vana Kreutzi mälestuseks

Miks on mõnikord raske lahkuda, kuigi me teame, et üsna varsti tuleme jälle tagasi? Miks on mõnel päeval see vana maailm oma vigadest ja valudest hoolimata nii kaunis, et meil hakkab päris südapäeva ajal lausa kahju? Kes teab! Kuski üsna meie lähedal, ajas või ruumis, juhtub vahest siiski samal ajal midagi, mida me ainult ei ulatu nägema, aga mida me siiski kuidagi tunneme. Sellesama meelega, millega me usume ka imesid, kuigi me neid ei näe.

Karl Ristikivi
Ei juhtunud midagi
Vahemäng sügisest kevadeni
Orto, Vadstena 1947, lk 255–256