perse ja neeger: rassism pole keeleline nähtus

räägitakse rassismist. või õigemini sellest, kas on fuih öelda "neeger" või mitte. rassismist räägitakse alles teises järjekorras. kõigepealt yritatakse ikka keelt politiseerida.

perse ja raisk, ytlen ma selle peale ausalt ja siiralt. ja mõelge nyyd, kas on fuih öelda "perse ja raisk". sõltub vaatenurgast. yks Saaron Piitre lapselaps väidab, et "perse" ei olnud veel tema lapsepõlves fuih ega ropp sõna, vaid tähendas lihtsalt tagumenti. (aga ega ta ka siis peenutsevas seltskonnas yles ei kasvanud, vaid talus, kus tehti sel ajal ilmselt igapäevaselt väga palju siukesi asju, mis on nyydseks väga paljudele fuih ja ropud.) õigupoolest selsamal folgil, millest kirjutamine mul siin blogis pooleli on, tarvitas yks emakeelne virulane "perset" täiesti mitteropult ja täiesti denotatiivselt. konteksti ja hääletooni järgi oli tarvitus konnotatsioonide poolest neutraalne, käskis mul oma perset kergitada, et ta selle alla mati saaks panna. ja "raisk" ei ole isegi yhe minu eesti keelega oma igapäevast leiba teeniva kolleegi arvates siiamaani kuigi fuih ega ropp.

olen pärast tööpäeva ilmselt väsinud ja tige, võib-olla seetõttu laskun kaasa rääkima. aga ma ei usu, et rassism oleks yksnes keeleline nähtus, et inimesi võib ainult sõnavara pärast maha lasta, nagu seda võidi teha pärast kommunistlikku revolutsiooni ja suurte puhastuste ajal ja nagu Bulgakovi taga kiusati. elementaarne Saussure'i semiootika eristab tähistajat ("neeger") ja tähistatavat (mida selle all õieti mõeldakse). kui tähistatav on minu jaoks lihtsalt – nagu vanemas eesti keeles ikka – lihtsalt tumedanahaline inimene, kas ma siis olen rassist? isegi kui ma ei võta omaks yhtegi tyypiliselt rassistidele omistatud seisukohta või mõistet?

õppige sõnadel ja mõistetel vahet tegema, kallid inimesed. ja teie elu on... hm, mitte palju lihtsam (nagu ma peaaegu oleks kirjutanud), vaid palju värvilisem ja huvitavam. aktsepteerige, et yhtesid ja samu sõnu võib tarvitada väga erineval kombel. rassist on rassist ka siis, kui ta pyydlikult viisakat sõnavara tarvitab. vaadake või Martin Helmet, kes on piisavalt hästi haritud, et oma sallimatust korraliku sõnavara abil väljendada. keeleline koogutamine ykskõik kui suure kõnelejate arvuga eeskuju- või liiderkeele ees iseenesest ei tee kedagi õilsamaks inimeseks. minu meelest pigem vastupidi.

sallivus käib pigem mõisteid ja mõtteviisi pidi. millegi ärakeelamisega on minu meelest raske sallivust edendada. eitust ja ärakeelamist on mõistlik ideoloogia põhjana tarvitada hästi maskeeritult: pigem eelistada positiivseid algatusi kui nõiaprotsesse.

aga muidugi, kui poliitkorrektsesse sõnamaagiasse usute, võite alati alustada kampaaniat Õigekeelsussõnaraamatu autorite vasta. kuni ÕS neegri neegriks nimetamise ära keelab, on igal keeletoimetajal voli ja Tiiu Erelti soovitus “afroameerika” parandada “neegerameerikaks” ja “afroameeriklane” “neegerameeriklaseks”. sealjuures on keeruline ja kummaline talle seda ette heita.

vabariigi valitsuse sanktsioneeritud "kokkulepe" on siuke, et eesti keeles on neeger ikka veel neeger. näis, kauaks. iseasi on muidugi selle "kokkuleppe" totalitaarne olemus, mis eesti keelekorraldusele omane on. ja kas pole sellise nõukogulikult totalitaarse keelepruugi normeerimisega kooskõlas ka tahtmised võtta endale võim ja keelata kõigil inimestel yhe või teise sõna tarvitamine? lugege näiteks Orwelli utoopiat "1984", kus totalitaarne võim tõepoolest kõrvaldas käibelt sõnu ja inimeste enesetsensuur järgi tuli.

ja vabandage mind, kui ma poliitiliselt korrektset keelekasutust stalinistlikuks nähtuseks pean. kommunistide revolutsiooni ja ideoloogiaga ta ju ometi tuli, mauistid ja muud vasakpoolsed on seda katku õhtumaadel levitanud, nii et ta uue ringiga tagasi tuleb. äkki järgmine põlvkond, kes oma silmadega nõukogude aega pole näinud (nii 1988. aastal syndinutest alates, ytleme), peab seda uut episteemi ja ideoloogiat loomulikuks ega näe asju niimoodi. mina olen aga kyllap liiga palju nõukogude ideoloogiast läbiimbunud tekste lugenud, et sellisesse nimetamise maagiasse uskuda.

