lugenud Jaan Krossi surmateadet, oli pisike kergendus, et olin tema nime suhu võtnud ikka mõni aeg pärast tema surma, isegi pärast seda, kui Postimees ja Delfi olid tema surmast juba teatanud. mõistagi ei teadnud ma lugupeetud autori surmast tol ajal midagi, aga kokkusattumus oli märkimisväärne.
nimelt jalutasime Tartus Aleksandri tänavat pidi Ropka poole, kui kell võis juba neli või lausa viis saama hakata. ja siis läks minu mõte ja jutt eesti kirjandusklassika peale: mõtlesin nimelt, et ingliskeelses ajakirjanduseski tsiteeritakse-parafraseeritakse muuseas ja viitamata – kuid siiski äratuntavalt – ingliskeelset kirjandusklassikat, kinnisfraase või väljendeid, mis on tagasiviidavad mõnele kirjandusteosele. et Shakespeare ja Carroll ja kymned muud autorid elavad niimoodi tolles keeles edasi, nad on inglise keelega niivõrd kokku kasvanud. ja siis mõtlesin, mis sellele meil vastata võiks ja kui palju õieti on meil sellist kirjatundjate seas yldkäibivat kirjanduslikku päritolu fraseoloogiat ja kust ta pärit olla võiks. tuli ka Jaan Kross mõttesse ja jutuks – siinne kirjakeele traditsioon on ju aastasadu lyhem, nii et ka elavatel on võimalik ennast keelde sisse kirjutada.
miks ma selliseid kokkusattumisi kardan? mul on meeles yks lugu, mis paar aastakymmet tagasi syndis ja mida ikka yks tore inime räägib. nimelt sattunud ta kokku yhe oma tuttavaga, kes kysinud, millist keelt (või lausa: millist romaani keelt) oleks hea õppida, mille peale tore inimene olla öelnud, et itaalia keelt. põhjendas oma arvamust liiga kergelt pillatud sõnadega: "A. K. sureb ju kohe ära." eks siis neilsamadel päevadel surigi. toredal inimesel aga oli selline tunne, nagu oleks ise A. K. ära tapnud, kuigi viitas yksnes sellele, et A. K. on vanaks jäänud.
õnneks ma ise midagi võrreldavat ei öelnud, aga takkajärgi mõtestades koguvad öeldud sõnad ikka rohkem kaalu.
teine seos Jaan Krossiga, mis viimastest päevadest meeles mõlkunud, on märksa triviaalsem ja kaugem. nimelt näitasin Brüsselist jõuluks koju tulnud emale ära Rasmus Merivoo "Tulnuka" filmi. nii paar päeva tagasi. võis olla ajastaja päev (meie aastavahetus) ehk ristiusuliste esimene jõulupyha. ma usun, et suurem jagu nende sõnade lugejaid mäletab Uku Uusbergi lauldud tympsulugu, mis algul yles Siuru koosseisu ja lõpuks vastandab neile uuema aja (sisselaulmise ajal veel elava) klassiku Jaan Krossi. noh, ja siis seesama ypris värskelt kuuldud laululugu kummitaski mind veidi ja aeg-ajalt.
tuleb veel meelde, et Kross oli VII Riigikogu vanim liige ja seetõttu luges ette Riigikogu liikme syymevande ning pidi ilmselt täitma ka muid pealikukohuseid Riigikogu juhatuse valimiseni. ja varem keeldus veel Isamaa poolt presidendiks kandideerimast (olla sellest isegi mälestustes kirjutanud), nii et nood pidid Mere võtma. eks nyyd võib vaielda, kumb oleks rohkem Vaclav Haveli moodi president olnud, Kross või Meri.
aga Nobel jääbki tal nyyd saamata.
P.S. ja Benazir Bhutto tapeti ka ära. oh, appi. mis seal siis nyyd saab? (meeldetuletuseks: Pakistanis elab rohkem rahvast kui Venemaal ja neil on ka tuumarelv. nojah, naftat Pakistanil kyll Venemaaga võrreldes peaaegu yldse pole. aga ikkagi, Pakistani majandus kasvab umbes võrreldavalt kiiresti kui meil ja tööpuudust olla kah ainult 6,6%.)
