mida sööb kratt? vastab Mõtuse Kadri

kratt sööb putru, võiga loomulikult. kratt sööb kõige paremat sööki, mida teenrile anda ei raatsita. lugu on, kuidas sulane sõi pudru, mida talle ei antud, talle anti mingit lurri syya, korralik tangupudru tehti kyll, aga viidi laka otsa peale. sulane läks sõi selle ära ja roojas sinna asemele. siis tulid kratid, selles loos on alati kaks kratti. yks ytleb: "äk!", teine aga, et "puk!" (et puder), lõpuks saab teine ka aru, et täitsa äk on, panid maja põlema, ise läksid rattarummu sisse. sulane kuulis nende nõu pealt, kui maja põlema panna tahtsid, viskas rattarummu kah tulle põlevasse majja.

Mõtuse Kadri jutu kirjutas yles Kail Kudrus

põlevad kesköised maad ja jää hakkab keema

Võimas Termes ajab piksepilvi, pilvedesse ulatub ta pea, jändriku männi pikkus on ta käsi.
Roheline sammal on tema juuksed, mida rebivad kõik tuuled, ent kunagi ei suuda välja kiskuda. Käes on tal vikerkaar vibuks, välkudena pillub ta nooli.
Koerad jooksevad kaugemal ees, igaüks isapõdra kasvu.
Termes näeb saaki ja Termes naerab, kõu kõmiseb, taevas eemaldub kõrgemale - ja langeb taas alla.
Termes peab jahti, ta jookseb. Kuhu vajub ta jalg, sinna saab metsasiht, kuhu teine jalg toetub, sääl oruks muutub maa. Kus ta sammud maad puudutavad, sinna tekivad kaks luhta, neid mööda voolavad aeglaselt jõed.
Ja mäed helisevad ojadena.
Norra tagant, kaugete Limandrite tagant, säält, kus pole meie elu algus, ajab Termes saaki.
Saak on ees, ennenähtamatu jumalale, kuid lähedal löögi jaoks, vaat kohe tabab välk tema südant.
Kuldsarvedega põder jookseb sääl. Ta on üleni valge, karv hõbedasem lumest. Oma musta pead hoiab ta kõrgel, sarved taha kaardus. Ta lendab nähtamatuil tiivul. Vabad tuuled on ta hingeõhk, need kannavad teda lennul, tema teel.
Ta silmad on poolsuletud. Kuid ära vaata neisse, inimene, - nende jõust jääd sa pimedaks. Sule kõrvad, kui kuuled ta jooksu, selle jõud kurdistab sind. Ära riiva ta kuuma hingeõhku, selle puudutus muudab su tummaks.
Tea, see on Mändaš-põrre.
Tea, kui võimas Termes jõuab ta kannule ja esimese noole laseb, annab järele kogu mägede kivi ja tuli paiskub välja. Kõik jõed hakkavad voolama tagurpidi, vihm kaob, kuivavad järved ja meri. Kuid päike jääb.
Tea veel: kui Termes tabab noolega musta laupa kuldsete sarvede vahel, haarab tuli maa, mäed keevad veena, nende asemele kerkivad uued mäed, mis põlevad nagu habemik sammal vanadel kuuskedel. Põlevad kesköised maad ja jää hakkab keema. Kui Mändaš-põrre kallale viskuvad koerad ja Termes lööb oma noa ta elavasse südamesse, siis on lõpp. Taevast kukuvad maha tähed, tuhmub vana kuu ja päike upub kusagil kaugel. Maal on siis vaid põrm.

Aado Lintropi tõlge
Vladimir Tšarnoluski korjatud
koolasaami taevapõdra-myydist,
loe lähemalt Enn Ernitsa kirjatykist
meie sugulasest põhjapõdrast
(seal on veel lugusid)

paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha

Ristiusu meie maale toomise ajal võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käes, seepärast olnud töö väga raske.

Viimaks ometi saanud kirik valmis. Aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mida Laurits koguni ei tahtnud. Nende tüli kestnud juba tükk aega. Paganad lubanud selle siis ristiusu kirikuks, kui Laurits laseks enese ära põletada. Nad lootnud kindlasti, et Laurits seda ei tee. Aga Laurits lasknud enese hea meelega ära põletada, kui aga kirik ristiusu kirikuks jääks.