olen jätnud endale vabaduse rahumeeli (või pigem trotsist oma emakeele politiseerimise vastu) eesti keeles laplast laplaseks ja neegrit neegriks nimetada. kõnes, blogis ja MSNis vähemasti. aga seevastu hanti ostjakiks ei nimeta, sest seda enam suurt keegi ei tee. nendel asjadel on igalyhel omad keelelised põhjused. põhiliselt inerts. loomupärane keeleline alalhoidlikkus: olen siiralt veendunud, et oma emakeelt pole tarvis iga viie aasta takka ymber teha. las ta olla, las kasvab ise, kuidas kasvab, pole tarvis alati kirurgiliselt (poliitiliselt) sekkuda. alalhoidlikkus on muidugi kah poliitika, aga see on mulle lihtsalt sydamelähedane.

yksikute ideoloogiate terminoloogia või erikeelte keelepruugi olemasolu ei eelda seda, et kõiki neid termineid yldkeele peale rakendataks. samuti pole tarvis hakata põdrasammalt alati ja igal pool nimetama islandi samblikuks, mida mõned yliagarad bioloogid yldkõnekeelele yritavad peale suruda. see on lihtsalt lollus.

go on home British soldiers go on home

laulusalm saab peaaegu tõeks täna, teisipäeva keskööl. nyyd nad lõpuks lähevad, 38 aastat pärast algse plaani järgi paar nädalat kestma pidanud operatsiooni algust. operatsioon Banner saab läbi. Briti sõdurid lähevad Põhja-Iirimaalt koju. Kuningliku Iiri Rügemendi kolm pataljoni lakkavad olemast. avaliku korra kaitsmine jäetakse politseile. kõige rohkem on Briti vägesid korraga olnud seal 27 000 ja yhtekokku on seal teeninud 300 000 britti. 5000 kyll pidada jääma, aga väljaõppele Iraagi ja Afganistani ja muude ylemeremissioonide jaoks.

loe ka International Herald Tribune'ist.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

If you stay British soldiers if you stay
you'll never ever beat the IRA
the fourteen men in Derry are the last that you will bury
so take a tip and leave us while you may.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

No! we're not British we're not Saxon we're not English
we're Irish! and proud we are to be
so fuck your union jack we want our country back
we want to see old Ireland free once more.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

Well we're fighting British soldiers for the cause
we'll never bow to soldiers because
throughout our history we were born to be free
so get out British soldiers leave us be.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

et folk või: lauba hommik

lauba hommikul roomasime kõik, Sinimaniseele & Tsõdsõpujaleelo rahvas ja sõbrad, kes me seal Oliveri põranda peal olime, magamiskottidest välja ja vedasime ennast umbes kolmes jaos linna peale. pool eilset õhtat olid igasugused rääkinud, et kell yksteist hommikul Tormise loeng, kuidas regilaulu õieti laulda tuleb, ja kell kaksteist meestelaulu tuba (viimast rääkisid kyll põhiliselt poisid, mõistetavalt).

jõudsime linna, kell oli vaevu kymme või polnud sedagi, irdusime Mirjamiga ylejäänud rahvast, kes läks sööma. nad kõik olid tänavu ju esinejad-korraldajad, aga mina ega Mirjam mitte, sest ma põld lillekestki liigutand, et kas või press olla. (no aga ma tegin ka kolmel folgi päeval neljast ka lehte, nagu selgus – see on siis vist kolmas folk minu yheksast, kuhu ma ainult yheks päevaks läinud olen.) tegijate söögitelk oli Jaani kiriku kõrval, ilmselt on neid juba nii palju, et kolledži hoovis oleks nad liiga jalus.

soomlane on Venemaal fašist nagu eestlanegi

kohe pärast irdumist avastasime telgi kõrvalt Heleni, kes ka otsemat teed sööma läks, ja soomlase Sonja, keda kohtasime viimati Helsingi linnas Kallios, kuhu pärast Turus “Thori vasara” muusikali vaatamist ööseks läksime. rääkis veidi muljeid tänavu Mordvamaal Saran Ošis peetud soome-ugri tudengite konverentsist IFUSCOst, kus oli kaheksa soomlast ja kaheksa eestlast. kõik ylejäänud muidugi olid teadnud, et eestlased on fašistid ja soome keelt eesti keelest keegi ei erista, nii et soomlased automaatselt kah. suurem osa soomlasi oli Saran Oši kogunenud Venemaa Föderatsiooni pealt, Udmurdimaalt ja mujalt.

miä tüü oll´ edimäne

ja siis rääkis Sonja, kes oli oma käepaela saanud koristamise eest ja tegelikult parasjagu lastetelki koristaski, kui ma teda kõnetasin, et inimesed on ikka rumalad ega oska lugeda: öösel olid mingisugused lastetelki läinud lällama, kes yldse lapsed polnud. ilmselt ei osanud silti lugeda, kuhu suurte tähtedega oli kirjutatud, et see telk on LASTETELK. ja suurem jagu matte, mis seal lastetelgis veel eelmisel päeval maapinda katsid, olid kuhugi jalutama läinud. jätsime Sonja koristama ja läksime edasi.

tyhi ja hyljatud

käis peast läbi, et äkki võiks vähemalt päevapileti osta, niisiis suundusime Kirsimäe tee peal oleva piletitelgi juurde. sealt avastasime Karmo, kes magas asendis nr 2, mida soovitati Teise ilmasõja ajal Vene kindralstaabi ohvitseridele: istud tooli peal (Karmo kyll pingi peal, tooli polnud) ja toetad pea ristatud kätele laua peal. ei reageerinud leebetele fyysilistele ärritustele ega lubage-pöörduda-vormelile, kuigi Mirjam väitis, et tema kannad liikusid viimase peale veidi kokkupoole. refleksid?

