meeste ja naiste tööd

Kaja viitab seda, et võrdõiguslikkuse nõunikule ei meeldi, et Eesti Rahva Muuseum nimetab poiste käsitöö tuba poiste käsitöö toaks.

on Soome poole Lapimaal siuke asutus nagu sápmelaš oahpahusguovddáš ehk saamelaisalueen koulutuskeskus. sisuliselt kutsekool, õpetab põhjapõdrakasvatamise kõrval ka lapi traditsioonilist käsitööd. seda ei jagata mitte meeste ja naiste omaks (nagu traditsiooniliselt siiani tehakse), vaid kõvade ja pehmete materjalide erialaks. pehmed materjalid on näiteks kangas, lõng, niit ja kõiksugu nahad, kõvad materjalid on luu, sarv, puu ja kõiksugu metallid. pehmetest materjalidest tehakse riideid ja jalanõusid, metallidest ehteid ja noaterasid, luust-sarvest-puust tarbeesemeid, näiteks laekaid ja vöö kylge riputatavaid tasse.

oskajaid jääb vähemaks

iseenesest kaval, sest ei piira samuti kui traditsiooniline jaotus. olukorras, kus need käsitööoskused pole ellujäämise ega yhiskondliku prestiiži koha pealt hädavajalikud, valdab neid korralikult niikuinii vähem kui suurem osa rahvast (nagu vanasti oli). tänapäeva lapi yhiskond muutub iga aastaga yha väikekodanlikumaks ja väikekodanlikumaks tarbijayhiskonnaks, nii et kõiki käsitööprestiižkaupu saab alati ka osta, nii et piirata mõne oskuse omandamist, vaadates soovija sugu, pole tõesti mõistlik. ja mul on kahtlus, et selliste oskuste omandamise juurde käivad tabud ei pruugi kunagi ylemäära lõplikult kindlad olla olnud.

soolised laulud ja sootuks sootud laulud

nojah, ja siis on muidugi meeste ja naiste erinevad laulutraditsioonid, millega iga regilauluga tegeleja kuidagi kokku puutub. on kindlad naistelaulud ja meestelaulud ja mingisugused ettekujutused, kuhu sooliselt väheeristuvamad kuuluvad võiksid. Setumaal eristuvad kindlalt teatavad meesteviisid ja naisteviisid. on ka yhiseid, muidugi. ja sõnade poolestki on olemas sama laulu mees- ja naisvariante, mis erinevad esitatuna omavahel rohkem kui "Kasaari sõnastiku" mees- ja naisvariant.

siin käibib igasuguseid lähenemisi, kui välistavalt midagi võtta. eks sõltub yritusest kah. Peko praasnikuid on viimasel ajal peetud igasuguste nähes (kord võeti isegi midagi yles, ei mäleta, kas fotosse või videosse), aga yhegi naisterahvaga ma ses mõttes lausa ryselenud ei ole. ikka poisid omavahel.

kui paindlik olla?

kadunud Ain Sarv, kes mind just sarnastest asjadest nagu kahes eelmises lauses avalikult rääkimast manitses (ja kelle manitsuste vastu ma ilmselt vähemal või suuremal määral just eksisin) keelas naisi sisenemast folgi ajal peetavasse meestelaulu tuppa. kui nina ukse vahelt sisse pistis, karjuti välja. seda on jätkatud, isegi vanalinna muusikamajas peetavatel esmaspäevastel meestelauluõhtutel. samas Supilinnas on neljapäevaõhtuseid laulmisi (vrd setude poissmiihi kulatamise õdak, nagu nemad siukest asja kutsuvad) olnud nii naisterahvaste juuresolekul kui ilma.

naiste poolt on kah olnud mitmeid suhtumisi: meesterahvad ärgu laulgu naistelaule seepärast kaasa, et halvasti kõlab; meesterahvad ärgu mängigu naiste mänge (konkreetselt klopandi, teestelu ehk tiistelu) kaasa seepärast, et need on naiste mängud. ja siis või seepeale on mõni teinud naistelauludest ropuks kiskuvaid mehiseid paroodiaid. poiste oma klopandi, näiteks. mõni nii saadud laul on iseenesest kunstiteosena kaunis või vaimukas olnud. refräänist "oi, Rosa, Rosa" (mis kostab nagu "oi, roosa, roosa") näiteks refrään "oi, lilla, lilla" (või siis "oi, Lilla, Lilla" - ega seda yles kirjutada pole olnud kombeks) ja selle ymber kootud "Rosa"-laulu oma pahupidi pöörav tekst, mida ma poliitilise ebakorrektsuse tõttu tsiteeridagi ei julge. (ehk oli avalikus blogiruumis, kus igasugused lugema ja arvama tulla võivad, mainiminegi viga? mine tea. riskime)

killõ om Jumala antu

eks jah, sõltub seltskonnast ja teab-millest veel. killõ ehk setu laulude kõige kõrgema hääle lauljaid pole kunagi piisavalt või piisavalt häid võtta (seda häält laulab tavaliselt korraga ainult yks inime ja ta jookseb põhimeloodiast parasjagu lahus kah; mõni yksik lindistus on kahe killõga, teadis Hao Paali ehk Paul Hagu rääkida, kusjuures need kaks olla teineteisest kah lahku jooksnud), nii et kui poiste seltsi mõni väga hea killõ-laulja tytarlaps satub, siis pannakse ta meestelaulu juurde ikka killõt laulma, saab kõigil parem. aga kui korralikku parki kokku ei saa, meelitatakse juurde ikka kõik lähedalolijad, kes setu laule lauld on, olgu meeste- või naistelaul. njah, sekundaarne traditsioon, ytleks selle peale mõni piisavalt range folklorist.

nojah. "Tõe ja õiguse" esimeses köites laulab Andres oma tytrele ette tolle kuulsa sing-sale-proo-refrääniga nutva tamme laulu, mille kadunud naiselt on kuulnud. ja Tammsaare, kes seda kas oma fyysilise või vaimukõrvaga kuulis, kommenteerib, et laulis naiste kombel, justkui naise häälega (klassiku sõnu ei mäleta, otsige ise yles, kui jaksate, mina ei jõua praegu), yldse mitte nii, nagu mehed oma laule laulsid. laulis tytrele ette, et ta ära õpiks ja teinekord ise eest võtta oskaks. tytar ei osanud, aga ilus laul ju on. (võtke kuulake, Celia näiteks oskab ja ilmselt seega tema paljud õpilased kah; igasugu muud inimesed laulavad kah teda alalõpmata, võib-olla on isegi "Regilaulikus" sees, tyybinimi: "Nuttev tamm", kihelkond: Kuusalu, refrään: "sing sale proo".)

haabjas, mis ei jäänud viimaseks

see situatsioon, et Andres pidi oma tytrele vana naistelaulu õpetama, iseloomustab igasuguste traditsiooniliste oskuste edasiandmist ja õppimist tänapäeval parasjagu hästi: õppigu, kes aga viitsib, kätt ette panna põle kellelegi mõtet, sest muidu on oht, et sureb lausa välja. õpid ära, õpetad edasi, õpid nii juurde. mõlemad vanad haabjate ehk yhepuupaatide tegijad on nyydseks otsad andnud, nyyd ongi ainult too Soomaa seltskond ja nende õpilased. peale nende veel vähemalt yks Võrumaa seltskond, õppinud sama kunsti samade meistrite käest aastakymme või nii varem, ja teevad kah.

ja nende hulgast K. väidab, et filmi järgi selle lootsiku tegemise kunsti õppida on enam-vähem lootusetu, seal on ikka nii palju nõkse, et kirjasõna ja filmi järgi tehes läheks ikka meeletult palju puutyvesid mõttetult raisku. Mark Soosaar aga teinuvat "Ühepuulootsiku" filmi just selle paatosega, et meister on vana ja et see haabjas, mis filmi jaoks tehakse, ongi viimane. õnneks aga tuli yks hull ja siis pärast kari hulle ja nyyd on seda kunsti seesama vana meister ja yks tema põlvkonnakaaslane kymnetele ja kymnetele inimestele õpetanud. Aga siis õnneks tuli yks hull ja siis pärast teised hullud, kes terve karja hulle kokku meelitasid, ja oskus on edasi antud.

jube palju leiutamist on

a mine tea, mis asju kõike kaduma läinud on. vaatan, kuidas noored ja agarad muinasaegsete tehnikate harrastajad muudkui aga leiutavad ja arutavad, kuidas midagi hea teha. paljuvõitu leiutamist on ja põlve otsas katsetamist kah. ja näen, kuidas mõne asja kirjasõna ja piltide ja kirjelduste järgi äraõppinu ja katsetanu saab ysna ruttu ise autoriteediks ja lugupeetud õpetajaks, sest ega suurt kellegi käest kysida pole. traditsiooni taastamine on jube keeruline.