28.12.07
23.12.07
mitu kompaniid on malevas?
kõigepealt marssisid sõdurid linnusehoovi sisse. keegi seletas, et see on vägi, suurem kui malev või koosneb mitmest malevast. olime ilmselgelt Tartus või mõnes teises Tartumaa linnuses, seda ma teadsin. (kuigi maastik takkajärgi mõeldes seda ei kinnita. võis uus linnus olla, või mõni igivana.) ilmselt olin seal juba varem kohal, linnusemyyril, mis oli nagu Tallinna linnamyyr, ja vaatasin, ylalt, kuidas põhikontingent sisse tuli. väest suuremat yksust meie poolel ilmselt ei olnudki, nii et kuulusin samasse yksusesse. myyrid tuli täiesti ära mehitada, sest vastane oli peale tungimas, ja mehitatigi.
myyripealne jagunes taladevahedeks. talad hoidsid yleval laia kivimyyri peale ehitatud seina, mille taha sai varjuda, ning katust, mis oli ilusate punaste katusekividega kaetud. neid talasid oli iga viie meetri takka nii palju ja tihedalt, et sealt hästi läbi näha ka polnud. peale minu oli selles taladevahes veel minu lahingupaariline, ilmselt samuti reamees või siis äärmisel juhul nooremallohvitser (noh, tegelikus elus on ta nooremseersant) ja yks ohvitser, yhe väiksema allyksuse – vahest salga – ylem, kellele pidanuks kyllap alluma paari lähema naabertaladevahe mehed. arvatavasti olime kõik kolmekesi rohelises eestilaigulises välivormis, vähemalt minul oli relvaks vana hea rootslaste AK-4 automaat.
siis meie peade kohal oli katusel pikali veel yks ohvitser, rootsiaegses (noh, Gustav II Adolfi aegses) vormis, ilmselgelt tähtsam kui see, kes meie juures all oli, aga vist mitte ka malevapealik. igatahes kõõlus ja vaatas allapoole ja vahel rääkis meiega. musketit tal vist polnud, aga ma seda lõplikult ei välistaks.
oli ootamise aeg, mis tähendab, et ajasime juttu, põhiliselt kaks ohvitseri omavahel. vist see kõrgemal kõõluja rääkis, kuidas oli saadetud käskjalad lõuna poole, et nad laseks siia tulla lõunapoolsetel maakaitsemalevatel. mitte kõigil, aga priskematel. mõtlesin seepeale, et kyllap jääb Valga malev toomata, aga siis tuli mulle meelde, et Valga maakonda ju ei ole, sestap ei ole ka Valga malevat. pidid olema muinasmaakonnad, teadsin. rääkisid veel, et maakaitsevägi on alati parem kui palgasõdurid. need, kes linnusesse sisse olid marssinud, olid palgasõdurid, ja neid ohvitserid (ega meiegi) kuigi palju ei usaldanud.
usaldamatus oli põhjendatud, sest nad sihtisid oma automaatidega kõigepealt omaenda lõugasid. nägin seda talade vahelt. nad olid Eesti kõrbevormis, aga vanas, kumerate laikudega, mitte digilaigulises, ja ma teadsin, et nad on iraaklased, kuigi kummalisel kombel olid nad yhtlasi täitsa mustanahalised. nägin, et kõige lähema nimi oli Enk, sest see oli ta vormil rinna peal ettenähtud kohas kirjas.
ja lõpuks juhtus midagi täiesti ootamatut: needsamad meie omad palgasõdurid hakkasid meie pihta tulistama. sealjuures panin tähele, et neil on ameeriklaste M16 automaadid, mida meil kellelgi polnud. Enk lasi mitu valangut meie poole, arvasin, et ilmselgelt tahab salgapealikku maha võtta. yritasin teda vastu tulistada, aga oli selline tunne, nagu oleks paksud kindad käes, millega ei saa automaati käsitseda, ei leidnud päästikut yles ega saanud õiget laskeasendit võtta. aga surma ka ei saanud, ega haavata.
ärkasin hoopis yles.
when festival was forbidden: yks ilus jõulujutt
It was the Yuletide, that men call Christmas though they know in their hearts it is older than Bethlehem and Babylon, older than Memphis and mankind. It was the Yuletide, and I had come at last to the ancient sea town where my people had dwelt and kept festival in the elder time when festival was forbidden; where also they had commanded their sons to keep festival once every century, that the memory of primal secrets might not be forgotten. Mine were an old people, and were old even when this land was settled three hundred years before. And they were strange, because they had come as dark furtive folk from opiate southern gardens of orchids, and spoken another tongue before they learnt the tongue of the blue-eyed fishers.
H.P. Lovecraft. The Festival. 1923
20.12.07
meeste ja naiste tööd
Kaja viitab seda, et võrdõiguslikkuse nõunikule ei meeldi, et Eesti Rahva Muuseum nimetab poiste käsitöö tuba poiste käsitöö toaks.
on Soome poole Lapimaal siuke asutus nagu sápmelaš oahpahusguovddáš ehk saamelaisalueen koulutuskeskus. sisuliselt kutsekool, õpetab põhjapõdrakasvatamise kõrval ka lapi traditsioonilist käsitööd. seda ei jagata mitte meeste ja naiste omaks (nagu traditsiooniliselt siiani tehakse), vaid kõvade ja pehmete materjalide erialaks. pehmed materjalid on näiteks kangas, lõng, niit ja kõiksugu nahad, kõvad materjalid on luu, sarv, puu ja kõiksugu metallid. pehmetest materjalidest tehakse riideid ja jalanõusid, metallidest ehteid ja noaterasid, luust-sarvest-puust tarbeesemeid, näiteks laekaid ja vöö kylge riputatavaid tasse.
oskajaid jääb vähemaks
iseenesest kaval, sest ei piira samuti kui traditsiooniline jaotus. olukorras, kus need käsitööoskused pole ellujäämise ega yhiskondliku prestiiži koha pealt hädavajalikud, valdab neid korralikult niikuinii vähem kui suurem osa rahvast (nagu vanasti oli). tänapäeva lapi yhiskond muutub iga aastaga yha väikekodanlikumaks ja väikekodanlikumaks tarbijayhiskonnaks, nii et kõiki käsitööprestiižkaupu saab alati ka osta, nii et piirata mõne oskuse omandamist, vaadates soovija sugu, pole tõesti mõistlik. ja mul on kahtlus, et selliste oskuste omandamise juurde käivad tabud ei pruugi kunagi ylemäära lõplikult kindlad olla olnud.
soolised laulud ja sootuks sootud laulud
nojah, ja siis on muidugi meeste ja naiste erinevad laulutraditsioonid, millega iga regilauluga tegeleja kuidagi kokku puutub. on kindlad naistelaulud ja meestelaulud ja mingisugused ettekujutused, kuhu sooliselt väheeristuvamad kuuluvad võiksid. Setumaal eristuvad kindlalt teatavad meesteviisid ja naisteviisid. on ka yhiseid, muidugi. ja sõnade poolestki on olemas sama laulu mees- ja naisvariante, mis erinevad esitatuna omavahel rohkem kui "Kasaari sõnastiku" mees- ja naisvariant.
siin käibib igasuguseid lähenemisi, kui välistavalt midagi võtta. eks sõltub yritusest kah. Peko praasnikuid on viimasel ajal peetud igasuguste nähes (kord võeti isegi midagi yles, ei mäleta, kas fotosse või videosse), aga yhegi naisterahvaga ma ses mõttes lausa ryselenud ei ole. ikka poisid omavahel.
kui paindlik olla?
kadunud Ain Sarv, kes mind just sarnastest asjadest nagu kahes eelmises lauses avalikult rääkimast manitses (ja kelle manitsuste vastu ma ilmselt vähemal või suuremal määral just eksisin) keelas naisi sisenemast folgi ajal peetavasse meestelaulu tuppa. kui nina ukse vahelt sisse pistis, karjuti välja. seda on jätkatud, isegi vanalinna muusikamajas peetavatel esmaspäevastel meestelauluõhtutel. samas Supilinnas on neljapäevaõhtuseid laulmisi (vrd setude poissmiihi kulatamise õdak, nagu nemad siukest asja kutsuvad) olnud nii naisterahvaste juuresolekul kui ilma.
