rääkida sellest, mida varem usutud on

jäin mujal arutlema muinasusundi, rahvausundi ja mytoloogia mõistete yle, soomelises kontekstis ja yldse.

"rahvausund" on praeguses teaduslikus (täpsemalt eriti folkloristide) pruugis ysna levinud mõiste (aga sedagi seatakse kõvasti kahtluse alla, eriti seda "usundi" osa, muidugi ka "rahvast", aga sellele on Alan Dundes vargsi tekitanud kasutatava definitsiooni). muinasusk kipub Põhja-Euroopas olema ka rahvausk, sest siin kuulub kirjata kultuuri ja seetõttu oli ilmselt raske teist reguleerida (muidugi võib alati eristada pyhendatute usku pyhendamatute usust, meeste usku naiste omast jne, nagu viimasel ajal kombeks on saanud).

nende mõistetega ongi minu arusaamist mööda läbi aegade nii, et yks nimetab yhtemoodi ja teine nimetab teistmoodi. suurt peale nimetamiste põle võtta. võimalikud nimetamised on veel "Kalevala usk ~ maailmapilt" (Juha Pentikäinen on "Kalevalan maailma" nimelise raamatu kirjutanud ja käsitleb laiemat pinda kui eepose "Kalevala" kaantevahe) ja "soome muinasluule usk" (Kaarle Krohn: "vanhojen runojen uskonto" – oli vist nii ja oli vist Kaarle, aga mitte Julius).

muuhulgas nimetati suursoomluse ajal asju tihtipeale nii, et ei tehtud vahet soome, karjala ja ingeri usul. yldse opereeritakse – eriti vanemas kirjanduses – ysna ebakindlate ja ideoloogiliselt taustalt (või selle tausta tõttu) heterogeensete või ebastabiilsete mõistetega. jutt käib enamasti aga ikka yhtede ja samade allikate põhjal ja ymber (vähesed kirjalikud mälestused, 18.–20. saj rahvaluulekogud, rahvusvaheline, sh eriti soome-ugri ja skandinaavia võrdlusmaterjal). nii et isegi "soome" on võimalik dekonstruida ja see on tänapäeva folkloristikas ja pärimusteaduses laiemalt lausa pea et hea toon.

mõistagi on kasulik iga mõiste juurde täpsuse mõttes panna mõni nimetaja või nimetajate ryhm või aeg. kes mis mõistet tarvitab ja mis sellega mõtleb. muinasusu vastu tunti kõige rohkem huvi 19. sajandi lõpust, ytleme 1950. aastateni.

"mytoloogia" on vast rahvusvaheliselt-distsipliinidevaheliselt/yleselt kõige aktsepteeritum ja kõikehõlmavam asi (vähemasti selline mulje jääb – ehk seepärast oleks just mütoloogiast kõige ohutum ja neutraalsem rääkida, samuti kui "Mythologia Uralica" on see kogu soome-ugri ja samojeedi usu kokku võtmist taotlev sari). "rahvausund" on suuremalt jaolt folkloristide asi ja väljamõeldis (mõiste), Hurt tarvitas näiteks sõna "rahvausk".

kõikide nende mõistete tarvitamisel väljaspool kitsast teaduslikku ringkonda on jama on ikka selles, et entsyklopeediad, teatmeteosed, rahvaraamatud ja yldharidus kipuvad teaduse eesliinist ikka 50–150 aastat maas olema. näiteks ainult Matthias Johann Eisenit tarvitades on eesti keeles kõige laiemale auditooriumile väga lihtne, kõige lihtsam rääkida, aga rahvaluule õppetoolis kirtsutatakse nina. eks see tuleb sellest, et rahvaluuleteaduse eesliin on Tartus eestikeelsenagi olemas. teaduse eesliini ja "yldteada faktide" (Eisen) kohtumisest – ning odavat populaarsust taga ajades või siis puht möödapääsmatusest nende vahel pendeldamisest – aga synnib igasugu mõttevärde. diskursuste kreoliseerumine, võiks öelda, mille tulemuseks on jutt, mis põle ei liha ega kala.

lahendusi? nominalism. mõistete täielik ebausaldamine. kirjeldada allikaid. refereeridagi rahvaluuleteateid. viidata võimalikult täpselt ja kindlasti panna kirja levikupiirid. näiteks rahulikult ymber jutustada kõik kirjalikult kättesaadavad lood Sinialliku kohalikust haldjast Tölbist, kelle kaudu tuntakse, kes ja kus olla rääkinud.

positivism. faktipuru. karupeiede kirjeldus 17. sajandi Rootsi Lapimaalt. kyla ega täpset aastat ma peast ei mäleta, aga neid nimepidi nimetada oleks eriti oluline. märkida ära, et see on lõunalapi-, aga mitte põhjalapikeelselt alalt. (aga sõna "laplane" peale kerkib eestikeelse lugeja silme ette põhjalapikeelne põhjapõdrakasvataja, mitte tunduvalt lõunapoolsem kytt). kindlasti viidata nimepidi kirikuõpetajat, kes kirja pani (igal olid ju omad kombed). mitte kõrvutada otse yhegi Koola poolsaare lapi usu teatega.

anonyymset "rahvast" või "laplast" või "muistset soomlast" vältida, nimetada informandid ja yleskirjutajad nimepidi, kus võimalik. lisada hinnanguid materjali usaldusväärsuse kohta.