Saakašvili: kas saame uue Karjala?

"Kas me saame uue Karjala, kus pole soomlasi alles? Kas me saame uue Kaliningradi, mis kuulub Venemaale?" nii kysis Gruusia president Mihheil Saakašvili pool tundi tagasi BBC otse-eetris intervjuud andes.

see oli vastuseks sellele, kui uudisteankur oli juhtinud tähelepanu, et suurem osa Põhja-Osseetia rahvast ei taha Gruusia alla kuuluda.

Saakašvili rääkis veel, et 80% Abhaasia sõjaeelsest elanikkonnast on välja aetud. et enne viimaseid syndmusi oli pool Lõuna-Osseetia rahvast etnilised grusiinid, kelle väljaajamine oli Saakašvili sõnul sõja eesmärk. lehvitas Human Rights Watchi raportiga, mis ilmselt on seesama, mis uudistesse jõudis.

***

mõned kommentaarid.


1. kas Saakašvili teab, et tal on retoorikatõbi?
aga kes teda sellest raviks?

tundub, et Saakašvili retoorikatõbi ei anna järele, kuigi ta mõtleb Soome välisministrist OSCE pealiku Alex Stubbi sõnade peale: Saakašvili ytles, et ei mängi syydistamismängu (blame game). nimelt seda syydistamismängu heitis sellesama sõnapaariga Stubb ette mõlemale osapoolele Moskvas kõrvuti Sergei Lavroviga pressikonverentsi pidades. vähemalt Saakašvili yritab õppida.

samas on Saakašvili temperamentsed esinemised tema kerge, ent ysna iseloomuliku aktsendiga inglise keeles omamoodi atraktiivsed. need eristuvad selgelt vastaspoole kivinäoga tšekistide ilmetust KGB-kooliga kistud naeratustest ja pikale venitatud tyyphämast. see annab talle propagandasõjas kindla eelise.


2. tšekisti silmad ega sõnad ei peegelda tema hinge
(ega ilmselt ka midagi muud)

kui tšekisti silmadesse vaadata, siis sealt ei näe tõesti midagi. konflikti ametlik nägu Vene poolelt on nyydseks asepeaminister ja kunagine väga edasipyydlik ja ysna edukas välisluuraja Sergei Ivanov (lisaks formaalselt korrektsele inglise keelele oskavat ta rootsi keelt). kui ta Euronewsile intervjuud andis, ytles reporter kysimuse taustaks, et pealtnägijad on näinud, kuidas Vene väed on rynnanud tsiviilobjekte ja -isikuid. seepeale Ivanov syydistas Saakašvilit goebbelslikkudes valedes ja öeldes, et pealtnägijaid ei tohi usaldada. see on Vene poole retoorikas iseenesest uus tase.


3. karjalased surevad vanas Karjalas välja

vana Karjala kohta veel seda, et tõenäoliselt pidas Saakašvili silmas Venemaa Föderatsiooni kuuluvat Karjala vabariiki, kus on põlisrahvaid praegu Wikipedia vahendatud 2002. aasta rahvaloenduse andmeil 10,7%. täpsemalt:

• karjalasi elas 2002. aastal Karjala vabariigis 9,2% rahvastikust ehk 65 651 inimest. võrrelduna 82 aasta taguse 100 781 inimesega, kes moodustasid 37,4% rahvast on vähenenud lisaks suhtarvule ka absoluutarv, kuigi need numbrid ei ole yksyheselt võrreldavad: toona oli Vene poole Karjala lihtsalt pisem Kannase ja muude alade võrra, mille Venemaa sai Soomelt kätte alles pärast Teist maailmasõda.
  
• soomlasi elas 2002. aastal Karjala vabariigis 2% ehk 14 156 inimest. aastal 1926 oli neid 2544 inimest ehk 0,9% rahvast. määratu vahe tuleb sellest, et suurem osa praegu Karjalas elavaid soomlasi on ingerisoomlased, kelle Stalin kyyditas Ingerimaalt. tagasi Ingerisse neil pöörduda ei lubatud, osa tuli Eestisse, osa läks Karjalasse. nii et Karjalas pole soomlased enamasti mitte põlised, vaid stalinistliku ja poststalinisliku nõukogude rahvuspoliitika survel tulnud immigrandid. tõsi kyll, ingerisoomlasel on Karjalas kohaneda ja isegi rahvuslikku identiteeti ning keelt säilitada lihtsam kui aseril või kasahhil või tatarlasel, kellest või kelle järeltulijatest saavad Karjalas tõenäolisemalt ja kiiremini venelased. (venelasi on Karjala vabariigis kokku 76,6% rahvastikust, nii et võrdluseks vaadake näiteks Jõhvit või Kohtla-Järvet või mõnd muud postsoveedi rahvaste sulatuspotti: kas eristate tatarlast ja ukrainlast venelasest?) oluline on, et soome keeles on Karjalas läbi nõukogude aja ilmunud ajalehti ja raamatuid. soome keele ametlik staatus on Stalini ajast peale olnud palju kindlam kui karjala ja vepsa keelel, nii et kogu karjala ja vepsa päritolu haritlaskond on pidanud 1930ndatest perestroikani kasutama soome keelt, kui nad omas keeles kirjutada tahavad. (nagu võrukesed meil.)
  
