul on piiblist ysna ykskõik, et ma olen istunud yhe hoopis teistsuguse usulise yhenduse juhatuses ja et kuni nad minu elu institutsionaalselt segama ei tule, siis olgu aga. ja läksin edasi.
ja siis eile õhtul tuli trollipeatuses ligi yks noor poiss, kes kutsus piiblit lugema. (vist oli "lugema", mitte "uurima". kuigi ma väga kindel pole. hm.) kysisin kohe ära, ega ta mormoon ega jehoovatunnistaja ei ole, kuigi see väliste märkide järgi enam-vähem kindel oli. (yhtedel neist oli ju mingi piibliuurimise tegevusala väga tähtis. või -lugemise.) ei olnud. ytles, et siuke ja siuke vabakogudus. kysisin, kas baptist. tema ytles, et ei ole. ma kysisin: "kindel?" see on muide teine kord paari nädala jooksul, kui ma sellise kysimuse esitan inimesele, kes äsja on oma usulise kuuluvuse mulle teatavaks teinud. ma kahtlustan, et see võib -- vähemalt mõnes kontekstis -- olla ebaviisakas. nojah, aga too vabakogudus oli jälle Ameerikast. Bostoni kandist, rohkem ma teada ei saanud, sest jooksin trolli peale. kogunema pidid nad teises kohas kui need, kelle esindajaid ma Sampo Panga ees nägin, nii et ilmselt mingi teine yhendus. muid märke on ka, et need olid kaks pigem konkureerivat yhendust.
huvitav, mis edasi? tolmuimejamyyjad ukse taga kella andmas?
5.11.08
laul börsilõngustele
iga mees on oma pensioni sepp
ja oma fondi valaja
pangad põlevad, juhid lendavad,
aktsijad saavad meitele
meie põleme, meie hävime,
siis ei jää enam yhtegi fondi,
yhtegi-yhtegi haldajat
ja oma fondi valaja
pangad põlevad, juhid lendavad,
aktsijad saavad meitele
meie põleme, meie hävime,
siis ei jää enam yhtegi fondi,
yhtegi-yhtegi haldajat
14.10.08
paketid, nöör ja räim tomatis
yks ytleb: hakkame muudest huvitavatest asjadest nagu komp. pakett rääkima
teine möönab: kõlab huvitavalt. ma jätan selle sõna endale meelde
esimene imestab: kompensatsioonipakett – sa ei ole sellest midagi kuulnud?
teine meenutab: kuulnud olen. nagu piknikupakett, mis koosneb Pravdast, pooleliitrisest viinast ja räimest tomatis. seisab koos jõupaberist nööriga.
esimene soovib täpsustust: räim tomatist seisab koos nööriga?
teine selgitab pikemalt: pakett seisab koos jõupaberist nööriga. räim tomatis seisab koos kommunismi õndsuseõpetuse toel.
teine möönab: kõlab huvitavalt. ma jätan selle sõna endale meelde
esimene imestab: kompensatsioonipakett – sa ei ole sellest midagi kuulnud?
teine meenutab: kuulnud olen. nagu piknikupakett, mis koosneb Pravdast, pooleliitrisest viinast ja räimest tomatis. seisab koos jõupaberist nööriga.
esimene soovib täpsustust: räim tomatist seisab koos nööriga?
teine selgitab pikemalt: pakett seisab koos jõupaberist nööriga. räim tomatis seisab koos kommunismi õndsuseõpetuse toel.
9.10.08
oh Island kyll
ytlemine "oh Island kyll" saab finantskriisi kerides sygavust juurde. kolm suuremat panka on riik enda hõlma alla võtnud. kohalik kroon kukkus nagu kivi, mille peale kehtestati midagi valuutakomitee sarnast. samas rahvas ostab välisvaluutat kokku ja kui riik ise ka pankrotti läheb, siis võibki "oh Island kyll" edaspidi viidata kõige hullemale.
22.9.08
Microsoft ja USA
uudis: S&P tõstis Microsofti krediidireitingu AAA peale.
kommentaarid:
A: jube jama. niimoodi nad ei suregi lähema viie aasta jooksul välja. ma ikka lootsin.
B: ole rahulik, enne default'ib USA oma võlakirjad.
A: no aga see on ju varsti.
kommentaarid:
A: jube jama. niimoodi nad ei suregi lähema viie aasta jooksul välja. ma ikka lootsin.
B: ole rahulik, enne default'ib USA oma võlakirjad.
A: no aga see on ju varsti.
29.8.08
Peko andku head eelarvet
“Ma näen seda eelarvevärki juba pidevalt unes," ütles Ivari Padar.
yks kommenteerib:
unes tulevad vahel kõige paremad ideed
teine mõistab:
no selge. siis teame, miks ta nii hea minister on: eks Peko teatab talle unes, mis tarvis teha on
esimene imestab:
imelik, et ta alles nüüd on hakanud unes nägema
teine arvab:
aga enne nii keeruline aeg ka polnud
yks kommenteerib:
unes tulevad vahel kõige paremad ideed
teine mõistab:
no selge. siis teame, miks ta nii hea minister on: eks Peko teatab talle unes, mis tarvis teha on
esimene imestab:
imelik, et ta alles nüüd on hakanud unes nägema
teine arvab:
aga enne nii keeruline aeg ka polnud
16.6.08
Savisaar tahab Chávezi teha
aga kas ta kavatseb Liivi lahest inimese kohta sama palju naftat ka leida, kui Venezuelal on? loe Jaan Õmbluse ja Edgar Savisaare ettepanekutest, kuidas Eesti majandus päästa. mul jooksis juhe kokku ja sestap kutsun yles:
Venezuela, Egiptus, Venemaa
ja kogu kolmas maailm on sulle valla!
LAHKU KODUMAALT,
EDGAR!
EDGAR!
Venezuela, Egiptus, Venemaa ja kogu kolmas maailm on sulle valla!
keerasin kokku plakati ja riputasin aadressile http://www.zone.ee/edgarminema/edgar_lahku.pdf.
kui meeldib, levitage. kui leiate parema koha, kuhu yles lykata ja kust teistele inimestele jagada, riputage ja andke kommentaarides teada.
kui meeldib, levitage. kui leiate parema koha, kuhu yles lykata ja kust teistele inimestele jagada, riputage ja andke kommentaarides teada.
11.6.08
Jänes ei anna hiite kaitseks sandikopikatki
tuli ära. enne lubas kultuuriministeerium looduslike pyhapaikade programmile pool miljonit krooni aastas viie aastaga ehk sandikopikaid. võrdluseks: suures osas luteri kirikuid restaureerivale programmile "Pühakodade säilitamine ja areng" anti aastail 2004.–2006. tervelt 46,8 miljonit krooni ja mullu 14,3 miljonit krooni (loe siit täpsemalt, PDF), mille peale muinsuskaitseamet protestima hakkas, et tegelikult läheb tarvis 60 miljonit krooni, et kymneks aastaks lubatud 633 miljonit krooni kokku tuleks.
aga nyyd ytleb ministeerium, et isegi sandikopikaid põle neil anda.
võrdse kohtlemise printsiip, ma ytlen. Maavalla Koda otsis koostööd riigiga, tegi hulga aitähi eest ära hulga ettevalmistavat tööd, nõustus alandavate kompromissidega ja ikka tõmmati nahk yle kõrvade.
riigi poliitilist juhtkonda tuleb kõvemini survestada. kirjutage Jänesele kiri, et ta ymber mõtleks ja annaks need sandikopikad. tema aadress:
kultuuriminister Laine Jänes
Kultuuriministeerium
Suur-Karja 23
15076 Tallinn
faks: 628 2200
e-post: min@kul.ee
aga nyyd ytleb ministeerium, et isegi sandikopikaid põle neil anda.
võrdse kohtlemise printsiip, ma ytlen. Maavalla Koda otsis koostööd riigiga, tegi hulga aitähi eest ära hulga ettevalmistavat tööd, nõustus alandavate kompromissidega ja ikka tõmmati nahk yle kõrvade.
riigi poliitilist juhtkonda tuleb kõvemini survestada. kirjutage Jänesele kiri, et ta ymber mõtleks ja annaks need sandikopikad. tema aadress:
kultuuriminister Laine Jänes
Kultuuriministeerium
Suur-Karja 23
15076 Tallinn
faks: 628 2200
e-post: min@kul.ee
6.6.08
Tellimine:
Postitused (Atom)
makse tuleb ilmselt tõsta, sest muidu on võimatu pensione maksta. praegugi on riik pensionidega miinuses. aga milliseid makse tuleks tõsta, nii et kõik see euroalalt siia tulev kapital kohe Bulgaariasse ei põgeneks, kus on juba soodsam maksukeskkond? (õnneks Bulgaarial ei ole veel eurot, vaid ainult euroga valuutakomitee systeemi kaudu seotud rahvusvaluuta — devalveerimis- ja revalveerimisrisk on neil siiski olemas.)
Eesti põhilised hädad ongi sellised, et meil ei ole väga tugevat eksportivat tööstust, mis hoiaks kaubanduse plussis (nagu Soomel) ega suurt siseturgu, kust riik saaks laenu võtta (nagu Jaapan). samuti pole Eesti nii suur nagu Poola, mis suudaks yleilmse kriisi tõmbetuultes enesesse sulguda, nii et sisenõudlus ja sisemaine tootmine yksteist leiavad.
kuidas orjusest vabaneda?
et mitte enam elada pankade armust, tuleks ilmselt raha- ja naftapõhisest majandusest väljuda ja oma toit ning energia suures osas ise toota. põhimõtteliselt mikrotasandil võimalik. ma yhte sellist tunnen, kes enam-vähem nendele tingimustele vastab. aga ega enamasti ei jätku inimestel ettevõtlikkust ega otsustavust loobuda kõikidest mõttetutest mugavustest.
lihtsam on vooluga kaasa minna, sõltudes oma krediitkaardist, Kaliningradist tuleva bensiini hinnast ja ettevõtjast, kes riskib oma varaga, et sulle palka maksta. kui aga ettevõtja halva õnne ja mõtlematuse tõttu oma vara kaotab, nii et enam palka maksta ei jaksa, oledki töötu ja õnnetu ja kaotad oma inimväärikuse.
aga kas inimväärikus peaks yldse sõltuma töökohast?