et folk või: reede õhtu

reede õhtu. rohkem lehte ei tee, lähen ära Viljandi bussi peale. Mona oli kummalisel kombel helistand kah juba veidi enne viit, imestas, et mind Viljandis polnud. takkajärgi mõeldes oleks ehk mõistlikum rongi peale minna. ja nagu nöögiks läheb kell 18.23 otse Kitsekylast rong Viljandisse kah, nagu näen rongiplaani vaadates.

igatahes, jõudsin kohale. Mirjam oli bussijaamas vastas. Monat nägin, kuid temaga peale tervituse yhtegi sõna vahetama ei juhtunudki, pealegi läks ta juba laupäeval ära. yheksast õhtul pidi saama Riia tantsuklubi järgi läti tantse tantsida rohelise lava peal, aga võta näpust: lätlasi polnud. olid pilli mängimas hoopis lõõtsamängija Asso ja yks Nikns Sunsi tegelane, kelle nimi mul meeles pole, ja õpetamas Ave ning Valdis. nemad olid kah alguses lava peal ja mikrofoniga, Ave seletas. see õpetamine võttis veidi kaua aega, liiati kui asi alles veerand kymnest pihta pidi hakkama. tantsisime kolm-neli tantsu, kuni kell hakkas väikest viisi kymme saama.

Liinatsurade kõige popim kontsert

kymnest oli Liinatsurade kontsert kultuurimaja hoovis. sinnapoole minnes nägime somnikuid Tinut ja Kuldmarja. ja veel oli enne tarvis sabas seista, et raha välja printida. meie ees oli supilinlane Aliis. sabast läksid mööda ka somnikud Turgon & Grimmu, kellega paar sõna juttu ajasime.

tsurade kontserdile jõudsime lõpuks kolmanda laulu alguseks, mis oli Meremäe "Truba Taar'a". Hao Paalile see ikka meeldib rohkem kui Verska oma, aga pole parata - isa käest õpitud. ja võib-olla Verska "Truba Taar'at" lauldaksegi liiga palju, ainult et mina satun seda liiga harva kuulma või laulma. poole kontserdi pealt tabasin ära Jaagu, kelle ymber olid veel Taavi, Martin, Oliver yhes Mari ja Tinnuga, ja veel häid inimesi. yhesõnaga Tsõdsõpujaleelo ja mõned liitlased. kui kontsert

hakkas läbi saama, tegime lava ees koledaid hääli ja plaksutasime. kokku pigistasime neilt neli lisalugu välja. need olid Hao Paali lemmik "Iste ma maailma veerekese pääle" (mis on tänapäeval tegelikult võrukeste syldilugu), too ai-lii-ljubadalolii-refrääniga šlaager, mille tuntuimad värsid peaks olema "armastus ja hambahalu, halusa omma mõlõmba/ armastus om süämeh, hambahalu lõvvaluuh", jupp põdratapmislaulu, ja vist Sergo kyla lugu (kui see varem polnud).

pärast tuli Jüri lava pealt alla ja rääkis, et kunagi pole Liinatsurade kontserdil rahvas neile nii kõvasti oma poolehoidu avaldanud. teisalt polevat neil kunagi varem ka kella kümnest kontserti olnud. osa rahvast kadus vasakule ära ja siis jäimegi lõpuks kolmekesi Martini ja Jüriga. Mirjam läks oma pagasit pakihoiust ära tooma, et enne keskööd kätte saada. meie aga läksime kolmekesi Pauluse kiriku poole Jüri autot lykkama. lõpuks ta ei tahtnudki lykata, Jüri sai ta mootori jõul ära pargitud, nii et ta loodetavasti kellelegi ette ei jäänd.

söömine on ainus töö, mis toidab

Martin ja Jüri läksid Spordihoone Isutuba uurima, kuigi sealt midagi head ei leidnud, mina seisin seal telgi vastas suure risti peal, et tyhja telefoniga Mirjamit leida. mööda läks läbimärg Tinu, teel telklaagrisse, kes ytles, et folgil leitakse kõik lõpuks yles. mõne aja pärast tulid ka Martin, Jüri ja lõpuks Mirjam.