Lauritsa põletamine sündinud umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal, suure laia kivi peal. Kivi on veel praegu alles. Sinna sisse raiutud tulerest ja käärid, millega Lauritsa pea otsast ära lõigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud Rooma linna ja maetud sinna maha. /---/

KJ II 12/3 (9).
Käsikirjas: E 3148/54
Kuusalu, Kolga v., Mähuste k. - H. Rebane (u. 1893) Tsiteeritud väljaandest: Matthias Johann Eisen Esivanemate varandus II: Kodused jutud
Tartu 2002
(pala nr 70, "Kuusalu kirik")

mullusui rääkisin siinsamas blogis päevasyndmuste ajel sellesama loo yhe veidi teistsuguse variandi, mis minu repertuaaris umbes sellisena praeguseni teoreetiliselt olemas on. võib-olla põhineb see ylaltoodu suulisel ymberjutustusel, aga pole välistatud kontaminatsioonid muude variantidega. huvitav. võrrelge ise. minu mullusuine variant on siin:

Kuusalu kirik olla vanasti old kohaliku legendi järgi paganausu kirik, kuni tuli yks papp Laurits, kes risti kirikutorni otsa taht panna. aga kohalikule rahvale see asi mitte yks teps ei meeldind ja siis nad võtsivad Lauritsa kinni ja viisivad sinna natuke kaugemale, kus praegu viadukt on. seal on viadukti kõrval yks kivi. selle peale panivad palju kuiva hagu ja raudresti. ja põletasivad Lauritsa resti peal ära. ja kääridega torkasivad silmad peast välja veel enne. rest ja käärid läksid seal lõkkes nii tuliseks, et siiamaani on nende kuju kivi sees näha.

miks tsenseerida muinasjuttu

Kaja kysib: "Miks, miks tundus lapsepõlvine lemmik, Perrault´ "Muinasjutud", üle mitme aasta uuesti lugedes nüüd mulle äkki õõvastav, ebakohane ja isegi jõle?"

seda siis lastele ette lugemiseks. kuigi Kaja lõppeks selle eelarvamuse kahtluse alla seab (lugege ise), tekitab see eelarvamus parasjagu segadust. tema näidetega: miks ikkagi lasteraamatus

• Saabastega Kass valetab ja petab oma isanda nimel
• inimsööja lõikab une pealt oma tütarde kõri läbi ja
• rahapuuduses vanemad viivad oma seitse poega kahel korral metsa surema?

pakun ajaloolise seletuse. kysimus on lihtsalt selles, et 19. sajandi väikekodanliku eluviisi levides siirdusid säärased muinasjutud täiskasvanute omavahelisest suulisest meelelahutusest raamatutesse, mida lastele ette loeti. ja sestsaadik on nad yleminekuajas.

kusjuures Perrault' ja Grimmide muinasjutud on juba tsenseeritud: Perrault tegi seda õukonna peenema fuih-fuih-seltskonna tarbeks ja Grimmid laste tarbeks. põhimõtteliselt tarvitasid nad puuraidurite ja noorte neiude ja yldse täiskasvanud inimeste lugusid, mida nood omavahel rääkisid. noh, Võrumaal köögilaua ääres meesterahvaste seltskonnas viina võttes olen ise kah kuuld lugu, kuidas Võru miilitsas kahest joodikust arestikambris nädalavahetusel kurjade kokkusattumiste tõttu sült sai. ikka räägitakse siukesi lugusid, samuti kui SL Õhtuleht myyb verd piltide peal. nõudlus pysib.

suur osa neid meile lasteraamatutest tuntud lugusid võib olla aastatuhat või mitu vanad -- millele viitab lai levik Iirimaast Indiani --, aga laste tarbesse arvatud esmakordselt alles kirjalikus versioonis mõnisada aastat tagasi. yhtlasi on sama ajaga muinasjutuvestmine täiskasvanute omavahelisest meelelahutusest kadunud, alates sellest, kui romaane ja ajalehti ja kõiksugu rahvaraamatuid lugema hakati. (Bettelheim räägib yldiselt juba muinasjutu kui lasteraamatu traditsioonist.)

niisiis: et Grimmide ja Perrault' muinasjuttudest tänapäeva mõistes vägivallatut ja seksivaba laste meelelahutust saada, on paar järgmist tsensuuriringi täiesti omal kohal.

kah koledaid lugusid kirjutanud Hans Christian Andersen aga mõtles omad lood ise välja (põhimõtteliselt samuti kui Oscar Wilde), mõni yksik ainult on enne raamatusse raiumist suulisel kujul olemas olnud. nii et need väljendavad eelkõige tema enda kurba meelt ja maitse-eelistusi. Anderseni lood on seega ka laia auditooriumi peal enne avaldamist testimata, samas kui Perrault' ja Grimmide omad on syžee poolest kindlad hitid juba ammu, nii et nende taastrykkimine peaks olema suht riskivaba, kui stiiliga mööda ei panda.