igatahes, piletit me tema käest ei saanud. ei saanud ka staabist, kuhu pääseb kolledži hoovi kaudu. kirjade järgi tegeleti seal ainult meeskonna-esinejate-kylalistega. korraks oli seal näha kyll kurguhaigusest õnnetu ja väsind näoga Avet, aga siis tuli Triinu ja nad kadusid kuhugi. pressikeskus oli kah tyhi, Ants Johanson vaatas väljas, kuidas keegi – oli vist politseimees? – andis intervjuud mingile kaamerale, ja Liisi põld kuskil näha.

et folk või: reede õhtu

reede õhtu. rohkem lehte ei tee, lähen ära Viljandi bussi peale. Mona oli kummalisel kombel helistand kah juba veidi enne viit, imestas, et mind Viljandis polnud. takkajärgi mõeldes oleks ehk mõistlikum rongi peale minna. ja nagu nöögiks läheb kell 18.23 otse Kitsekylast rong Viljandisse kah, nagu näen rongiplaani vaadates.

igatahes, jõudsin kohale. Mirjam oli bussijaamas vastas. Monat nägin, kuid temaga peale tervituse yhtegi sõna vahetama ei juhtunudki, pealegi läks ta juba laupäeval ära. yheksast õhtul pidi saama Riia tantsuklubi järgi läti tantse tantsida rohelise lava peal, aga võta näpust: lätlasi polnud. olid pilli mängimas hoopis lõõtsamängija Asso ja yks Nikns Sunsi tegelane, kelle nimi mul meeles pole, ja õpetamas Ave ning Valdis. nemad olid kah alguses lava peal ja mikrofoniga, Ave seletas. see õpetamine võttis veidi kaua aega, liiati kui asi alles veerand kymnest pihta pidi hakkama. tantsisime kolm-neli tantsu, kuni kell hakkas väikest viisi kymme saama.

Liinatsurade kõige popim kontsert

kymnest oli Liinatsurade kontsert kultuurimaja hoovis. sinnapoole minnes nägime somnikuid Tinut ja Kuldmarja. ja veel oli enne tarvis sabas seista, et raha välja printida. meie ees oli supilinlane Aliis. sabast läksid mööda ka somnikud Turgon & Grimmu, kellega paar sõna juttu ajasime.

tsurade kontserdile jõudsime lõpuks kolmanda laulu alguseks, mis oli Meremäe "Truba Taar'a". Hao Paalile see ikka meeldib rohkem kui Verska oma, aga pole parata - isa käest õpitud. ja võib-olla Verska "Truba Taar'at" lauldaksegi liiga palju, ainult et mina satun seda liiga harva kuulma või laulma. poole kontserdi pealt tabasin ära Jaagu, kelle ymber olid veel Taavi, Martin, Oliver yhes Mari ja Tinnuga, ja veel häid inimesi. yhesõnaga Tsõdsõpujaleelo ja mõned liitlased. kui kontsert

hakkas läbi saama, tegime lava ees koledaid hääli ja plaksutasime. kokku pigistasime neilt neli lisalugu välja. need olid Hao Paali lemmik "Iste ma maailma veerekese pääle" (mis on tänapäeval tegelikult võrukeste syldilugu), too ai-lii-ljubadalolii-refrääniga šlaager, mille tuntuimad värsid peaks olema "armastus ja hambahalu, halusa omma mõlõmba/ armastus om süämeh, hambahalu lõvvaluuh", jupp põdratapmislaulu, ja vist Sergo kyla lugu (kui see varem polnud).

pärast tuli Jüri lava pealt alla ja rääkis, et kunagi pole Liinatsurade kontserdil rahvas neile nii kõvasti oma poolehoidu avaldanud. teisalt polevat neil kunagi varem ka kella kümnest kontserti olnud. osa rahvast kadus vasakule ära ja siis jäimegi lõpuks kolmekesi Martini ja Jüriga. Mirjam läks oma pagasit pakihoiust ära tooma, et enne keskööd kätte saada. meie aga läksime kolmekesi Pauluse kiriku poole Jüri autot lykkama. lõpuks ta ei tahtnudki lykata, Jüri sai ta mootori jõul ära pargitud, nii et ta loodetavasti kellelegi ette ei jäänd.

söömine on ainus töö, mis toidab

Martin ja Jüri läksid Spordihoone Isutuba uurima, kuigi sealt midagi head ei leidnud, mina seisin seal telgi vastas suure risti peal, et tyhja telefoniga Mirjamit leida. mööda läks läbimärg Tinu, teel telklaagrisse, kes ytles, et folgil leitakse kõik lõpuks yles. mõne aja pärast tulid ka Martin, Jüri ja lõpuks Mirjam.

sadas jubedasti. läksime lõpuks Talina uulitsa pitsakohta sööma. Jüri rääkis, et on nyyd oma kodukihelkonnas tööl, kui yritasin teda veenda Supilinna korterit ostma. yhtlasi nägime, kuidas naaberlauas hõõglambi pealt kenale neiule tilk peaaegu keevat vett näkku tilkus. ilmselt laseb neil katus kuskilt läbi. käskisin teenindajatel lambi ära kustutada, kui nende nägudelt mõistmatus vastu vaatas. kustutasid.

