kõhutamata lõikab kõri

Ollin enne härrä poissi,
kandsin härrä kannusida,
vanahärrä vammusida.
Sain sis sundija sulaseks.
Sundijal ollid suured ruunad,
suured ruunad, kõrged kõrvid -
need tahtsid suil sugida,
raudaharjala harida,
kuldakammila kasida.
Ei mina suutnud, ei mina jõudnud,
sain mina vaene mees valama:
jooksin vahel aida möödä,
möödä küläkoppelt möödä,
jooksin jaluli meresse,
põlvini kalakudesse.
Mis seal põlvi puutunessa?
Mõeku põlvi puutunessa.
Võtsin ma mõega meresta,
viisin mõega mõisaesse,
pannin mõega laua peala.
Tullid härrad vaatemaie,
isandad imeldemaie:
"Kust see mõeku siia saanud?"
Mina aga mõistsin, vasta kostsin,
teatasin targaste kõnelda:
"See mõeku meresta toudud.
Mereliiv on haljaks teinud,
merevesi puhastanud -
ihumata heedab hinga,
kõhutamata lõikab kõri."

Suure-Jaani. H II 26, 545 (7). 1891.
(Tedre antoloogia kaudu)