traditsioonilised lastejutud on kogu aeg olnud näiteks loomajutud (rebane, hunt ja karu -- teate kyll), mis kavaldamise ja ylekohtu ja vägivallaga samuti silma paistavad, ent on õpetlikud ja hoiatavad inimesi selle eest, et elu on karm, aga ebaõiglane. või midagi sellist olen ma pärast toreda muinasjututeadlase Ülo Valgu loengute kuulamist uskuma jäänud.

tunnistan ausalt yles, et olen teinud ka ise yhe sigaduse, mis eelnevasse juttu puutub: nimelt eranditult lõuapoolikute lapi (vana)meeste räägitud juttudest kokku pannud tavalises koguses vägivalda sisaldava muinasjutuvalimiku ja siis lasknud seda värvimisraamatuna turustada. õnneks oli kujundaja folklorist, keeletoimetaja suli ning kirjastaja hea huumorimeelega.

raamat sai siuke: "Hundiks pandud noormees".

vägivalda on seal parasjagu, seksi vähem, vast kahes-kolmes jutus ja enamasti vihjamisi. aga mäletan selgelt tõlkimise ajast yhte irvitamist raamatule pildid teinud Ellomiga. kombekuse nimel mõtlesime välja, et ulja suli kysimust truule ahjule kolme tytarlapse kohta võiks tõlkida "kas need neiud on lõtvade elukommetega?", kui lapi originaalis seisis must valgel "fuorat", mille etymoloogiline vaste eesti keeles on "hoorad". mis sai, lugege raamatust ise.

põhimõtteliselt sai too raamat umbes samasugust boreaalset teistmoodi-muljet silmas pidades tehtud kui Ehina "Unesnõiduja" ja Kaplinski "Kaks päikest", esimene legendaarne tšuktši muinasjuttude kogu ja teine igasugustest yle maailma kokku korjatud lugudest.

yks tuttav rääkis "Unesnõiduja" kohta oma irmsat mälestust lapsepõlvest: ta oli vist kuueaastane või sinnakanti, kui plaadilt Ehina enda sisseloetud lugusid mängiti unejutuks. olid hirmsad. tõesti. ongi. räägiksin lapsele ise kah pigem seda lõbusat lugu, kuidas vares kõigepealt surnut teesklevale rebasele paugu vastu sabaotsa paneb, et teada saada, kas ta ikka tõesti surnud on. (rebane selle peale aga ei liiguta oimugi, kuigi on valus. siis on vares julgem ja tuleb lähemale, virutab nokaga kõhtu. rebane ei liiguta ikka midagi, vares jääb uskuma. läheb silmi nokkima, aga siis võtab rebane ta hambu. ja nii tagasi ja nii edasi, teate kyll, kaunis lugu blufist ja riskist.)

10 marka Göringi-nalja eest

There were jokes about Hitler--his background, his appearance, his path to power, his personal life, his personal traits like being superstitious and vindictive, his success, and ultimately, his decline. Jokes about other personalities--Hermann Göring, Joseph Goebbels, Rudolf Hess, Ernst Röhm, Joachim von Ribbentrop, Robert Ley--were also popular. Indeed, jokes about Göring were the first to circulate throughout the Third Reich, and Göring, in contrast to Hitler, had a good sense of humor. There were rumors that he collected jokes about himself, paying ten marks for any new joke.

Lynn Rapaport. Humor in Holocaust Tragedy,
In: Gray Zones: Ambiguity and Compromise in the Holocaust and Its Aftermath,
ed. by Jonathan Petropoulos and John K. Roth
Berhahn Books, 2005, p 255

why couldn't the Jew kill the Nazi

A Jew is arrested during the war, having been denounced for killing a Nazi at 10 p.m. and even eating the brain of his victim. This is his defense: In the first place a Nazi hasn't got any brain. Secondly, a Jew doesn't eat anything that comes from a pig. And thirdly, he could not have killed the Nazi at 10 p.m. because at that time everybody listens to the BBC broadcast.

Lynn Rapaport. Humor in Holocaust Tragedy,
In: Gray Zones: Ambiguity and Compromise in the Holocaust and Its Aftermath,
ed. by Jonathan Petropoulos and John K. Roth
Berhahn Books, 2005, p 256

eestlaste seiklusi tankipolgus Kasahstanis

taas võõraid memuaare.

