18.4.07

viidi är sõtta sõitõmahe, vinne väkke veerümähe

Üldistest rüüstamistest me mitte ainult et ei võtnud osa, vaid väljendasime avalikult vastikust nende suhtes. See-eest oli meil teine meetod: pärast tulistamist jäävad patareisse alles tühjad vaskkestad (meie mürskudel olid need suured, poole inimese kõrgused metallhülsid). Need tuli saata tagalasse. Meie poisid toppisid need trofeetoiduaineid või kaupluste pudipadi täis, ja ma kuulsin korduvalt: "Las meie eided rõõmustavad, muidu käivad paljalt ringi." Kuid kõigile pehmendavatele asjaoludele vaatamata mõjus röövimisvõimalus, kuidas seda siis ka nimetati, sõjaväele laostavalt. Hiljem, kui rindesõjavägi muutus okupatsiooniarmeeks, röövimised ei vähenenud, vaid pigem vastupidi. Rindesõdurid demobiliseerusid, üksusi täiendati päris noorte külapoistega, kes läksid tõeliselt ogaraks neist võimalustest, mis nende ees, kes nad olid harjunud nälja ja viletsusega, avas okupandi kontrollimatu seisus.

Kuid tõesti, kala hakkab mädanema peast. See, mida suutis röövida või omastada (nüüd polnud see enam suhkrukottide omastamine Saksa sõjaväe ladudest, vaid eraisikute omand) mingisugune sõdur, ei olnud kunagi võrreldav kindralite võimalustega, kes neid ka üsna ulatuslikult kasutasid. Mitte küll õigustuseks, aga olgu öeldud, et Ameerika sõjavägi, millega me edaspidi üsna tihedalt kokku puutusime, ei röövinud vähem, kuid tegi seda suurema asjatundlikkuse ja valivusega. Meile oli kõik imeasi, nemad oskasid valida tõepoolest väärtuslikku.

Juri Lotman. Mitte-memuaarid.
Tõlkinud Malle Salupere.
Akadeemia 19, nr 4, 2007, lk 751

Kommentaare ei ole: