umbjope on ingliskeeli anorak

ma ei teadnudki, et umbjopet nimetatakse inglise keeles anorakiks. umbjope on teatavasti siuke jope, mis tuleb selga panna yle pea. nagu linane hame, umbkuub või umbkasukas. ei käi eest lahti, kaeluses võib lõhe olla, mis käib lahti ja kinni, olgu siis paela, nööri, sõle või nööbiga.

tegelikult pärineb sõna anorak inuidi ehk eskimo keelest. aga siukest tyypi lõiget tuntakse ilmselt igal pool Põhja-Euraasia ja -Ameerika põhjapoolsetes kantides. ega ta siingi maal mõni aeg tagasi tundmata ei olnud. aga näe, nyyd tuleb Gröönimaalt Ameerika kaudu lausa poodidesse ja tuntud kaubamärkide all lausa.

manin ii giige čálli maidege sámi Wikipediai?

leatgo gullan sámi Wikipedia birra dahje oidnen dan? geahčalin juste, ahte measta ii giige čálli doppe, dušše Trond Trosterud ja bára eara olbmuid. (ja dieđusge olgoriikkalaš robohtat, geat dahkot linkkaid sámi Wikipedias eara gilliin Wikipediaide.)

movt oažžut veahkki? boađe donge.

jus it lea oidnen sámegiel Wikipedia, geahča váldosiiddu dahje varas rievdadusaid.
juohke artihkkala luvtte lea linkka "ođasmahte", mas gávdno die báikki, gos sáhttat čállit dahje buoridit artikkala. omd: artihkkal Stockholbma gávpoga birra ieš lea dáhppe ja rievddit dan sáhttat donge dáhppe.

dál lie deháleamoš ovttasbargoartihkkal, maid ovttas ráhkaduvvo, sámi albmoga birra. jus dieđet maidege sámiid birra, boađe ja čálle. sámi historjjá artihkkalis dušše ii leat dál measta maidege.

kuidas Trotski Siberist põhjapõdradega pages

leidsin yles Trotski teose "1905" ingliskeelses tõlkes. (kui raamatuid pealkirjade järgi järjestada, paigutuks ta ilmselt riiulisse Uku Masingu "1343" ja Orwelli "1984" eestikeelse tõlke vahele.)

peatykkides 32 ja 33 räägib Trotski, kuidas ta vangistuses Siberisse viidi ning põhjapõtradega ära põgenes (lehekyljed 288 ja edasi, pagemise kirjeldus hakkab lehekylje 310 kandis). Trotski näitab, et isegi tema ei pea põhjapõtrade võlule vastu ja hakkab neid palavalt armastama. kõrvalosades handid ehk ostjakid, komid ehk syrjalased, sibirjakkidest talupojad, Tšehhovi karu ja mõni vanausulinegi. hea lobe ja huvitav lugemine, soovita või Kõusaarel sellest film teha.

aga tegelt peaks selle hantide ja nafta loo viimased jupid kokku kirjutama.

miks tsenseerida muinasjuttu

Kaja kysib: "Miks, miks tundus lapsepõlvine lemmik, Perrault´ "Muinasjutud", üle mitme aasta uuesti lugedes nüüd mulle äkki õõvastav, ebakohane ja isegi jõle?"

seda siis lastele ette lugemiseks. kuigi Kaja lõppeks selle eelarvamuse kahtluse alla seab (lugege ise), tekitab see eelarvamus parasjagu segadust. tema näidetega: miks ikkagi lasteraamatus

• Saabastega Kass valetab ja petab oma isanda nimel
• inimsööja lõikab une pealt oma tütarde kõri läbi ja
• rahapuuduses vanemad viivad oma seitse poega kahel korral metsa surema?

pakun ajaloolise seletuse. kysimus on lihtsalt selles, et 19. sajandi väikekodanliku eluviisi levides siirdusid säärased muinasjutud täiskasvanute omavahelisest suulisest meelelahutusest raamatutesse, mida lastele ette loeti. ja sestsaadik on nad yleminekuajas.

kusjuures Perrault' ja Grimmide muinasjutud on juba tsenseeritud: Perrault tegi seda õukonna peenema fuih-fuih-seltskonna tarbeks ja Grimmid laste tarbeks. põhimõtteliselt tarvitasid nad puuraidurite ja noorte neiude ja yldse täiskasvanud inimeste lugusid, mida nood omavahel rääkisid. noh, Võrumaal köögilaua ääres meesterahvaste seltskonnas viina võttes olen ise kah kuuld lugu, kuidas Võru miilitsas kahest joodikust arestikambris nädalavahetusel kurjade kokkusattumiste tõttu sült sai. ikka räägitakse siukesi lugusid, samuti kui SL Õhtuleht myyb verd piltide peal. nõudlus pysib.

suur osa neid meile lasteraamatutest tuntud lugusid võib olla aastatuhat või mitu vanad -- millele viitab lai levik Iirimaast Indiani --, aga laste tarbesse arvatud esmakordselt alles kirjalikus versioonis mõnisada aastat tagasi. yhtlasi on sama ajaga muinasjutuvestmine täiskasvanute omavahelisest meelelahutusest kadunud, alates sellest, kui romaane ja ajalehti ja kõiksugu rahvaraamatuid lugema hakati. (Bettelheim räägib yldiselt juba muinasjutu kui lasteraamatu traditsioonist.)

niisiis: et Grimmide ja Perrault' muinasjuttudest tänapäeva mõistes vägivallatut ja seksivaba laste meelelahutust saada, on paar järgmist tsensuuriringi täiesti omal kohal.

kah koledaid lugusid kirjutanud Hans Christian Andersen aga mõtles omad lood ise välja (põhimõtteliselt samuti kui Oscar Wilde), mõni yksik ainult on enne raamatusse raiumist suulisel kujul olemas olnud. nii et need väljendavad eelkõige tema enda kurba meelt ja maitse-eelistusi. Anderseni lood on seega ka laia auditooriumi peal enne avaldamist testimata, samas kui Perrault' ja Grimmide omad on syžee poolest kindlad hitid juba ammu, nii et nende taastrykkimine peaks olema suht riskivaba, kui stiiliga mööda ei panda.

traditsioonilised lastejutud on kogu aeg olnud näiteks loomajutud (rebane, hunt ja karu -- teate kyll), mis kavaldamise ja ylekohtu ja vägivallaga samuti silma paistavad, ent on õpetlikud ja hoiatavad inimesi selle eest, et elu on karm, aga ebaõiglane. või midagi sellist olen ma pärast toreda muinasjututeadlase Ülo Valgu loengute kuulamist uskuma jäänud.

tunnistan ausalt yles, et olen teinud ka ise yhe sigaduse, mis eelnevasse juttu puutub: nimelt eranditult lõuapoolikute lapi (vana)meeste räägitud juttudest kokku pannud tavalises koguses vägivalda sisaldava muinasjutuvalimiku ja siis lasknud seda värvimisraamatuna turustada. õnneks oli kujundaja folklorist, keeletoimetaja suli ning kirjastaja hea huumorimeelega.

raamat sai siuke: "Hundiks pandud noormees".

vägivalda on seal parasjagu, seksi vähem, vast kahes-kolmes jutus ja enamasti vihjamisi. aga mäletan selgelt tõlkimise ajast yhte irvitamist raamatule pildid teinud Ellomiga. kombekuse nimel mõtlesime välja, et ulja suli kysimust truule ahjule kolme tytarlapse kohta võiks tõlkida "kas need neiud on lõtvade elukommetega?", kui lapi originaalis seisis must valgel "fuorat", mille etymoloogiline vaste eesti keeles on "hoorad". mis sai, lugege raamatust ise.