Kasahstanis juhtus praegune kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots olema ka yhe minu Supilinna naabri ajateenistuse ajal polgu staabiylem, auastmelt oli ta kyllap siis alampolkovnik. ykskord lasi ta kutsuda mainitud naabri ja ysna tema lähedal teeninud teise eesti poisi staapi oma kabinetti. lähevad siis poisid kohale, mõlemad vist oma aastakese ära teeninud kahest, mis tuli teenida. ja siis härra alampolkovnik ytleb neile vene keeles, et nad on silmapaistvalt hästi teeninud ja et nad saadetakse nyyd järgmisteks aastateks sõjaväeakadeemiasse.

muidugi pööras ta selle kohe naljaks ja hakkas eesti keeles rääkima. lihtsalt oli tahtnud eesti poisse näha ja juttu ajada. mõned ajad hiljem, veidi enne demblit, ilmselt, aitas selle teise poliitiliselt motiveeritud kiusamise – noh, eestlane, sellest ju piisab, eks – käest välja nii, et tuli tõlkima, kui toda mingi fabritseeritud syydistuse pärast kysitleti. poiss võis eesti keeles rääkida ja siis staabiylema-isand tõlkis, mis vaja. nagu see asi ikka käib.

naaber ise äratas kahtlust, sest mängis kitarri ja laulis laule, nagu "bring back, bring back my bonnie to me". siis keskid hakkasid arvama, et spioon, et Inglise agent. ei mäletagi, kuidas ta sellest kahtlusest priiks sai.

selliseid jutte olen kuulnud räägitavat ja nii ma neid mäletan, arvatavasti ebatäpselt ja ekslikult. parandage, kui oskate, ja ärge pidage eksimuste pärast viha, sest need on kogemata.

tuli veidi juhuslikult meelde Hanrahani juures.

milles võib syydi olla pildil olev T-80, ei tea mina öelda.

Indrek Teder sai tunnustuse kannatuste eest

kodanike komiteede liikumise ajal olla Indrek Teder teinud asjaliku juristnohikuna valmis kõik Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust puudutavad paberid. see on see, miks praegu on posti kyljes kirjad Eesti 90; Vähjad-Savisaared teatavasti ajasid 1980ndate lõpul seda asja, mille õnnestumise korral oleks reklaami peal kirjas Eesti 17.

ja siis kannatas veel legendaarse Tartu poliitaktivisti Jekki Rjazini all, kes siiamaani ajab vist asju, milletaolisi kajastab Sõltumatu Infokeskus. kui Jekki sattus vabaduseaate pärast Tallinna tulema, aga tal linna peal tegemised otsa said, läks ta Tedrele kylla ja rääkis temaga õiguslikust järjepidevusest. rääkis senikaua, kuni Teder oli sunnitud talle enda pool sohva või põranda peal (ega ma ei tea) öömaja pakkuma.

selle eest on igati õiglane, et kunagine Raadio Vaba Euroopa toimetaja Toomas Hendrik Ilves tublile advokaadile õiguskantsleri kohta pakub.

unenägu, muinasjutt ja psyhhoanalyys istusid vangis

otsin mina "Kuningatytre ja kuningapoja" laulu sõnu (need on kuskil võrgu peal kahtlemata olemas), aga leian hoopis, et Linnar Priimägi on ajakirja Kool & Karjandus kirjutanud psyhhoanalyytilise käsitluse AT 725 Viidalepa antoloogias avaldatud Kanepi variandist "Oma teada hoitud unenägu" (nr 107; H II 45, 467/78, 483 (1) Kanepi, Pikajärve v. - G. Luiga (1892)). ja pyhendanud selle Uku Masingu mälestusele. ennäe. nojah, lugema teist aega ega jaksu, aga siis vähemalt lingin ja jagan yllatust.

ungari maffiast ei saa keegi aru

kui itaalia maffia midagi ytleb, kuulavad kõik sõna.
kui ungari maffia midagi ytleb, ei saa keegi aru.

nali, mille olla rääkinud Ungari suursaadik György Nanofsky.

ajateenija ja kaitseliitlane: vana nali

pannakse ajateenija ja kaitseliitlane kõrvuti kongidesse. kummalegi antakse kongi kaasa ainult yks tennisepall, muud mitte midagi. terve tennisepall. järgmisel päeval minnakse vaatama ja otsitakse kinnipeetavad ja kongid läbi.

mis selgub? ajateenija kongis on ainult pool tennisepalli, pool on kaduma läinud. ajateenija ei tea midagi. kaitseliitlase kongis on kaks ja pool tennisepalli. kaitseliitlane ei tea midagi.

