inimeste nägu ja palg, kuid metsloomade keha

9. Jumalaist austavad nad enim Mercuriust, kellele on lubatud kindlail päevil tuua isegi inimohvreid. Herculest ja Marsi lepitavad nad lubatud loomohvritega. Osa sveebe ohverdab ka Isisele. Ma ei tea täpselt, kus on selle võõramaise kultuse põhjus ja päritolu, välja arvatud see, et liburnikujuline tähis viitab sissetoodud religioonile. Lisaks ei pea nad taevaste vägevuse tõttu kohaseks jumalaid seintega piirata ega mingil inimnäolisel viisil kujutada - nad peavad pühaks hiisi ja metsi ning kutsuvad jumalate nimedega seda salajast, mida näevad üksnes oma aukartuses.

10. Endeid ja liiske jälgivad nad ülimalt tähelepanelikult. Liisuheitmise tava on lihtne. Nad tükeldavad viljapuult lõigatud oksa väikesteks juppideks, ning tähistanud need mingite märkidega, viskavad need huupi ja juhuslikult valgele riidele. Seejärel palub avalikel liisuheitmistel hõimupreester, eraviisilistel perekonnapea jumalaid ning tõstab taevasse vaadates kolm oksajuppi; väljavõetuid tõlgendab ta vastavalt varem märgitud tähistusele. Kui see on keelav, ei tehta sama asja kohta samal päeval enam päringuid, kui soosiv, uuritakse veel kord ennete usaldusväärsust. Sealgi on küll tuntud ka lindude häälte ja lennu uurimine, ent rahva eripäraks on ennete ja hoiatuste nõutamine hobustelt. Neid valgeid ja ühestki surelike tööst puutumata hobuseid kasvatatakse rahva kulul neissamades metsades ja hiites, püha vankri ette rakendatuna saadab neid preester ja kuningas või hõimupealik, jälgides hobuste hirnumist ja korskamist. Mitte ainult lihtrahva, vaid ka ülikute ja preestrite hulgas ei usaldata ühtki teist ennet samavõrd - iseend peavad nad jumalate teenriks, hobuseid aga kaasteadjaks
On veel üks ennustamisviis, millega nad uurivad keeruliste sõdade tulemust. Nad lasevad ühel nendega sõdiva rahva seast ükskõik mis viisil võetud vangil astuda kahevõitlusse oma rahva keskelt valituga, kumbki omis relvis. Ühe või teise võitu käsitatakse endena.

46. See on Sveebimaa piiriks. Kas peukiini ja veneti ja fenni hõimud peaks arvama germaanlaste või sarmaatide hulka, on kahtlane. Ehkki peukiinid, keda mõni kutsub ka bastarnideks, on keelelt, eluviisilt, asualalt ja majapidamiselt germaanlaste moodi, on nad kõik räpased ja ülikkond tegevusetu. Segaabielude tõttu muutuvad nad veidi inetumaks nagu sarmaadid. Venetid on kommete poolest paljugi (sarmaatidelt) üle võtnud sest nende röövlijõugud kammivad läbi kõik metsad ja mäed, mis peukiinide ja fennide vahel kõrguvad. Siiski loetakse neid pigem germaanlaste hulka, kuna nad ehitavad maju ja kannavad kilpe ja naudivad oma jalgade väledust - see kõik on erinev sarmaatidest, kes elavad vankri peal ja hobuse seljas. Fennid on uskumatult metsikud, kasimatult vaesed: ei relvi, ei hobuseid, ei kodukoldeid, toiduks taimed, kehakatteks loomanahad, magamisasemeks maapind. Ainsaks lootuseks on nooled, mida nad raua puuduses luuga teravdavad. Jahipidamine toidab ühtmoodi nii mehi kui ka naisi, sest kõikjal koos olles nõuavad nad ühiselt taga ka saagipoolist. Ja lastelgi pole metsloomade ega saju eest muud kaitset kui okstest põimitud ulualune: selle alla peituvad noormehed, see on varjuks vanadelegi. Kuid nad peavad seda õnnelikumaks kui põldudel ägamist, majapidamises vaevanägemist, omaenda ja teistegi saatuse pillutamist lootuse ja hirmu vahel. Tundmata hirmu kaasinimeste ja jumalate ees, on nad saavutanud keerulisima, nii et neil pole vaja palvetki. Ülejäänu on juba muinasjutuline: helluusidel ja oksioonidel on inimeste nägu ja palg, kuid metsloomade keha ja liikmed - selle väheuuritud teema jätaksin ma lahtiseks.

