tykk pori taas näritud

kuigi õigemini sõime lund. mõnel puhul ka sõna otseses mõttes. võitleja Koppel pani tähele, et tema kõhus see lumi ikka veidi keeras, mina ei saand midagi aru. ilmaga vedas. kuidas 1½ liitrit lisavett koos kogu ylejäänud elamisega rakmetesse mahutada, on hea kysimus, mis tuleks ära lahendada.

vastutegevusele anti ilmselt samavõrd palju kordi rohkem moona, kui neid elavjõuna vähem oli. või anti neile isegi veel rohkem moona. igatahes oli neid yks võitleja iga kolme meie kohta ja neil tekkis võimalus meie positsioonidele tormi joosta, kui olime kogu oma moona ära plõksinud. (tegelt peaks ju vastupidi olema? aga noh, meie olime käsu järgi kaitses ja ainult kaitses.)

pärast lume seest väljatulemist oli mul valus vaadata, et meie kompanii on rivimäärustikku kyll kaugelt näinud ja midagi sellest kuulnud, aga meelde on võitlejad sellest jätnud ainult yksikuid ja tihtipeale eri asju. pealegi on määrustikust selles asjas vähe abi muuks kui mälu toetuseks või järgmistele inimestele edasi õpetamiseks, põhiline peab ikka lihasmälu peal käima. vormi kandmise korraga oli yldiselt parem, kuigi ma ise nägin ikka ysna kole välja.

aga eks see kõik aegamööda tuleb, pealegi on tseremooniaid ja tseremoonitsemist siin malevas ilmselt piisavalt harva suhtes tegeliku väljaõppe ja muu porinärimisega. või siis ei puuduta need reavõitlejat kuigi palju. siiski tundub mulle uskumuses, et rivikord on distsipliini alus, olevat oma kaalukas tõetera.

kaitseliitlane on sõdimiseks, mitte paraadiks, summeeris vastupidise seisukoha võitleja Mee.