yks ytleb:
Iirimaa inflatsioon oli 10,1%
teine kurvastab:
järgmisel aastal on õlu kymnendiku võrra kallim :(
Teades kuningaid ja nende sepitsusi, oleks Gobi naine parema meelega näinud, et mees sinna ei lähe. Aga Gob, niisugusest aust meelitatud ja uhkust täis, ei lasknud ennast tagasi hoida. Siis ütles naine talle:
„Kui sa just pead minema, palun ma sind, võta kuulda üht nõuannet: kui sa tähtsa isanda õukonda jõuad, loo kohe head suhted naistega, kes seal elavad, kuni köögitüdrukuni välja, ja sa hakkad sageli saama kasulikke teateid; sest kui sa tead, mida mõtleb köögitüdruk, on sulle ka selge, mida mõtleb tema isand. Öösiti räägib kuningas oma saladustest kuningannale, hommikul räägib kuninganna neist oma kammerneitsile, too kannab need aega viitmata koka kõrvu, ja enne kui õhtu kätte jõuab, on kõik suured saladused teada igale naisele terve miili kaugusel lossist.“
Torupill, haldjad ja hiiglased
Iiri rahvajutte
Tiritamm
"Gobi naine", lk 46
nägin jaburat und.
sõitsin kuhugi, ilmselt Frangistani ehk Lääne-Euroopasse. olin juba lennuki peal, kui nägin, et meie lennuki kõrval on teine samasugune. firma oli tundmatu, kaks frangikeelset nime, mille vahel oli &. väikeste tähtedega kirjutatud, mingis äradisainitud plokk-kirjas, millel teravaid servi oli. värvid olid sinine ja valge, kusjuures sinine oli alumine kaks kolmandikku, selle peal oli valgelt see nimi, ylemine pool oli valge.
sain aru, et mul on tollest teisest lennukist midagi vaja. mõtsin, et jooksen ja käin seal teises korra ära, ehk veel jõuab. aga ei jõudnud, tegin ukse lahti ja seal oli õhk, mida mööda lennuk sõitis. seda mööda ikka ei jookse, sain aru.
no läksin siis tagasi oma koha peale. lennuk oli yldiselt tyhi nagu Tartu buss varajastel hommikutundidel või nädala sees, igatahes siis, kui pole myriaadi tudengeid, kes sinna tahvad sõita. istusin taga vasakul. minu päralt oli terve lennuki istmerida ja minu ja eespoolsemate vahel oli paar täitsa vaba ja tyhja rida (igatahes olid mu vanemad kuskil kaugemal ees).
mõne aja pärast kuulsin, et keegi ytleb, et sooja on ainult 10½ kraadi ja et kõva tuul on. lennukis sees. tuli välja, et olin ukse lahti jätt. läksin ja panin kinni. ja magasin edasi, või vähemalt tegin nägu, et magasin, nii et keegi aru ei saaks. keegi tuligi ukse juurde, aga uks oli kinni.
mõni aeg hiljem olin kuidagi sattunud lennuki saba kylge, millest hoidsin kätega kinni. ei tea miks, kyllap vabatahtlikult või niisama. ja mu ema omakorda minu jalast. kummalisel kombel ei olnud seda tunda. pärast leidis ta mingi mugavama asendi, aga väljas tuule käes olime ikkagi. kuskil Eesti kohal, all olid metsad. kuigi kõrgel me ei olnud, sest puid oli näha, ja siis yhte teed metsa vahel, tee peal omakorda automaadi- või kuulipildujatuld. tõenäolisemalt kuulipilduja, sest valang oli pikk. ilmselt ei olnud meie pihta sihitud, sest leek oli horisontaalne ja kaugel.
ja siis võttis lennuk, ilmselt selleks, et inimestel midagi aknast vaadata oleks, kursi allapoole. olime jõe kohal ja vaade oli tõepoolest kena. lendasime umbes 10 meetri kõrgusel, jõgi oli lai ja mõlemal pool teda mets. ja siis sai jõgi otsa ja lendasime puude latvade vahelt.
mõni koht oli kyll kitsas ja siis pööras lennuk ennast diagonaali ja tegi muid trikke. korra nägin, kuidas parem tiib yhe suure männi tyve kriimustas. mitu korda oli tunne, et nyyd võtab kyll tiivaga puu maha. võib-olla võttiski, ega ma kõrvale ei vaadanud, pigem ikka ette.
kõike seda jätkus seni, kuni jõudsime yhe teeristini metsa sees, mille politsei oli kinni pannud. seal jäi lennuk seisma ja rahvas tuli maha. sealt edasi oli koht, kus ma olin seda kuulipildujavalangu leeki näinud. tee oli lai, oma kuuerealine. ristuv tee samamoodi. korralikult asfalteeritud ja puha. ymber ikka kõrge mets, oma 100aastane ikka. ja siis oli tee peal hulk autosid ja kenake rahvahulk. politseiauto või paar oli risti ees, et edasi sõita ei saaks, politseinikke kah. ja umbes poole tee peal ees oli sinine politseilint, see kilest. teadsin, et see oli Soomaa. Kilingi-Nõmme polnud kuigi kaugel.