sadas jubedasti. läksime lõpuks Talina uulitsa pitsakohta sööma. Jüri rääkis, et on nyyd oma kodukihelkonnas tööl, kui yritasin teda veenda Supilinna korterit ostma. yhtlasi nägime, kuidas naaberlauas hõõglambi pealt kenale neiule tilk peaaegu keevat vett näkku tilkus. ilmselt laseb neil katus kuskilt läbi. käskisin teenindajatel lambi ära kustutada, kui nende nägudelt mõistmatus vastu vaatas. kustutasid.

laulsime kõiksugu laule

sadu jäi vähemaks ja lõpuks jäi yldse järgi. istusime kiriku kõrvale maha, jõime õlut, Saku Kulda, sest Jüri tahtis ega saand yksi teda ostetud, ja laulsime igasugu laule, sealhulgas "Kristiina kivella istus", "Üks kuningatütar ja kuningapoeg", "Iste ilma veere pääle" ja "Mind kutsuti pulma". ymisesime yhe uue viisi valmis ja laulsime selle peal ära pika laevalaulu.

olime seal seni, kuni Jürile tuli meelde ja pähe, et võiks regilaulupessa Kondase keskuse õue peal minna. läksime. istusime haanimeeste pystkotta maha. sai võru keelt rääkida. haanimees, kes seal valves oli ja kelle nime ma ei tea, rääkis, et kui liiga kõvasti laulame, tuleb papp kirikust ytlema. et neil olla siuke kaup old. Jüri aga ytles, et tunneb pappi, millest järeldati, et muret pole. laulsime kõiksugu laule, sealhulgas isegi toda kõige kuulsamat "Haanja meest", mis mõne teise haanimehe kuuldes parem vast laulmata on jätta. valvehaanimees irvitas kyll, et õige tarvis lubjakive Võrru vedada. sain teada, et Jüri on tolle ingeri "Pääskylintu-päivälintu" laulu sõnad ka ära õppinud ja siis ta võttiski eest (järgmine päev nägin, kuidas ta seda lava pealt eest ytles Tsõdsõpujaleelole). Martin ja Mirjam jäid pikapeale uniseks ja siis arvasime heaks uttu tõmmata ja Oliveri juurde koti peale minna.

aga enne laulis Martin ära “Andke meite allid kuued”, mida tunneb arhiivilindistuse järgi. avastasin, et tean vist lausa kõiki värsse, nii et saan leegajusega või poole värsi pealt sisse tulla (kuidas sellega siis on: mitmenda silbi pealt yldse tohib leegajusega sisse tulla, kui meil viru laul on? kas ainult kahe viimase pealt? kas see poole värsi pealt kaasalaulmine on ainult kihnlaste komme? see kysimus mind vaevab ja ega mul pole pähe tulnud Tormise käest kysida, kui võimalus oleks olnud. tema niikuinii annaks vastuse, mis kõlaks nagu lõplik tõde). Oorti esitusest polnud kuulnudki.

kombed, pulmad ja kihelkonnad

seletasin talle teel Peetrimõisa poole, kuidas on ilmselgelt tegu pulmalauluga: peiupoolne pulmarahvas on koos ja tuleb suure hulgaga ja ärbeldes mõrsjakoju mõrsjat kätte nõudma. Eller on rääkinud ja vist olen ka Ülo Tedre raamatust lugenud, et yhe kombe järgi peiupoiss pidavat koguni hobusega yle aia hyppama ja siis mõõgaga mõrsjakodu katuseräästast puudutama, kusjuures mõrsja sugulased võivat teda takistada. ja yldse, mõõgaga relvastatud peavad olema isamees ehk mõõgaisa, peigmees ja peiupoiss. Rootsi ajal olla nad vist kolmekesi ratsa lausa liikunud. nagu läheks sõjaga mõrsjat ära võtma. mõõgaisa täristavat mõõka juba lauas istudeski. kõiksugu ärplemist on näiteks ka “Salmelaulus” ehk “Tähemõrsjas”, kus täht oma mõrsjat nõuab (kahte “Salmelaulu” kuulsin järgmisel päeval regilaulutoas, kus Tink Tingadi ja Kadrina Kadrid neid laulsivad).