naiste poolt on kah olnud mitmeid suhtumisi: meesterahvad ärgu laulgu naistelaule seepärast kaasa, et halvasti kõlab; meesterahvad ärgu mängigu naiste mänge (konkreetselt klopandi, teestelu ehk tiistelu) kaasa seepärast, et need on naiste mängud. ja siis või seepeale on mõni teinud naistelauludest ropuks kiskuvaid mehiseid paroodiaid. poiste oma klopandi, näiteks. mõni nii saadud laul on iseenesest kunstiteosena kaunis või vaimukas olnud. refräänist "oi, Rosa, Rosa" (mis kostab nagu "oi, roosa, roosa") näiteks refrään "oi, lilla, lilla" (või siis "oi, Lilla, Lilla" - ega seda yles kirjutada pole olnud kombeks) ja selle ymber kootud "Rosa"-laulu oma pahupidi pöörav tekst, mida ma poliitilise ebakorrektsuse tõttu tsiteeridagi ei julge. (ehk oli avalikus blogiruumis, kus igasugused lugema ja arvama tulla võivad, mainiminegi viga? mine tea. riskime)
killõ om Jumala antu
eks jah, sõltub seltskonnast ja teab-millest veel. killõ ehk setu laulude kõige kõrgema hääle lauljaid pole kunagi piisavalt või piisavalt häid võtta (seda häält laulab tavaliselt korraga ainult yks inime ja ta jookseb põhimeloodiast parasjagu lahus kah; mõni yksik lindistus on kahe killõga, teadis Hao Paali ehk Paul Hagu rääkida, kusjuures need kaks olla teineteisest kah lahku jooksnud), nii et kui poiste seltsi mõni väga hea killõ-laulja tytarlaps satub, siis pannakse ta meestelaulu juurde ikka killõt laulma, saab kõigil parem. aga kui korralikku parki kokku ei saa, meelitatakse juurde ikka kõik lähedalolijad, kes setu laule lauld on, olgu meeste- või naistelaul. njah, sekundaarne traditsioon, ytleks selle peale mõni piisavalt range folklorist.
nojah. "Tõe ja õiguse" esimeses köites laulab Andres oma tytrele ette tolle kuulsa sing-sale-proo-refrääniga nutva tamme laulu, mille kadunud naiselt on kuulnud. ja Tammsaare, kes seda kas oma fyysilise või vaimukõrvaga kuulis, kommenteerib, et laulis naiste kombel, justkui naise häälega (klassiku sõnu ei mäleta, otsige ise yles, kui jaksate, mina ei jõua praegu), yldse mitte nii, nagu mehed oma laule laulsid. laulis tytrele ette, et ta ära õpiks ja teinekord ise eest võtta oskaks. tytar ei osanud, aga ilus laul ju on. (võtke kuulake, Celia näiteks oskab ja ilmselt seega tema paljud õpilased kah; igasugu muud inimesed laulavad kah teda alalõpmata, võib-olla on isegi "Regilaulikus" sees, tyybinimi: "Nuttev tamm", kihelkond: Kuusalu, refrään: "sing sale proo".)
haabjas, mis ei jäänud viimaseks
see situatsioon, et Andres pidi oma tytrele vana naistelaulu õpetama, iseloomustab igasuguste traditsiooniliste oskuste edasiandmist ja õppimist tänapäeval parasjagu hästi: õppigu, kes aga viitsib, kätt ette panna põle kellelegi mõtet, sest muidu on oht, et sureb lausa välja. õpid ära, õpetad edasi, õpid nii juurde. mõlemad vanad haabjate ehk yhepuupaatide tegijad on nyydseks otsad andnud, nyyd ongi ainult too Soomaa seltskond ja nende õpilased. peale nende veel vähemalt yks Võrumaa seltskond, õppinud sama kunsti samade meistrite käest aastakymme või nii varem, ja teevad kah.
