21.6.10

pööripäevauni

tänase suure usupyha eel nägin religioosset und, millest mäletan seda, et ehitati katedraali, mille tellija või finantseerija oli EELK Pyha Päikese Kogudus. saarlased, mõtlesin. kuigi kirik ise oli Tallinnas.

aga miks saarlased? on ju ilmselge, et see kogudus oli Pyha kihelkonna kogudus. koguduse nimi ('Päikese') viitab Kristusele tema Sol Invictuse ('võitmatu päikese') aspektis, mis omakorda seostub Mithra ja teiste idamaiste päikesejumalatega, kelle kultus Roomas 3. aastasaja paiku peale Kristuse syndi populaarseks muutus.

tegelikult on Pyha kirik seotud pyha Jaakobiga. ja pyha päikese symbol kolmjalg ehk triskelion on maalitud hoopis Karja kiriku lakke, mis jääb Pyha kirikust põhja poole. kas unenägu oli selles mõttes ekslikuvõitu või hõbevalge, jäägu kunsti-, religiooni- ja muude ajaloolaste vaielda — ega mina väga hästi neid saarlaste kombeid ei tea, kuskandis nende kristlik päikesekultus tugevam on olnud.

tarbetu oleks lisada, et paljude meelest oleks sellise unenäo nägemine blasfeemia, seda mitme usutunnistuse seisukohalt. mis teha.

kyll aga tuleks igaks juhuks lisada, et ma kahtlustan kõiges Vjatšeslav Leedot — Vabaduse platsi aluse maa juba võttis endale (sh pyha Barbara kalmistu, kuhu palju katku surnud inimesi on maetud), nyyd ilmselt ehitab saarlaste kiriku kah kuhugi, kardetavasti tee peale risti jalgu.

12.6.10

ajaloolised tantsud (soome keeles)

kes tahab vanade tantsude kohta midagi teada, võib lugeda ajalooliste tantsude wikit: http://tanssi.dy.fi/Etusivu. soome keeles.

11.6.10

kes on Kreeka kriisis syydi? mis saab edasi?

mõni päev tagasi ajas mind marutõbiselt vahutama osava sõnaseadja Siim Nurkliku arvamuslugu Ekspressi veebilehel, mis paraku minu meelest ei hiilga maailma asjadest arusaamisega. õnneks on see tekitanud muudki sagimist — umbes nagu tuli sipelgapesas. näiteks Kristjan Lepik on inimese keeles ära seletanud selle, mis värk selle Kreeka kriisiga siis õieti on. ysna lihtne lugu. lugege, võite yht-teist kasulikku kõrva taha panna.

mis Nurkliku lugu veel kaude puudutab: sattusin mõtlema, et finantsturgude orjusest on praegu palju raskem vabaneda kui 1968. aastal. toona ei olnud olemas ei Moskva börsi, Shanghai börsi ega Ho Chi Minhi börsi Vietnamis. aatelised lääneriikide vasakpoolsed võisid arvata, et see kapitaliturgude mäng ongi ainult osa maailma nähtus ja sureb varsti välja. (eks USA börside kauplemismahud olid palju väiksemad ka. arvuteid ega internetti polnud, kogu lugu käis hulga aeglasemalt ja rahulikumalt.)

Eestis pole rahva seas yldiselt suuremat arusaamist sellest, kuidas finantsturud toimivad ja meie elu mõjutavad — noh, väga vähesed on hakanud saama väljamakseid oma pensionifondist ja ega pensioni saamine siis arusaamist tekita.

seevastu on 1968. aastal, veidi enne seda ja 1968. aasta vaimustuses kirjutatud vasakpoolsed kirjutised hakanud vähehaaval intellektuaalide seas levima. neid kirjutisi lugedes tuleks arvestada mõningate muutustega, mis maailmas vahepeal aset leidnud on.

näiteks tosin aastat korraldas Hiina Rahvavabariik kõige suurema varandusesiirde kogu maailma ajaloos — väga suur hulk lihtinimesi erastas oma linnakorteri ära. ja nyyd yritab seesama kommunistlik valitsus kinnisvarabuumi ohjeldada, et see ei lõpeks mulli järsu lõhkemisega nagu Ameerika Yhendriikides või Eestis. loodetavasti läheb see neil õnneks, muidu võib teab mis jama veel tulla.

alternatiivid finantsturgudest sõltuvale liberaalsele maailmakorrale on jäänud yha kaugemale: ei ole enam Nõukogude Liitu, kuhu vasakpoolne intellektuaal või siis prolegi võis tulla ideaale otsima. (neid tulijaid oli mitu põlvkonda, yhed jäid 1930ndate "suurtele puhastustele" jalgu.) ei ole ka enam sellist Hiina Rahvavabariiki ega Vietnami nagu paarkend aastat tagasi.

pakkuda on Põhja-Korea, kuhu elusalt on raske pääseda, ning mingisugust täiesti oma asja ajav Bhutan, kust on pärit rahvusliku koguõnnelikkuse mõiste. Venezuela ja Boliivia ajavad truilt vasakpoolset asja ja suudavad seda endale lubada, sest naftat ja gaasi jagub, mida maailmaturul myya ja mille eest dollareid teenida. (alati on võimalik otsida teistsugust elu mõnest rikkast naftariigist, kus on palju naftat ja vähe kohalikke. Saddam Husseini aegne Iraak ja Nõukogude Liit olid ka põhimõtteliselt sellised.) muid perifeerseid paiku on veel, aga yldiselt on Washingtoni konsensus teerullina yle maailma käinud.