P. Cornelius Tacitus
Germaanlaste päritolust ja paiknemisest
Ladina keelest
tõlkinud ja kommenteerinud
Kristi Viiding
"Loomingu Raamatukogu"
2007 21/22
Tallinn, SA Kultuurileht
ptk 9-10, 46, lk 8-9, 24-25

kellele võlgneme väliseesti kirjanduse?

juhtusin naljatlemisi formuleerima lause: Rudolf Hessile oleme tänu võlgu väliseesti kirjanduse eest.
selgitan (ettevaatust, see on vandenõuteooria või midagi väga sellesarnast):
1. Hitleri lähim võitluskaaslane ja asefyyrer Rudolf Hess pööras ära ja lendas Šotimaale kylla Hamiltoni ja Brandoni hertsogile.
2. 10 lehekuul 10154 hyppas Hess lennukilt maha ja murdis jalaluu, õige pea võeti ta kinni. kuivõrd ta ise lahkus mängust ja oli elu lõpuni vangis, ei puutu ta enam asjasse.
3. kui uskuda Meltjuhhovi, siis Nõude Liidu juhtkond sai asjast teada ega osanud asjast suurt midagi arvata ning olla segaduses olnud (vt yht asjaga seostuvat lõbusat lugu siit).
4. kui uskuda Meltjuhhovi, siis kaotas Nõude Liit initsiatiivi jõund alustada rynnakut Saksamaa vastu osalt sellesama segaduse tõttu: kardeti, et Hess sõitis rahu sõlmima ja peljati Suurbritannia lahkumist sõjast.
5. algas Suureks Isamaasõjaks kutsutud sõda.
6. kui oskuda ka Viktor Suvorovit, siis oli ka Tallinna kaitse õieti korraldamata, sest Saksa pealetungi ei oodatud.
7. Saksa okupatsiooni varjus suutsid paljud eestlased, sh kirjanikud, väljamaale pageda. lugege näiteks Karl Ristikivi kirju.

kui pole naljakas, ärge palun võtke tõsiselt. või siis kirjutage alternatiivajalooline romaan. (Viktor Suvorovi nimi juba iseenesest peaks sisendama lugejasse kahtlust.)
*
ja ausõna: loodan Teise ilmasõja ajaloo jätta õige pea kus see ja teine. olen selle temaatikaga tegelenud põhiliselt eelmise ameti kohusest.

kaotame miljon sõdurit või kaks miljonit või viis

Žukov oleks pidanud end mõttes asetama saksa strateegide asemele ning püüdma hinnata olukorda nende vaatekohast. Sissepiiratud linna või kindlust saab vastane ära võtta üksnes kahel viisil: tormijooksu või piiramisega. Pealetungi eest tuleb maksta rohke verega. Piiramise eest – ajaga. Pole kahtlust: saksa kindralite asemel oleks Žukov sööstnud kohe pealetungile. Kuid Žukovi töö selles seisneski, et kaalutleda: kas tõesti veel keegi peale Punaarmee oleks otsustanud tormi joosta maailma kõige kindlustatumale linnale, milles on nõnda palju relvastust, et seda pole sõna otseses mõttes kuhugi panna, ning nõnda palju vägesid, et neid tuleb sealt välja viia tervete brigaadide ja diviiside kaupa? Kas tõesti saksa kindralid mõtlevad samamoodi kui nõukogude omad? Meile on ükskõik, kas kaotame miljon sõdurit või kaks miljonit või viis. Vahet pole. Ent Saksa armees pole asjad korraldatud samamoodi. Saksa kindralite pead töötavad teisiti. Nad mõtlevad teisiti. Meile on kolmesaja tuhande sõduri asjatu surmaajamine – väike taktikaline kaotus, neile on see aga juba peaaegu strateegiline tase. Nemad mõtlevad veel korra, enne kui sellistele kaotustele välja minna.