kõige parem oli ikka anarhismus

kogunesid Uue Maailma uulitsas yhe aguli mehed viina võtma. kunagi viiekymnendatel. seltsis olid

* endine punaväelane. päritolult tööline, syndinud napilt 19. aastasaja lõpus, täiskasvanuks saanud tsaariaja viimase hingetõmbe ajal. mõistagi vasakpoolne. suur mees, kaks meetrit täis, ja lai ja tugev peale selle. kui tulid segased ajad, läks Venemaale, et elada ikka tööliste riigis. aastal 1920 tuli ikka tagasi Eesti Vabariiki.
* yks Rebase pataljoni mees ja
* paar laskurkorpuse meest.

vat selline seltskond võttis koos viina. joodi ära pool liitrit viina, liiter viina. kyllap muu jutu seas, põrutab Rebase pataljoni mees rusikaga lauale ja ytleb: "ykskord saab Eesti jälle vabaks!"

laskurkorpuse mehed ei ytle midagi, irvitavad ainult.

ja siis endise punaväelase, suure ja laia mehe palgele ilmub pisar ja ta ytleb leebel moel ja vaiksel häälel: "aga kõige parem oli ikka anarhismus..."

Klõšeiko Jaan eile rääkis,
vead on minu omad,
kes juures oli
või muidu kuulnud on,
parandagu.

Paul-Eerik: ükskord ennemuiste

ükskord ennemuiste
käisid koerakoonlased ringi
ja õgisid kõik mürgised laibad
ükskord ennemuiste
kaugel meretagusel maal
elas kartmatu rüütel
ükskord ennemuiste
laitmatu printsess
ja puhta kristallmäe otsas
lõigati lõhki hundi kõht
ja vanaema ja punamütsike
ja seitse kitsetalle ja kolm
põrsakest tulid välja
ja kui nad pole veel ära elanud
siis nad surevad tänase päevani
ükskord ennemuiste
ükskord ennemuiste
muistemuistemuiste
enneennemuiste

(koori eitederühm
Paul-Eerik Rummo
"Pseudopuses"
1968)

enne õhtut on kõik saladused teada

See juhtus siis, kui see kuningas, kõige edevam kõikidest valitsejatest maa peal, oli otsustanud püstitada palee, mis pidi kõik teised paleed maailmas varju jätma, ning kutsus selleks Hispaaniasse ainsa mehe kõikidest meestest, kes seda tahtmist teoks teha oskas, – kuulsa Gob-an-Saori.

Teades kuningaid ja nende sepitsusi, oleks Gobi naine parema meelega näinud, et mees sinna ei lähe. Aga Gob, niisugusest aust meelitatud ja uhkust täis, ei lasknud ennast tagasi hoida. Siis ütles naine talle:

„Kui sa just pead minema, palun ma sind, võta kuulda üht nõuannet: kui sa tähtsa isanda õukonda jõuad, loo kohe head suhted naistega, kes seal elavad, kuni köögitüdrukuni välja, ja sa hakkad sageli saama kasulikke teateid; sest kui sa tead, mida mõtleb köögitüdruk, on sulle ka selge, mida mõtleb tema isand. Öösiti räägib kuningas oma saladustest kuningannale, hommikul räägib kuninganna neist oma kammerneitsile, too kannab need aega viitmata koka kõrvu, ja enne kui õhtu kätte jõuab, on kõik suured saladused teada igale naisele terve miili kaugusel lossist.“

Torupill, haldjad ja hiiglased
Iiri rahvajutte
Tiritamm
Tallinn 2007
"Gobi naine", lk 46

raamatu-uudised

käisin eile Talina kesklinna raamatupoode pidi. loen saagi yles. tundub, et Vaina Mälgu raamatukogu või vähemalt mingi osa sellest on teisele ringile jõudnud. mõni asi järgnevatest pärineb kindlalt (autori pyhendusega Vaina Mälgule), mõni asi tõenäoliselt (kust mujalt ikka siuke asi ringlusse läheb) tema riiulist.