ja nende hulgast K. väidab, et filmi järgi selle lootsiku tegemise kunsti õppida on enam-vähem lootusetu, seal on ikka nii palju nõkse, et kirjasõna ja filmi järgi tehes läheks ikka meeletult palju puutyvesid mõttetult raisku. Mark Soosaar aga teinuvat "Ühepuulootsiku" filmi just selle paatosega, et meister on vana ja et see haabjas, mis filmi jaoks tehakse, ongi viimane. õnneks aga tuli yks hull ja siis pärast kari hulle ja nyyd on seda kunsti seesama vana meister ja yks tema põlvkonnakaaslane kymnetele ja kymnetele inimestele õpetanud. Aga siis õnneks tuli yks hull ja siis pärast teised hullud, kes terve karja hulle kokku meelitasid, ja oskus on edasi antud.
jube palju leiutamist on
a mine tea, mis asju kõike kaduma läinud on. vaatan, kuidas noored ja agarad muinasaegsete tehnikate harrastajad muudkui aga leiutavad ja arutavad, kuidas midagi hea teha. paljuvõitu leiutamist on ja põlve otsas katsetamist kah. ja näen, kuidas mõne asja kirjasõna ja piltide ja kirjelduste järgi äraõppinu ja katsetanu saab ysna ruttu ise autoriteediks ja lugupeetud õpetajaks, sest ega suurt kellegi käest kysida pole. traditsiooni taastamine on jube keeruline.
on Soome poole Lapimaal siuke asutus nagu sápmelaš oahpahusguovddáš ehk saamelaisalueen koulutuskeskus. sisuliselt kutsekool, õpetab põhjapõdrakasvatamise kõrval ka lapi traditsioonilist käsitööd. seda ei jagata mitte meeste ja naiste omaks (nagu traditsiooniliselt siiani tehakse), vaid kõvade ja pehmete materjalide erialaks. pehmed materjalid on näiteks kangas, lõng, niit ja kõiksugu nahad, kõvad materjalid on luu, sarv, puu ja kõiksugu metallid. pehmetest materjalidest tehakse riideid ja jalanõusid, metallidest ehteid ja noaterasid, luust-sarvest-puust tarbeesemeid, näiteks laekaid ja vöö kylge riputatavaid tasse.
oskajaid jääb vähemaks
iseenesest kaval, sest ei piira samuti kui traditsiooniline jaotus. olukorras, kus need käsitööoskused pole ellujäämise ega yhiskondliku prestiiži koha pealt hädavajalikud, valdab neid korralikult niikuinii vähem kui suurem osa rahvast (nagu vanasti oli). tänapäeva lapi yhiskond muutub iga aastaga yha väikekodanlikumaks ja väikekodanlikumaks tarbijayhiskonnaks, nii et kõiki käsitööprestiižkaupu saab alati ka osta, nii et piirata mõne oskuse omandamist, vaadates soovija sugu, pole tõesti mõistlik. ja mul on kahtlus, et selliste oskuste omandamise juurde käivad tabud ei pruugi kunagi ylemäära lõplikult kindlad olla olnud.
soolised laulud ja sootuks sootud laulud
nojah, ja siis on muidugi meeste ja naiste erinevad laulutraditsioonid, millega iga regilauluga tegeleja kuidagi kokku puutub. on kindlad naistelaulud ja meestelaulud ja mingisugused ettekujutused, kuhu sooliselt väheeristuvamad kuuluvad võiksid. Setumaal eristuvad kindlalt teatavad meesteviisid ja naisteviisid. on ka yhiseid, muidugi. ja sõnade poolestki on olemas sama laulu mees- ja naisvariante, mis erinevad esitatuna omavahel rohkem kui "Kasaari sõnastiku" mees- ja naisvariant.
siin käibib igasuguseid lähenemisi, kui välistavalt midagi võtta. eks sõltub yritusest kah. Peko praasnikuid on viimasel ajal peetud igasuguste nähes (kord võeti isegi midagi yles, ei mäleta, kas fotosse või videosse), aga yhegi naisterahvaga ma ses mõttes lausa ryselenud ei ole. ikka poisid omavahel.
