10.9.07

makro- ja mikromajandus


yks ytleb:
Iirimaa inflatsioon oli 10,1%
teine kurvastab:
järgmisel aastal on õlu kymnendiku võrra kallim :(

enne õhtut on kõik saladused teada

See juhtus siis, kui see kuningas, kõige edevam kõikidest valitsejatest maa peal, oli otsustanud püstitada palee, mis pidi kõik teised paleed maailmas varju jätma, ning kutsus selleks Hispaaniasse ainsa mehe kõikidest meestest, kes seda tahtmist teoks teha oskas, – kuulsa Gob-an-Saori.

Teades kuningaid ja nende sepitsusi, oleks Gobi naine parema meelega näinud, et mees sinna ei lähe. Aga Gob, niisugusest aust meelitatud ja uhkust täis, ei lasknud ennast tagasi hoida. Siis ütles naine talle:

„Kui sa just pead minema, palun ma sind, võta kuulda üht nõuannet: kui sa tähtsa isanda õukonda jõuad, loo kohe head suhted naistega, kes seal elavad, kuni köögitüdrukuni välja, ja sa hakkad sageli saama kasulikke teateid; sest kui sa tead, mida mõtleb köögitüdruk, on sulle ka selge, mida mõtleb tema isand. Öösiti räägib kuningas oma saladustest kuningannale, hommikul räägib kuninganna neist oma kammerneitsile, too kannab need aega viitmata koka kõrvu, ja enne kui õhtu kätte jõuab, on kõik suured saladused teada igale naisele terve miili kaugusel lossist.“


Torupill, haldjad ja hiiglased
Iiri rahvajutte
Tiritamm

Tallinn 2007
"Gobi naine", lk 46

9.9.07

põrgutuli Viru väravas


yks kuuleb: Viru väravate juures käis sillutisekivide vahelt leek välja. Eesti Gaas ytleb, et ei ole gaasitrass. uuritakse, misasi see oli. lõhkekeha ka ei old.

teine seletab: see on põrgutuli, mille sees vana Pontus de la Gardie hing leegitseb! igatseb De la Gardie kaubamaja alla neelata.

kuidas lennukiga puid langetada

nägin jaburat und.

sõitsin kuhugi, ilmselt Frangistani ehk Lääne-Euroopasse. olin juba lennuki peal, kui nägin, et meie lennuki kõrval on teine samasugune. firma oli tundmatu, kaks frangikeelset nime, mille vahel oli &. väikeste tähtedega kirjutatud, mingis äradisainitud plokk-kirjas, millel teravaid servi oli. värvid olid sinine ja valge, kusjuures sinine oli alumine kaks kolmandikku, selle peal oli valgelt see nimi, ylemine pool oli valge.

sain aru, et mul on tollest teisest lennukist midagi vaja. mõtsin, et jooksen ja käin seal teises korra ära, ehk veel jõuab. aga ei jõudnud, tegin ukse lahti ja seal oli õhk, mida mööda lennuk sõitis. seda mööda ikka ei jookse, sain aru.

no läksin siis tagasi oma koha peale. lennuk oli yldiselt tyhi nagu Tartu buss varajastel hommikutundidel või nädala sees, igatahes siis, kui pole myriaadi tudengeid, kes sinna tahvad sõita. istusin taga vasakul. minu päralt oli terve lennuki istmerida ja minu ja eespoolsemate vahel oli paar täitsa vaba ja tyhja rida (igatahes olid mu vanemad kuskil kaugemal ees).

mõne aja pärast kuulsin, et keegi ytleb, et sooja on ainult 10½ kraadi ja et kõva tuul on. lennukis sees. tuli välja, et olin ukse lahti jätt. läksin ja panin kinni. ja magasin edasi, või vähemalt tegin nägu, et magasin, nii et keegi aru ei saaks. keegi tuligi ukse juurde, aga uks oli kinni.

