kes on Kreeka kriisis syydi? mis saab edasi?

mõni päev tagasi ajas mind marutõbiselt vahutama osava sõnaseadja Siim Nurkliku arvamuslugu Ekspressi veebilehel, mis paraku minu meelest ei hiilga maailma asjadest arusaamisega. õnneks on see tekitanud muudki sagimist — umbes nagu tuli sipelgapesas. näiteks Kristjan Lepik on inimese keeles ära seletanud selle, mis värk selle Kreeka kriisiga siis õieti on. ysna lihtne lugu. lugege, võite yht-teist kasulikku kõrva taha panna.

mis Nurkliku lugu veel kaude puudutab: sattusin mõtlema, et finantsturgude orjusest on praegu palju raskem vabaneda kui 1968. aastal. toona ei olnud olemas ei Moskva börsi, Shanghai börsi ega Ho Chi Minhi börsi Vietnamis. aatelised lääneriikide vasakpoolsed võisid arvata, et see kapitaliturgude mäng ongi ainult osa maailma nähtus ja sureb varsti välja. (eks USA börside kauplemismahud olid palju väiksemad ka. arvuteid ega internetti polnud, kogu lugu käis hulga aeglasemalt ja rahulikumalt.)

Eestis pole rahva seas yldiselt suuremat arusaamist sellest, kuidas finantsturud toimivad ja meie elu mõjutavad — noh, väga vähesed on hakanud saama väljamakseid oma pensionifondist ja ega pensioni saamine siis arusaamist tekita.

seevastu on 1968. aastal, veidi enne seda ja 1968. aasta vaimustuses kirjutatud vasakpoolsed kirjutised hakanud vähehaaval intellektuaalide seas levima. neid kirjutisi lugedes tuleks arvestada mõningate muutustega, mis maailmas vahepeal aset leidnud on.

näiteks tosin aastat korraldas Hiina Rahvavabariik kõige suurema varandusesiirde kogu maailma ajaloos — väga suur hulk lihtinimesi erastas oma linnakorteri ära. ja nyyd yritab seesama kommunistlik valitsus kinnisvarabuumi ohjeldada, et see ei lõpeks mulli järsu lõhkemisega nagu Ameerika Yhendriikides või Eestis. loodetavasti läheb see neil õnneks, muidu võib teab mis jama veel tulla.

alternatiivid finantsturgudest sõltuvale liberaalsele maailmakorrale on jäänud yha kaugemale: ei ole enam Nõukogude Liitu, kuhu vasakpoolne intellektuaal või siis prolegi võis tulla ideaale otsima. (neid tulijaid oli mitu põlvkonda, yhed jäid 1930ndate "suurtele puhastustele" jalgu.) ei ole ka enam sellist Hiina Rahvavabariiki ega Vietnami nagu paarkend aastat tagasi.

pakkuda on Põhja-Korea, kuhu elusalt on raske pääseda, ning mingisugust täiesti oma asja ajav Bhutan, kust on pärit rahvusliku koguõnnelikkuse mõiste. Venezuela ja Boliivia ajavad truilt vasakpoolset asja ja suudavad seda endale lubada, sest naftat ja gaasi jagub, mida maailmaturul myya ja mille eest dollareid teenida. (alati on võimalik otsida teistsugust elu mõnest rikkast naftariigist, kus on palju naftat ja vähe kohalikke. Saddam Husseini aegne Iraak ja Nõukogude Liit olid ka põhimõtteliselt sellised.) muid perifeerseid paiku on veel, aga yldiselt on Washingtoni konsensus teerullina yle maailma käinud.