Olen oma pika elu jooksul nii palju õelust, toorust ja rumalust näinud, et mulle tundus suisa uskumatu, et võis leiduda selline vürst, liiati veel Õhtumaal, millest seni ainult halba olin kuulnud. Aga kõige rohkem üllatas mind vürst Lorenzo suur teadmistejanu. Sest kuigi ta võitluses serblaste vastu suurt vaprust üles näitas, ei olnud need vanad rüütlivoorused, mis olid talle kõige iseloomustavamad, vaid ta ärgas vaim, mis tahtis tungida kõigi asjade sügavaima põhjani. Ja kuigi ta oli elavalt huvitatud kõigist vanadest asjadest – ta on lasknud uurida oma suguvõsa ajalugu viimse peensuseni, ja on selge, et ta põlvneb ühest Karl Suure paladiinist – on ta pilk samal ajal suunatud tulevikku ja ta tahab katsetada kõike uut. Nagu isegi oled tähele pannud, on see laev ehitatud hoopis teisiti kui tavalised sõja- ja kaubalaevad. Kui ta soovis laeva, mis oleks sobiv pikaks sõiduks, ei pannud ta paljuks kulusid, et tuua laevaehitajad Portugalist, keda pidi salaja maalt välja toimetama. Mida sa aga vahest ei tea, on see, et laev on varustatud lasketorudega, kus kasutatakse seda musta pulbrit ehk tulerohtu, mis alles viimasel ajal on sõjapidamisel tarvitusele võetud ja mille plahvatus saadab kuuli kaugemale kui kõige tugevam viskemasin.
Tema Hiilguse, Spalato ja Ragusa vürsti
Lorenzo di Sciarra merereis
Allotriasse
ehk
Imede saarele,
aga peamiselt selle senitundmatu saare ja sealse
rahva elu-olu kirjeldus, mille oma Kõrge Isanda
ja Heategija armulikul loal ja õhutusel on üles tähendanud
Niccolo Casarmana Genovast.
A. D. 1348
Tsiteeritud väljaandestKarl Ristikivi
„Imede saar“
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1964
lk 35
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar