tatari Venemaa

ei mõista ma hysteeriat ja hirmu teemal, et Moskva on Euroopa suurima moslemikogukonnaga linn. ma ei suuda neid moslemeid kuidagi karta. mispärast?

viidatud Rudolf on lugenud mingit britlaste tehtud raportit Venemaa demograafilisest olukorrast, mida ta lähemalt ei viita. kui viitaks, siis loeksin hea meelega. Rudolfi mõte jookseb otse loomulikult bytsantslikust Moskvast kohe tagasi Rootsi ja mujale õhtumaisesse läände, mis eurooplasele märksa tuttavam kant. mõistagi. oluline vahe on selles, et kui nii Rootsi kui Inglismaa suurlinnade tänavatel ringi liikuvad moslemid on oma uue asukohamaa kultuuriga intensiivsemas kontaktis olnud reeglina yhe või kaks põlvkonda, siis Venemaal on lood ikka väga teistmoodi. Kraabi venelase pealispind maha ja saad tatarlase, olla öelnud Napoleon.

Ivan Julm vallutas Kaasani juba veidi rohkem kui neli ja pool aastasada tagasi. Astrahan ja Siber tulid ka kohe. Siberi vallutaja oli muide kasakate ataman Jermak Timofejevitš, kelle nime tuntakse tänapäeval meil rohkem seljakoti järgi. Ennast tatari khaanidega võrdväärset seisust taotledes tsaariks nimetanud valitseja võis ennast nyyd nimetada ka Kaasani, Astrahani ja Siberi kuningaks. Kuldhordi järglasriikidega oli seega sama hästi kui kööga, ainult Krimmi khaaniriik jäi Tyrgi sõjas Katariina II allutada. (Dajan Ahmet, muide, oli moslem ja krimmitatarlane, võtnud sõna ka islami teemal.)

tegelikult räägitakse palju ka sellest, et Ivan Julma aegne ja Peetri-eelne Venemaa oli tatari kultuurilistest mõjudest läbi imbunud. tatarlasi olla olnud juba Liivi sõjas Vene poole peal. ja kui Ostseeprovinz Livland Põhjasõjaga venelaste kätte sai, siis moodustas osa keiserlikku sõjaväge siinmail esimese islami kogukonna, mis siiani olemas on. Tallinnas võib huviline käia mööda Tatari ja Uus-Tatari tänavat ja seda ymbruskonda ja mõtelda selle peale, et nimetatud kant on nime saanud Vene sõjaväes teeninud tatarlaste järgi, kes sealkandis elasid. aastasaja jagu hiljem jõudis islam ka Soome.

nii, vahelduseks yldplaan Moskvast. räägitakse, et tänapäeva Venemaal on tatarikeelseid 6% ehk sama palju kui rootsikeelseid Soomes (see kuus protsenti võib olla ka tatarlasi po nacional'nosti, kõik on kuulujutt). aga mis ma öelda tahtsin? seda, et Venemaa moslemid on näinud nii keisriaega kui ka nõukogude aega, sealhulgas brežnevlikku rahvuspoliitikat. praeguse Eesti Islami Kogudusegi esimehe isa ei olnud religioosne inimene. kõik nad peaksid oskama vene keelt. veelgi enam, märgatav osa tatarlasi ei pruugi tatari keelt osata (eriti suurlinnades väljaspool oma põlist asuala), siis on nende identiteet määratav ka usuga. nagu juutidel. usutunnistus võib saada määravaks, kas peetakse ennast venelaseks või tatarlaseks (nii ka Eestis, muide).

oluline on ka olemasolev Tatarstani ja Baškortostani autonoomia. see tähendab, et neil on juba eriõigusi, põhiliselt kyll keelelisi ja kultuurilisi. ja legaalseid kanaleid oma kultuurilist omapära arendada. sealjuures võib Tatarstan olla tatari enamusega vabariik, kuid Baškortostan ei ole yheselt ei moslemi ega tatari vabariik, vaid tunduvalt kirjum konglomeraat: lisaks nimirahvusele baškiiridele (30%) elab seal oluline protsent tatarlasi (24%), nii et koos marilaste (2,7%), udmurtide ja ersade-mokšade tuleb rahvastikust yle poole kõiki muid rahvusi peale venelaste (keda endid on 36%). sellel asjaolul on pysinud baškiirist Mortaza Räximevi võim.

Tšuvaššiast võiks ka rääkida. Kui tatarlaste, kirgiiside ja teiste tyrgi rahvastega on yldiselt selline lugu, et nende keel on ka Euroopa Liitu ihkavatele tyrklastele arusaadav ilma tõlketa (nad saavad vestelda omavahel vabalt, erinevalt soomlasest ja eestlaSest, kes yksteise keelt pole õppinud), siis tšuvaši keel sellesse seltsi ei kuulu. peab tatari või tyrgi või kirgiisi keelt õppima, et mitte yksi nurka nutma jääda. peale selle on nad paganad, oma tšuvaši usku, mitte moslemid ega kristlased. selle poolest tunnevad nad ennast yhes mestis olevat marilaste ja udmurtidega. nimivabariigis on neid 70%, nii et seal on 1994. aastast valitsenud tšuvašš Nikolai Fjodorov, kes enne seda, aastail 1990-1993 oli Venemaa justiitsminister, koguni neljas valitsuse koosseisus. yhtlasi tuletan meelde, et ka vähemasti yks etniline tšetšeen, Ruslan Hasbulatov, on leidnud tee Venemaa poliitilise eliidi päris tippu.

minu teada on tatarlased osa võtnud pantyrkistlikest liikumistest. samuti vaatasid tšetšeenid Dudajevi ajal ikka Tyrgi, mitte Saudi Araabia poole. Venemaa moslemi elanikkonnaga vabariikides tundub võimul olevat praegu stagnaaegsetest parteistruktuuridest võrsunud kaader. nii et radikaalse islami kasvulava saab tõesti olla äärmisel juhul samas kohas kui natsionaalbolševike oma, samas kui Venemaa keskvõimul säilib suur hulk võimalusi äärmuslaste tasalylitamiseks, tehes näiteks järeleandmisi Tatarstani kakskeelsuse asjus vana nõuka-inimese Mintimer Šaimijeviga. Tšetšeenias muidugi on säärased võimalused peaaegu kadunud, sest Nõukogude armee ohvitserid Dudajev ja Mashadov on surnud ja iseseisvuslaste uue juhtkonna eesotsas on juba Tšetšeenia sõdades lahinguristsed saanud ohvitserkond.

tegelikult on need lood mulle endale ka parasjagu segased, nii et tuleks ilmselt oma teadmisi täiendada. soovitusi? suunavaid kysimusi? ilmselgeid loogikavigu või lynki minu arutluses? vastuväiteid?