mõni aeg hiljem olin kuidagi sattunud lennuki saba kylge, millest hoidsin kätega kinni. ei tea miks, kyllap vabatahtlikult või niisama. ja mu ema omakorda minu jalast. kummalisel kombel ei olnud seda tunda. pärast leidis ta mingi mugavama asendi, aga väljas tuule käes olime ikkagi. kuskil Eesti kohal, all olid metsad. kuigi kõrgel me ei olnud, sest puid oli näha, ja siis yhte teed metsa vahel, tee peal omakorda automaadi- või kuulipildujatuld. tõenäolisemalt kuulipilduja, sest valang oli pikk. ilmselt ei olnud meie pihta sihitud, sest leek oli horisontaalne ja kaugel.

ja siis võttis lennuk, ilmselt selleks, et inimestel midagi aknast vaadata oleks, kursi allapoole. olime jõe kohal ja vaade oli tõepoolest kena. lendasime umbes 10 meetri kõrgusel, jõgi oli lai ja mõlemal pool teda mets. ja siis sai jõgi otsa ja lendasime puude latvade vahelt.

mõni koht oli kyll kitsas ja siis pööras lennuk ennast diagonaali ja tegi muid trikke. korra nägin, kuidas parem tiib yhe suure männi tyve kriimustas. mitu korda oli tunne, et nyyd võtab kyll tiivaga puu maha. võib-olla võttiski, ega ma kõrvale ei vaadanud, pigem ikka ette.

kõike seda jätkus seni, kuni jõudsime yhe teeristini metsa sees, mille politsei oli kinni pannud. seal jäi lennuk seisma ja rahvas tuli maha. sealt edasi oli koht, kus ma olin seda kuulipildujavalangu leeki näinud. tee oli lai, oma kuuerealine. ristuv tee samamoodi. korralikult asfalteeritud ja puha. ymber ikka kõrge mets, oma 100aastane ikka. ja siis oli tee peal hulk autosid ja kenake rahvahulk. politseiauto või paar oli risti ees, et edasi sõita ei saaks, politseinikke kah. ja umbes poole tee peal ees oli sinine politseilint, see kilest. teadsin, et see oli Soomaa. Kilingi-Nõmme polnud kuigi kaugel.

siis oli seal veel yks allohvitser, vist Kuperjanovi pataljonist. suvises lyhikesevarrukalise särgiga igapäevavormis (mitte laigulises, vaid selles, mida paraadil kantakse: suvine tavavorm 1), aga tal ei olnud õla peal auastmetähist, vaid millegipärast varruka kyljes nagu ameeriklastel. pulk ja selle kohal kaks linnukest. nigu oleks kapralveebel (aga see on ju ometi absurd). jäin mõtlema, mida see tähendab, arvasin, et võiks olla staabiveebel (kuigi rohkem meenutab vist tegelikult ylemveebli õlakut). päriselt olemasolevatest meenutab USA staff sergeant'i õlakut, mis vastab põhimõtteliselt meie seersandile (OR-6). ja tegelikult ka VG tarvitab samasugust auastmetähist, aga ma ei tea, mida ta tähendab. kyllap mõnda seersanti.

meie vaatasime kogu seda rahvakogunemist kahekesi pealt, mõlemad jalgrataste seljas. "ma tean seda kohta kyll," ytles pika habemega Lodjakoja Kalle, tema oli ainus tuttav inime sealkandis, oli kah lennuki peal old. "siin sai yks meie med-jao mees surma." (ja ma siiamaani kahtlen, kas see oli tema kogemus Läänemaa Vabatahtlikust Jäägerkompaniist või Kuperjanovi pataljonist, kyllap ikka Kupist, kus ta tegelikult teeninud pole.)

tegelikult oli asi selles, et need metsad olid täid narkotalusid, seletas keegi teine või seletasin ise, kurjategijate pesasid, ja nyyd oli käimas mingi lahing narkoinimeste ja politsei vahel.