laulsime kõiksugu laule

sadu jäi vähemaks ja lõpuks jäi yldse järgi. istusime kiriku kõrvale maha, jõime õlut, Saku Kulda, sest Jüri tahtis ega saand yksi teda ostetud, ja laulsime igasugu laule, sealhulgas "Kristiina kivella istus", "Üks kuningatütar ja kuningapoeg", "Iste ilma veere pääle" ja "Mind kutsuti pulma". ymisesime yhe uue viisi valmis ja laulsime selle peal ära pika laevalaulu.

olime seal seni, kuni Jürile tuli meelde ja pähe, et võiks regilaulupessa Kondase keskuse õue peal minna. läksime. istusime haanimeeste pystkotta maha. sai võru keelt rääkida. haanimees, kes seal valves oli ja kelle nime ma ei tea, rääkis, et kui liiga kõvasti laulame, tuleb papp kirikust ytlema. et neil olla siuke kaup old. Jüri aga ytles, et tunneb pappi, millest järeldati, et muret pole. laulsime kõiksugu laule, sealhulgas isegi toda kõige kuulsamat "Haanja meest", mis mõne teise haanimehe kuuldes parem vast laulmata on jätta. valvehaanimees irvitas kyll, et õige tarvis lubjakive Võrru vedada. sain teada, et Jüri on tolle ingeri "Pääskylintu-päivälintu" laulu sõnad ka ära õppinud ja siis ta võttiski eest (järgmine päev nägin, kuidas ta seda lava pealt eest ytles Tsõdsõpujaleelole). Martin ja Mirjam jäid pikapeale uniseks ja siis arvasime heaks uttu tõmmata ja Oliveri juurde koti peale minna.

aga enne laulis Martin ära “Andke meite allid kuued”, mida tunneb arhiivilindistuse järgi. avastasin, et tean vist lausa kõiki värsse, nii et saan leegajusega või poole värsi pealt sisse tulla (kuidas sellega siis on: mitmenda silbi pealt yldse tohib leegajusega sisse tulla, kui meil viru laul on? kas ainult kahe viimase pealt? kas see poole värsi pealt kaasalaulmine on ainult kihnlaste komme? see kysimus mind vaevab ja ega mul pole pähe tulnud Tormise käest kysida, kui võimalus oleks olnud. tema niikuinii annaks vastuse, mis kõlaks nagu lõplik tõde). Oorti esitusest polnud kuulnudki.

kombed, pulmad ja kihelkonnad

seletasin talle teel Peetrimõisa poole, kuidas on ilmselgelt tegu pulmalauluga: peiupoolne pulmarahvas on koos ja tuleb suure hulgaga ja ärbeldes mõrsjakoju mõrsjat kätte nõudma. Eller on rääkinud ja vist olen ka Ülo Tedre raamatust lugenud, et yhe kombe järgi peiupoiss pidavat koguni hobusega yle aia hyppama ja siis mõõgaga mõrsjakodu katuseräästast puudutama, kusjuures mõrsja sugulased võivat teda takistada. ja yldse, mõõgaga relvastatud peavad olema isamees ehk mõõgaisa, peigmees ja peiupoiss. Rootsi ajal olla nad vist kolmekesi ratsa lausa liikunud. nagu läheks sõjaga mõrsjat ära võtma. mõõgaisa täristavat mõõka juba lauas istudeski. kõiksugu ärplemist on näiteks ka “Salmelaulus” ehk “Tähemõrsjas”, kus täht oma mõrsjat nõuab (kahte “Salmelaulu” kuulsin järgmisel päeval regilaulutoas, kus Tink Tingadi ja Kadrina Kadrid neid laulsivad).

ja oot, alles nyyd kirjutades tuleb meelde: Setumaa välitöödel rääkis Verskas seesama tädi, kes Siberis yhes naftakylas oli elanud ja kellega ma setu keeles põhjapõtradest ja neenetsitest rääkida sain, näitas ette, kuidas druuska ehk tsootska sisse tulles oma kepiga siuh-säuh risti ukse peal teeb. ja mis see tsootska kepp muud on kui mõõga aseaine. noh, peiupoiss peab raiuma iga toa ylemise piida sisse oma mõõgaga risti, enne kui mõrsjat-peigu sinna sisse lähevad. olen isegi Rotalia korporatsiooni uste ylemiste piitade peale raiund Ülle-Hallsilma pulmas. ja noorem Säre raius väga innukalt neid riste Imbi-Andrese pulmas. (aga seda ma Martinile ei rääkinud.)