ja oot, alles nyyd kirjutades tuleb meelde: Setumaa välitöödel rääkis Verskas seesama tädi, kes Siberis yhes naftakylas oli elanud ja kellega ma setu keeles põhjapõtradest ja neenetsitest rääkida sain, näitas ette, kuidas druuska ehk tsootska sisse tulles oma kepiga siuh-säuh risti ukse peal teeb. ja mis see tsootska kepp muud on kui mõõga aseaine. noh, peiupoiss peab raiuma iga toa ylemise piida sisse oma mõõgaga risti, enne kui mõrsjat-peigu sinna sisse lähevad. olen isegi Rotalia korporatsiooni uste ylemiste piitade peale raiund Ülle-Hallsilma pulmas. ja noorem Säre raius väga innukalt neid riste Imbi-Andrese pulmas. (aga seda ma Martinile ei rääkinud.)

arutasime hoopis kihelkondliku identiteedi yle. Otepää on ainus kihelkond, mille piirid on maastikul tähistatud, märkis Martin. ja kysis lõpuks kihelkondlike kommete kohta, ja mina ei mõistnud midagi mõistlikku rääkida. tuli meelde Lennarti spekulatsioon “Hõbevalges”, kuidas kihelkond kord aastas kihla ehk lepingut või omavahelist vannet uuendamas käis. ja siis yhe pika laua taga sõi. ja korjusepäev, mis taliharja kõrval kalendris kirjas on ning mille nimi meenutab setu korädsipraasniku oma. korädsipraasnikul said mingi kandi peremehed kokku ja pidasid Peko pidu ning selgitasid endi hulgast vereliisuga (leebe lööma, kuni kellelgi veri väljas) uue Peko peremehe. Mülleri jutlustes räägitakse kah korjusest, mis ilmselt peab tähendama kogunemist, rahva kokkukorjamist. (kas kärajad on eesti keeles soome laen? äkki on see korjuse-sõna meil põline? ei tea. järgi uurida ka eriti ei oska. keegi on asjast midagi kirjutanud, olen vist mingit viidet näinud, aga ei mäleta, kustkaudu. iseenesest kahju, et Jüri ligi ei olnud, tema oleks teadnud kroonikate lugeja ajaloolasena midagi täpselt rääkida.) aga lõppeks võib koguneda ka väiksem hulk rahvast kui kihelkond.

meie usus on yldse laiematest kogunemistest vähe teada, vahest ongi kyla suurim hulk rahvast, kes koos yhiseid vana usu kombeid pidanud on. marilased on surnuist yles tõstnud Tšumbõlati mäe peal nende noorima suure jumala haua peal peetava pyha, kuhu iga kolme aasta takka koguneb mari rahvast yle kõigi maade, kus nad elavad, ja see ongi nende usu kõige suurem pyha. ersad on kah kogu rahva pyha algatanud ja peavad seda. tänavu oli ka, mõned nädalad tagasi. (aga päris kõike seda ma ka ei rääkinud, vähemasti mitte päris siis.)

uni annab uue kuue

lõpuks jõudsime Peetrimõisa kohale kah. Oliver märkis, et aegamööda on rahvast tema poole ikka juurde tulnud: neljapäeval polnud esimese korruse suure toa põrandal peaaegu kedagi, nyyd aga peaaegu kõik. omade silmadega võisime näha, et see oli tõsi. ja tegelikult oli isegi Mirjam eelmise öö olnud Kadri juures põrandal kahe lätlasega kõrvu ja siis hommik otsa lugenud mingit käsitööraamatut, mistõttu jäi reedese päeva esimesest tantsimisest ilma. Kadrit ennast nägin ma alles laupäeval.