aga kummalisel kombel olime kahe silma vahele jätnud, kuhu meie lennuk sai. sõitsime jalgratastega paremale, sealt tuli meile vastu jalgratta seljas Ringo Ringvee. rahulikult, nigu läheks poodi piima järele. (võis muidugi olla ka see ERMi valvur, kes mul Ringveega segi läks yksvahe.) järeldasin, et Anne Türnpu suvekodu on lähedal. läksime siis vasemale. seal oli koguni kaks parklat, siukest hiigelsuurt. mõlema parkla peal oli lennuk, needsamad kaks. rahvas läks yhe pealt teise peale. pagasit sai kah vedada. Kalle jättis oma jalgratta minu kätte, et minna yhe lennuki peale ja omad asjad sealt kokku korjata.

mis edasi sai, ei oska ma öelda. igatahes tahtsin välja selgitada, kumma lennukiga edasi saab.

6.9.07

emotsionaalne intelligentsus kui uus freudism

sattusin lugema Jüri Alliku kirjatykki Daniel Golemani "Emotsionaalsest intelligentsusest" ja selle tagamaadest. Järgmist lõiku lugedes

Kogu raamatus kasutab Goleman tegelikult vaid ühte ja sama võtet: järjekordne ajalehe politseinurgast võetud sündmus on saanud endale ammendava seletuse, juhul kui õnnestub kokku seada muinasjutt, milles lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi asemel on tegelasteks mandeltuum, ajukoor, adrenaliin või enkefaliin.

tuli mulle pähe mõte, et omal kombel on emotsionaalsuse intelligentsuse ylemlaul nigu uus freudism. miks ma nii arvan?

Fröidi kuulus kresla
(Konstantin Binderi pilt)

esiteks, freudismi tunnen ma põhiliselt Jüri Alliku järelsõna kaudu Sigmund Freudi raamatule "Inimhinge anatoomiast". õigupoolest võtab too järelsõna köites peaaegu samapalju lehekylgi kui Freudi tekst ja õigupoolest ma Freudi teksti ei lugenudki, sest freudism on mulle oma tavalistes ilmumiskujudes ausalt öeldes ebasympaatne, kuid Jüri Allik on ontliku teadlasena mulle alati hea mulje jätnud. liigne on vist öelda, et ma Golemani lugenud pole, see peaks iseenestmõistetav olema.

(õige kyll, Manfred Kets de Vriesi "Liidrit sohval" lugedes sain aimu, et psyhhoanalyysi on uuemal ajal kliinilise psyhholoogiaga ristatud ja tänapäeval on olemas kõvema teadusliku põhjaga psyhhoanalyysi vorme kui Freudi enda ajal. ja kas Freud mitte ei and kuskil igayhele voli psyhhoanalyysi teha?)

aga loen yles need yhised jooned EQ-teooria ja freudismi vahel, mida näen ja paugupealt nimetada mõistan:

* ebakindel põhi: Freudi juhtumeid, mille põhjal ta omad raamatud kokku kirjutas, luges Allik usaldusväärseid allikaid pidi kokku nii vähe, et neid saab kahe käe sõrmedel ja yhe jala varvastel yles lugeda. need on need patsiendid, keda Freud ise ravis. ammusurnud maailmakunsti ja -ajaloo suurkujude psyhhoanalyys on ju tegelikult samasugune literatuur, nagu ylaltsiteeritud lõigus kirjeldatu.

* kirjutavad turu jaoks: Goleman kirjutab põhiliselt turule, kus suurem hulk lugejaid ei tea neuroteadusest ega akadeemilisest psyhholoogiast suurt midagi, nii et neid on kerge lollitada. psyhhoanalyysi suurimad pooldajad elavat kah Ameerika ylikoolides mitte psyhholoogia ega arstiteadusega, vaid pigem inglise kirjandusega tegelevates allyksustes.