* Sergei Lukyanenko, Vladimir Vasiliev. Day Watch. Translated by Andrew Bromfield. New York, Miramax Books, Hyperion 2006. 453 lk.

see on siis "Dnevnoj dozori" ingliskeelne tõlge. ma head ilukirjandust vene keeles ei suuda kyllalt kiiresti lugeda. pealegi põle ma Talinas venekeelset "Nočnoj dozori" ega "Dnevnoj dozori" näinud, aga kyllap lihtsalt ei käi kohtades, kus seda myya võidakse. ingliskeelsed tõlked aga jäid peaaegu otse jalgu, "Nočnoj dozorist" olen jagu saanud. vaadake ka filme, kes veel näind pole. tänapäevaste yleloomulike jõudude tegevuse tõetruu kujutis postsoveedi ruumis. ja alles paar nädalat tagasi "Nočnoj dozori" lugedes tuli pähe (aga ma nägin filme ikka mitu kuud enne suurema mäsu algust), et keegi naljahammas oleks võinud pronksiajal asutada Dnevoj Dozori nimelise ryhma, kes teinuks iga Nočnoj Dozori pressiteate peale enda oma. ja yldse, Lukjanenkol ei oleks ainult öisel vahtkonnal ilma päevaseta mõtet, sest nad valvavad teineteise järele ning kontrollivad vastastikku omavaheliste lepingutega sätestatud formaalseid mängureegleid. tegelikult on Lukjanenkol veel peale "Öise vahtkonna" ja "Päevase vahtkonna" ka "Hämariku vahtkond" ja "Viimane vahtkond". tetraloogia. mõni aeg tagasi liikusid kuulujutud kolmandast filmist. ei tea, millest see tehakse: kaks senist filmi katavad enam-vähem "Öise vahtkonna" raamatu, kuigi oma veerand jääb ikka välja.

* Else Roesdahl. Viikingite maailm: viikingid kodu- ja välismaal. Taani keelest tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn, Tänapäev 2007. 324 lk.

tõesti hea asi. igapidi ylevaatlik ja kenade piltidega. laenasin välja. ostke, veel on, aga arvatavasti myyakse läbi.


* K. Ristikivi. Eesti kirjanduse lugu. Vadstena, Kirjastus "Tõrvik" 1954. Iseseisvuslaste kirjavara 10. 136 lk.
tegelikult nõustus Ristikivi seda asja kirjutama alles suure veenmise peale, sama hästi kui vastu tahtmist. ja kuskil korrespondentsis Kreutz siis kurdab, et tellija sundis tegema ja pärast polnud rahul kah. vist oli nii, aga äkki valetan tahtmatult. aga usutavasti on hästi kirjutatud ikka, sõnu ta seada oskas. viimaseks räägib Uku Masingust. isegi lehekyljelise lõppsõna sappa ja seega kogu loo lõpetuseks tsiteerib "Tontide eest taganejate sõdurite laulu":

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps, on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps. Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee, siis kui maad pole enam meil järgi, võime süüdata merede vee.

* Kaalu Kirme. Eesti sõled. Tallinn, Kirjastus "Kunst" 1986. 183 lk.

igast siukesest maarahva vanema kultuuri tykist on tavaliselt yks raamat. see siis on sõlgedest. rahvariietest (rahvariidekomplektidest kihelkondade kaupa) on muidugi kolm põhjalikku ja veidi rohkem õhemaid raamatuid, aga see on ka nii tohutu ala, et iga võimu ajal tehakse uus. sõlgedest eraldi ei usu, et tuleks enam ligemate aastakymnete jooksul midagi võrreldavat, parimal juhul ehk kordustrykk. muinasaegsete ehetega toredad arheoloogid tegelevad, aga ei tea, kas monograafiat sealtpoolt oodata oleks. või muidu head pildiraamatut.

* Ülo Tedre, Veljo Tormis. Uus regilaulik. Tallinn, SP Muusikaprojekt 2007. 311 lk.

sisaldab väga paljusid hitte, mille sõnad aga mitte igayhel meeles pole. kokku 150 laulu. kasulik taskuformaati raamat. spiraalköites, vanad regilaulikud olid lagunevamas köites.

* Synnyt. Toimittanut Marja Paasio. Kuvittanut Pekka Vuori. Forssa, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1976. 249 lk.

kuidas kõiksugu asjad syndinud on soomlaste varasema ettekujutuse järgi. etioloogilised ehk synni- ehk loomismuistendid, mis olla synnisõnadega suguluses, nagu räägitakse. siin kogumikus on kyll kõik proosa, synnisõnad on meie kandis regivärsilised loitsud, näiteks raua syndimise sõnadega saab rauast tulnud verejooksu kinni panna. vajalik raamat, mahub taskusse. eessõna oli asjalik, mäletan, et lugesin seda oma kolm-neli aastat tagasi. saan lõpuks laenatud eksemplari tagastada.


