Poisikõsõ "Tii päält iist!"

Johtu eelä üüse minemä Tondi huulitsat piteh kodo poolõ ni näie üte väräti pääl silti PURÕJA PINI. Ma kõgõpäält imehti tuud veidokõsõ, a sõs tull´ miilde, õt esiki Talnah eläs võrokõisi ni setokõisi, olõ sjood kiilt tah liinah ka kõnõlda saanu. Lätsi sõs edesi, jäie kõndmisõ pääle nälätsest ni astse sisse Statoili bensujaama, õt säält midägi süvvä saia. A päält haukamisõ ostsõ Poisikõisi plaadi “Tii päält iist”.
No kullõ sjood ni märgi, miä tä om ni midä arvada. Kats asja tulõ miilde. Kõgõpäält tuu, õt Tarto Kaitsõliidul sai ildaaigu ütesäkümmend aastakka täüs ni minevä puulpäävä peeti tuuperäst Riia mäe pääl är üts pido. Johtu esiki sinnä. Näüdäti kindralit ni tõisi korgid ni madalid ohvitsiire. A kõgõpäält tull´ iks pukki üts lutõri lipnigutärniga papp, kiä kõnõl´ kõgõpäält eishindäst, sõs viil säidsmest as´ast ni lõpust võtsõ lausu “Mi esä, kiä sa olõt taivah”-palvõt. Ni mul on tuu palvõga sääne asi, õt seenimaani tiiä-i ma kimmähe sjood teksti eesti keeleh, a egä kõrd, ku ma tuud kullõ, nakas ta mu pääh juuskma liivi keeleh. A mille? Selle, õt ku ma ütesä aastakka tagasi liivi kiilt opsõ, sõs oll´ tuu palvõ üts edimäidsi asjo, midä ma liivi keeleh paprõ pääl näie. Päält tuud lausuti tuud liivi pühhi aol põimukuu edimädse pühäpäävä Ire kerkoh Liivi rannah Kuramaal. Ja no omgi jäänü, õt õga kõrd tulõ “Mi esä” palvõ mullõ kõgõpäält liivi keeleh miilde.
Tõõnõ asi, miä miilde tull´, om tuu, õt ku mi tüült inemiisiga kävemi sjoo aastaga põimukuu lõpuh Saarõmaal üte toimõndaja sünnüpäivä pidämäh, sõs naksõ rahvas õdagu laulma. Kitarr oll´ ka, täüsmäng. Midä sõs laulõti? Terminaatori laulõ ni egäsugumaidsõid tõisi ütesäkümnendide aastagide aol raadjost kuuldu laulõ, säändsid laulõ, mink tegijä omma kimmähe teedä. Kuiki mul olõ-i kunagi joht olnu üttegi Terminaatori kassetti vai lassõrtsõõri, avasti ma imõhteh, õt ma tiidse sõnno külh ni mõistsõ poolõ laulu üteh laulda. Vaihõpäält om iks mõni sõna meelest lännü, a tuu vasta saa-i joht. Mõnõ lauluga oll´ esiki nii, õt ütski es tiiä õigõhe ni jäi laulmalda.
A midä om kõgõl tuul tegemist Poiskõisi plaadiga? Tuu plaat om küländ noide tõisi muudu, midä bensujaamah müvväs. Sült, nigu üldäs, võetas tuntuisi laulõ ni tetäs maakeelidse variandi. Õga pallo muud vaiht olõki-õi päält tuu, õt seto- vai võrokeelidside sõnnoga, mink Merca, Rahmani Jan vai Mäeots esi tennü omma. Mõni tükk om häste ka vällä tulnu, a kuiki pall´o plaadi päält kullõlda jaksa-i. Sõs ma märgegi, õt kõgõ parem viis tuud asja pruuki om sõna är oppi ni eis laulda tõõnõkõrd. Laulu omma tuntu: näütüsest egäveste haljast jäänü “Alice”, midä egäüts om raadjost kuulnu inämb, ku jaksas, ni Rahmani sõnno pääle “YMCA”, mink uma variant om Poisikõisil häste vällä tulnu (“Pühä sõda! Om taa sõda mi jaos.”).
Tuu om vahtsõmbidõ võrokeelitside ni setokeelitside laulõga piäaigu kombõst joba saanu, õt noid eis lauldas. Aapo Ilves om säändsid pall´o tennü. Lõkõride edimädse plaadi pääle panti Merca tettü “Hiro”, minkäst om kõgõ vahtsõmb Setomaa hümn saanu. Pulga Jaanist ma kõnõlõki-i joht, selle et timä “Tulõ aga tulõ” om egaleütele tutva. Lassõrtsõõri lätt vaia õnnõ nii kavva, kooni küländ pall´o inemiisi sõnno pääst tiidvä.
Tähendäs, väega hää, õt sjooh keeleh sülti ka om ni esieränis hää om, õt tuud õgast Statoili bensujaamast üüse osta võit. Säändsid asjo võinu esiki inämb olla.