8.6.10

te olete orjad!

miks on tarvis Eestil liituda euroalaga? kui inimväärikust saab raha eest, siis tuleb kuskilt raha saada. Eestis praegu eriti palju raha maas ei vedele, sestap on targem toimetada kuskil, kus raha rohkem on. näiteks maailma suuruselt teises majandusruumis ehk euroalas.

teine võimalus on rahaorjusest loobuda.

lugesin Siim Nurkliku arvamust ja tekkisid mõned mõtted. jutu esimeses pooles räägib ta justkui majanduskriisist, aga mulle tundub see marutõbise vahutamisena, milles tulevad juhuslikus järjekorras ette finantskriisi aastail uudistest loetud märksõnad, mis esmapilgul võivad jutule usaldusväärsust juurde anda.

kellele seda vaba tahet vaja on?

kui inimestele liiga äkki anda võimalus oma vaba tahet kasutada, ei lõpe see hästi. liiga palju odavat Hiina talupoegade raha, mis Hiina, USA, ELi ja Rootsi pankade kaudu siia jõudis, tehti värskelt rahalises mõttes vaba tahte väljendamise võimaluse saanud rahvale kättesaadavaks. mõned arvasidki, et on parem ehitajaks minna kui keskkooli või ylikooli.

aga keski ajakirjandusväljaanne Ameerikast just arvas, et Eesti on suutnud kriisis kõige õigemini käituda. ja Soome uus kuningas Björn Wahlroos (sai troonile päras Ollila pinsileminekut) arvas just FTs, et praegune kriis on Euroopa heaoluyhiskonna mudeli kriis — enam rohkem ei saa riik vastutustundetult laenu võtta selleks, et vaeseid toetada ja pensione maksta.

Eesti pole riigina käitunud nii nagu yle oma võimete laenu võtnud kodanikud või ettevõtted, seda kõik tegelikult kiidavad. see lähtub eeldusest, et võlgu elamise vältimine oli pikas perspektiivis, nii 20 aasta peale, ilmselt tark valik. parem kannatada viis aastat tööpuudust kui mitukymmend aastat intresse. nii on võimalik järgmise põlvkonna elu teha kergemaks kui lätlastel või kreeklastel.

Eesti on siiski ysna rikas maa

yhtlasi tuletan meelde, et me elame ikkagi maailma rikkamas osas. suurem jagu maailma riike on ikkagi vaesemad kui Eesti. meil peavad väga vähesed naised ja lapsed igal hommikul mitu tundi kõndima, et oma jalgade ja käte jõuga tuua oma perele päeva veevaru — sellised on maailma kõige vaesemad inimesed. miljard inimest peaks neid kokku olema, kui õigesti mäletan. (ja vett on Eestis ka ysna palju. varsti võib seda konteineritega Indiasse eksportima hakata, neil jääb varsti ysna palju puudu.)

aga et Euroopa ja sealhulgas Eesti rahalise rikkuse poolest sama heale järjele jääks, pole minu meelest paremat lootust kui see, et Euroopasse tuleb tööd tegema Egiptuse ja rahvaarvult väiksemate araabia riikide noorem põlvkond, kellel kodus pole midagi teha. muidu saab nii Eestis kui ka mujal Euroopas lihtsalt tööjõud otsa ja see ilmajagu muutub muuseumiks, mis peab oma vanurite pensioniraha näiteks Hiinast kerjama.
või siis näiteks naftariikidele tuumarelvi myyma.

retoorika yksi ei toida

aga ma eksin teemast kõrvale. tulen tagasi isand Nurkliku jutu juurde. retooriliselt muidugi on see suurepäraselt õmmeldud tykk. aga presidendi kõnesid, mida ta kritiseerib, olen ma pidanud ka sisult asjalikeks, sõnaosavad on need president Ilvese kõned samuti olnud.

ma kardan, et kirjutaja probleem on eelkõige keeleline. mulle ka Ansipi retoorika ei meeldi, sest Ansip on retoorika poolest vana kalanäoline kommunist. Ilvese oma aga meeldib, aga ma elan vist suuresti samasuguses ingliskeelses infoväljas kui Ilves. Nurklik aga paistab elavat Eestist rikkamate maade vasakpoolses infoväljas.