põhimõtteliselt sai too raamat umbes samasugust boreaalset teistmoodi-muljet silmas pidades tehtud kui Ehina "Unesnõiduja" ja Kaplinski "Kaks päikest", esimene legendaarne tšuktši muinasjuttude kogu ja teine igasugustest yle maailma kokku korjatud lugudest.

yks tuttav rääkis "Unesnõiduja" kohta oma irmsat mälestust lapsepõlvest: ta oli vist kuueaastane või sinnakanti, kui plaadilt Ehina enda sisseloetud lugusid mängiti unejutuks. olid hirmsad. tõesti. ongi. räägiksin lapsele ise kah pigem seda lõbusat lugu, kuidas vares kõigepealt surnut teesklevale rebasele paugu vastu sabaotsa paneb, et teada saada, kas ta ikka tõesti surnud on. (rebane selle peale aga ei liiguta oimugi, kuigi on valus. siis on vares julgem ja tuleb lähemale, virutab nokaga kõhtu. rebane ei liiguta ikka midagi, vares jääb uskuma. läheb silmi nokkima, aga siis võtab rebane ta hambu. ja nii tagasi ja nii edasi, teate kyll, kaunis lugu blufist ja riskist.)

võõra keele võõras sõna

Ela hästi, mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud
Vastumeeli, tõrksal sammul
jätan maha ma kodupaiga

:,: võõra keele võõras kõla tõukab eemal emakeele :,:

Seisa meeles isa sau
ja põdrasilmus ja kõõlusköied
Oma hinges ikkagi kuulda
põdrakellade hääli tahan

:,: palju pilte on mul silmis, südames neist tunnismärgid:,:

Ole terve, isakoda,
lapsepõlve mängupaika
Oma hinges ikkagi kuulda
põdrakellade hääli tahan

:,: võõra keele võõras kõla tõukab eemal emakeele :,:

Paulus Utsi laul, mis algupäraselt oli põhjalapi keeles;
tõlge maakeelde Juhan Viidingult;
see tekst samast kohast kui "Kuningatytar & kuningapoeg".

meeste ja naiste tööd

Kaja viitab seda, et võrdõiguslikkuse nõunikule ei meeldi, et Eesti Rahva Muuseum nimetab poiste käsitöö tuba poiste käsitöö toaks.

on Soome poole Lapimaal siuke asutus nagu sápmelaš oahpahusguovddáš ehk saamelaisalueen koulutuskeskus. sisuliselt kutsekool, õpetab põhjapõdrakasvatamise kõrval ka lapi traditsioonilist käsitööd. seda ei jagata mitte meeste ja naiste omaks (nagu traditsiooniliselt siiani tehakse), vaid kõvade ja pehmete materjalide erialaks. pehmed materjalid on näiteks kangas, lõng, niit ja kõiksugu nahad, kõvad materjalid on luu, sarv, puu ja kõiksugu metallid. pehmetest materjalidest tehakse riideid ja jalanõusid, metallidest ehteid ja noaterasid, luust-sarvest-puust tarbeesemeid, näiteks laekaid ja vöö kylge riputatavaid tasse.

oskajaid jääb vähemaks

iseenesest kaval, sest ei piira samuti kui traditsiooniline jaotus. olukorras, kus need käsitööoskused pole ellujäämise ega yhiskondliku prestiiži koha pealt hädavajalikud, valdab neid korralikult niikuinii vähem kui suurem osa rahvast (nagu vanasti oli). tänapäeva lapi yhiskond muutub iga aastaga yha väikekodanlikumaks ja väikekodanlikumaks tarbijayhiskonnaks, nii et kõiki käsitööprestiižkaupu saab alati ka osta, nii et piirata mõne oskuse omandamist, vaadates soovija sugu, pole tõesti mõistlik. ja mul on kahtlus, et selliste oskuste omandamise juurde käivad tabud ei pruugi kunagi ylemäära lõplikult kindlad olla olnud.