Viktor Suvorov
Võtan oma sõnad tagasi
Triloogia "Võidu vari" teine osa
Vene keelest tõlkinud Elerin Kärner
Olion, Tallinn 2006, lk 393

tanke jõudis relvastusse rohkem, kui neid toodeti

Olemasolevas statistikas tankide tootmise ja nende jõudmise kohta Punaarmeesse on antud tabelites 4B ja 5B, kuid nendes on terve rida erinevusi. Osa 1932. aastal täielikult komplekteerimata tanke ehitati lõpuni 1933. aastal, kuid need sattusid jooksva aasta statistikasse. Ja vastupidi, tehnika vastuvõtmine tehases loeti nende jõudmiseks väeosade relvastusse. Seda fakti võib illustreerida tanki T-26 tootmise andmetega aastatel 1931–1932 (vt tabelit 3B). Vähem arusaadavad on erinevused andmetes T-27 kohta, mida jõudis relvastusse rohkem, kui neid toodeti.

(Meltjuhhov)

Hajameelse kommentaar: Juurdekirjutuseks nimetatakse seda, mis siin segast saab olla. Juba tsaariaegne tava. 70ndatest liigub legend juurdekirjutustest kumuleerunud tuumaallveelaevast.

in beasa

lohken Villle blogga, gos muitala, mot davás vuolggii. veahá váivi lea, go in beasa ieš Sápmai dan geassi. na juo, boahtá dálvi ja de várra beasan. muhto álgán vajálduhttit giella - in duođas nagoda juohkes sátni sátnegirjjis geahččat ovdalgo čállán.
manimus gearddi go finadin Sámis, ledjin eestilaš joavkku Raud-Ants mielde Östersunddas (leago dien báikkis makkárge davvigielat namma? in lea gávdnon) Liet-Lavlut dáhpahusas. ja dat báikki lei gal eanet Ruoŧŧa go Sápmi. muhto eat mii beasamet olggobealde gávpogii. duoddaris lea gal earálágan.

60 aastat AK-47 ehk Kalašnikovi automaadi synnist

eile ehk reedel sai Kalašnikovi automaat 60 aastat vanaks. relva autor kindralleitnant Mihhail Kalašnikov elab Ižkari linnas Udmurdimaal, sealsetes relvatehastes on päevakangelasi ka toodetud. nagu ka väga paljudes muudes kohtades. kokku olla neid 100 miljonit. Eesti on omade AK-47tega toetanud Iraagi uut korda ja kaitseliitlased neid ikka kyyrisid enne seda. enam neid meil ei pruugita, isegi Kaitseliidu väljaõppes mitte enam. põhja pool pruugitav Galil aga on soomlaste Rk 62 kaudu AK-47 järeltulija.
yhtlasi synnipäevaõnnitlused n-ltn K. K.-le.

kuidas nõidu arvele ei võeta ja muud nõiajuttu

lapi nõid, mida kujutab O. H. von Lode puulõige raamatule
“Beskrivelse over Finnmarkens Lapper,
deres Tungemaal, Levemaade og forrige Afgudsdyrkelse” (1767).
pildil on illustreeriv tähendus: ta on siin ilu pärast
ja õigupoolest pole tal järgneva jutuga kuigi palju pistmist

Skeptik kirjutab, et nõidade kohta tehakse Soomes seadus ja et muudes Põhjamaades juba on. tsiteerin allpool. kommenteerida eriti ei viitsi, võtan teadmiseks. Islandist pole juttu, aga kyllap on seal suhtumised teisiti, sest vähem saksa kultuuri on sealt yle käind. yhtlasi tervitused vantaalasest nimekaim Otsole, kes mulle Lapimaal, kus ta traditsioonilist saami käsitööd õppis, kuppari'te seltsist ja Soome rahvameditsiiniharidusest rääkis. vist on see selts.

