truudusetu Julia

Oli suvepäev nii soe ja taevas pilveta,
end me purjek seadis kodurannast lahkuma.
Sa mind sadamase saatma tulid, silmad vees,
sügav lahkumisevalu sinu südames.

Oma pea sa õrnalt panid minu rinnale
sinu armusõnad tungisid mu hingesse.
Siis veel truudust mulle kinnitasid vandega,
nagu harjunud kõik tütarlapsed tegema.

Ja see armuvanne, pealegi neid oli kaks,
Sai suudlustega kinnitatud kindlamaks.
Vali hüüe siis su embusest mind äratas.
Jäta tüdruk, võtta köis! Nii kapten käratas.

Aga iga kord, kui masti pidin ronima,
kliiverpoomil kõrgel mere kohal kõlkuma,
kui sain taluda küll tormisid, küll tuuli ma,
ikka ohkasin: Mu oma armas Juulia.

Ja kui Barcelona linna sain, siis lasin ma,
sinu nime oma käele tätoveerida.
Sulle armastusekirju saatsin hulgana,
sinu terviseks lõin klaase kokku poistega.

Kuid sa truudusetu, mida mulle tegid sa!
On raske sellest mõelda kui ka rääkida:
minu kuju oma südamest sa kiskusid,
kõik mu kirjad ahju põlema sa viskasid!

Sina silmi tegid ühele ja teisele,
aga kolmandale kinkisid sa suudluse,
ühelt tantsuõhtult teisele sul oli rutt,
ikka edevamalt kõlas sinu naer ja jutt!

Viimaks võrku võtsid peiu päris püsiva,
aga luba endalt lõpuks siiski küsida:
mis sa kostad, kui tal pähe lasen kuuli ma?
Sina valelik ja truuduseta Juulia!

Tea, et minu moodi meremehe armastus
see ei ole mitte tühi tuulekeerutus!
Vaid see tunne mehe meeltes möllab maruna,
mida viimaks ainult haud võib panna vaikima.

Kerli jagas, tema käest sain.