arutasime hoopis kihelkondliku identiteedi yle. Otepää on ainus kihelkond, mille piirid on maastikul tähistatud, märkis Martin. ja kysis lõpuks kihelkondlike kommete kohta, ja mina ei mõistnud midagi mõistlikku rääkida. tuli meelde Lennarti spekulatsioon “Hõbevalges”, kuidas kihelkond kord aastas kihla ehk lepingut või omavahelist vannet uuendamas käis. ja siis yhe pika laua taga sõi. ja korjusepäev, mis taliharja kõrval kalendris kirjas on ning mille nimi meenutab setu korädsipraasniku oma. korädsipraasnikul said mingi kandi peremehed kokku ja pidasid Peko pidu ning selgitasid endi hulgast vereliisuga (leebe lööma, kuni kellelgi veri väljas) uue Peko peremehe. Mülleri jutlustes räägitakse kah korjusest, mis ilmselt peab tähendama kogunemist, rahva kokkukorjamist. (kas kärajad on eesti keeles soome laen? äkki on see korjuse-sõna meil põline? ei tea. järgi uurida ka eriti ei oska. keegi on asjast midagi kirjutanud, olen vist mingit viidet näinud, aga ei mäleta, kustkaudu. iseenesest kahju, et Jüri ligi ei olnud, tema oleks teadnud kroonikate lugeja ajaloolasena midagi täpselt rääkida.) aga lõppeks võib koguneda ka väiksem hulk rahvast kui kihelkond.

meie usus on yldse laiematest kogunemistest vähe teada, vahest ongi kyla suurim hulk rahvast, kes koos yhiseid vana usu kombeid pidanud on. marilased on surnuist yles tõstnud Tšumbõlati mäe peal nende noorima suure jumala haua peal peetava pyha, kuhu iga kolme aasta takka koguneb mari rahvast yle kõigi maade, kus nad elavad, ja see ongi nende usu kõige suurem pyha. ersad on kah kogu rahva pyha algatanud ja peavad seda. tänavu oli ka, mõned nädalad tagasi. (aga päris kõike seda ma ka ei rääkinud, vähemasti mitte päris siis.)

uni annab uue kuue

lõpuks jõudsime Peetrimõisa kohale kah. Oliver märkis, et aegamööda on rahvast tema poole ikka juurde tulnud: neljapäeval polnud esimese korruse suure toa põrandal peaaegu kedagi, nyyd aga peaaegu kõik. omade silmadega võisime näha, et see oli tõsi. ja tegelikult oli isegi Mirjam eelmise öö olnud Kadri juures põrandal kahe lätlasega kõrvu ja siis hommik otsa lugenud mingit käsitööraamatut, mistõttu jäi reedese päeva esimesest tantsimisest ilma. Kadrit ennast nägin ma alles laupäeval.

aga äkki seltsimees Stalin helistab

[Stalini] valitsemisaastatel töötas kogu riigiaparaat stalinlikus rütmis ja oli allutatud Rahvaste Isa päevarežiimile. Stalin töötas öösiti, seepärast istusid kõik rahvakomissarid, aga hiljem - ministrid, hommikuni oma kabinettides: aga äkki seltsimees Stalin helistab. Kui kabinettides istusid öösiti rahvakomissarid, siis istusid ka nende asetäitjad: aga äkki läheb rahvakomissaril kiiresti vaja mingeid andmeid. Aga kui istusid oma laudade taga rahvakomissaride asetäitjad, siis jäid oma töökohtadele ka peavalitsuste ülemad. Ja valitsuste ülemad. Ikka koos asetäitjatega. Ning osakonnajuhatajad. Ja kõik teised. Iga soovija leiab hulgaliselt selliseid fakte: "Riigikaitse rahvakomissariaadis, RKKA poliitvalitsuses, samuti ka ÜK(b)P KK aparaadis käis tollal üleüldine kiireloomuline öötöö. Näiteks Mehlis ei sõitnud koju enne kella 5-6 hommikul." (Kindralmajor J. A. Boltin. "Krasnaja Zvezda", 10. märtsil 2004.) "Kõikides rahvakomissariaatides töötati öösiti." (V. S. Jemeljanov, "Sõja lävel". Moskva, 1971, lk 23.) Stalinlikust tööstiilist räägib poliitbüroo liikmekandidaat D. T. Šepilov: "Töö käis hommikuni... Sageli ühtis ühe tööpäeva (õigemini, töö-öö) lõpp teise algusega... Töö käis raugemata. Infarktid, insuldid ja surmajuhtumid olid kõikjal tavalised." ("Voprossõ Istorii", 1998, nr 5, lk 12-13.)
Ning mitte üksnes valitsusametnike Moskva ei elanud selles rütmis. Vaid ka kogu maa. Kogu juhtimisaparaadil tuli end häälestada Moskva rütmile. Istub öösel mingis Urkaginskis parteisekretär, aga koju minna ei tohi: äkki nõuab Moskvast keegi osakonnajuhataja asetäitja abi viivitamatut vastust... Kaug-Idas oli veel hea. Kui Moskvas oli öö, oli seal juba päev. Aga kuidas teistel?

Viktor Suvorov
Võtan oma sõnad tagasi
vene keelest tõlkinud Elerin Kärner
Olion, Tallinn 2006
lk 298

häda pole selles, et kangelasteod on välja mõeldud

Suur rooma ajaloolane Cornelius Tacitus naeris välja sõjaajaloo võltsijate meelisvõtte: varjata häbi ja kuriteod sangaritegudega. Selle asemel, et tõetruult kirjeldada sõja käiku, jutustavad võltsijad üksikutest kangelaslikest saavutustest. Ja häda pole selles, et need kangelasteod on ilustatud või lihtsalt välja mõeldud, vaid selles, et tegelikke või väljamõeldud sangaritegusid kirjeldades nad varjutavad, tumestavad ja asendavad tegelikku ajalugu. Uljas õukondlane, kes paneb kokku võimule meelepärast versiooni, jätab faktid, mida ei saa teisiti tõlgendada, lihtsalt vahele. Ta vaikib sõja põhjustest, poolte jõududest, vägede olukorrast ja asetusest, väejuhtide kavatsustest ja plaanidest, kaotustest, lahingute ja sõdade tulemustest. Selle asemel: sangariteod, sangariteod, sangariteod.
Kõik, mida naeris välja Tacitus, leidis kaks aastatuhandet hiljem täieliku ja üleüldise rakenduse selle sõja ajaloos, mida mõned pahatahtlikkusest või hingelihtsusest nimetavad "Suureks" ja koguni "Isamaasõjaks". Sõja esimesest päevast alates ja juba peaaegu 60 aastat räägitakse meile kangelaslikkusest, kangelaslikkusest ja veel kord kangelaslikkusest, ent sõja ajaloo kirjutamiseni pole siiani jõutud.