• vepslasi oli samadel 2002. aasta andmetel 4870 inimest ehk 0,7% Karjala vabariigi rahvast, 1926. aasta andmeil oli 8587 inimest ehk 3,2%. oluline muutus on ka see, et valdav osa vepslasi enam vepsa keelt ei oska. iga seitsmes veel oskab, aga ma kyll pole näinud yhtegi omavanust või endast nooremat vepsa keele oskajat, kuigi noori vepslasi olen kohanud ikka mitukymmend. tegelikult: yhe endast umbes neli aastat noorema kohta pole ma lõpuni kindel, äkki tema oskab. uurin välja, kui võimalus tekib.
  

4. mitu osseeti on?

enne retoorikasse laskumist mõned numbrid aastatest 1996-1998, millega ma ei suuda praegu veel yhtegi endale meeldivat seisukohta tõestada. (töö käib, yritan välja mõelda.) niisiis, lugejal võiks olla huvitav teada:

• Venemaa Föderatsioonis elas 402 000 osseeti, neist osseedi keelt rääkis 384 000, ykskeelseid ehk ainult osseedi keelt oskavaid inimesi on neist 37 000.
  
  
• Põhja-Osseetias elas 335 000 osseeti, neist osseedi keelt rääkis 334 000. (Põhja-Osseetia on Venemaa Föderatsiooni kuuluv vabariik, mis asub Lõuna-Osseetiast vaadates teisel pool kõrgeid Kaukasuse mägesid. ainsaks yhendusteeks kahe Osseetia vahel on Roki mäekuru tunnel, mille kaudu Venemaa Lõuna-Osseetiasse vägesid juurde tõi. selle tunneli õhku laskmata jätmist heitsid Gruusiale ette nii kindralleitnant Laaneots kui ka kolonelleitnant Kunnas. Põhja-Osseetia pealinna nimi on Vladikavkaz.)
  
  
• Gruusias elas 164 000 osseeti, neist osseedi emakeelega 126 000.
  

praeguseks on olukord kahtlemata kõvasti muutunud. nagu öeldud, pärinevad andmed aastaist 1996-1998. kaevasin nad välja riiulis olevast raamatust, mille korrektne viide oleks selline:

М.И. Исаев. Осетинский язык // Rmt: Г. Д. МакКоннелл, В. Солнцев, В. Михальченко. Письменные языки мира: Языки Российской Федерации. Социолинвистическая энциклопедия, Кн. 1. Российская академия наук, Москва 2000, lk 353-369

5. Gruusia oleks osseedi kultuurile parem kui Venemaa

arvestades numbritele eelnud Karjala-juttu ning pealiskaudselt tundes muid rahvuspoliitika asjaolusid Venemaa Föderatsioonis tundub mulle kyll, et Lõuna-Osseetia integreerimine Gruusia riiki annaks ilmselt osseedi keelele ja kultuurile uue eluvõimaluse.

miks ja kuidas?

esiteks, Gruusia ei saa ka kõige parema tahtmise juures rakendada enam samu etnilisi protsesse, mis Venemaal nii või teisiti toimivad ja vähemusrahvusi venestavad. ukrainlased ja armeenlased Eestiski on veidi teistsuguses seisus kui Venemaal, olgu nad siin kas või Venemaa kodanikud.

