30.4.10
21.4.10
kas 16-aastasel võiks olla valimisõigus?
veidi aja eest käisin siinsamas välja võimaluse, et äkki hakkaks Eesti avaliku sektori rahastatavat haridussysteemi vähehaaval kokku tõmbama ja selle raha eest maksaks inimestele õiglast ja korralikku pensioni — õppimisealisi jääb ju vähemaks ja pensionisoovijaid tekib juurde, trend on kindel.
muide, õiglane palk on Euroopa Nõukogu arvates umbes 7400 krooni, rääkis rahandusministeeriumi kantsler Tea Varrak avalik-õiguslikus televisioonis. (vist neto, arvestades maksusysteemide erinevustega Euroopa Nõukogu liikmesriikides.) õiglane pinss võiks ju ka sama palju olla.
kui aga 16-aastastele anda valimisõigus, hääletaksid nad ilmselt pigem rohkema ja parema tasuta hariduse poolt. Gerd Tarand korjab inimeste arvamusi, kas maksab 16-aastastele valimisõigust anda. ise vastasin "pigem jah" nii riigikogu, kohalike kui ka europarlamendi valimiste kohta — ilmselt oleks pikas perspektiivis hea, kui poliitikud peaksid rohkem noortele mõtlema. Hvostovi mõte anda laste valimisõiguse tarvitamine vanema(te)le oleks kah meede samas suunas, aga tekitaks ilmselt rohkem segadust ja kohtuvaidlusi.
see on praegu tegelikult kogu Euroopa kysimus. praegu muutub Euroopa järk-järgult yha muuseumisarnasemaks — siin maailmajaos käivad turistid mujalt maailmast, kellele teenindajad näitavad igasugu vanu ja ilusaid asju ja ehitisi. kohvikus saab kõhu täis syya, ja kindlasti astuge läbi meie poest, kust saate kaasa võtta mõne meene kodustele. mulle põhimõtteliselt kyll meeldib muuseumis elada, aga eksponaatide eest peab ka keegi hoolitsema, kui vanad enam ei jaksa. kogu aeg tolmu sisse hingata pole kuigi mõnus.
kui tekkis tahtmine kommenteerida, täida parem enne Gerdi kysitlus ära. sinu arvamus loeb — mõned sotsid hakkavad kysitluse tulemusi arvatavasti kasutama oma valimiskampaanias. ja mulle meeldiks, kui tiražeeritavate kysitlusetulemuste taga oleks võimalikult tasakaalustatud valim, mitte ainult noorte vasakpoolsete arvamus.
ja noh, Gerdist endast võib ka asja saada, tore poiss :)
muide, õiglane palk on Euroopa Nõukogu arvates umbes 7400 krooni, rääkis rahandusministeeriumi kantsler Tea Varrak avalik-õiguslikus televisioonis. (vist neto, arvestades maksusysteemide erinevustega Euroopa Nõukogu liikmesriikides.) õiglane pinss võiks ju ka sama palju olla.
kui aga 16-aastastele anda valimisõigus, hääletaksid nad ilmselt pigem rohkema ja parema tasuta hariduse poolt. Gerd Tarand korjab inimeste arvamusi, kas maksab 16-aastastele valimisõigust anda. ise vastasin "pigem jah" nii riigikogu, kohalike kui ka europarlamendi valimiste kohta — ilmselt oleks pikas perspektiivis hea, kui poliitikud peaksid rohkem noortele mõtlema. Hvostovi mõte anda laste valimisõiguse tarvitamine vanema(te)le oleks kah meede samas suunas, aga tekitaks ilmselt rohkem segadust ja kohtuvaidlusi.
see on praegu tegelikult kogu Euroopa kysimus. praegu muutub Euroopa järk-järgult yha muuseumisarnasemaks — siin maailmajaos käivad turistid mujalt maailmast, kellele teenindajad näitavad igasugu vanu ja ilusaid asju ja ehitisi. kohvikus saab kõhu täis syya, ja kindlasti astuge läbi meie poest, kust saate kaasa võtta mõne meene kodustele. mulle põhimõtteliselt kyll meeldib muuseumis elada, aga eksponaatide eest peab ka keegi hoolitsema, kui vanad enam ei jaksa. kogu aeg tolmu sisse hingata pole kuigi mõnus.
kui tekkis tahtmine kommenteerida, täida parem enne Gerdi kysitlus ära. sinu arvamus loeb — mõned sotsid hakkavad kysitluse tulemusi arvatavasti kasutama oma valimiskampaanias. ja mulle meeldiks, kui tiražeeritavate kysitlusetulemuste taga oleks võimalikult tasakaalustatud valim, mitte ainult noorte vasakpoolsete arvamus.
ja noh, Gerdist endast võib ka asja saada, tore poiss :)
15.4.10
piiskop Põtra on kurb lugeda
olen taas kord veidi pettunud. peapiiskop Andres Põder näitab ennast minu meelest võhiklikust kyljest. tundub, et ta ei ole lugenud ei Jean-Jacques Rousseaud, kes oma raamatus "Ühiskondlikust lepingust" tsiviilreligiooni mõiste kasutusele võttis, ega 1960ndatest saati tsiviilreligiooni teemal kirjutanud tegelasi.
mul on kuri kahtlus, et isand Põder ei saa aru, mida see tsiviilreligioon tähendas. äkist on Jean-Jacques Rousseau tema jaoks kah liiga uueaegne mõtleja, yks sellise postmodernse kõikelubatavuse ja tarbimisyhiskonna apologeete?
minu meelest võiks ilmaliku tsiviilreligiooni hulka kuuluda võrdse kohtlemise põhimõte, õiguskindlus ja see, et seaduste kehtimise peale võib loota. põhimõtteliselt need riigi alusväärtused, mis kodanikele yhised on. ingliskeelse Vikipeedia artikkel annab igatahes otsad kätte, kui keegi tahab asja kohta rohkem teada. yks säärase õhtumaise ilmaliku tsiviilreligiooni proovilepanek oli Dreyfusi protsess Prantsusmaal. (kui ma siin midagi väga segi ajan, siis palun parandage.)
umbes samal ajal kirjutas Émile Durkheim oma raamatu "Usuelu elementaarsed vormid" (Les formes élémentaires de la vie religieuse), mis on kah asjalik tykk lugemist. veidi varem oli Prantsusmaal kirik riigist lahutatud.
ja ennäe. Robert N. Bellah' kirjatykk "Civil Religion in America" on võrgust kättesaadav! võtke alla ja salvestage endale kuhugi ära. igaks juhuks. võtan ja loen kohe ise ka läbi.
luteri vaimulike kitsas silmaring on mulle varemgi pettumusi valmistanud. näiteks kipuvad nad usuvabaduse ja usuõpetuse teemal võrdlemisi kummalisi ja juriidiliselt kirjaoskamatuid sõnavõtte tegema. kuidagi krooniliselt. ometi peaks olema tegu kõrgesti haritud inimestega. võib-olla polegi nende riik siit ilmast.
aga just seepärast on selliste tegelastega raske leida yhist pinda, et avalikkuses väidelda — nende ettekujutus yhiskonnast ja käibivatest mõistetest ning aluspõhimõtetest on kuidagi teistsugune sellest, mida ma tänapäeva õhtumaades olen eeldama harjunud. ma ei mõista öelda, kas see kipub siis näiteks väga 19. sajandi ja Ida-Euroopa poole kaldu olema, kas endise monopolistliku asutuse ametimeestena ei suuda luteri vaimulikud näha muud kui oma kaotatud karja või on asi milleski muus. (mõtted kommentaaridesse teretulnud.)
mulle on ysna sympaatne Kaarel Tarandi sekularism (näiteks Andrus Kivirähu ja Jaak Urmeti sekularismi suhtun suuremate reservatsioonidega, sest neil on kombeks tarvitada hulga sallimatumaid argumente), aga ega ma Kaarel Tarandi täieliku ratsionalismi nõudmisega riigiasjades ka lõpuni nõus pole. väärtused on parasjagu kokkuleppelised ja seega suurel määral suvalised. nii et neid jäägitult mingist ratsionaalsest algest tuletada pole ka tingimata mõistlik.
Kaarel Tarandi argumendid siiski yldjoontes tunduvad haakuvat Eesti praeguse õiguskorraga, aga klerikaalidest Veiko Vihuri ja Andres Põdra vastused Kaarel Tarandile minu meelest mitte. kui mul oleks valida, kas see on tingitud siirast harimatusest või siis näitab kyynilist demagoogiat ja populismi, milles mängitakse lojaalsetele kiriku liikmetele, siis ma eelistaksin harimatust. aga mine isahane tea.
veidi halvem lugu oleks siis, kui peaksin möönma, et vormiliselt kehtib Eestis õhtumaine demokraatia, aga sisuliselt käivad paljud inimesed (mitte ainult luteri vaimulikud) seaduste ja riigi toimimise põhialustega ikka ringi nii, nagu nad elaksid Venemaal või Pakistanis või Tais.
kurb igatahes.
veidi seondumatult panen yhtlasi kirja yhe värske juhtumise.
eile kinkis yks sõber mulle raamatu "Bhagavad Gītā nii nagu see on", mille krišna misjonär talle tänava peal maha myys. selle järgi saab hästi sanskriti keelt õppida, ytles ta, sest iga värss on esitatud sanskritikeelselt nii devanaagaris kui ladina kirjas, lisaks on iga värsi juures sõnastik, kus tõlgitakse ära iga värsis tarvitatud sõna. mulle kinkis seepärast, et tal endal juba yks on varasemast ajast. "aga riigis, kus kõige levinum usk on luterlus, võin ma teha peaaegu mida tahes, et teisi uske toetada," kommenteeris. ja ega jupp sanskriti keelt mööda kylge maha ei jookse.
mul on kuri kahtlus, et isand Põder ei saa aru, mida see tsiviilreligioon tähendas. äkist on Jean-Jacques Rousseau tema jaoks kah liiga uueaegne mõtleja, yks sellise postmodernse kõikelubatavuse ja tarbimisyhiskonna apologeete?
minu meelest võiks ilmaliku tsiviilreligiooni hulka kuuluda võrdse kohtlemise põhimõte, õiguskindlus ja see, et seaduste kehtimise peale võib loota. põhimõtteliselt need riigi alusväärtused, mis kodanikele yhised on. ingliskeelse Vikipeedia artikkel annab igatahes otsad kätte, kui keegi tahab asja kohta rohkem teada. yks säärase õhtumaise ilmaliku tsiviilreligiooni proovilepanek oli Dreyfusi protsess Prantsusmaal. (kui ma siin midagi väga segi ajan, siis palun parandage.)
umbes samal ajal kirjutas Émile Durkheim oma raamatu "Usuelu elementaarsed vormid" (Les formes élémentaires de la vie religieuse), mis on kah asjalik tykk lugemist. veidi varem oli Prantsusmaal kirik riigist lahutatud.
ja ennäe. Robert N. Bellah' kirjatykk "Civil Religion in America" on võrgust kättesaadav! võtke alla ja salvestage endale kuhugi ära. igaks juhuks. võtan ja loen kohe ise ka läbi.
luteri vaimulike kitsas silmaring on mulle varemgi pettumusi valmistanud. näiteks kipuvad nad usuvabaduse ja usuõpetuse teemal võrdlemisi kummalisi ja juriidiliselt kirjaoskamatuid sõnavõtte tegema. kuidagi krooniliselt. ometi peaks olema tegu kõrgesti haritud inimestega. võib-olla polegi nende riik siit ilmast.
aga just seepärast on selliste tegelastega raske leida yhist pinda, et avalikkuses väidelda — nende ettekujutus yhiskonnast ja käibivatest mõistetest ning aluspõhimõtetest on kuidagi teistsugune sellest, mida ma tänapäeva õhtumaades olen eeldama harjunud. ma ei mõista öelda, kas see kipub siis näiteks väga 19. sajandi ja Ida-Euroopa poole kaldu olema, kas endise monopolistliku asutuse ametimeestena ei suuda luteri vaimulikud näha muud kui oma kaotatud karja või on asi milleski muus. (mõtted kommentaaridesse teretulnud.)
mulle on ysna sympaatne Kaarel Tarandi sekularism (näiteks Andrus Kivirähu ja Jaak Urmeti sekularismi suhtun suuremate reservatsioonidega, sest neil on kombeks tarvitada hulga sallimatumaid argumente), aga ega ma Kaarel Tarandi täieliku ratsionalismi nõudmisega riigiasjades ka lõpuni nõus pole. väärtused on parasjagu kokkuleppelised ja seega suurel määral suvalised. nii et neid jäägitult mingist ratsionaalsest algest tuletada pole ka tingimata mõistlik.