Viktor Suvorov
Võtan oma sõnad tagasi
vene keelest tõlkinud Elerin Kärner
Olion, Tallinn 2006
lk 167-168

isegi ahvid teavad, et kompanii on optimaalne

leht kirjutab, et kompaniisuurune yksus on sisemiselt sidus ja sinna kuulujad yksteisele lojaalsed:

Rootsi maksuamet võttis organisatsiooni ümberkujundamisel eeskuju ahvide käitumise uuringust. Amet kujundas selle põhjal tänavu suvest koosseisuüksuste suuruse, väidetavalt on umbes 150 inimest parim töökooslus, kirjutas täna Kauppalehti.
Maksuameti teatel on 150 inimest ka ülempiir, kui palju võib ühes kontoris töötada. See olevat bioloogiliste uuringutega kindlaks tehtud, see on sotsiaalset ühtekuuluvust tundva rühma suurus. Viidatakse nii samas suuruses sõjaväeüksustele, usurühmadele kui küttide-korilaste kooslustele.

kroon, leib, roosid: Tüüringi Elisabeth Narvas

Alates neljapäevast, 2. augustist on Narva linnuses avatud näitus "Kroon, leib ja roosid - 800 aastat Tüüringi Elisabethi sünnist".

Narva jõudis stendinäitus 1237. aastal katoliku kiriku poolt pühakuks kuulutatud Ungari kuningatütrest ning Tüüringi vürstinnast Elisabethist (1207-1231).

Kroon, leib ja roosid võtavad kokku Tüüringi Elisabethi – keskaegse kristluse ühe silmapaistva kuju – olemuse.
See imeline naine ning tema elavast jumala sõnast kantud elu mõjub veel tänapäevalgi oma vahetuses muljetavaldavana. Ungari kuninga tütrena kasvas ta üles Tüüringi hiilgavas krahviõukonnas ja pühendas oma elu lõpuaastad Marburgis ligimesearmastusele.
Elisabethi elu võib mõista kui ajastu peeglit ning ühtaegu ka kui täielikku loobumist varem kindlaksmääratud eluteest, teenimaks Kristust, kelle ta leidis vaestes, haigetes ja hüljatutes.

Kroon, leib ja roosid peegelduvad ka näituse ülesehituses. Kui näituse esimene kolmandik kajastab Elisabethi päritolu ja elukäiku, siis teine osa tutvustab tema tegevust, pühakukskuulutamist ning austamist reformatsioonieelsel ajal. Näituse viimane osa kajastab Elisabethi eeskuju järgi elamist reformatsiooniajast kuni tänapäevani välja.

Näituse algatajad soovivad Tüüringi Elisabethi 800. sünniaastapäeva tähistamisega juhtida võimalikult suure hulga inimeste tähelepanu tema isikule. Elisabethi rõõmus ja vahetevahel muretu, tarkuse ja töökusega ühendatud vaimsus võiksid ehk näitusekülastajailegi innustust anda.
Nii noored kui ka vanad, ajaloo kui ka vaimulike huvidega, usklikud ja kahtlejad saavad Elisabethi mälestusest osa, innustust ning ergastust omaenese tegemisteks.

http://www.800-jahre-elisabeth.de/

tekst: Narva Muuseumi pressiteade (loe: taaskasutatud spämm)
pilt: Kay Körner, Dresden Seevorstadt

Iraak või Iraan?

blondiin kysib teiselt: "kuidas on õige kirjutada, kas Iraak või Iraan?"

nõukogude kollane allveelaevastik

vene allveelaevu värvitakse yle kord aastas ja siis kole põhjalikult. nii et pärast pannakse luuk kinni ja madrus ei näe enam midagi peale terasvaala kõhu oma yheksa kuud ega tea seeaeg välisilmast midagi. tuumaallveelaevade passivärv on must. läinud aga yks eesti poiss Moskva olympiamängude paiku vene sõjaväkke allveelaeva peale. kui oli käes aeg allveelaevu värvida, tulnud Moskvast kõva allkirjaga kiri, et seoses olympiamängudega on must värv otsas. võtke kollast. eks siis võeti ja maaliti allveelaevad hoolega yle. nii sõitiski yheksa kuud mööda Põhja-Jäämerd nõukogude kollane allveelaevastik.
B rääkis.