* profid ei toeta ja autor on nii edukas suli, et lust vaadata: vt Allikut ja tema viiteaparatuuri. kuid samas on Freud "20. aastasaja mõjukaim sotsiaalteadlane" ja see võib mõnes kohtus olla oluline argument, miks freudistist asjatundjat usutakse ja asjas freudistlikel argumentidel põhinev syydistus võib läbi minna. Golemani titulatuur "internationally renowned author, psychologist, science journalist, and corporate consultant" (Vikipeediast) äratab kah kahtlust, et tegu ongi aferistiga, kes end hästi myya on suut.

olen jah Jüri Alliku zombi ja puudel, aga mis teha. veel yks tsitaat (mina kyll usun, et matemaatikat tuleks eesti koolides paremini ja rohkem õpetada, kui teadmistepõhist tehnoloogiayhiskonda tahetakse ehitada, võetagu eeskuju või Eesti vene koolidest):

Eriti kaitsetu rühm on lapsevanemad, kes satuvad kohe paanikasse, kui kuulevad, et nende lapsed on afektiivselt pimedad ja emotsionaalselt kirjaoskamatud. Pole raske tõestada, et algebra, keemia ja füüsika pole hoopiski kõige tähtsamad ained, mida lapsed peaksid koolis õppima. Kindlasti on ka pedagoogide seas kollaborante, kes on valmis väitma, et tavalise kirjaoskuse kõrval on palju olulisem emotsionaalse kirjaoskuse õpetamine.

5.9.07

piirivalve sai 147 miljoniga kopteri, mille Copterline ostab

AgustaWestland AW139

niisiis: Copterline sai uued omanikud ja ostab varsti uued kopterid (kaks tykki) ja hakkab lendama, kirjutab roosa leht. inglise Vikipeedia ytleb, et samasugust helikoperdist – AgustaWestland AW139 – nagu Copterline osta tahab, tarvitab Eesti piirivalve. siseministeerium ostis piirivalveametile selle lennumasina mullu, aasta lõpus jõudis kohale, räägib see pressiteade, mis siin yhtlasi alla kopeeritud on. 147 miljonit maksis, pluss käibemaks. (arvutage ise.) huvitav, paljuga AgustaWestland erasektorile myyvad?

varem tarvitas piirivalve lennusalk helikoperdist nimega Mi-8, mida toodetakse Moskvas. mullu suvel läks katki ja remonditi pikka aega. (siin on ka pilt.) Postimees nägi vist sedasama Tallinna kohal tänavu veidi pärast jaanipäeva, julgestas Eesti Panga rahavedu. tundub, et rohkem kopterisi piirivalvel pole. õhuväel on Robinson 44.

kysimus: miuke oli see, kes tiirutas pronksiöödel Tallinna kohal? nägin, aga oli pime ja sellest on aega möödas. ei oska arvata, kuigi kaldun arvama, et AW139 või Mi-8. mis sai Copterline'i teisest Sikorsky S-76C+-ist (yks kukkus alla, lugege ka inglise Vikipeedia artiklit selle kohta), tahaks ka teada, aga see jääb ilmselt järgmist korda ootama.

Pressiteade nr 178
Täna, 29. novembril, allkirjastavad siseministeeriumi kantsler Märt Kraft, Bell/Agusta Aerospace Company esindaja Ugo Rossini ja piirivalveameti esindaja Riho Breivel lepingu piirivalvekopteri soetamiseks. Piirivalvekopteri hange on üks suuremaid Schengen Facility programmi vahenditest realiseeritavatest projektidest.
Head ajakirjanikud!
Olete oodatud piirivalvekopteri hankelepingu allkirjastamisele kell 16.00 siseministeeriumisse aadressil Pikk 61, Tallinn. Allkirjastamisel annab firma siseministeeriumile ja piirivalvele üle maketid 2006. aasta lõpus Eestisse saabuvast kopterist.
Siseministeerium kuulutas välja riigihankekonkursi piirivalvele helikopteri soetamiseks 28. juunil 2005. Edukaks kuulutati Bell/Agusta Aerospace Company pakkumine, kelle kopter AB 139 vastas kõige paremini hanke tingimustele.
Helikopteri kogumaksumus on 147 miljonit krooni, millele lisandub käibemaks.
Hangitav piirivalvekopter hakkab patrull-lende teostama kogu Eesti vastutusala piires. Kopteri baas saab olema Tallinnas.
Piirivalve helikopteri soetamine täidab Schengen Facility programmi eesmärki, mille järgi tuleb välispiiridel teostatav valve ja piirikontrolli infrastruktuur viia vastavusse Schengeni õigusruumi nõuetega. Eesti valmistub Schengeni õigusruumiga liituma 2007. aastal.
Katrin Vides
Pressinõunik

