linn, mis on ainult nimi

linn, mis on ahvi nimega ajaloolase arvates ainult nimi, on tulvil kohti, millel on vana ja väärikas nimi. tegelikult hakkab "Rooma päevik" pihta "Põleva lipu" kaheteistkymnenda peatyki "Kroon" sissejuhatavast lõigust.

"Seitsmele künkale on Rooma ehitatud ja seitse on teede arv, mis sinna viivad: Via Aurelia, Via Claudia, Via Cassia, Via Flaminia, Via Salaria, Via Latina ja lõpuks kõigist kuulsaim – Via Appia. Leegionide teed, kes läksid välja Roomast, et maailma vallutada, ja barbarite teed, kes omakorda vallutajatena marssisid Rooma. Ikka veel kannavad need paganliku aja nimesid ja nende kuulsuski on pärit samast ajast, kohati säilinud, kohati kulunud ja kadunud, nagu nende sillutise kividki. Kristlastele on aga Rooma teedelt päranduseks jäänud ainult üks kurb küsimus: "Quo vadis?""
(PL XII, lk 116/1990)

loe Ristikivit mis otsast tahes, ikka on ämblikuvõrk.

surma soitti

surma soitti suoda müödä,
taudi talvitiedä müödä.
kimp oli seljas kitseluida,
vakk oli seljas varssaluida.
mina surma soimajelin:
"oh sina surma, musta kuube,
taudi, katkenud kasuka!
tappid eide, tappid taadi,
päält vottid päävanema!
jättid ullud uolimaie,
notran nou vottamaie,
pienen pidämä muretta!"

(Mahu kihelkonnast)

tähtpäev

juhtusin tähistama valentinipäeva automaatrelva AK-4 lahtivõtmise ja kokkupanemisega. puhastamisest pääsesin. alles takkajärgi tuli mõte, et see on äraspidiselt kontseptuaalne.

AK-4, mille nimi tähendab automaatkarabiini, on tegelikult 1951. aasta Heckler & Kochi relv G3. Eesti sai neid Rootsi riigi käest suure hulga tasuta, sest nende yle Läänemere saatmine oli mitu korda odavam kui hävitamine. praegu kasutavad teda Eesti, Läti, Leedu ja rahvasuu järgi veel mõned Aafrika riigid. Läti on kutselist sõjaväge juurutades nad peaaegu välja vahetanud ja meil tarvitatakse Tallinnas kah Iisraeli Galille. AK-4 kirumisel leiavad yhise keele peaaegu kõik kaitsejõududega seotud inimesed. Kevadtormi ajal amatöörfilmi teinud Kuperjanovi ajateenijate taiese yks episood oli AK-4 heide, mis ilmselt viitab relva 4,4kilosele kaalule, mis laetult on 5,3 kilo.

võib-olla on see siiski veidi ylekohtune. Tegu on siiski saksa inseneride saavutusega ja kuigi automaati on keeruline puhastada, laseb ta täpselt. ideaalne sissi relv varitsuse jaoks, öeldakse.

aga ehk ma lähen siiski laupäevase laskmise asemel tantsima. ballile.

ulmekirjanik Ristikivi

Uku Masingu ja Karl Ristikivi kirjavahetus aastaist 1969–1977 ilmus Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamatus "Paar sammukest" aastal 1998. vist reedel avastasin selle võrgust.

Uku Masing kirjutab Karl Ristikivile (8. I 1969):

"Tean Sinust suhteliselt palju, kogemata vist. "Mõrsjalinik", "Põlevad lipud", "Imede saar", "Viimne linn" ja Sinu saadetu - kuus kokku. [3] Igas midagi, millele ei pane yhtki miinuspunkti, kuid "Viimne linn" ja "Hingede öö" ainult plussidega. Vabanda matslikku sõna, kuid kuradimahästi on "Viimses linnas" kaks kõrgpunkti (ma ju ei lepi sellistega, milledes vägi kulutatakse algul) ja Akko vallutamise kirjeldus võrratu. (Nagu käinuksid sääl ja näinuksid.) "Põlevais lippudeski" lahing, kuid "Imede saares" katk algul. Sul on just seda nägemust, mis maalijale hetkeks "ilmub vaimusilma ette". Iga pisiasja ta näeb, pärast siis justnagu meenutab ja kopeerib ilmutust.

/---/

On väga vähe SF romaane, mis samuti ositi nii reaalsed nagu Sinu. Juhtus Frank Herberti "The Dune" [6] (kui pole lugenud, soovitan!) viimati. Ykski film pole nii usutav, nähtav kui mõni romaan - ja ma näen Akkot. Pakutagu miljardilist filmi, ei näe midagi pääle aelemise vist?"

ja siis veel midagi ootamatut ja kirgastavat. Tanel Veenre kirjutab Ekspressis "Rooma päevikust":

"See on hästi filmilik seisundi-raamat. Meenuvad Kubricku “Eyes Wide Shut”, Lynchi filmid ja Piranesi varemete-graafika (ta elas muide umbes samal ajal kui toimub “Rooma päeviku” tegevus – 18.sajandil). Konkreetset süžeed nagu õieti ei olegi - paljud tegelased ilmuvad siin eikusagilt ja kaovad samuti pimedusse, taustaks antiigi varemed ning hämarad võlvialused. See raamat keelab meid üsna kenal kombel usaldamast liiga palju seda, mida näeme (meenub surematu lause: “The owls are not what they seem” "Twin Peaksist").

aga tegelikult otsisin hoopis muud. Jack kirjutas lõputöö "Tuleviku ja mineviku analoogiad postmodernistlikus kirjanduses. Romaanide "All Tomorrow's Parties" ja "Rooma päevik" põhjal" (Tartu: Eesti kirjanduse õppetool, 2002). selle pealkirja on keeruline meeles pidada. see tuleks kätte saada ja läbi lugeda. magistritöö on tal kyll kenasti võrgus.

militaarlooduspoeesiat

"Kui tänapäeva Eestimaal minna välja asulast või linnast, astuda maha masinatega ehitatud asfalt- või kruusateelt, minna üle põllu, hüpates üle võimsatest kuivenduskraavidest ja jalutades läbi hooldatud riigimetsa võime jõuda välja mõne kaitseala serva, kus näeme ürgmetsi, rabasi, soid ja padrikuid. Pea 800 aastat on möödunud muistse vabadusvõitluse ajast mil siinne rahvas on kasvanud arvukuselt mitmekordselt ja kuni viimase aastakümneni on põhitegevusena tegelenud põllumajandusega. Selle aja jooksul on pidevalt kuivendatud ja raiutud, et teha ruumi järjest uuele põllumaale. Ometigi on siiani enamik Eesti maismaast kaetud soo ja
metsaga."

Karmo Kiilmann. Muistse vabadusvõitluse algus läbi tänapäevaste sõjapidamise printsiipide. Tartu: KVÜÕA 2006, lk 17. (Käsikiri.)

meie igapäevane turvas

Tikker kirjutas, et Falcki reklaamides olla ilusaid tibisid. töökuulutustes. ma pole näinud. kahju. ainult yhte majori olemisega ja Ameerika koloneli omi meenutavate pagunitega keskealist "olen-väga-rahul"-meest ja yhte blondi poissi, kes yldse mitte liiga ilus pole. kus on õiglus? kus on tibidega Falcki reklaamid?

aga see-eest on mul siin kontori kõrval Tartu HyperRimis paar täiesti kena tytarlast lätlaste firma Grifs AG rivis. veidi metalse pilguga, aga siiski. pealegi selline pilk sobib nende kergelt Leedu õhuväe vormi meenutava ametiriietusega.

neid vorme võiks kirjanduslikult tõlgedada kui peegeldust või pastišši kõrvalmajas elavate Bosnia ja Horvaatia ohvitseride omadest. kuigi turvade pagunid näevad välja allohvitseride omade moodi, Balti Kaitsekolledžis käivad pigem vanemohvitserid.

huvitav, kas Grifsi seersandiõlakuid tuleks lugeda "vahetuse vanem", "objekti ylem" või kuidagi kolmandat moodi? kas kapralile vastab "turvatöötaja" ja reamehele – "puhas pagun, puhas sydametunnistus" – vastab "valvetöötaja"? kust yldse saada turvafirmade eraldusmärkide välimääraja ja auastmete tabel? nad põle ju rahvusvahelise õiguse mõttes võitlejad ehk kombatandid, nii et firmal põle ka kohustust neid avalikustada.