ei sõjale = lauamängud

Orkuti imedest. näen mina, et on olemas kogukond nimega EI SÕJALE!, hyyumärgiga ja suurte tähtedega. logo peal mingi briti või prantsuse automaatrelv, siuke, millel pystolkäepide on sihtmärgi pool salve. (võib-olla mingi eril33t-FAMAS – vaata pilti –, aga võib ka mõni Pakistani või India raud olla, need teevad kah siukesi.) olen tykk aega neid imestanud, kui olen pildi pealt näinud, kahtlemata on leidlik panna salv kaba koha peale, mis teeb relva yldiselt lyhemaks, sest pikk relv, eriti kui ta kaba ei paindu kokku, on rist ja viletsus seljas ja rinnal kanda, pealegi läheb leegisummuti ja halva õnnega vintraudki mulda ja pori täis. teine lahendus, nagu meie armas Galil demonstreerib, on panna kaba hingede peale, nii et teda saab pöörata ette. teeb relva seljas lyhemakski kui selle ylaloleva.
olen vabariigi kaitsejõududega piisavalt palju ja kaua seotud olnud ja varemgi olen olnud ysna sõjavastane. ytleme, et Šveitsi koolkonnast (ei tea, kas keegi teine seda ka nii nimetab ja see ei puuduta Šveitsi vasakpoolseid ega sealset kommunistlikku parteid või kes tahes neilt Kominternis istus või istub), et kõige tõhusam sõjavastane on selline, kes suudab tõhusalt juhtida tankitõrjejagu ja tunneb tankide nõrkusi, meie kontekstis seega T-72 ja T-90 omi. olen kuulnud piisavalt sõjavastast juttu ohvitseridelt ning lugenud yhelt mõõgateralt kyllalt tihti sinna ruunikirjas kirjutatud Vanema Edda värsse "ekslik on inimene, // kes arvab end elavat igavesti, / kui väldib võitlust; / ei raugaeast leia ta eal // seda rahu, / mis odade antud" (see on Haavamaalist, Odini õpetussõnadest inimestele, Rein Sepa tõlge).
nii et jah, sõtta sattuda ma ei taha. ja ärgu ta tulgu meie õue alla. selle vastu aga annab igasugu asju ette võtta: Soome praegune sõjavägi on Euroopa suurim, rääkis Luttwak, kui pidas loengut vanas Kaitseliidu majas Tartus, mis praegu on koduks peale Tartu maleva
ka Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustele ja Balti Kaitsekolledžile. on minu sygav veendumus, et kui sõjavastast asja ajavad inimesed, kes vastikusest karjuma hakkavad, kui neile automaatrelv puhastada ja õlitada antakse, ei omanda see sõjavastane asi tõsiseltvõetavust. vaadake Reformierakonna plaani kohustuslik ajateenistus kaotada: saavad meedias pidevalt peksa kolonelleitnant Leo Kunnase ja teiste mundrikandjate käest. ei ole tõsiseltvõetavad, ei ole. sõjavastased suudavad vaielda nendega, kellele meeldib arutada M16 ja AK-47 puuduseid-eeliseid, yksnes siis, kui tunnevad sõjandust, taktikat, strateegiat ja geopoliitikat piisavalt hästi, et produtseerida usutavaid ja asjalikke vastuargumente.
nägin yhes maakeelses listis mõni aeg tagasi (umbes sel ajal, kui Hispaania Iraagist omad väed tagasi tõi), kuidas entusiastlik hispaania filoloog fleimis oma sõjavastast asja. kyllap luges hispaania ajakirjandust ja oli kenasti indoktrineeritud. oli halb lugeda argumenti "hispaania sõdurid ju TAPAVAD Iraagis inimesi – ega Eesti sõdurid saa seal midagi muud teha", sest ise olin samal ajal lõpetanud Kunnase "Viivu pikas sõjas", hakka siis niukesele seletama, et põhiliselt patrullivad, põhiline oht on IEDd ehk tee peal lõhkevad konservipurgid või pinnasesse kaevatud lõhkeseadeldised, mis raadio teel aktiveeritakse, kui sõjaväemaastur selleni on jõudnud, et põhiline andmine käib sunniitide ja šiiititde vahel (mille peale too oli juba öelnud, et on neokolonialistlik arvata, et iraaklased ise pole demokraatiaks ega oma riigi oma näo järgi kujundamiseks võimelised), et eestlasi tuntakse parimate jalaväelastena suurelt osalt seetõttu, et nad räägivad kohalike inimestega. isegi kui lähevad nende maju läbi otsima ja paratamatult tõlgi kaudu, aga siiski kohtlevad kohalikke nagu inimesi. ja et eestlased on meisterläbiotsijad, yle normi hoitavate relvade leidjad (norm on yks AK-47 pere kohta enesekaitseks, tänavale ei tohi vist temaga kah minna): "kui eestlased ei leia midagi, siis ei olegi midagi", nagu ytleb ameeriklaste vanasõna. jne.
aga lubatu juurde tagasi. nimetatud EI SÕJALE! kogukonna liikmeks pääseb ainult pärast seda, kui kogukonna administraator on sind heaks kiitnud. põhimõttelise sõjavastasena (olen nõus sõja vastu isegi relva kandma ja olen seda tegelikult ka teinud; märksõna: heidutusefekt, seletus: kui sõja pidamine mõne riigi vastu läheb arvutusi mööda liiga kalliks, on tõenäosem, et poliitikud jätavad selle mõtte teostamise teiseks korraks) andsin avalduse sisse. see rahuldati, nagu arvata oligi. klõpsan mina siis lingile, mis peaks mind kõnealusesse kogukonda viima ja satun kogukonda nimega Board games. seos on huvitav ja kummaline, umbes nagu sõja ja jalgpalli vastastikune asendatavus. tegelikult iseenesestmõistetav. lauamängude vastu pole mul midagi, olen mänginud paar korda "Republic of Rome'i" ja tegelt võiks kunagi "Arkham Horrorit" mängida, mille Udutondi käest hiljuti ostsin. isegi "Riski" vastu pole mul kuigi palju, sest olen teda vähe mänginud, "Troonide mängust" rääkimata. laisa inimese drägun, mille juurde annab iseenesest spontaanselt rolli mängida niikuinii. siiski, sõjavastased polnud järsku hakanud lauamänguaustajateks. kuskil oli lihtsalt vale link sattunud, sest esisõjavastane on yhtlasi esilauamänguarmastaja.
aga jah, elu ongi jabur. teine elu virtuaalsfääris seda jaburam.