kuningadki põlvnesid lihunike hulgast: vapil mõõga asemel verekapp ja nuga

keldi harfi kujutis
11. aastasajast


Jerome oli üliõnnelik, kui ta viimaks võis mängida lihunik Marceli tütre pulmas. Lihunik oli rikas mees ja siin linnas kuulus nende tsunft alati lugupeetumate hulka. Võib-olla oli selle põhjuseks, et kuningadki põlvnesid selle ameti kandjate hulgast — mida nad küll nüüd enam ei tahtnud tunnistada.
See oli pulm nagu heas, rikkas Flandrias, rohke söögi ja joogiga. Polnud puudust ka heast tujust pulmaliste hulgas, nad nõudsid aina kiiremaid tantse ja lõbusamaid laule. Laulu preestrist, kes talumehe äraolekul ennast ta naisega lõbustas, oli David juba kolm korda laulnud. Kui ta kolmandat korda lõpetas, nägi ta, et kaks kaasmoosekanti teda kõrvalt vaatasid ja häbematult irvitasid. Küsimata, kas oli sobiv pulmaliste ees omavahelisi asju õiendada, haaras ta ühe neist kõripidi ja pigistas teda, kuni ta valmis oli rääkima.
Kas ta teab, kus on ta naine? See oli kadunud ja moosekant oli valmis vanduma, et ta oli kadunud ühe pulmalisega.
Nüüd tuli jaole ka Jerome ja kaklus oli paratamatu. Lihunik Marceli pulmalised said etenduse, mida nad kaua võisid mäletada, sest nii palju olid nad harva naernud. Ainult puhtast lõbust ja ülemeelikusest tõusis isegi nende hulgas väike kaklus.

Karl Ristikivi
Rõõmulaul
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1966
lk 142–143


Ateena hertsogite vapp
de la Roche'ide ajal 13. aastasajal

Tunnen nüüd, et olen ülekohtune maale ja linnale, kus olen sündinud ja üles kasvanud ja kus mulle kõik see osaks sai, mis üks laps või nooruk võib elult oodata. Olen ülekohtune ka oma tublile vanaisale, kes ei tahtnud elada ülekohtuse kuninga Johni valitsuskepi all, vaid paljude vaprate meeste eeskujul üle mere sõitis paremat õnne otsima. Mul pole mingit õigust talle ette heita, et ta ei sõitnud Pühale Maale uskmatute vastu võitlema, vaid andis oma mõõga Ateena hertsogi teenistusse. Siin teenis ta varsti ühtede lugupidamise ja teiste kadeduse. (Kadedus on umbrohi, mis Ladina keisririigi maades alati lokkas.) Kui neil kadetsejail ei olnud midagi ette heita mu vanaisale, kes oli vapper sõjamees, siis püüdsid nad vähemalt kahtlaseks teha ta päritolu ja väitsid, et ta polnud kuningas Richardi trubaduuri poeg, vaid lihunikusell Normandiast, kelle vapil kandle ja mõõga asemel oleks pidanud olema verekapp ja nuga. Selle laimujutu lükkab ümber asjaolu, et mu isa oli hertsogi õukonna kõige osavam laulik, ja kellelt muult oleks ta võinud oma vaimuanded pärida, kui mitte oma vanaisalt, kelle nime nii tema kui ka mina õigusega ja uhkusega kanname.
Niisiis olen sündinud Ateenas, linnas, mis paganuse ajal oli Rooma järgmine, kui mitte sellega võrdne oma ebajumalate rohkuse poolest. Olen mitmelt poolt kuulnud, et kreeklased neid veelgi salaja kummardavad, aga ma pean seda laimujutuks pidama, sest ma ei ole ise sellest kunagi vähematki märki leidnud. Ateena hertsog kuulus lugupeetud perekonda nimega de la Roche — mis nüüd on kadunud, nagu kaob kõik selle maailma hiilgus.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1962
lk 15–16

Kultuurivahetuse programm intensiivistub


päeva vanasõna:
Kui meie ei lähe Afganistani, tuleb Afganistan meile. (Brüssel, NATO peakorter – PM.)

