ja need soengud, ja need soengud

looderdasin. vahelduse mõttes kodus. ja sattusin telekat klõpsides poole pealt filmile "Keisri kaasa" (levis on tal nigunii teine nimi), mis on yles võetud Lëtzebuergis.

jäin lummatult vaatama.

karm ja peaaegu steriilne seadus ja sellest pärit etikett, kandu kokku lööv kameraarius ("ei, seadus pole mind hulluks teinud, ta on mind mõistuse juures hoidnud"), kärtspunaste juustega tulevane keisrinna, kellel pool nägugi punaseks meigitud, ameeriklase moodi habetunud keiser, kes algul kannab ylikonda, milletaolisi kyllap marodöörid Hugo Bossi poest varastasid, aga päris lõpus preisi põimikõlakutega (kindralfeldmarssal? ei tea, aga mis tal yle jääb) taevasinist igapäevavormi, mida seni palee koridorides loendamatul hulgal leiduvate täägistatud automaatidega relvastatud kaardiväelaste seljas on näha olnud ja millega käib ilmselt kaasas see äravõitmatu tylpimus, mida Tema Kõrguse näolt näha võis, Kalašnikoviga mässuliste pealikutest noorim (kylmast provintsist), veri segamini pärlitega, vana õukonnaarst ja uus (kui vana oli myrki söönud), kes mõlemad kannavad ilmselt ametimärgina väga moest läinud prille.

ja kõikide nende soengud, eriti groteskselt mõistagi neil neljal ylikonnas eunuhhil, kes ohjeldamatult bridži mängima kukkusid, kui tõrksat taltsutatud ei saanud (võib-olla olid nad neljakesi pärit Comédie Française'ist või mõnest konservatiivsemast Molière'i lavastusest).

turvakaamerad nagu tänapäeva panoptikumis või kasiinos, kerge relvafetiš ja kyllalt lähedases kauguses kõmavad suurtykid, mida lossi panoraamvaadetega ylemiselt korralt kuuleb, kopsaka farmi jagu kanu kuskil katakombides keiserliku arsti valdustes, olematu, kuid siiski käegakatsutav-ettekujutatav ja kogu aeg kohalolev geograafia ja praeguseks kolm-neli inimpõlve vanad automudelid ja see õnnetu papagoi, kelle liiki ma määrata ei oska.

mõttesse tuli nii mõnigi teine taies, meeleolu või pildikeele poolest, sest nood ainult mulle seal nimetute provintsidega tundmata keiserriigis lugesidki. too Teise ilmasõja või Hispaania kodusõja aegne "Richard III" Ian McKelleniga peaosas, mida alles tunaeile igatsesin (Draamateatris mängiti teda ka ypris samamoodi), Dino Buzzati "Tatarlaste kõrb" nii raamatu kui filmina, Iain M. Banksi "Tumedal taustal" või "Relvade kasutus", David Lynchi "Dyyni" õukonnastseenid keisri ja printsess Irulaniga ja minisarja-"Dyyni" omad (nad lähevad mul veidi jäburalt kohati segi ja sulavad yhte, pole parata). ilmselgelt lähevad samale märklehele Kenneth Branaghi "Hamlet", mõnikord ebaõiglaselt "Matrixi" klooniks sõimatud "Underworld" ("Matrix" on New Yorgis, "Underworld" Budapestis, tehke neil ometi vahet) ja too Strugatskite raamat, mida ma lugenud pole.

ma ei suuda garanteerida, et see kunsttykk kellelegi teisele kyll meeldida võiks, aga lootus jääb.