1: vene ajal pandi nõidu kinni

või siiski, meelde tuleb kyll, et Koikkülä Suri pandi vene ajal kord või mitu isegi trellide taha istuma ravitsemise eest (ja ma ei mäleta, kas vana Suri või noor Suri, nad on minul nagu ka paljudel teistel lootusetult segi). ma ei tea, mis syydistusega, äkki põleks pandud, kui tasu põleks võtt. yks lugugi, mis temast räägitakse, on siuke, et miilitsad tulid, aga siis ta eksitas nad ära ja nad ei leind kätte ja siis pääses. (ei mäleta, va veriste hurm, neid lugusid kuigi täpselt. õnneks võin neid yle kuulata.) aga vene ajal igasugu nõidu kiusati kah taga, või oli nende tegutsemine ikka ysna piiratud. Liiming Ints, kellele Kaika Laine on tädi, rääkis, et nii kaheksakymnendate lõpust (või oli 1986?) hakkas selle koha pealt vabamaks minema ja siis hakkas igasugu uusi sigima (vrd plastic shaman). enne olla old kõik need vanad yle Eesti ikka yksteisele teada, nii kymmekond, omavahel kirjavahetuses ja puha, rääkis Ints.

2: Haava Kadi oli enne Kaika Lainet samas kandis

Kaika Laine tervisest põle tykk aega midagi kuuld. kuigi alles kaks nädalat tagasi käisin Kaika ja Ähijärve kandis. ja isegi magasin Haava Kadi kohast ehk Kotilõimelt pärit sängis (Liiming elab vana Kotilõime aseme kõrval Käokingul, Kotilõime on kokku kukkunud, ainult Käokingu on alles jäänud). kes ei tea, siis Haava Kadi oli sealtkandi ravitseja enne Püssä Lainet. naistehaiguste peale oli tal hea käsi. jah, muu hulgas käsi, tundis sellega igasugu asju. kelle kalm seal Kaikamäel kokkukukkund vene kiriku kõrval surnuaial tänaseni näha on, kirjas on Kadi Aab. ainuke pilt, mis ma Haava Kadist näinud olen, oli suure piibliraamatuga käes. tema õde olla ka ysna "noh, selline, usklik" olnud, räägiti mujal (ei räägitud pilgates).

uurivad ajakirjanikud Juhani Püttsepp ja Toomas Sildam on Postimehte saanud yhe Haava Kadi ytlemise:

"See, kes kannab minu matustel risti, ongi minu mantlipärija," lausus kustuval häälel 94-aastane Kaika imeravitseja Kadi Aab. Ta suri 1956. aasta kevadel ja matustel kandis risti Karula postiljon Laine Roht. Ämmaemandana kümme tuhat last vastu võtnud ja imeravitsejana samuti tuhandeid inimesi aidanud Kadi Aabi matustel käis vähe rahvast, kuid sõnum tema ristikandja nimega levis kiiresti suust suhu. Laine Rohti 1927. aasta 4. mail ilmale aidanud Kadi Aab nägi tüdrukukese otsa ees nõiamärki - risti, madu ja karikat.
(Postimees, 7. september 1999)

kyla peal räägitakse veel, et Kadi olla käinud mitmele oma nõiasõnu pakkumas (mõne jutu järgi isegi paberi peal; sõnade yleskirjutamine oli vist kohati kombeks), aga ega keegi eriti ei tahtnud. tõrkumine sellisel puhul on tegelikult tavaline ja igati tervemõistuslik. Siberis käivad noore tulevase nõia juures lausa teistest ilmadest tegelased, kes ta tervise kallale kipuvad ja temaga mängivad, kui ta tõrgub, mis on loomulik ja mõistetav. šamaanihaigus, ytlevad uurijad. Laine ise on lubanud oma teadmised-võimed Lüllemäe surnuaiale kaasa võtta. Sildamit-Püttseppa kirjutavad, et otsib järglast, aga see pole enam tõsi. ja rästiku pealt viina oskab sealkandis teha iga vanem inime. tehnika: võta tyhi pudel; otsi soo pealt või kust tahes rästik; lase pudelisse roomata või suuna kahe puupulgaga, kui ei lähe; pane pudelile punn peale; vii koju, võta punn pealt ja vala metsakohin peale; pane punn peale tagasi ja lase seista. aitab kõiksugu asjade vasta.