muutuvad kitsarinnalisus ja ideologiseerimine tapvateks mürkideks

Ning ajajärgul, kui eesti kirjandus oli kaitsetuimalt aldis keelenormijate "käsen-keelan"-ukaasidele, söandas tema keelepruuk, too rahvakeelsuse ja esoteerika ainulaadne sulam, põikpäiselt jälgida omaenda seaduspärasusi kuni korrektoreid marruajavate pisiasjadeni välja. Edasi: kui temaga meie kirjandus sai endale oma esimese tõsiselt (ja kui tõsiselt!) võetava religioosse luuletaja, siis on tema kristlus redutseerit kriitilise kahtluse puhastavate hapetega ja avardatud haardega sügavuti ajas ning laiuti ruumis. (Sünkretism -usundite ladvuti üksteist riivamine pigemini kui kokkukasvatamine - poleks hoopiski õige sõna siin, kus on tegu ühiste juurte poole laskumisega, jah, lausa sööstva puurdumisega.)
Ja midagi taolist võiks mutatis mutandis öelda tema vahekorra kohta meie šamanistliku esivanemate-usuga, mille lünkliku ning hapra traditsiooni puhul muutuvad kitsarinnalisus ja ideologiseerimine tapvateks mürkideks, kuid mille ühtaegu universaalse ning spetsiifilise tuuma just Uku Masingu sõnavõimu pealtnäha kaudne, sisimas ürgomane puudutus imeväärselt taaselustab.

Hüvastijätt Uku Masinguga
Ilmar Laaban. Marsyase nahk
Tallinn, Eesti Raamat 1997
lk 157

saatsin soome-ugri noored pikalt

võeh. tulen mina Tartust, kus olin rekvisiit Hansapäevadel. jõuan suurte pakkidega Talina (kolimine ei ole syndmus, see on eluviis; vähemalt minu elus viimase viie aasta jooksul). tõmban hinge ja vaatan "Laanetaguse suve" lõppu. ymisen-laulan tuttavaid laule kaasa. kell hakkab järjekordselt palju saama. aga noh, kell on palju olnud juba oma kaks-kolm päeva järjest, nii et see pole uudis. peaks asju ymber pakkima ja veel kord yle vaatama varustuse, mis aitab mul Krauka tuuril rekvisiit olla. õhtul läheb ju jälle lahti. aga ei viitsi.

ja siis heliseb telefon. võõras number. +7 8212 algusega. Venemaa seega, tuleb mälusopist meelde. ei ole Ameerika. neil on vist +1. ytlen torusse selgelt ja kõlavalt oma nime. loodan veel, et äkki on see mõni inime, kellega ma eesti või soome keelt rääkima olen harjunud. tyhjagi. öeldakse vene keeles "Soome-ugri rahvaste infokeskus". arvan, et mõeldakse seda Fenno-Ugria Asutuse allasutust, mis Roosikrantsi uulitsas hingitseb ja et mu number on lihtsalt kuskilt kaudu lekkinud kellelegi, kes arvab, et mina olengi SURI. vabalt võib ju olla, olen tolle asutusega igasugu koostööd teinud ometigi, võidakse segi ajada kyll.

yritan hakata seletama, et mina olen mina, mitte SURI, aga ei jõua eriti kaugele, sest vene keel suus ei kuula kuigi palju sõna (nii ka edaspidi terve kogu vestluse). aga ei. põhimõtteliselt jõuab mulle kohale, et nad on ikka SURI Komimaal asuv nimekaim, kes asutati vist Komiinformi projektina ja igatahes Komi Vabariigi toetusega. ja natuke kahtlane ta on, nagu kõik asjad, millel võimude toetus Venemaal on.

Komimaal on muidugi oma nafta ja see on andnud neile raha kohaliku võimu toel kah teha, aga see kohalik võim on kah siuke, nagu ta on. 90% on ikka venelasi, raha jagatakse nagu meil setudele, symboolsete-dekoratiivsete-rekvisiitsete asjade peale enamasti. et meil on kaks põlisrahvast (komid ja neenetsid) ja me oleme nende yle uhked ja neil on mõni oma kool ja rahvakunstiansambel. ja kohalikud konformistid kipuvad mõtlema jubedamal kombel valitsusbyrokraadi moodi kroonulikult, olgu nad kuitahes põlisrahva-aktivistid. ja kohalikud vastalised ei ole kippund kah kuigi mõistlikud olema, pragmaatiliselt pädevat poliitilist programmi pole näinud ega kuulnud, ikka meeleavaldused ja põhimõtteline poliitiline vastalisus. ega ma muidugi viimase aja asjadest ei tea. kunstnikud ongi vist kõige toredam rahvas sealtkandist, kellega mul kokkupuudet on olnud. ahjaa, mõned muud noored entusiastid on kah old, kes mingit asja justkui ajasid, aga ma ei saand aru, mis asja täpselt.

aga mida see nimetu naisterahvas siis tahtis? andis teada, et Soome-Ugri Rahvaste Noorteassotsiatsioon (venekeelne lyhend MAFUN, vaata ka siia ja siia) korraldab oma kaheksanda kongressi Sõktõvkari linnas Komimaal. minu nimi oli kirjas Tartu Nefa Ryhma taga, aga see organisatsioon on vist kyll otsad andnud. nii et see naisterahvas siis seletas, et neil oleks tarvis delegaate Eestist (kuigi formaalselt on asi ikkagi igasugu seltside ja yhenduste katusorganisatsioon). et Eestist kedagi pole. põhimõtteliselt olin asjast teadlik, aga olin ikka lootnud Seto Noorte Seltsi peale, et äkki sealt keegi läheb. nad on ju käinud igasugu ugrimugrilistel yritustel viimastel aastatel.