4.9.07

teestelu: laulumängu sõnad

Lääme me teelu tegeme,
kipa-kapa kargamaie!
Nurka, nurka nooremehe,
pimmessele, piibujooja,
ahjukurru, alli mehe,
talutüttere tuleve,
kengä jalan, keedi kaalan,
sõlg o rinnan, sõrmus sõrmen!
Kao lääve kargeleme,
ilbi ilu pidäma.
Nüüd o ilbi iluaiga,
nüüd o kao kargamine.
Mikes me pühi peame,
kallist aega armatseme?
Nüüdep me pühi peame,
kallist aega armatseme.
Linnast toome suure lindi,
saksa kastist kauni räti.
Nurgast vaatke, nooremehe,
kurust kõrgepää kübära,
kui nee kao kargeleve,
ilbi nüüd ilu peave!

H II 5, 249/50 (41) Karksi v. – J. Hurt (1893)

TEES-TELU

Tees-telu tetän lääve tõine rood inimisi tõise seinä, sis tandsiv vastastikku ja laulav ninde:

Lääme telu tegeme, tees telu, tees telu
kipa-kapa kargameie!
Nurka, nurka nooremehe,
pimmesselle, piibujooja –
talutüteri tuleve,
kengä jalan, keedi kaalan,
sõrmus sõrmen, sõlg om rinnan!
Tädipoja, tillukese,
onupoja ullukese.
Vares kanni vainukeele,
arak tõi sõasõnume.
Kes siit saa sõtta mineme?
Veli ellä, vellekene,
säe selgä surmasärki,
aa kätte kooljakinda,
pane kaala kalmurätti!
Ärä sõita ehen sõa –
ehen om tuli punane,
taga o suits sinine –
keerude kessete sõdada,
ligi lipukandjata!

H II 23, 75/6 (1) Karksi v., – J. Kuusik (1889)

Lääme me telu tegeme,
kipa-kapa kargamaie!
Nurka, nurka nooremehe,
pimmesselle, piibujooja –
talutüteri tuleve,
kengä jalan, keedi kaalan,
sõrmus sõrmen, sõlgi rinnal!
Laske nee kao karrate,
laske nee ilbi ilatse,
nüid o kao kargeaiga,
nüid o ilbi iluaiga.

H II 42, 659 (30) Karksi v., Aniste k. – H. Tõrvand (1882–1891)

Vana Kannel IV
Karksi vanad rahvalaulud I
Toimetanud Herbert Tampere
RK "Teaduslik Kirjandus"
Tartu 1941
nr 880–882

võrguavarustes on ka konkureerivad sõnad ja nonde sõnadega õigupoolest olengi harjunud seda tytarlaste laulumängu või tantsu nägema-kuulma. käib nii: seistakse nelinurgas, neli tytarlast või neli paari (või isegi kolmikut). iga rea lõppu käib refrään tiistelu-tiistelu. värsi ajal astuvad-jooksevad kaks teineteise vastas seisvat paari või tytarlast (või kolmikut) rytmis keskele teineteisele vastu ja refrääni ajal tagasi vana koha peale. järgmise värsi ajal jälle teised paarid või tytarlapsed (või kolmikud). ja nii edasi.

O tegi kunagi ka roppude sõnadega paroodia, mida poisid omavahel mängisid, samamoodi (kaua sa ikka nurgast vaatad). aga neid sõnu enam ei mäleta.

