Püüdsin anda oma kodulinna hüvanguks kõik, mis mul oli. Ühe aasta kuulusin isegi üheksa mehe nõukogusse. Ma ei saa ütlemata jätta, et see aeg, mil meie linna juhtisime, oli kõige õnnelikum aeg paljukannatanud Siena aegade raamatus. Muidugi on alati olnud neid, kes ei ole rahul, aga me püüdsime olla nii õiglased kui vähegi võimalik. Seda võib näha sellestki, et meil oli keisri täielik usaldus. Keiser Karl võib olla küll nõrga käega ja nõrga loomuga, aga et ta on tark ja õpetatud mees, seda tunnistavad kõik. Seda näitab seegi, et ta kunagi ei seganud ennast meie asjadesse, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks olnud. Sest Itaalia linnade vahel kohut mõista ei soeta kohtunikule mitte ühe vaenlase, vaid kaks. Ja et temast polnud meile seda abi, mida olime lootnud – sellest pettumusest peame omal jõul üle saama. Tal polnud ju siin midagi võita, ja targasti tegi ta, kui läks tagasi Böömimaale oma raamatute juurde. Sienat aidata – see on nagu sõelaga vett kanda.
Kui keiser esimest korda Sienasse tuli, võtsime teda vastu suure pidulikkusega, nagu see on kohane linna kõrgeimale suveräänile. Meil oli põhjust talle seekord tänulikud olla, sest keisri sõjamehed Malatesta juhtimisel olid aidanud aadlike mässu maha suruda. Ka minule sai kord osaks au osa võtta pidusöömaajas Salimbeni palees. Nagu alati, kordasime ka siis vana tõde, et Siena alati on olnud kõige keisritruum linn kogu Itaalias. Õpetatud mehed, kes tunnevad vanu kirju, rääkisid sellest, kuidas täpselt sada aastat tagasi oli Sienat viimati külastanud keiser, kes oli veel üsna noor. Õigupoolest polnudki ta veel keiser, vaid noor prints, kes oli teel Rooma, et seal keisrikrooni võita. Temast loodeti palju, sest ta oli kuulsast Hohenstaufenite soost. Seekord olid need paavstid, kes võitlesid keisrite vastu. Saja aasta jooksul muutub palju siin maailmas, ja nüüd polnud see enam gibelliinide aadlipartei, kes keisrit vastu võttis, vaid linna vabad kodanikud, kes ise oma kätega oma kätega endale igapäevast leiba teenisid. Ja paavst ei olnud enam Roomas, vaid kaugel Avignonis, kus ta polnud muud kui Prantsuse kuninga vasall.
Tegelikult ei ole nüüd enam ei keisrit ega paavsti. Keiser istub oma lossis pimedal Böömimaal ja paavst saadab ainult oma prantslastest maksunõudjaid, keda alati isegi Rooma sisse ei lasta. Ainult Toskaanas on kõik vanaviisi, linn võitleb linna, partei partei vastu.
Seda jutustas, rääkis ja pajatas Siena Katarina vend Bartolomeo aastal 1367 või 1368 Karl Ristikivi „Mõrsjaliniku” teise osa III peatüki lehekülgedel 126–127 Tallinna 1992. aasta editsioonis.