kui paindlik olla?
kadunud Ain Sarv, kes mind just sarnastest asjadest nagu kahes eelmises lauses avalikult rääkimast manitses (ja kelle manitsuste vastu ma ilmselt vähemal või suuremal määral just eksisin) keelas naisi sisenemast folgi ajal peetavasse meestelaulu tuppa. kui nina ukse vahelt sisse pistis, karjuti välja. seda on jätkatud, isegi vanalinna muusikamajas peetavatel esmaspäevastel meestelauluõhtutel. samas Supilinnas on neljapäevaõhtuseid laulmisi (vrd setude poissmiihi kulatamise õdak, nagu nemad siukest asja kutsuvad) olnud nii naisterahvaste juuresolekul kui ilma.
naiste poolt on kah olnud mitmeid suhtumisi: meesterahvad ärgu laulgu naistelaule seepärast kaasa, et halvasti kõlab; meesterahvad ärgu mängigu naiste mänge (konkreetselt klopandi, teestelu ehk tiistelu) kaasa seepärast, et need on naiste mängud. ja siis või seepeale on mõni teinud naistelauludest ropuks kiskuvaid mehiseid paroodiaid. poiste oma klopandi, näiteks. mõni nii saadud laul on iseenesest kunstiteosena kaunis või vaimukas olnud. refräänist "oi, Rosa, Rosa" (mis kostab nagu "oi, roosa, roosa") näiteks refrään "oi, lilla, lilla" (või siis "oi, Lilla, Lilla" - ega seda yles kirjutada pole olnud kombeks) ja selle ymber kootud "Rosa"-laulu oma pahupidi pöörav tekst, mida ma poliitilise ebakorrektsuse tõttu tsiteeridagi ei julge. (ehk oli avalikus blogiruumis, kus igasugused lugema ja arvama tulla võivad, mainiminegi viga? mine tea. riskime)
killõ om Jumala antu
eks jah, sõltub seltskonnast ja teab-millest veel. killõ ehk setu laulude kõige kõrgema hääle lauljaid pole kunagi piisavalt või piisavalt häid võtta (seda häält laulab tavaliselt korraga ainult yks inime ja ta jookseb põhimeloodiast parasjagu lahus kah; mõni yksik lindistus on kahe killõga, teadis Hao Paali ehk Paul Hagu rääkida, kusjuures need kaks olla teineteisest kah lahku jooksnud), nii et kui poiste seltsi mõni väga hea killõ-laulja tytarlaps satub, siis pannakse ta meestelaulu juurde ikka killõt laulma, saab kõigil parem. aga kui korralikku parki kokku ei saa, meelitatakse juurde ikka kõik lähedalolijad, kes setu laule lauld on, olgu meeste- või naistelaul. njah, sekundaarne traditsioon, ytleks selle peale mõni piisavalt range folklorist.
nojah. "Tõe ja õiguse" esimeses köites laulab Andres oma tytrele ette tolle kuulsa sing-sale-proo-refrääniga nutva tamme laulu, mille kadunud naiselt on kuulnud. ja Tammsaare, kes seda kas oma fyysilise või vaimukõrvaga kuulis, kommenteerib, et laulis naiste kombel, justkui naise häälega (klassiku sõnu ei mäleta, otsige ise yles, kui jaksate, mina ei jõua praegu), yldse mitte nii, nagu mehed oma laule laulsid. laulis tytrele ette, et ta ära õpiks ja teinekord ise eest võtta oskaks. tytar ei osanud, aga ilus laul ju on. (võtke kuulake, Celia näiteks oskab ja ilmselt seega tema paljud õpilased kah; igasugu muud inimesed laulavad kah teda alalõpmata, võib-olla on isegi "Regilaulikus" sees, tyybinimi: "Nuttev tamm", kihelkond: Kuusalu, refrään: "sing sale proo".)