Damoklese mõõk väljas Eesti Ajaloomuuseumis

Ettevõtte pea kohalt võeti maha Damoklese mõõk. Keerulise operatsiooni läbiviimisel kasutati sama tõstukit, mis on kuulsaks saanud Lihula monumendi ja Tõnismäe pronkssõduri kõrvaldamisega. Eemaldatud mõõk, mis endast enam ohtu ei kujuta, anti hoiule Eesti Ajaloomuuseumi. Muuseumi pressiesindaja loodab, et mõõga eksponeerimine Maarjamäe lossis toob sinna hulgaliselt antiikkultuuri tundvaid turiste Kreekast ja mujalt vanast Euroopast.
Mõõgale keskendunud antiikaja sõjandusloo ekspositsiooni pidulik avamine on plaanitud tulevale nädalale, tseremoonial on lubanud osaleda kultuuriminister, kaitseminister, kaitseväe juhataja, muinsuskaitseameti peadirektor, Kaitseliidu Tallinna maleva pealik ja Tallinna linnavalitsuse heerold Jüri Kuuskemaa.

hipoteek = hobukogu?

kui eeldada, et hipoteek on hobukogu*, siis peaks Latvijas Hipoteku un Zemes Banka tähendama läti hobukogude ja maade pank. seega oleks kõigiti loogiline, kui selles pangas hoiab selle panga omanik ehk Läti riik oma haritavaid maid ja hobuseid, kellega seda harida. julgeolekuvaru?

* teek <20: teegi, .teeki> infokandjate korrastatud kogu. ▪ Arhiivi teegid. Biblio+, disko+, filmo+, fono+, foto+, info+, karto+, video+teek (ÕS)

3.9.07

He rules the Underground. The bit with the trains

Richard was handed a bar of vending-machine-sized Cadbury's Fruit and Nut chocolate, and a large silver goblet, ornamented around the rim with what appeared to Richard to be sapphires. The goblet was filled with Coca-Cola. The jester, whose name appeared to be Tooley, cleared his throat, loudly. 'I would like to propose a toast to our guests,' he said. 'A child, a bravo, a fool. May they each get what they deserve.
''Which one am I?' whispered Richard to Hunter.
'The fool, of course,' she said.
'In the old days,' said Halvard dismally, after sipping his Coke, 'we had wine. I prefer wine. It is not as sticky.'
'Do all the machines just give you things like that?' asked Richard.
'Oh yes,' said the old man. 'They listen to the Earl, y'see. He rules the Underground. The bit with the trains. He's lord of the Central, the Circle, the Jubilee, the Victorious, the Bakerloo – well, all of them except the Underside Line.'
'What's the Underside Line?' asked Richard.
Halvard shook his head, and pursed his lips. Hunter brushed Richard's shoulder with her fingers. 'Remember what I told you about the shepherds of Shepherd's Bush?'
'You said I did not want to meet them, and there were some things I was probably better off not knowing.'
'Good,' she said. 'So now you can add the Underside Line to the list of things you are better off not knowing.'
Door came back down the carriage towards them. She was smiling. 'The Earl's agreed to help us,' she said. 'Come on. He's meeting us in the library.' Richard was almost proud of the way he didn't say 'What library?' or point out that you couldn't put a library on a train. Instead he followed Door towards the Earl's empty throne, and round the back of it, and through the connecting door behind it, and into the library. It was a huge stone room, with a high wooden ceiling. Each wall was covered with shelves. Each shelf was laden with objects: there were books, yes. But the shelves were filled with a host of other things: tennis rackets, hockey sticks, umbrellas, a spade, a notebook computer, a wooden leg, several mugs, dozens of shoes, pairs of binoculars, a small log, six glove puppets, a lava lamp, various CDs, records (LPs, 45s and 78s), cassette tapes and eight-tracks, dice, toy cars, assorted pairs of dentures, watches, flashlights, four garden gnomes of assorted sizes (two fishing, one of them mooning, the last smoking a cigar), piles of newspapers, magazines, grimoires, three-legged stools, a box of cigars, a plastic nodding-head Alsatian, socks... The room was a tiny empire of lost property.
'This is his real domain,' muttered Hunter. 'Things lost. Things forgotten.'
The Author's Preferred Text
Review/Headline Book Publishing 2000
pp 159–160