3: Setumaal kuulsin nõidade kohta rohkem kui Võrumaal

kui nyyd võrdlen mullusuise välitöökogemusega (baas oli Verskas, käiguraadius keskeltläbi tosinkond kilti sealt eemale), siis Setumaal teatakse igasuguseid seda masti tegelasi rohkem kui seal Karula kihelkonnas. lugusid on rohkem ja erisugusemaid ja rohkemate inimeste ning kunstide kohta. tihedam asustus, arhailisemad kombed ja luteri kiriku nõiajaht jäi teisele poole piiri? või äkki neist lihtsalt räägitakse meelsamini sealpool õhtumaa tsivilisatsiooni piiri? Hirvõ Jaan ehk Jakubi Jaan oli Järvesuu ehk Verska kandis yks kõva tegija, keda nõiakski nimetada julgetakse. (oli vist Võpõlsuvas? ei pruukind olla. oh halba mälu kyll.) ja tema poole hakkas käima igasugu venelasi ka ysna palju ja igasugu imenõidusi tahtmas, mitte ainult ravi. võimudega oli tal kah häda. aga siukesi muidu tarku mehi-naisi või sobijaid, neid oli vast iga paari kyla kohta kyll.

lõpp: nõidus asendab kohati siiani meditsiini

nojah, Hiinal olla vist tänini poliitika sallida pisemates või kaugemates kohtades nõidu, eriti kui ametlik arstiabi sinnamaale ei ulata. Mihaly Hoppal rääkis. Hiina alla jäänud Ida-Tyrkistanis on neid vanu nõiakultuure kyll. Seevastu Venemaa punased, ja olgu nende elu teistes ilmades selle eest keeruline, võtsid ikka kulakšamaanid ära hävitada.

et pikaks veniv ebamäärane jutt (tõesti ei viitsi ajada kyysi taha allikatele, et täpsemaks ja selgemaks ajada, liiga kaugel on nad praegu kah; metodoloogiliselt jällegi on kahtlane selge fookuseta teineteisest nii kaugeid nähteid ja kultuure omavahel siduda, nagu siin teinud olen) millegi juba täiesti teemakohatuga kokku võtta, siis tsiteerin, nagu Heno Sarve suulise teate järgi meelde on jäänud, Äksi nõida: "ega ma usklik ei ole. ma olen lihtsalt religiöösne inimene."

ja siis lubatud kirjakoht Skeptikult:

Seadused uskumusteraapiate kohta on Põhjamaades erinevad. Näiteks Rootsis, Norras ja Taanis on reeglid selle kohta, millistele patsiendirühmadele ja milliste haiguste korral selliseid ravimeetodeid kasutada ei tohi. Rootsis on tehtud selge vahe professionaalsel ja tõenduspõhisel ravimisel ning uskumusteraapiate vahel, kuid uskumusteraapiate pakkujaid ei registreerita.

Soomes vastavat seadusandlust alles kavandatakse. Arstide Liidu arvates ei tohiks seadustesse lisada nõuet uskumusteraapiate praktiseerijate registreerimist. See nõue annaks vale pildi selle kohta, et ühiskond justkui tunnustaks registreeritud inimeste professionaalsust ja ravimeetodite ohutust. Lisaks oleks selliste ravimeetodite pakkujaid võimatu kontrollida, kuna nende meetodite mõju ja praktika on uurimata.

Uskumusteraapiate pakkujad peaks kohustama hüvitusvastutusele, kui nende meetodid põhjustavad kahju või raskendavad patsiendil pöördumist päris ravi poole. Kindlasti tuleks piirata uskumusteraapiate kasutamist lastel ja raskesti haigetel patsientidel.

you have to be pretty technical before you can even aspire to crudeness

I put the shotgun in an Adidas bag and padded it out with four pairs of tennis socks, not my style at all, but that was what I was aiming for: If they think you're crude, go technical; if they think you're technical, go crude. I'm a very technical boy. So I decided to get as crude as possible. These days, you have to be pretty technical before you can even aspire to crudeness. I'd had to turn both those twelve-gauge shells from brass stock, on a lathe, and then load them myself; I'd had to dig up an old microfiche with instructions for hand-loading cartridges; I'd had to build a lever-action press to seat the primers – all very tricky. But I knew they'd work.