haabjas, mis ei jäänud viimaseks
see situatsioon, et Andres pidi oma tytrele vana naistelaulu õpetama, iseloomustab igasuguste traditsiooniliste oskuste edasiandmist ja õppimist tänapäeval parasjagu hästi: õppigu, kes aga viitsib, kätt ette panna põle kellelegi mõtet, sest muidu on oht, et sureb lausa välja. õpid ära, õpetad edasi, õpid nii juurde. mõlemad vanad haabjate ehk yhepuupaatide tegijad on nyydseks otsad andnud, nyyd ongi ainult too Soomaa seltskond ja nende õpilased. peale nende veel vähemalt yks Võrumaa seltskond, õppinud sama kunsti samade meistrite käest aastakymme või nii varem, ja teevad kah.
ja nende hulgast K. väidab, et filmi järgi selle lootsiku tegemise kunsti õppida on enam-vähem lootusetu, seal on ikka nii palju nõkse, et kirjasõna ja filmi järgi tehes läheks ikka meeletult palju puutyvesid mõttetult raisku. Mark Soosaar aga teinuvat "Ühepuulootsiku" filmi just selle paatosega, et meister on vana ja et see haabjas, mis filmi jaoks tehakse, ongi viimane. õnneks aga tuli yks hull ja siis pärast kari hulle ja nyyd on seda kunsti seesama vana meister ja yks tema põlvkonnakaaslane kymnetele ja kymnetele inimestele õpetanud. Aga siis õnneks tuli yks hull ja siis pärast teised hullud, kes terve karja hulle kokku meelitasid, ja oskus on edasi antud.
jube palju leiutamist on
a mine tea, mis asju kõike kaduma läinud on. vaatan, kuidas noored ja agarad muinasaegsete tehnikate harrastajad muudkui aga leiutavad ja arutavad, kuidas midagi hea teha. paljuvõitu leiutamist on ja põlve otsas katsetamist kah. ja näen, kuidas mõne asja kirjasõna ja piltide ja kirjelduste järgi äraõppinu ja katsetanu saab ysna ruttu ise autoriteediks ja lugupeetud õpetajaks, sest ega suurt kellegi käest kysida pole. traditsiooni taastamine on jube keeruline.
10.12.07
nagu ksenofoobiline anekdoot
juudist katoliku pyhakule pannakse saksa paganlikku templisse kuju. pyhak on Pyha Risti Teresa Benedicta, kodanikunimega Edith Stein, Auschwitzis surnud karmeliit. paganate tempel on Regensburgi Valhalla. kuju pannakse tuleval aastal, nii et huvilistel on võimalus seda syndmust vaatama sõita.
5.12.07
kas Kosovos osatakse tyrgi keelt?
Aserbaidžaan valvab Kosovos rahu, räägib meile kaitseministeeriumi pressiteade. aserid räägivad emakeelena ju põhimõtteliselt sama hästi kui tyrgi keelt. siit kysimus: kas Kosovos osatakse veel vanast ajast tyrgi keelt? või kui vanad on kõige nooremad inimesed, kes midagi tyrgi keelest jagada võiksid? (on ju meiltki saksa keele oskus ysna välja surd, baltisaksa aktsendi eripäri ei mäleta keegi ja neid peetakse lihtsalt kroonusaksa taustal keelevigadeks.) samas räägitakse, et tyrgi keelega pidada isegi Saudi Araabias hakkama saama.
3.12.07
lambumus: dialoog
A küsib ja väidab:
misasi see maalammas on?
see eeldab ka õhu- ja veelamba olemasolu
B möönab:
see on hea mõte
A leiab:
õhulammas oleks eriti äge loom
B nendib:
veelammas on sinine
A vastab:
õhulammas oleks valge loomulikult
B ekstrapoleerib:
ja on muidugi ka maa-õhklambad ja vastupidi, õhk-maalambad
A laiendab:
nagu politseikoer ja sipelgakaru
misasi see maalammas on?
see eeldab ka õhu- ja veelamba olemasolu
B möönab:
see on hea mõte
A leiab:
õhulammas oleks eriti äge loom
B nendib:
veelammas on sinine
A vastab:
õhulammas oleks valge loomulikult
B ekstrapoleerib:
ja on muidugi ka maa-õhklambad ja vastupidi, õhk-maalambad
A laiendab:
nagu politseikoer ja sipelgakaru
Tellimine:
Postitused (Atom)