põlisrahvaste õiguste deklaratsioon eesti keeles

mulle oli veidi yllatav, et põlisrahvaste õiguste deklaratsioon on eesti keelde tõlgitud. välisministeeriumi serverisse on yles pandud. võib-olla olen lihtsalt vahepeal unustanud.

"Tuulepealne maa" - miks neid nii palju ellu jäi?

ei osata meil teha õiget tragöödiat. tragöödia lõpuks jääb ometi ellu ainult yks kõrvaltegelane, kelle rääkida jääb lugu. aga meil? viimases osas võrdlemisi traagilise pöörde võtnud "Tuulepealne maa" jättis kõigi žanrireeglite ja tõenäosuste kiuste ellu ysna mitu peategelast, suurema jao, kui arvutama hakata. õigupoolest ainult kaks sai surma. isegi korduvate kõrvaltegelaste mahanottimise juures jäädi poole peale pidama, neid tehti lihaks kõigest umbes viis tykki.

aga yritan kokku võtta mõned võimalused, mis meeles mõlguvad

1. kasutatud võimalused
1.1. kuul hävituspataljonlaselt
1.2. kuul saksa sõduritelt
1.3. kuul metsavenna käest (kahele nimega kõrvaltegelasele kummalegi kuul, kolmele väga visandliku identiteediga hävituspataljonlasele yks valang kolme peale)

2. kasutamata võimalusi
2.1. Siber
2.1.1. surm rongis teel Siberisse: kõik sarjas kuidagi esindatud tegelased pääsesid imekombel ära
2.1.2. näljasurm Siberis
2.2. märg haud, kui laevaga Rootsi minnakse: ainuke mineja läks kuidagi varavõitu ja jõudis terve nahaga kohale
2.3. soomepoisile oleks võinud anda võimaluse langeda Karjalas, valades oma verd hõimlaste maa peal - aatemehele väga õilis surm
2.4. Sinimäed
2.5. Tšehhi põrgu, sh miinipildujatuli (teostuslikult kyll kallis variant)
2.6. NKVD-mehe kuul metsavennale: Toomas Roole oleks täitsa sobinud
2.7. defenestratsioon: Artur Sirgi oleks võinud tegelaseks teha, ta oleks saanud Luksemburgis Echternachi linnas segastel asjaoludel aknast alla kukkuda juba eelviimases või yle-eelviimases osas, aastal 1937.

ja yldse. rocks fall, everyone dies võib olla väga stiilne lahendus, kui seda teostada vähehaaval. näiteks: stseen kellegi surmaga, stseen kellegi katsega surmast pääseda, rahulik stseen (arhiivikaader, kõrvaltegelaste tegevus, mujal samal ajal), stseen kellegi surmaga, rahulik stseen, kellegi katse vältimatust surmast vabaneda, rahulik ja vaikne stseen (nt loodusvaade + eelviimase allesjäänud peategelase viimane rahulik hetk siinilmas), kõrvaltegelase surm, arhiivikaadristseen, viimane surm, tiitrid.

yhesõnaga: verd ja rupskeid, häda ja viletsust, nälga, miinipildujatuld ja kyljest rebitud jäsemeid, isand Vahtre!

ceterum censeo: miks ei ole filmiks tehtud August Gailiti romaani "Isade maa"? miks peame kannatama Lauri Vahtre all? kas Kivirähule polnud piisavalt palju raha maksta, et ta "Isade maast" stsenaariumi kirjutaks? ja iseenesest on olemas ka Ristikivi väga suurepärased ja filmilikud "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". Ristikivile meeldis kinokunst ometigi väga, ja nendest romaanidest saaks veidi stiilselt vanamoodsa olekuga filmid kyll. või telesarja.

palju õnne gröönlastele

ja jätkuvat edu valitud teel.

miks ja kuidas lähevad inimesed välismaale?

Tallinna Ülikool korraldab rahvusvahelise konverentsi rändepoliitikast

Neljapäeval, 6. novembril 2008 korraldab Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituut rahvusvahelise konverentsi „Piireületava rände väljakutsed. Eesti maailma piireületava rände poliitikate ja praktikate võrdluses“ („Managing Transnational Migration. Comparing Transnational Migration Policies and Patterns in the World“). Konverentsil mõtestatakse piireületavuse sisu ja tutvustatakse kaheksa Euroopa, Aasia ja Aafrika riigi (nt Eesti, Soome, Prantsusmaa, India jt) rändepoliitika kogemusi.