Kaarel Tarandi argumendid siiski yldjoontes tunduvad haakuvat Eesti praeguse õiguskorraga, aga klerikaalidest Veiko Vihuri ja Andres Põdra vastused Kaarel Tarandile minu meelest mitte. kui mul oleks valida, kas see on tingitud siirast harimatusest või siis näitab kyynilist demagoogiat ja populismi, milles mängitakse lojaalsetele kiriku liikmetele, siis ma eelistaksin harimatust. aga mine isahane tea.
veidi halvem lugu oleks siis, kui peaksin möönma, et vormiliselt kehtib Eestis õhtumaine demokraatia, aga sisuliselt käivad paljud inimesed (mitte ainult luteri vaimulikud) seaduste ja riigi toimimise põhialustega ikka ringi nii, nagu nad elaksid Venemaal või Pakistanis või Tais.
kurb igatahes.
veidi seondumatult panen yhtlasi kirja yhe värske juhtumise.
eile kinkis yks sõber mulle raamatu "Bhagavad Gītā nii nagu see on", mille krišna misjonär talle tänava peal maha myys. selle järgi saab hästi sanskriti keelt õppida, ytles ta, sest iga värss on esitatud sanskritikeelselt nii devanaagaris kui ladina kirjas, lisaks on iga värsi juures sõnastik, kus tõlgitakse ära iga värsis tarvitatud sõna. mulle kinkis seepärast, et tal endal juba yks on varasemast ajast. "aga riigis, kus kõige levinum usk on luterlus, võin ma teha peaaegu mida tahes, et teisi uske toetada," kommenteeris. ja ega jupp sanskriti keelt mööda kylge maha ei jookse.
10.4.10
mis puutub meisse Poola riigijuhtide hukkumine?
kõigiti ootuspäraselt on eestikeelse veebi anonyymsetes osades hakanud levima kommentaarid laadis: "kuidas puudutab meid Poola presidendi ja tema saatjaskonna hukkumine lennuõnnetuses?"
yritan vastata. ei taha pikemalt puudutada presidendi isikut — tema aetud poliitika kohta on räägitud niigi palju. piisab, kui märkida, et Toomas Hendrik Ilves tuletas meelde, et just Poola president oli esimene, kes helistas Ilvesele 2007. aasta aprillis, kui Tallinnas puhkesid massirahutused.
juhiksin lihtsalt tähelepanu, et lennukis oli ja hukkus kymme Poola kindralit. kaitseväe juhataja, maaväe ylem, mereväe ylem, õhuväe ylem, operatsioonivägede ylem, erivägede ylem, Varssavi garnisoniylem. yhe Ida-Euroopas asuva NATO riigi kaitseväe pea on maha raiutud. oleks see juhtunud sõja ajal, oleks vastasel väga hea meel. kui olete näinud filmi Tarantino "Inglourious Basterds", siis selle lõpus tehti Saksamaa juhtkonnaga umbes sama asi.
hukkunute hulgas oli Poola kaitseväe juhataja kindral Franciszek Gągor. tema teenis kolonelina ameeriklaste kõrval ka Iraagis — aastal 1991, operatsioonis Kõrbetorm. (sõda oli siis väikeriik Kuveidi suveräänsuse kaitseks peetud Lahesõda, mitte nyydne Iraagi sõda.) lisaks oli ta õppinud Roomas NATO kolledžis, kus alliansi kindraleid õpetatakse. ka Laaneots on selles koolis käinud. Gągoril oli sõjaliste teaduste doktori akadeemiline kraad.
