kõigepealt marssisid sõdurid linnusehoovi sisse. keegi seletas, et see on vägi, suurem kui malev või koosneb mitmest malevast. olime ilmselgelt Tartus või mõnes teises Tartumaa linnuses, seda ma teadsin. (kuigi maastik takkajärgi mõeldes seda ei kinnita. võis uus linnus olla, või mõni igivana.) ilmselt olin seal juba varem kohal, linnusemyyril, mis oli nagu Tallinna linnamyyr, ja vaatasin, ylalt, kuidas põhikontingent sisse tuli. väest suuremat yksust meie poolel ilmselt ei olnudki, nii et kuulusin samasse yksusesse. myyrid tuli täiesti ära mehitada, sest vastane oli peale tungimas, ja mehitatigi.
myyripealne jagunes taladevahedeks. talad hoidsid yleval laia kivimyyri peale ehitatud seina, mille taha sai varjuda, ning katust, mis oli ilusate punaste katusekividega kaetud. neid talasid oli iga viie meetri takka nii palju ja tihedalt, et sealt hästi läbi näha ka polnud. peale minu oli selles taladevahes veel minu lahingupaariline, ilmselt samuti reamees või siis äärmisel juhul nooremallohvitser (noh, tegelikus elus on ta nooremseersant) ja yks ohvitser, yhe väiksema allyksuse – vahest salga – ylem, kellele pidanuks kyllap alluma paari lähema naabertaladevahe mehed. arvatavasti olime kõik kolmekesi rohelises eestilaigulises välivormis, vähemalt minul oli relvaks vana hea rootslaste AK-4 automaat.
siis meie peade kohal oli katusel pikali veel yks ohvitser, rootsiaegses (noh, Gustav II Adolfi aegses) vormis, ilmselgelt tähtsam kui see, kes meie juures all oli, aga vist mitte ka malevapealik. igatahes kõõlus ja vaatas allapoole ja vahel rääkis meiega. musketit tal vist polnud, aga ma seda lõplikult ei välistaks.
oli ootamise aeg, mis tähendab, et ajasime juttu, põhiliselt kaks ohvitseri omavahel. vist see kõrgemal kõõluja rääkis, kuidas oli saadetud käskjalad lõuna poole, et nad laseks siia tulla lõunapoolsetel maakaitsemalevatel. mitte kõigil, aga priskematel. mõtlesin seepeale, et kyllap jääb Valga malev toomata, aga siis tuli mulle meelde, et Valga maakonda ju ei ole, sestap ei ole ka Valga malevat. pidid olema muinasmaakonnad, teadsin. rääkisid veel, et maakaitsevägi on alati parem kui palgasõdurid. need, kes linnusesse sisse olid marssinud, olid palgasõdurid, ja neid ohvitserid (ega meiegi) kuigi palju ei usaldanud.
usaldamatus oli põhjendatud, sest nad sihtisid oma automaatidega kõigepealt omaenda lõugasid. nägin seda talade vahelt. nad olid Eesti kõrbevormis, aga vanas, kumerate laikudega, mitte digilaigulises, ja ma teadsin, et nad on iraaklased, kuigi kummalisel kombel olid nad yhtlasi täitsa mustanahalised. nägin, et kõige lähema nimi oli Enk, sest see oli ta vormil rinna peal ettenähtud kohas kirjas.
ja lõpuks juhtus midagi täiesti ootamatut: needsamad meie omad palgasõdurid hakkasid meie pihta tulistama. sealjuures panin tähele, et neil on ameeriklaste M16 automaadid, mida meil kellelgi polnud. Enk lasi mitu valangut meie poole, arvasin, et ilmselgelt tahab salgapealikku maha võtta. yritasin teda vastu tulistada, aga oli selline tunne, nagu oleks paksud kindad käes, millega ei saa automaati käsitseda, ei leidnud päästikut yles ega saanud õiget laskeasendit võtta. aga surma ka ei saanud, ega haavata.
ärkasin hoopis yles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar