ja isegi Jaan Kross

lugenud Jaan Krossi surmateadet, oli pisike kergendus, et olin tema nime suhu võtnud ikka mõni aeg pärast tema surma, isegi pärast seda, kui Postimees ja Delfi olid tema surmast juba teatanud. mõistagi ei teadnud ma lugupeetud autori surmast tol ajal midagi, aga kokkusattumus oli märkimisväärne.

nimelt jalutasime Tartus Aleksandri tänavat pidi Ropka poole, kui kell võis juba neli või lausa viis saama hakata. ja siis läks minu mõte ja jutt eesti kirjandusklassika peale: mõtlesin nimelt, et ingliskeelses ajakirjanduseski tsiteeritakse-parafraseeritakse muuseas ja viitamata – kuid siiski äratuntavalt – ingliskeelset kirjandusklassikat, kinnisfraase või väljendeid, mis on tagasiviidavad mõnele kirjandusteosele. et Shakespeare ja Carroll ja kymned muud autorid elavad niimoodi tolles keeles edasi, nad on inglise keelega niivõrd kokku kasvanud. ja siis mõtlesin, mis sellele meil vastata võiks ja kui palju õieti on meil sellist kirjatundjate seas yldkäibivat kirjanduslikku päritolu fraseoloogiat ja kust ta pärit olla võiks. tuli ka Jaan Kross mõttesse ja jutuks – siinne kirjakeele traditsioon on ju aastasadu lyhem, nii et ka elavatel on võimalik ennast keelde sisse kirjutada.

miks ma selliseid kokkusattumisi kardan? mul on meeles yks lugu, mis paar aastakymmet tagasi syndis ja mida ikka yks tore inime räägib. nimelt sattunud ta kokku yhe oma tuttavaga, kes kysinud, millist keelt (või lausa: millist romaani keelt) oleks hea õppida, mille peale tore inimene olla öelnud, et itaalia keelt. põhjendas oma arvamust liiga kergelt pillatud sõnadega: "A. K. sureb ju kohe ära." eks siis neilsamadel päevadel surigi. toredal inimesel aga oli selline tunne, nagu oleks ise A. K. ära tapnud, kuigi viitas yksnes sellele, et A. K. on vanaks jäänud.

õnneks ma ise midagi võrreldavat ei öelnud, aga takkajärgi mõtestades koguvad öeldud sõnad ikka rohkem kaalu.

teine seos Jaan Krossiga, mis viimastest päevadest meeles mõlkunud, on märksa triviaalsem ja kaugem. nimelt näitasin Brüsselist jõuluks koju tulnud emale ära Rasmus Merivoo "Tulnuka" filmi. nii paar päeva tagasi. võis olla ajastaja päev (meie aastavahetus) ehk ristiusuliste esimene jõulupyha. ma usun, et suurem jagu nende sõnade lugejaid mäletab Uku Uusbergi lauldud tympsulugu, mis algul yles Siuru koosseisu ja lõpuks vastandab neile uuema aja (sisselaulmise ajal veel elava) klassiku Jaan Krossi. noh, ja siis seesama ypris värskelt kuuldud laululugu kummitaski mind veidi ja aeg-ajalt.

tuleb veel meelde, et Kross oli VII Riigikogu vanim liige ja seetõttu luges ette Riigikogu liikme syymevande ning pidi ilmselt täitma ka muid pealikukohuseid Riigikogu juhatuse valimiseni. ja varem keeldus veel Isamaa poolt presidendiks kandideerimast (olla sellest isegi mälestustes kirjutanud), nii et nood pidid Mere võtma. eks nyyd võib vaielda, kumb oleks rohkem Vaclav Haveli moodi president olnud, Kross või Meri.

aga Nobel jääbki tal nyyd saamata.

P.S. ja Benazir Bhutto tapeti ka ära. oh, appi. mis seal siis nyyd saab? (meeldetuletuseks: Pakistanis elab rohkem rahvast kui Venemaal ja neil on ka tuumarelv. nojah, naftat Pakistanil kyll Venemaaga võrreldes peaaegu yldse pole. aga ikkagi, Pakistani majandus kasvab umbes võrreldavalt kiiresti kui meil ja tööpuudust olla kah ainult 6,6%.)