William Gibson
Johnny Mnemonic
1981

mõrsja rautamise sõnad

piira piira vellekene
piira enda pikukeseks
enesele elueaksi
raiu raiu raudkäsi
raiu rauaterveeksi
piira piira peiupoissi
piira nõiad nõmmikusse
toa taha tammikusse
piira linnud lepikusse
halvad aiateivastesse

(need mõrsja rautamise sõnad on yhiskeelsed ja pandud kokku kahtede sõnade järgi, mis Ülo Tedre raamatust loetud, vt algupärandeid allpool; võite vabalt tarvitada, sarnaseid olen ise mõlemal korral lausunud, kui tarvis läks; pildi tegi Andres Lumi mullu suvistelaubal Toomemäel; keskel mõrsja Ülle)

***

"Mõrsja väljatoomisele järgnes mõrsja piiramine (rautamine, karastamine) – komme, mida tuntakse Kesk- ja Lääne-Eestis ning Mulgimaal. Levikuala lõunaosas toimus piiramine mõrsjakodus, levikuala põhjaosas aga peiukodus, kus see oli üks esimesi tseremoniaalseid akte. Mõnes kohas toodi mõrsja selleks puhuks õue. Peigmees, isamees ja peiupoiss kõndisid kolm korda ümber mõrsja, kas hoides mõrsja pea kohal ristatud mõõku või mõõku neiu üle kokku lüües. Piiramise juures laulsid (või sõnusid) kaasikud:

Piiri, nüid, piiri, vellekene,
piiri ende pikutsesse,
esi endele iässe!
Rau nüid rau, raudkäsi,
rau nüid ravvaterve'esse!

(H II 42, 499/500, Karksi)

või

Piira, piira, peiupoissi,
piira nõiad nõmmikussa,
toa taha tammikussa,
piira linnud lepikussa,
halvad aiateivastesse!

(H III 15, 614 (107), Vändra)

Kombega taotleti mõrsjale tervist ja pikka iga. Järgnes neiu kolmekordne õhkutõstmine või sümboolne tõstmine saajarahva sekka. Tõstis peig (resp. isamees ja siis peig, isamees ja peiupoiss). Komme on olnud juba möödunud sajandi kolmandal veerandil haruldane ja taandumas."

Ülo Tedre.
Eesti pulmad
Lühiülevaade muistsetest
kosja- ja pulmakommetest.
Kirjastus "Eesti Raamat"
Tallinn 1973,
lk 48–51

vabadiku preemia laureaat ostis keskpanga?

yks sahistab:
räägitakse, et Mart Laar on Gruusia panka ostnud. Bank of Georgia. mina nyyd mõtlen, kas see on neil keskpank või.
teine arvab:
jah, äkki ostiski Friedmani preemia eest nende keskpanga. vabadiku preemia, antakse kord aastas vabaduse eest.

***

Mart Laari DVD on siinkandis juba vist nädalapäevad (kui mitte kauem) vedelenud. kile sees. keegi põle lahti teind. DVD peal on Laari kõne vabadiku preemia vastuvõtmisel ja yhtkomateist veel.

seisust vahetada tähendab vahetada rõivaid

Guillaume "andis" ennast Templiordule kolmekümne aasta eest. Kas teeks ta ka praegu sellise annetuse – tema, kes ta ei kuulu enam ammu madalamasse rüütelkonda, vaid koorekihi hulka, kus nii vagaduse alal kui teisteski valdkondades teadagi moest lugu peetakse? Guillaume on vananenud seisukohtade iselaadne tunnistaja. Ta on sellest teadlik ja ta ütleb: "Kuulake mind: juba ammu lubasin ma end Templiordule; nüüd pean ma lubadust."
Mindagu siis ja toodagu tema garderoobist punase ristimärgiga valge rüü; ta on selle lasknud õmmelda aasta tagasi ja ainult tema ning Geoffroy le Templier teavad selle olemasolust. Guillaume lamab. Rüüd ei saa selga panna. Nii laseb ta oma uue seisuse sümboli enese ette laiali laotada. Seisust vahetada tähendab vahetada rõivaid. Eelkõige tähendab see elulaadi muutmist, uute kohustuste võtmist. Siit alates on Guillaume templirüütel. Igaveseks. Templirüütlid on mungad. Nad ei tohi naist puutuda. Guillaume ei puutu järelikult oma naist. Sellest hetkest peale jätab ta maha selle, kes viimased kakskümmend aastat on olnud temaga üks: "Armas naine, emmake mind see viimane kord." Guillaume kergitab ennast voodis nii palju kui võimalik, et nende huuled viimases suudluses kokku saaks. Nuuksed muutuvad häälekamaks. Kahvatu krahvinna ja tütred viiakse minema, sel ajal kui meister Aimery kohalejäänud meeste ees vajalikud vormelid kõneks seab.

***

Hiljem, tõepoolest viimastel hetkedel, tuletatakse talle meelde, et ta rõivakastid on ikka täis: kõik need sarlakpunased oravanahaga kaunistatud rõivad, kaheksakümmend tuliuut kasukat – ta ei saa neid ju endaga kaasa võtta; kiirustagu ometi ning lasku need ära müüa; selle raha saaks Kiriku erinevate kogukondade vahel ära jagada, et nii endale sellega lunastuse vahendeid, see tähendab eestpalveid osta. Ja siis Guillaume vihastab tõepoolest: "Vaikige, te nurjatud! Mul on sellistest nõuannetest enam kui küll. Varsti on käes nelipühad, siis peavad minu maja rüütlid uued rõivad saama. Ma tean väga hästi, et ma ei saa neid enam ise jagada. Ja teie tulete mulle auku pähe rääkima. Tulge siia, Jean d'Early. Truuduse nimel, mis te Jumalale ning minule võlgnete, palun ma teil rõivaste jaotamine minu asemel läbi viia. Kui neid ei peaks kõigile jaguma, saatke keegi Londonisse ja laske osta, mis puudu jääb. Peaasi, et keegi minu inimestest minu üle kurta ei saa."
Hea isand jälgib, et peetaks kinni kodumajja puutuvast moraalist, mis nõuab, et majaisand oma majalisi parimal moel varustaks, aga ka ühiskondlikust moraalist, mis näeb ette, et hierarhias kõrgemal seisvad rüütlid peavad rikkalikumaid kingitusi saama kui teised. Hea isand mõtleb kõigepealt oma majakondlastele, kes kõik sõltuvad tema lahkusest. Hea isand – nagu näiteks Püha Louis mõned aastad hiljem – teab ka, kui tähtis osa on keha ehtimisel paraadide ja uhkeldamise kultuuris, ühiskonnas, mis otsustab inimese üle selle järgi, mis tal seljas on. Guillaume teab, et armastatud, kardetud ja ümmardatud on vaid see, kes on hästi riides. Le Maréchal on hea isand. Sellisena tahab ta jääda oma majakondlaste mälestustesse: oma seisusele kohaste vooruste täielise kandjana, pillavalt üllameelsena. Öö möödub oravanahka, siidi ja soobleid jagades. Rüütlid kuhjavad kokku kõik kaunima, mis on isanda keha katnud. Need vähesed viletsamad asjad, mis üle jäävad, antakse vaestele. Surija näis uuele elule tõusvat igaühes, kes end tema rõivastega ehtis. Pühapäeval enne taevaminemispüha jäeti Guillaume sel tseremoniaalsel moel riietest ilma. Temale ei jäänud enam muud kui surilina. Guillaume oli lahkumiseks valmis.

Georges Duby
Guillaume le Maréchal
ehk
Maailma parim rüütel

Prantsuse keelest
tõlkinud
Lore Listra

Tallinn, Varrak 1997
lk 20–21, 24–25

the mistake of careless celestial scribes

Once she came home retailing a story of a number of a number of people who had died and come back to life shortly thereafter, apparently because of the mistake of careless celestial scribes, who had written down the wrong names. Bold smiled; the Chinese imagined a complicated bureaucracy for the dead, just like the ones they had established for everything else. "They came back with information for their living relatives, things that turned out to be correct even though the briefly deceased person couldn't have known about it!"
"Marvels," Bold said.
"Marvels happen every day," I-Li replied.

Kim Stanley Robinson
The Years of Rice and Salt
Bantam Books, 2002
lk 46