soolised laulud ja sootuks sootud laulud

nojah, ja siis on muidugi meeste ja naiste erinevad laulutraditsioonid, millega iga regilauluga tegeleja kuidagi kokku puutub. on kindlad naistelaulud ja meestelaulud ja mingisugused ettekujutused, kuhu sooliselt väheeristuvamad kuuluvad võiksid. Setumaal eristuvad kindlalt teatavad meesteviisid ja naisteviisid. on ka yhiseid, muidugi. ja sõnade poolestki on olemas sama laulu mees- ja naisvariante, mis erinevad esitatuna omavahel rohkem kui "Kasaari sõnastiku" mees- ja naisvariant.

siin käibib igasuguseid lähenemisi, kui välistavalt midagi võtta. eks sõltub yritusest kah. Peko praasnikuid on viimasel ajal peetud igasuguste nähes (kord võeti isegi midagi yles, ei mäleta, kas fotosse või videosse), aga yhegi naisterahvaga ma ses mõttes lausa ryselenud ei ole. ikka poisid omavahel.

kui paindlik olla?

kadunud Ain Sarv, kes mind just sarnastest asjadest nagu kahes eelmises lauses avalikult rääkimast manitses (ja kelle manitsuste vastu ma ilmselt vähemal või suuremal määral just eksisin) keelas naisi sisenemast folgi ajal peetavasse meestelaulu tuppa. kui nina ukse vahelt sisse pistis, karjuti välja. seda on jätkatud, isegi vanalinna muusikamajas peetavatel esmaspäevastel meestelauluõhtutel. samas Supilinnas on neljapäevaõhtuseid laulmisi (vrd setude poissmiihi kulatamise õdak, nagu nemad siukest asja kutsuvad) olnud nii naisterahvaste juuresolekul kui ilma.

naiste poolt on kah olnud mitmeid suhtumisi: meesterahvad ärgu laulgu naistelaule seepärast kaasa, et halvasti kõlab; meesterahvad ärgu mängigu naiste mänge (konkreetselt klopandi, teestelu ehk tiistelu) kaasa seepärast, et need on naiste mängud. ja siis või seepeale on mõni teinud naistelauludest ropuks kiskuvaid mehiseid paroodiaid. poiste oma klopandi, näiteks. mõni nii saadud laul on iseenesest kunstiteosena kaunis või vaimukas olnud. refräänist "oi, Rosa, Rosa" (mis kostab nagu "oi, roosa, roosa") näiteks refrään "oi, lilla, lilla" (või siis "oi, Lilla, Lilla" - ega seda yles kirjutada pole olnud kombeks) ja selle ymber kootud "Rosa"-laulu oma pahupidi pöörav tekst, mida ma poliitilise ebakorrektsuse tõttu tsiteeridagi ei julge. (ehk oli avalikus blogiruumis, kus igasugused lugema ja arvama tulla võivad, mainiminegi viga? mine tea. riskime)

killõ om Jumala antu

eks jah, sõltub seltskonnast ja teab-millest veel. killõ ehk setu laulude kõige kõrgema hääle lauljaid pole kunagi piisavalt või piisavalt häid võtta (seda häält laulab tavaliselt korraga ainult yks inime ja ta jookseb põhimeloodiast parasjagu lahus kah; mõni yksik lindistus on kahe killõga, teadis Hao Paali ehk Paul Hagu rääkida, kusjuures need kaks olla teineteisest kah lahku jooksnud), nii et kui poiste seltsi mõni väga hea killõ-laulja tytarlaps satub, siis pannakse ta meestelaulu juurde ikka killõt laulma, saab kõigil parem. aga kui korralikku parki kokku ei saa, meelitatakse juurde ikka kõik lähedalolijad, kes setu laule lauld on, olgu meeste- või naistelaul. njah, sekundaarne traditsioon, ytleks selle peale mõni piisavalt range folklorist.

nojah. "Tõe ja õiguse" esimeses köites laulab Andres oma tytrele ette tolle kuulsa sing-sale-proo-refrääniga nutva tamme laulu, mille kadunud naiselt on kuulnud. ja Tammsaare, kes seda kas oma fyysilise või vaimukõrvaga kuulis, kommenteerib, et laulis naiste kombel, justkui naise häälega (klassiku sõnu ei mäleta, otsige ise yles, kui jaksate, mina ei jõua praegu), yldse mitte nii, nagu mehed oma laule laulsid. laulis tytrele ette, et ta ära õpiks ja teinekord ise eest võtta oskaks. tytar ei osanud, aga ilus laul ju on. (võtke kuulake, Celia näiteks oskab ja ilmselt seega tema paljud õpilased kah; igasugu muud inimesed laulavad kah teda alalõpmata, võib-olla on isegi "Regilaulikus" sees, tyybinimi: "Nuttev tamm", kihelkond: Kuusalu, refrään: "sing sale proo".)

haabjas, mis ei jäänud viimaseks

see situatsioon, et Andres pidi oma tytrele vana naistelaulu õpetama, iseloomustab igasuguste traditsiooniliste oskuste edasiandmist ja õppimist tänapäeval parasjagu hästi: õppigu, kes aga viitsib, kätt ette panna põle kellelegi mõtet, sest muidu on oht, et sureb lausa välja. õpid ära, õpetad edasi, õpid nii juurde. mõlemad vanad haabjate ehk yhepuupaatide tegijad on nyydseks otsad andnud, nyyd ongi ainult too Soomaa seltskond ja nende õpilased. peale nende veel vähemalt yks Võrumaa seltskond, õppinud sama kunsti samade meistrite käest aastakymme või nii varem, ja teevad kah.

ja nende hulgast K. väidab, et filmi järgi selle lootsiku tegemise kunsti õppida on enam-vähem lootusetu, seal on ikka nii palju nõkse, et kirjasõna ja filmi järgi tehes läheks ikka meeletult palju puutyvesid mõttetult raisku. Mark Soosaar aga teinuvat "Ühepuulootsiku" filmi just selle paatosega, et meister on vana ja et see haabjas, mis filmi jaoks tehakse, ongi viimane. õnneks aga tuli yks hull ja siis pärast kari hulle ja nyyd on seda kunsti seesama vana meister ja yks tema põlvkonnakaaslane kymnetele ja kymnetele inimestele õpetanud. Aga siis õnneks tuli yks hull ja siis pärast teised hullud, kes terve karja hulle kokku meelitasid, ja oskus on edasi antud.

jube palju leiutamist on

a mine tea, mis asju kõike kaduma läinud on. vaatan, kuidas noored ja agarad muinasaegsete tehnikate harrastajad muudkui aga leiutavad ja arutavad, kuidas midagi hea teha. paljuvõitu leiutamist on ja põlve otsas katsetamist kah. ja näen, kuidas mõne asja kirjasõna ja piltide ja kirjelduste järgi äraõppinu ja katsetanu saab ysna ruttu ise autoriteediks ja lugupeetud õpetajaks, sest ega suurt kellegi käest kysida pole. traditsiooni taastamine on jube keeruline.

guokte ođđa sápmelaš blogga / kaks uut lapi blogi

Johan Ailo čallá politihkka ja mediaid birra. soma. sáhta leat juo boaris blogga, muhto in nagoda eambbo geahččat leago (lean ain váibban ja sáhttan buohccistit). poliitikast ja meediast kirjutab. kena. võib ka vana blogi olla, aga ei jaksa vaadata, kas on (olen väsind ja vist kylma saand). omd: Min Áigi ja Áššu ovttastahttojuvvojit, nu ahte beaivvalaš sámegielaviisa lea vejolaš. nt: ajalehed Min Áigi ja Áššu yhinevad, nii et põhjalapikeelne päevaleht on võimalik.

Ihpil čallá eanet iežamet eallima ja universtitehtta birra. sus lea doppe okta nieida, gean liiko. kirjutab rohkem omaenda elust ja ylikoolist. tal on seal yks tydruk, kes talle meeldib.