Sõktõvkari linn on uue ehk praeguse ja kehtiva Petroskoi linna kloon (eelmine Petroskoi sai sõjas hukka ilmselt). Petroskois olen kaks korda kyll käinud, viimati koos Oortiga festivalil nimega Folk-Marafon. ei ole mu lemmiklinn. lootust kongressi ajal linnast välja saada põhimõtteliselt ikka on, kultuuriprogramm on niikuinii kah seal sees. ja kui ei ole, siis õhtuti ikka lauldakse-tantsitakse. nii et kui minna, siis koos koori ja killõga ehk vähemalt kolmekesi, et saaks setu laule korralikult laulda. ei või ju loota, et Sveti või mõni teine sama laia rahvalaulurepertuaariga tegelane kohal on. ja just sellist löögiryhma pole mul kuskilt võtta. pealegi olen lõikuskuu teisel poolel juba tagasi tööl.

nii ma siis rääkisin, et Tartu Nefa Ryhm on surnud, et ma kyll ei tea kedagi, kes Eestist läheks, et noored eestlased ei räägi vene keelt (rääkisin seda kõike omaenda vigases vene keeles), et MAFUN on selline kroonulik Venemaa-keskne organisatsioon (noh, põhimõtteliselt on neil liikmesorganisatsioone Soomest ja Ungarist, aga mõni yksik; laplasi yhendavaid organisatsioone esindavad tavaliselt Koola poole laplased, kes vene keelt oskavad). tegelikult ytlesin muidugi russkaja ja gosudarstvennaja, sest igasugu muud sõnad ei tuld niimoodi plaksti meelde ja aega mõelda või võimalust käte-jalgadega vehkides asju selgitada telefonis ometigi pole. see põld nyyd minust ilus, aga kogu see lugu on ikka piisavalt kaugeks jäänd kyll.

kedagi eriti agiteerida kah ei mõista, sest Eesti-Saami Yhendus on kah ysna surnud organisatsioon ja Seto Noorte Seltsi esindaja on asjast teadlik. nägin omade silmadega, kuidas talle seletati. kodanikuyhiskond, mu iiri eeslik. kahju iseenesest.

samas ei hiilga tavaliselt MAFUNi koosolekud sisuga. põhimõtteliselt on lugu sama, mida kirjeldasin Ekspressis soome-ugri rahvaste maailmakongressi kohta rääkides:

Üldise ja suure “soome-ugri asja” ajamine takerdub samuti tihtipeale venekeelsesse bürokraatiasse. See erineb riiklikust Vene bürokraatiast selle poolest, et soome-ugri asja ajavaid venekeelseid pabereid teevad suures osas inimesed, kes ei räägi vene keelt emakeelena. Väga paljudel neist on raskusi korraliku ja õige vene keele rääkimise ja kirjutamisega: paljud udmurdid ja marid kurdavad, et tegelikult on isegi nende ülikoolis käinud rahvuskaaslaste vene keele oskus liiga vilets. Teiseks on nendel venekeelsetel paberitel, mis ametlikult ja pidulikult vastu võetakse, enamasti väga vähe mõju, kuigi nad kopeerivad administratiivaktide sõnavara: “otsustame”, “suunata”, “peame vajalikuks korraldada” ja kõike muud säärast, mis enamasti ainult sõnadeks jääbki.

nii et alati jääb võimalus siukest mitmekymne inimese kogunemist kasutada lihtsalt rahvaga tuttavaks saamiseks, et äkki saab teha või ajada mõnda yhist projekti või midagi. mõnikord tõesti veab ja näed asjalikke inimesi, kellega mingisugust koostööd teha. sest keskset tugistruktuuri MAFUNil viimati polnud või polnud see kuigi tugev. pigem on seda MAFUNi lindinimesega logo (nyydseks meie hulgast ära lennanud mari kunstnik Aleksandr Ivanov joonistas ja ilus on, vt ylal & all) hea kylge panna igasugu asjadele, mis synnivad kahe liikmesyhenduse omavahelisest koostööst.

sõnaga: ei viitsi eriti. on MAFUNile uut põhikirja tehtud ja muidu nalja saand ja vene keelt parandatud, kyll Joškar-Olas, kyll Verskas, kyll Petroskois. mingit selget sihti ega oma eesmärki silma ees pole. ega mõista asja olulisust selgitada. poliitiliselt ja maailmaparanduslikult oleks muidugi tähtis aidata näiteks mari- ja udmurdikeelset kirjandust välja anda. eriti lasteraamatuid ja noortekirjandust. kas või tõlgetena muudest keeltest, olgu lapi või võru. aga see asi tuleks kuidagi laiemalt ette võtta. ja selleks pole vaja minna tingimata Sõktõvkari.

aga kui keegi huvitatu juhtub seda lugu siin lugema, võtku yhendust.

muidu: Ardan-Buje kylas (põle nime õigekirjas kindel, yks ersa kyla peaks olema) võeti eile kinni Indrek Särg, kes filmis tänavust rasken' ozks'i ehk rahvapalvust. miilits võttis kinni, neli tundi oli kinni ja ähvardati. siis lasti lahti. räägitakse, et BNS teab paremini. aga mul läheneb aeg rekvisiidiks hakata ja ära kaduda.