Eesti üks keskseid tänaseid väljakutseid on leida positiivne tegevusjoon inimeste piireületava liikumise ajastuks. Kasvab vajadus korrastada vastuolu senise rahvusriigi ülesehitamisele keskendunud sisserännet piirava poliitika ning rahvastiku kahanemise, tööturu vajaduste, euroopastumise ja üleilmastumise vahel. Pikalt valitsenud Eesti rahvusriigi kindlustamisele suunatud tegevuspraktika muutub üha keerukamaks olukorras, kus suured maapiirkonnad tühjenevad elanikest ning töökätest on puudus, ohustades mitmete majanduse, ühiskonna ja rahvusriigi enda arenguks strateegiliselt oluliste tegevusalade arengut. Nende väljakutsete ületamiseks on vaja on uusi, konstruktiivseid lähenemisviise.

6. novembril toimuva konverentsi võtmeidee on arutleda, mil viisil on võimalik kujundada realistlik, ent siiski avatum rändepoliitika, mis ühilduks rahvusriigi ja ühiskonna sidususe vajadustega – suudaks ära kasutada piireületava rände tugevused ja vältida kahjulikke tagajärgi. Esinejad mõtestavad piireületavuse sisu ja tutvustavad mitmete maailma riikide rändepoliitika kogemusi. Konverentsi lõpetuseks tõlgendatakse ettekandeid tänase Eesti ühiskonna ja poliitikakujundamise kontekstis.

Konverents on seotud Euroopa Liidu 7. raamprogrammi uurimisprojektiga Trans-Net (Transnationalisation, Migration and Transformation: Multi-Level Analysis of Migrant Transnationalism; Piireületavus, ränne ja teisenemine: rände piireületavuse mitmetasandiline analüüs).

Konverentsi detailid:
-toimumisaeg: 6. november 2008, 12.00-16.00
-toimumispaik: Tallinna Ülikool (Uus-Sadama 5, U-225)
-töökeel: inglise keel
-osavõtt: tasuta
-eelregistreerumine: Kaie Lepik, kaiele@tlu.ee

Konverentsi ajakava leiate teate allosast.

Lisainformatsioon:
Leif Kalev
Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi direktor
telefon: 6409 450, 5146111
e-post: leif.kalev@tlu.ee
http://riigiteadused.tlu.ee

Teate edastas:
Maiki Voore
Tallinna Ülikooli pressiesindaja
telefon: 6409142, 53326588
e-post: maiki.voore@tlu.ee
www.tlu.ee

Konverentsi ajakava:
12.00-14.10 ESIMENE OSA
Piireületav ränne ja Eesti
12.00-12.15 avasõnad

12.15-12.45 Leif Kalev (Eesti), „Rände muutus ja väljakutsed Eestile“

12.45-13.10 Pirkko Pitkänen (Soome), „Trans-Neti projekt ja rändepoliitika tagamõte“

Rändepoliitika kogemused: Euroopa
13.10-13.20 Rein Ruutsoo (Eesti), „Taasiseseisvunud Eesti rändepoliitika“

13.20-13.30 Mika Raunio (Soome), „Changing Finnish Immigration Policy“

13.30-13.40 Eveline Reisenauer, Jürgen Gerdes Germany (Saksamaa), „From Non-Immigration Policy to Selective Immigration Policy“

13.40-14.10 küsimused ja arutelu

14.10-14.40 vaheaeg

14.40-16.15 TEINE OSA

14.40-14.50 Kaveri Harriss (Suurbritannia), „UK migration policy under New Labour“

14.50-15.00 Aissa Kadri (Prantsusmaa), „Historical perspective of French policy about immigration“

Rändepoliitika kogemused: maailm väljaspool EL-i
15.10-15.20 Noureddine Harrami, Abdelmajid Hajji (Maroko), „International migration in Morocco: historical demographic and political aspects“

15.20-15.30 S. Irudaya Rajan, V. J. Varghese (India), „Towards a New Migration Policy: India's New Regime of Transnationalism“

15.30-15.45 küsimused ja arutelu

Kokkuvõtvaid tõlgendusi
15.45-16.00 Rein Ruutsoo kommentaarid ja arendused

16.00-16.15 küsimused ja lõpparutelu, konverentsi lõpetamine

mida tegi Kaitseliidu ylem Ukrainas?

