Olin sellegi poolest teistest erinev, et see polnud mõni kaunis ja auväärne daam, kes mu südames esimese armastuse leegi süütas, vaid noor tütarlaps, keda ainult paar korda olin juhuslikult näinud. Ma ei teadnud isegi ta nime, seda kelleltki küsida ma ei julgenud. Aga oma unistustes ristisin ta Melisendeks. (Kuidas tulin just sellele nimele?) Kui mul oleksid olnud mu isa vaimu­anded, oleksin talle luuletanud tuliseid armastuslaule. Nüüd leppisin ainult sellega, et kirjutasin ta nime igale poole. Veel praegugi peaks mitmel pool Ateena hertsogi lossi müüridel see nimi seisma ja ma naeratan endamisi sellele mõeldes, kuidas lugejad asjatult püüavad mõista­tada, kes see ihaldatud daam võis olla.
Kirjutasin ta nime ühel õhtul Phaleroni rannas liivale, kui ma istusin seal oma sõbra Mikaeliga.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1962
ptk I 2, lk 21

(pildil Sarah Bernhardt
kehastamas Tripoli printsessi Mélisande'i
Edmond Rostandi näidendis
"La Princesse Lointaine".
Georges Jules Victor Clairini maal
aastast 1895)