(ja Anja oabbá galggašii eanet čallit go son nu bures máhttá. võiks tihemini kirjutada, sest nii hästi oskab.)

in beasa

lohken Villle blogga, gos muitala, mot davás vuolggii. veahá váivi lea, go in beasa ieš Sápmai dan geassi. na juo, boahtá dálvi ja de várra beasan. muhto álgán vajálduhttit giella - in duođas nagoda juohkes sátni sátnegirjjis geahččat ovdalgo čállán.
manimus gearddi go finadin Sámis, ledjin eestilaš joavkku Raud-Ants mielde Östersunddas (leago dien báikkis makkárge davvigielat namma? in lea gávdnon) Liet-Lavlut dáhpahusas. ja dat báikki lei gal eanet Ruoŧŧa go Sápmi. muhto eat mii beasamet olggobealde gávpogii. duoddaris lea gal earálágan.

pseudojukagiiri muinasjutt

Enn Vetemaa räägib mälu järgi ja valesti Ekspressis ymber Andres Ehinalt kuuldud jukagiiri muinasjuttu:

Külas elanud üks mees. Mis ta nimi oli, seda ma enam ei mäleta. Kõlas umbes nagu Osoaviohimm. See oli väga halb inimene. Ta kuses igasse allikasse ja polnud roppu sõna, mida ta suhu poleks võtnud. Tihtilugu veel mitu korda järjest. Ja Osoaviohimmil oli poeg, kes oma isast üldse mitte maha ei jäänud. Nad sõid ka kaugemaid sugulasi, kuid neil oli nii hea seedimine, et nad ikka ellu jäid.
Külarahvas otsustas, et need kaks halba inimest tuleks ära tappa – söövad muidu veel kogu külarahva ära. Nii tehtigi. Aga külarahvas oli kaval. Nad lõid esmalt maha poja. Võtsid suure tüki poja maksa ning keerasid selle nartsu sisse. Viisid siis Osoavio­himmile. Osoaviohimm ei tänanud, sülitas mitu korda ja ütles mitu roppu sõna järjest. Hakkas siis liha sööma. Kui pool tükki söödud oli, haaras äkki kõhust kinni.
“See on minu poja maks. Ma tunnen ta ära täide järgi. Nüüd ma suren küll ära.”
Osoaviohimm läks õue, karjus natuke aega ja suri tõesti ära. Nii juhtub igaühega, kes sööb oma poja maksa.

lugege või kuulake ka nõid Kõkvati ja unesnõiduja lugu, need tšuktši muinasjutud on Ehina enda tõlgitud ning loetud ja õiged. kes mind lihalikul kujul näeb, võib kuulda yht lugu põdra kõrvast kukkunud poisikesest, mida ma nyydseks niikuinii valesti räägin. Kaplinski tõlgitud ja kokku pandud kahe päikese raamat oli ka hea, aga pole praeguseks vist nii laialt tuntud.

laplaste blogisid

siukese leidsin kõigepealt.

seejärel blogigoogeldasin sõna "sápmelaš" (tõsi diaktriitiliste märkideta, aga kirjutada tuleb ju ometi korralikult).

esimene vaste oli tema. on vähemalt Kárášjohkast pärit, isegi kui praegu Romsas õpib. tema õde tunnen paremini, aga ta ise vist ytles kah viimati tere, kui kohtusime. jubedad aktivistid mõlemad formaalseid organisatsioone pidi, ega muidu ei tunnekski. ja tema viitab muid laplaste blogisid kah ja kirjutab lapi keeles. mõnus.

yks Ville-nimeline poiss tundub ysna asjalik ja kirjutabki igasugu asjadest. tuleb läbi lugeda.

yhes lulelapikeelses on kyll ainult kaks posti, aga mõlemad tänavused.

ja mingi lingikogu lapi keele kohta neile, kes yhtegi lapi keelt ei oska. (õppige! lihtne on. ilus on. RSSiga saab koju tellida. ja www.yle.fi pealt iga päev veerand tundi uudiseid vaadata, soomekeelsete subtiitritega.)