(muide, ka mainitud Björn Wahlroos oli teismelisena stalinist — ehk taistolainen —, osaledes Helsingis 1968. aasta ylestõusus. hiljem sai temast Soome rootsikeelse kaubanduskõrgkooli professor ja veel hiljem riigi mõjukaim finantsist.)


aga yksnes vasakpoolse retoorikaga ei saa praeguse majanduskeskkonna vastu, mis yle ilma kipub olema liberaalne — mõistagi mööndustega. kommunistlikud ja autokraatlikud režiimid tegutsevad rahvusvahelistel finantsturgudel nagu eraettevõtted. ja nende turgude armust elame ka meie, eluasemelaenu igakuised maksjad. õige pea võib ujuv intress tõusta lakke ja me oleme selle riski ise võtnud ning seda allkirjaga kinnitanud. lubadus on lubadus.

sellest on vähe, kui karjuda, et oled säärase ebaõiglase systeemi vastu. või — mis veel hullem — karjuda, et sa ei tahagi sellist systeemi mõista. "keegi ei räägi kriisi põhjustest," karjub isand Nurklik. räägivad kyll. maksab lugeda Economisti, mida isand Nurklik nii koledate sõnadega syydistab; maksab lugeda Financial Timesi; maksab lugeda IMFi ja Maailmapanga raporteid, mis PDFidena on võrgus vabalt kättesaadavad.

ori ostab väärikust raha eest

näen pisikest vastuolu isand Nurkliku kahes kurtmises:
- ta kurdab, et lihtinimesel raha pole: inimesed on tööta, st ei saa ettevõtja käest raha. ettevõtjate kohta ytleb ta ka mitmel kombel halvasti; talle ei meeldi millegipärast ettevõtluse õpetamine koolis — kas see on nyyd klassiviha või nooruslik sallimatus matemaatika ja arvutamise vastu?
- ta kurdab, et talle ei meeldi loosung, et Eesti peab muutuma kapitalile atraktiivsemaks. see loosung aga sisuliselt tähendab seda, et ettevõtja saaks jälle välismaalt raha, mida lihtinimesele maksta, et ta enam töötu poleks.

rahvas on vaene seepärast, et raha pole. inimlikku väärikust saab praeguses ilmakorras yldiselt raha eest, kui see kuidagi ära kaotatud on. tavaliselt mõikab. eks ma ise tundsin ennast too kuu aega, kui ma töötu olin, ka ysna kehvasti. aga oma edukal tööintervjuul kandsin pintsakut ja hõbeehteid, mis mu väärikust rõhutasid. pintsak oli sugulastelt saadud vana.

ega meil siin Eestis kohapeal raha praegu eriti palju pole — me pole enam pea 20 aastat naftat eksportiva riigi koosseisus. eraomandile aga pani põntsu viimane sõda ja seesama naftat eksportiv riik. seega tuleb kapitali importida, sest see annab väga paljudele inimestele nende inimväärikuse.

head haridust saab raha eest

kirjatyki teises pooles on tal muidugi õigus. haridusse tuleks panustada rohkem. aga mida muud panustada kui riigi maksutulu, mis võiks nyyd euroalasse pääseval Eesti riigil kasvada? kuigi seekord ehk tõesti õppejõudude palkadesse, mitte ilusatesse majadesse.

makse tuleb ilmselt tõsta, sest muidu on võimatu pensione maksta. praegugi on riik pensionidega miinuses. aga milliseid makse tuleks tõsta, nii et kõik see euroalalt siia tulev kapital kohe Bulgaariasse ei põgeneks, kus on juba soodsam maksukeskkond? (õnneks Bulgaarial ei ole veel eurot, vaid ainult euroga valuutakomitee systeemi kaudu seotud rahvusvaluuta — devalveerimis- ja revalveerimisrisk on neil siiski olemas.)

Eesti põhilised hädad ongi sellised, et meil ei ole väga tugevat eksportivat tööstust, mis hoiaks kaubanduse plussis (nagu Soomel) ega suurt siseturgu, kust riik saaks laenu võtta (nagu Jaapan). samuti pole Eesti nii suur nagu Poola, mis suudaks yleilmse kriisi tõmbetuultes enesesse sulguda, nii et sisenõudlus ja sisemaine tootmine yksteist leiavad.

kuidas orjusest vabaneda?

et mitte enam elada pankade armust, tuleks ilmselt raha- ja naftapõhisest majandusest väljuda ja oma toit ning energia suures osas ise toota. põhimõtteliselt mikrotasandil võimalik.
ma yhte sellist tunnen, kes enam-vähem nendele tingimustele vastab. aga ega enamasti ei jätku inimestel ettevõtlikkust ega otsustavust loobuda kõikidest mõttetutest mugavustest.

lihtsam on vooluga kaasa minna, sõltudes oma krediitkaardist, Kaliningradist tuleva bensiini hinnast ja ettevõtjast, kes riskib oma varaga, et sulle palka maksta. kui aga ettevõtja halva õnne ja mõtlematuse tõttu oma vara kaotab, nii et enam palka maksta ei jaksa, oledki töötu ja õnnetu ja kaotad oma inimväärikuse.

aga kas inimväärikus peaks yldse sõltuma töökohast?