siis oli seal veel yks allohvitser, vist Kuperjanovi pataljonist. suvises lyhikesevarrukalise särgiga igapäevavormis (mitte laigulises, vaid selles, mida paraadil kantakse: suvine tavavorm 1), aga tal ei olnud õla peal auastmetähist, vaid millegipärast varruka kyljes nagu ameeriklastel. pulk ja selle kohal kaks linnukest. nigu oleks kapralveebel (aga see on ju ometi absurd). jäin mõtlema, mida see tähendab, arvasin, et võiks olla staabiveebel (kuigi rohkem meenutab vist tegelikult ylemveebli õlakut
meie vaatasime kogu seda rahvakogunemist kahekesi pealt, mõlemad jalgrataste seljas. "ma tean seda kohta kyll," ytles pika habemega Lodjakoja Kalle, tema oli ainus tuttav inime sealkandis, oli kah lennuki peal old. "siin sai yks meie med-jao mees surma." (ja ma siiamaani kahtlen, kas see oli tema kogemus Läänemaa Vabatahtlikust Jäägerkompaniist või Kuperjanovi pataljonist, kyllap ikka Kupist, kus ta tegelikult teeninud pole.)
tegelikult oli asi selles, et need metsad olid täid narkotalusid, seletas keegi teine või seletasin ise, kurjategijate pesasid, ja nyyd oli käimas mingi lahing narkoinimeste ja politsei vahel.
aga kummalisel kombel olime kahe silma vahele jätnud, kuhu meie lennuk sai. sõitsime jalgratastega paremale, sealt tuli meile vastu jalgratta seljas Ringo Ringvee. rahulikult, nigu läheks poodi piima järele. (võis muidugi olla ka see ERMi valvur, kes mul Ringveega segi läks yksvahe.) järeldasin, et Anne Türnpu suvekodu on lähedal. läksime siis vasemale. seal oli koguni kaks parklat, siukest hiigelsuurt. mõlema parkla peal oli lennuk, needsamad kaks. rahvas läks yhe pealt teise peale. pagasit sai kah vedada. Kalle jättis oma jalgratta minu kätte, et minna yhe lennuki peale ja omad asjad sealt kokku korjata.
mis edasi sai, ei oska ma öelda. igatahes tahtsin välja selgitada, kumma lennukiga edasi saab.
Kogu raamatus kasutab Goleman tegelikult vaid ühte ja sama võtet: järjekordne ajalehe politseinurgast võetud sündmus on saanud endale ammendava seletuse, juhul kui õnnestub kokku seada muinasjutt, milles lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi asemel on tegelasteks mandeltuum, ajukoor, adrenaliin või enkefaliin.
Eriti kaitsetu rühm on lapsevanemad, kes satuvad kohe paanikasse, kui kuulevad, et nende lapsed on afektiivselt pimedad ja emotsionaalselt kirjaoskamatud. Pole raske tõestada, et algebra, keemia ja füüsika pole hoopiski kõige tähtsamad ained, mida lapsed peaksid koolis õppima. Kindlasti on ka pedagoogide seas kollaborante, kes on valmis väitma, et tavalise kirjaoskuse kõrval on palju olulisem emotsionaalse kirjaoskuse õpetamine.
Pressiteade nr 178Täna, 29. novembril, allkirjastavad siseministeeriumi kantsler Märt Kraft, Bell/Agusta Aerospace Company esindaja Ugo Rossini ja piirivalveameti esindaja Riho Breivel lepingu piirivalvekopteri soetamiseks. Piirivalvekopteri hange on üks suuremaid Schengen Facility programmi vahenditest realiseeritavatest projektidest.Head ajakirjanikud!Olete oodatud piirivalvekopteri hankelepingu allkirjastamisele kell 16.00 siseministeeriumisse aadressil Pikk 61, Tallinn. Allkirjastamisel annab firma siseministeeriumile ja piirivalvele üle maketid 2006. aasta lõpus Eestisse saabuvast kopterist.Siseministeerium kuulutas välja riigihankekonkursi piirivalvele helikopteri soetamiseks 28. juunil 2005. Edukaks kuulutati Bell/Agusta Aerospace Company pakkumine, kelle kopter AB 139 vastas kõige paremini hanke tingimustele.Helikopteri kogumaksumus on 147 miljonit krooni, millele lisandub käibemaks.Hangitav piirivalvekopter hakkab patrull-lende teostama kogu Eesti vastutusala piires. Kopteri baas saab olema Tallinnas.Piirivalve helikopteri soetamine täidab Schengen Facility programmi eesmärki, mille järgi tuleb välispiiridel teostatav valve ja piirikontrolli infrastruktuur viia vastavusse Schengeni õigusruumi nõuetega. Eesti valmistub Schengeni õigusruumiga liituma 2007. aastal.Katrin VidesPressinõunik
* teek <20: teegi, .teeki> infokandjate korrastatud kogu. ▪ Arhiivi teegid. Biblio+, disko+, filmo+, fono+, foto+, info+, karto+, video+teek (ÕS)