alamkapten Johannes Roska, tulevane Kaitseliidu ylem, keda tuntakse tänapäeval yldiselt kindralmajor Johannes Orasmaa nime all, teenis pärast enamlaste nn oktoobrirevolutsiooni Ukraina rahvuslikes vägedes, kirjutab meile Fred Limberg raamatus "Isamaa eest. Eesti Vabariigi sõjajõudude organisatsioon ja juhtkond" (Boreas Publishing House, Cardiff 1980, lk 55). Eesti rahvusvägedesse tuli ta 24. märtsil 1918, nii et Ukraina eest jõudis ta seista oma pool aastat.

auastme järgi võiks arvata, et ta juhtis roodu või pataljoni. välistada ei saa muidugi ka staabitööd.

kui Saksa okupatsioonivõimud Eesti rahvusväeosad likvideerisid, arvas Eesti Ajutine valitsus Roska reservi, ylendades ta kapteniks (auaste vastab meie praegusele majorile - toona kehtisid meil veel Tsaari-Vene auastmed, nii et isegi Johann Laidoner oli olulise osa Vabadussõjast "polkovnik Laidoner"). Roska teenis seejärel Pihkva Vene valgete Põhjakorpuse soomusrongil sygisest 1918 kuni Vabadussõja alguseni, sest 5. detsembril määrati ta Eesti vägede 1. suurtükiväerügemendi 5. patarei ylemaks.

Ukraina kohta piirduvad nii Jaak Pihlau koostatud "Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele" (Umara, Tallinn 2007, lk 277) kui ka Mati Õuna "Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid" (Tammiskilp, Tallinn 2001, lk 71) yhe lausega, mis on peaaegu identne ylaltooduga. iseenesest oleks huvitav teada, kas Ukraina poole pealt oleks võimalik midagi täpsemat teada saada. aga eks see ole rohkem Kaitseliidu või kaitsejõudude peastaabi välissuhtluse kysimus.

aga Mati Õun kirjutab veel (lk 72):

"Peale Eesti uuel iseseisvusajal taaselustatud Kaitseliidu on Roska-Orasmaa elutööst meie päevini säilinud muudki. Näiteks suure osa eesti rahva suusatamisoskus. Ka siinsete ridade kirjutaja oli pikka aega arvamusel, et eestlaste suusatamisoskus on igipõline; aga tegelikult üldse mitte - suusatama õpetati meie praegune vanem põlvkond ja nooremate esivanemad alles kahe suure sõja vahel Kaitseliidu eestvõttel.

Ja kui mõne muinaslinna künkal või õuel satume pronkskaardile, kus on tähistatud kõik enne II maailmasõda teada olnud muinaslinnad, siis teadkem, et nende kaartide ülespanek oli Roska-Orasmaa initsiatiiv."

ilmselt mõtleb auväärt sõjaajaloolane suusatamise all siin suusatamist kahe kepi ja jalalabalaiuste suuskadega, mis vastavad Soome ja Eesti sõjaväe standarditele, yhildudes ka tänapäeva rahvusvahelise spordiäriga. see on kahtlemata tähtis tehniline innovatsioon. kuigi ka enne Kaitseliitu - juba kiviajal - on suusatatud lyhikeste ning laiade suuskade ja yhe kepiga, mis eeldavad veidi teistsugust tehnikat.

loe ka: Kindralmajor Johannes Orasmaa pani eestlased suusatama! (Kultuur & Elu)

a later edition will substitute a baseball triumph for Mitterand

It is fitting that in Semarang Hitam a newspaper appears embedded in fiction, for, if we now turn to the newspaper as cultural product, we will be struck by its profound fictiveness. What is the essential literary convention of the newspaper? If we were to look at a sample front page of, say, The New York Times, we might find there stories about Soviet dissidents, famine in Mali, a gruesome murder, a coup in Iraq, the discovery of a rare fossil in Zimbabwe, and a speech by Mitterrand. Why are these events so juxtaposed? What connects them to each other? Not sheer caprice. Yet obviously most of them happen independently, without the actors being aware of each other or of what the others are up to. The arbitrariness of their inclusion and juxtaposition (a later edition will substitute a baseball triumph for Mitterand) shows that the linkage between them is imagined.

Benedict Anderson
Imagined Communities
Reflections of the Origin and Spread of Nationalism
(Revised edition)
Verso, London & New York 2006
p. 33