* Eesti muinasjutud. Koostanud Vaina Mälk, Ingrid Sarv ja Richard Viidalepp. Toimetanud Richard Viidalepp. Tallinn, Eesti Raamat 1967. 527 lk.

ysna heas korras eksemplar on. teaduslik ja kommenteeritud väljaanne, mis annab seni vist parima ylevaate muinasjuttudeks liigitatud rahvajuttudest meie rahvaluulearhiivis (võrguvariant on kah olemas, aga veidi kummaline ja kohmakas). lugusid pole isegi setu keelest kirjakeelde tõlgitud ega kohandatud. sellest on ylevaatlikum loomamuinasjuttude koha pealt Pille Kippari koostatud "Linnud, loomad, putukad" (mis on yhtlasi lasteraamat peale selle, et teaduslik antoloogia, ja annab osa tekste tõlkes), Risto Järve imemuinasjutuantoloogia pole veel ilmunud. vanapaganalugudest on muidugi kõrvale hea jällegi Pille Kippari tehtud "Antsu torupill", aga ilma kõnealuse Viidalepa antoloogiaks kutsutud raamatuta on ikka veidi keeruline eesti muinasjutumaastikul toime tulla. pealegi on seal mitu Johan Pihlaka vaisjalakeelset lugu sees (loe näiteks seenekuninga lugu) ja nii ilusat harju keelt sellistes kogustes pole ma kuskil mujal näind. hakka või Johan Pihlaka antoloogiat koostama.

* Mansi muinasjutte. Mansi keelest tõlkinud Kaido Kama ja Eerik Leibak. Pildid joonistanud Raivo Järvi. Tallinn, kirjastus "Eesti Raamat" 1984. 27 lk.

"Saja rahva lugude" sarjast. ma ei tea, kuhu mu enda eksemplar jäänud on (või olen alati võõraid tarvitanud? ei tea). patsidega varestydruku lugu olen rääkinud isegi lapi keeles ja põhimõtteliselt on ta muutunud tundmatuseni minu suulises esituses tolle mansi kuninga tekstiga võrreldes, mille Kaidot-Eerikut tema käest kirja panid ja siia raamatusse ära tõlkisid. nojah, ja mansi vanu laule ma yldse ei tunne, seega ei mõista tarvitada ega õieti meelde jätta neid mytoloogilisi vormeleid, millest toosama jutt kubiseb. kolme ylejäänud lugu ei suuda praegu meenutadagi, kyllap tuleb need kah meelde jätta ja neid rääkida edasi.

* Kalevalaista kertomarunoutta. Toimittanut Matti Kuusi. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 362. Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 1980. 256 lk.
ilmselt suurem jagu karjala ja soome pikki jutustavaid runolaule, mida elus tarvis võib minna. pidada olema hea valik, oma mulje kinnitab. "Suomen kansan vanhat runot" ehk SKVR on ometigi praeguseks vast oma 20 köidet paks ja seda ei jaksa ilmselt niipea hankida.

* Felix J. Oinas. Vargamäe tõde ja õigus. Esseid. Välis-Eesti ja EMP 1984. 272 lk.

9 esseed kirjandusest, 14 esseed rahvaluulest (sh supiks keedetud onu loost, 4 tk Kalevipojast, 2 tk lindudest ja ornitomytoloogiast), 5 esseed keelest. nii et pealkiri on veidi eksitav. ei ole tammsaareistika. osa esseid on kahtlemata Keele & Kirjanduse sarjas ilmunud kolmes esseeraamatus viimase pooleteist tosina aasta jooksul uuesti ära trykitud, aga kõik ilmselt mitte. Oinast on kah alati hea lugeda.

* Seppo Suhonen. Liivin kielen näytteitä. Helsinki 1975. Castrenianumin toimitteita 5. 119 lk.

Petõr Dambergi liivikeelsed jutud ja jutuajamised Seppo Suhosega. isand Dambergi enda pilt ka ilusti sees. tema tegi yks juhtumisi juttu ka yleeile õhtul. liivi muinasjutte peaks tõlkima hakkama, aga laiskus ei lase lahti. saaks oma liivi sõnavara meelde tuletada ja laiendadagi. isegi Kettuse liivi sõnaraamatu viimati Helsingis käies hankisin.

* Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Koostanud E. Muuk ja H. Rajamaa. 10. muudetud trükk. Rootsi-Eesti Õpperaamatufond, Stockholm 1974. 568 lk.

olen hakanud korjama vanu ÕSe. annan endale aru, et see hobi on veidi perversne, aga veidi irooniat mõjub eesti keelekorralduse taustal tervistavalt ja annab eluisu tagasi, kui igapäevaselt praktilist õigekeelt teiste inimeste tekstide peal rakendama peab. see on väliseesti "väike Muuk". mahub kenasti taskusse. ma ei tea, kas sealpool merd mõni uuem ÕS või VÕS ka välja anti, aga see võiks olla võrreldav kõige uuema okupatsiooni-ÕSiga aastast 1978 (muide: kas see "Õpilase ÕS" peaks olema uue aja "väike Muuk" ehk põhiline õigekeele suunaja? kehtiv suur ÕS maksab ju ometigi yle 600 krooni. ah õige, ÕS on ju võrgus ka olemas.)

* Vadja keele sõnaraamat. 5. Toimetanud Silja Grünberg. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2006. 375 lk.

siin köites on R & S, raadio kuni süüvve ('syya') . ei saa nad teda valmis ega otsa. yks-kaks köidet tuleb vist veel. väljaandmist alustati aastal 1990. köide kolme aasta kohta?

* Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Koostanud ja toimetanud Jüri Viikberg. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2000. Eesti Keele Instituudi toimetised 7. 498 lk.

artiklikogumik. enne muid tahan lugeda Arvo Krikmanni ja Karl Pajusalu artiklit "Kus on keskmurde keskpunkt?", kus on kvantitatiivselt ilmselt 101 huvitavat asja kindlaks teind. näiteks olla Pilistvere kihelkonna keel sõnavara poolest kõige omanäotum. loogiline, sest perifeeriad ollagi nii yleyldiselt rikkamad, sest seal käib igasugu mõtete ja inimeste liikumist rohkem ning nii elu lähebki kirjumaks.

* L. Abo. Käsikiri ja korrektuur. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn, "Valgus" 1975. 232 lk.

sisaldab kõiki korrektuurimärke ja on muidu kah kasulik, kuigi arvestab arvutieelse trykikunstiga. vanu oskusi ei maksa unustada, ikka läheb tarvis. annan ära inimesele, kes juba mitu aastat tagasi sellest raamatust puudust tundis, pidi seda raamatukogust võtma ja puha.

jatkuu. kuus raamatut jäi kirjeldamata.

Iraak või Iraan?

blondiin kysib teiselt: "kuidas on õige kirjutada, kas Iraak või Iraan?"

nõukogude kollane allveelaevastik

vene allveelaevu värvitakse yle kord aastas ja siis kole põhjalikult. nii et pärast pannakse luuk kinni ja madrus ei näe enam midagi peale terasvaala kõhu oma yheksa kuud ega tea seeaeg välisilmast midagi. tuumaallveelaevade passivärv on must. läinud aga yks eesti poiss Moskva olympiamängude paiku vene sõjaväkke allveelaeva peale. kui oli käes aeg allveelaevu värvida, tulnud Moskvast kõva allkirjaga kiri, et seoses olympiamängudega on must värv otsas. võtke kollast. eks siis võeti ja maaliti allveelaevad hoolega yle. nii sõitiski yheksa kuud mööda Põhja-Jäämerd nõukogude kollane allveelaevastik.
B rääkis.

the mistake of careless celestial scribes

Once she came home retailing a story of a number of a number of people who had died and come back to life shortly thereafter, apparently because of the mistake of careless celestial scribes, who had written down the wrong names. Bold smiled; the Chinese imagined a complicated bureaucracy for the dead, just like the ones they had established for everything else. "They came back with information for their living relatives, things that turned out to be correct even though the briefly deceased person couldn't have known about it!"
"Marvels," Bold said.
"Marvels happen every day," I-Li replied.

Kim Stanley Robinson
The Years of Rice and Salt
Bantam Books, 2002
lk 46

kuidas Lavrenti Beria otsis Stalini piipu

Stalinil on piip kadunud. Beria lubab selle üles otsida. Hiljem leiab Stalin piibu üles ja kiirustab sellest Beriale teatama. Beria: "Pole midagi, sm. Stalin, ärge segage mind, kaks tunnistasid juba üles ja kaks tunnistavad veel!"

(tsiteeritud
Kadi Sarve
järgi)

poliitiliselt ebakorrektne anekdoot rahvaste vangla mälestuseks

один англичанин – джентелмен
два англичанина – пари
три англичанина – парламент

один француз – любовник
два француза – дуэль
три француза – парижкая коммуна

один русский – пяница
два русских – драка
три русских – партсобрание ячейки КПСС

один еврей – торговый центр
два еврея – первенства мира по шахматам
три еврея – государственный ансамбль скрипавичей

один каракалпак – дурак
два каракалпака – два дурака
три каракалпака – академия наук Каракалпакской АССР