(näiteks hariduses läheb vähemuskeeltel Venemaal yha sitemini, mida aeg edasi, arvasid praktikud ja asjatundjad soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis.) kui Lõuna-Osseetias jääb võimule vene tšekistide klikk, pole neil kyll mingit huvi arendada osseedikeelset haridust ega

teiseks, Gruusia riik ja yhiskond toimib kartveli enamuskeeles, kuid sealjuures on Gruusia oma teoreetiliselt puutumatute ja terviklike piiride sees etniliselt vaadates yks paras pisike impeerium. nagu Hispaania. Abhaasiast ja Adžaariast räägitakse lisaks Osseetiale ysna palju. aga lisaks jagunevad isegi grusiinid nelja lõunakaukaasia keele vahel, lisaks kartveli keelele veel mingreli ehk megreli, svani ja lasi keel. arvestades seda kohalikku mitmekeelset keskkonda, oleks igati sobilik ja tõenäoline areng Hispaania tyypi põhiseadusliku korra poole, kus vähemuskeeltele antakse volilt õigusi ja avalik sektor neid keeli toetab. (just täna nägin baskikeelset Mozilla Firefoxi brauserit.) Ekspress kirjutas täna, et Indrek Tarand olla käind seal Hispaania õiguskorda õpetamaski, kui Mart Laaril vahepeal väga kiire oli.

kolmandaks: kui osseedid on jagatud kartvelikeelse ja gruusia natsionalismile kalduva Gruusia ja venekeelse ning vene natsionalismile kalduva Venemaa Föderatsiooni vahel, puuduks (yle)järgmisel põlvkonnal võimalus ja vajadus omavahel vene enamuskeeles suhelda. sellisel juhul peaks osseedi kirjakeel jääma yheks ja jagamatuks, nii et Gruusias keelatud asju saaks trykkida Venemaa poolel ja Venemaal keelatud asju trykkida Gruusias. ja siis levitada, kus vaja.

neljandaks, laiemalt ja yldisemalt: ykskeelne osseedi yhiskond pole praegu kardetavasti nii või teisiti võimalik (suurt osa raamatuid lugema ja elulist infot hankima peaksid osseedid niikuinii mõnes suuremas keeles), niisiis võib poliitiline piir keset osseedi kogukonda olla etnilist identsust ja rahvuskeele positsiooni tugevdav faktor, nagu põhjasaami keelt rääkivate saamide jagatus Norra, Soome ja Rootsi vahel on tinginud põhjasaami keele saamise enam-vähem kõikide saamide omavaheliseks suhtluskeeleks. kahe või kolme riigi toetus yhele väikesele keelele on arvatavasti kõvem sõna kui yhe riigi ebakindel toetus.

aga kas see asi poliitiliselt läbi võiks minna, ei kujuta ma teps mitte ette. ootan ka vastuargumente.


6. USA avas retoorikasõjas avati uue rinde
(kuigi ysna vana ja tuntud kindlustuste liini peal)

nii. BBC uudisteankur nimetas äsja USA ja Venemaa vahel toimuvat sõnasõda Gruusia asjas otsesõnu retoorikasõjaks. sel puhul selgitan, miks nii palju retoorikast mõtlen kogu selle konflikti juures. nimelt loen juba veidi rohkem kui nädal aega Doris Lessingu epistolaarset ulmekat sentimentaalsetest agentidest in the Volyeni impeeriumis.

seal antakse sõna enamasti spioonidele, kes peavad haiguseks poliitilist retoorikat, mis kaasneb sõjategevuse ja muu vaenuga (revolutsioonide, impeeriumide valitsemise ja laiendamise, mässude, valimiste, kohtuprotsessidega). muidugi, põhiline haiguse tundemärk on retoorikasse uskumine: valitsejad, kes oma retoorikat usuvad, ei pea agentide tööandja aastatuhandetepikkuse kogemuse põhjal kuigi kaua pukis. ja kuivõrd need agendid töötavad poliitiliselt väga tuleohtlikes tingimustes ja ennasthävitavale dementsusele kalduva rahva seas, on seal retoorilisi tõbesid jalaga segada. epideemiliselt ja tyytuseni.

yldiselt tundub agentide tööandja ehk Canopuse valitsus retoorika tarvitamist pidavat ebaeetiliseks ja võitleb selle leviku vastu (ysna romaani algul asutab põhiline raportöör ajaloo uurimise instituudiks maskeeritud retooriliste haiguste haigla, kus ravitakse õnnetut kaasagenti ja hiljem kohalikku progressiivset võimukandjat/vastupanuvõitlejat), samas kui mõned võistlevad suurjõud aga kasutavad kõiksugu ideoloogia ja retoorika levikut ära, et oma mõjujõudu kasvatada (põhiline vastasagent asutab retoorikakooli, millesarnaseid olla tegutsenud meiegi planeedil ehk Maal kaks tykki, yks vaimulikuks seminariks maskeerituna, teine poliitikakoolina). retooriliste haiguste haiglast kirjutas hiljuti ka Oop, kes mulle õigupoolest raamatugi laenas.