aga kuidas puudutab see meid? Edward Lucas kirjutas mõni kuu tagasi Economistis, et NATO lõpuks teeb Balti riikide kaitse sõjalise kava. (selle kohta on liikunud ka igasugust häma, aga uut plaani koostatakse.) Lucas kirjutas veel, et mõned Lääne-Euroopa riigid olid plaani koostamise vastu olnud — siin ei pea ma silmas Suurbritanniat, eks —, aga USA ja Poola nõudmise peale läks asi töösse.
oluline on, et kava tulevat nyyd NATO sõjalise tiiva kaudu. NATO sõjalise poole tipus on USA kindralist (või admiralist) NATO vägede ylemjuhataja Euroopas ja sõjaline komitee, kus istuvad liikmesriikide kaitseväe juhatajad. yks neist — Eesti truu liitlase Poola esindaja — vahetub nyyd. kas Gągori asemele määratakse nyyd keegi, kes suudaks ameeriklastega sama koostööd teha? kas järgmisel korral võivad NATO-sisestes põhimõttelistes vaidlustes peale jääda Saksamaa ja Prantsusmaa hääled? mitmesaja inimaasta jagu kõrgema ohvitseri sõjalist kogemust ja teadmist on korraga läinud. ma ei tea, kui pikk on poolakate teine pink. loodan parimat.
arvestades, et Läti riigikaitse on olematu ja Leedu oma pole ka kiita, on see oluline kysimus. sõjalise konflikti puhul on meil loota ameeriklastele, kes mujalt Euroopast kohale tulevad, ja poolakatele. juhul kui suudame oma territooriumi kaitsta. usun, et hea tahtmise ja korraliku mobilisatsiooni toel suudame kyll. aga Lätit kaitsta kyll ei jõua.
yritan vastata. ei taha pikemalt puudutada presidendi isikut — tema aetud poliitika kohta on räägitud niigi palju. piisab, kui märkida, et Toomas Hendrik Ilves tuletas meelde, et just Poola president oli esimene, kes helistas Ilvesele 2007. aasta aprillis, kui Tallinnas puhkesid massirahutused.
juhiksin lihtsalt tähelepanu, et lennukis oli ja hukkus kymme Poola kindralit. kaitseväe juhataja, maaväe ylem, mereväe ylem, õhuväe ylem, operatsioonivägede ylem, erivägede ylem, Varssavi garnisoniylem. yhe Ida-Euroopas asuva NATO riigi kaitseväe pea on maha raiutud. oleks see juhtunud sõja ajal, oleks vastasel väga hea meel. kui olete näinud filmi Tarantino "Inglourious Basterds", siis selle lõpus tehti Saksamaa juhtkonnaga umbes sama asi.
hukkunute hulgas oli Poola kaitseväe juhataja kindral Franciszek Gągor. tema teenis kolonelina ameeriklaste kõrval ka Iraagis — aastal 1991, operatsioonis Kõrbetorm. (sõda oli siis väikeriik Kuveidi suveräänsuse kaitseks peetud Lahesõda, mitte nyydne Iraagi sõda.) lisaks oli ta õppinud Roomas NATO kolledžis, kus alliansi kindraleid õpetatakse. ka Laaneots on selles koolis käinud. Gągoril oli sõjaliste teaduste doktori akadeemiline kraad.
aga kuidas puudutab see meid? Edward Lucas kirjutas mõni kuu tagasi Economistis, et NATO lõpuks teeb Balti riikide kaitse sõjalise kava. (selle kohta on liikunud ka igasugust häma, aga uut plaani koostatakse.) Lucas kirjutas veel, et mõned Lääne-Euroopa riigid olid plaani koostamise vastu olnud — siin ei pea ma silmas Suurbritanniat, eks —, aga USA ja Poola nõudmise peale läks asi töösse.
oluline on, et kava tulevat nyyd NATO sõjalise tiiva kaudu. NATO sõjalise poole tipus on USA kindralist (või admiralist) NATO vägede ylemjuhataja Euroopas ja sõjaline komitee, kus istuvad liikmesriikide kaitseväe juhatajad. yks neist — Eesti truu liitlase Poola esindaja — vahetub nyyd. kas Gągori asemele määratakse nyyd keegi, kes suudaks ameeriklastega sama koostööd teha? kas järgmisel korral võivad NATO-sisestes põhimõttelistes vaidlustes peale jääda Saksamaa ja Prantsusmaa hääled? mitmesaja inimaasta jagu kõrgema ohvitseri sõjalist kogemust ja teadmist on korraga läinud. ma ei tea, kui pikk on poolakate teine pink. loodan parimat.
arvestades, et Läti riigikaitse on olematu ja Leedu oma pole ka kiita, on see oluline kysimus. sõjalise konflikti puhul on meil loota ameeriklastele, kes mujalt Euroopast kohale tulevad, ja poolakatele. juhul kui suudame oma territooriumi kaitsta. usun, et hea tahtmise ja korraliku mobilisatsiooni toel suudame kyll. aga Lätit kaitsta kyll ei jõua.
8.4.10
ära usalda riiki
kodanikud! ärge usaldage riiki! riik ei suuda teie eest hoolitseda! riigi makstud pensionist ära ei ela! kindlustage oma tagala, enne kui hilja!
ma ei tahaks ennast pidada neoliberaaliks, aga mõni ysna õudne mõttekäik paneb mind umbes sarnases suunas mõtlema: ära usalda riiki, hoolitse enda eest ise, kuidas suudad. kardetavasti ei suuda Eesti riik vanaks ja väetiks jäänud inimeste eest vääriliselt hoolitseda. nii et igayks võiks varakult valmis mõelda muud võimalused, kuidas omaenda heaolu eluõhtul tagada.
viimasel ajal on palju juttu olnud pensioniea tõstmisest. kardetavasti on see möödapääsmatu, kardetavasti tõstetakse pensioniiga veel. mis oleks alternatiivid?
diskleimer: siinse mõttekäigu juures pole ma teinud mingeid tõsiseltvõetavaid arvutusi. see on puhas mõtteeksperimentide ja heietuste jada, mis mõne võimalusega ysna teoreetilisel pinnal mängib. täiendused, täpsustused ja parandused on kommentaarides kõigiti teretulnud. mõistan, et kogu järgnev jutt on kaunikesti naiivne, aga ma täpselt ei tea, kus nõrgad kohad on. äkki aitate neid leida?
kas tahame kõrgemaid makse?
sotsiaalmaksu tõstmine (praegu 30%) oleks kah variant. selle vastu hakkaksid aga kohe kõik inimesed, kes kellelegi palka maksavad ja ehk veidikese mõtlemise peale suur osa neist, kes palka saavad.
aga makse niimoodi tõsta, et see kõiki töötavaid inimesi puudutaks, ei taha vist ykski valitsuserakond. ja pole teada, kas suurim opositsioonierakond tahab või saab ka seda teha, kui juhtumisi valitsusse pääseb.
juba praegustki seisu vaadates tuleks midagi teha, sest pensionideks teoreetiliselt ettenähtud osa maksudest ei kata praegustki vajadust. yletuleval aastal jääb viis miljardit puudu, arvab rahandusministeerium. tunamullu pääses yhe miljardiga. sotsiaalmaksu tõstmine oleks kõige sirgjoonelisem lahendus, aga võib-olla mitte kõige parem.
vastav lõik riigi eelarvestrateegiast, millele Kristjan Velbri lahkelt tähelepanu juhtis:
likvideerime riigikaitse ära?
nojah, viis miljardit. see on ikka rämedalt suur hunnik pappi. seda ei kujuta ette ka. juhul kui Eesti mullune sisemajanduse koguprodukt (SKP) oli 220 miljardit krooni — nagu rahandusministeerium arvas —, siis sellest oleks prognoositav 5,1 miljardit krooni 2,3 protsenti. riigikaitsele läheb umbes 1,8 protsenti SKPst, sealhulgas ajateenijate riided, toit ja kasarmute kyte. (ja igasugu muid pisikesi asju — ma arvan, et mullu lisaks näiteks laulupeo esinejate toitmine, sest toitlustas Naiskodukaitse. võib-olla eksin, aga igatahes aasta jooksul pakuvad laigulised ikka võrdlemisi paljudele kaitseliitlastele ja tsiviilinimestele sooja syya, mis makstakse kinni kaitsekulutustest.)
igatahes, kui kõik kaitsekulutused ära lõpetada, siis ei piisaks ka sellest pensionaugu täitmiseks. tuleks kuskilt veel midagi kokku hoida.
kas oleme nõus väiksema pensioniga?
teine viis oleks pensione vähendada. et kõik inimesed saaksid varem pensionile, saaks teha nii, et kõigile jätkub, aga paratamatult jääks supp lahjemaks. kui pensioneid veidi-veidi alandada, siis kataks selle puudujääva 5 miljardi kroonise augu ka ära. aga valitsev erakond seda ilmselt teha ei taha, sest sotsiaalminister räägib parema meelega sellest, kui palju pensione meil makstakse ja kuidas sellest hästi ära elab. kui ta peaks rääkima seda, et pensione tuleb paraku alandada, sest riigil pole raha neid maksta, mängiks ta ju ometi suurimale opositsioonierakonnale kätte parema võimaluse järgmine valitsus moodustada.
kas oleme nõus halvema arstiabi või haridusega?
alati saab vähendada muid kulusid — lasta pensionäridel näiteks oma tervishoiust suurem osa pensioni ja säästude või erakindlustuse arvel katta. maksame kyll pensioni, aga vähendame haigekassa pakutavate teenuste hulka.
kolmas samasugune suur ja lai rahapott meditsiini- ja pensioniraha anuma kõrval on see, millest makstakse palka õpetajatele ja peetakse ylal koole ning ylikoole. võib-olla läheb sinna liiga palju raha, äkki annaks sealt kärpida? kuivõrd vanu inimesi on edaspidi rohkem kui noori, siis äkki oleks mõistlik haridussysteem vähehaaval kokku pakkida ja haridusele tehtavaid kulutusi otsast systemaatiliselt kärpima hakata? võib-olla oleks mõistlik.
aga sellisel juhul oleks valitsusel hea välja töötada Eesti rahvastiku mitmekylgne väljasuremise ja Eesti riigi likvideerimise kava — see peaks algusest peale selge olema, kes jääb viimaseks ja kes siis peaks tule kustutama. tuleks määrata, kellele yle anda vara, mis jääb alles peale seda, kui likvideerimiseelset suurmyyki, millega viimased yles jäänud kohustused kaetakse. (kas Eesti Rahva Muuseumi kogu myya mõnele kollektsionäärist hiina miljardärile või kinkida soomlastele?)
kas tahame probleemi edasi lykata?
äkki oleks hea hoopis võtta laenu, et praeguseid valijaid mitte ärritada. selle orgi otsa on läinud Kreeka, kellele nyyd on laenu andmine riskantne. kas sina laenaksid iga päev 20 krooni naabrile, kui sa teaksid, et ta laenab maja pealt veel mitme inimese käest raha ja joob siis selle maha? noh, ma olen enam-vähem olnud sunnitud seda sotsiaalse sidususe nimel korra või paar sellist annetust tegema. aga igapäevaseks kohustuseks ma seda ei võtaks. rahvusvaheline rahaturg aga paraku lihtsalt viisakusest raha ei anna, seal on tarvis usutavaid lubadusi või siis tugevate sõprade käendust — Kreeka on pugenud Saksamaa selja taha, Saksamaa yritab talle langenud vastutust hajutada ja eks näis, mis edasi saab.
yhe täiesti inimliku vastuväitena pensioniea tõstmisele on öeldud, et vanadele inimestele keegi tööd anda ei taha. ja yldse on praegu suur tööpuudus. las inimesed lähevad rahus pensionile. aga kui tööpuudus jääks ka järgmisteks aastakymneteks sama kõrgeks kui praegu, siis oleks sotsiaalmaksu maksjaid ometigi veel vähem, kui praegu loota on. siis tuleks pensioniiga veelgi kiiremini tõsta. või makse tõsta. või riigieelarvet muude kohtade pealt veel rutem kärpida (vt ylal).
kuidas GMi töölised tootmisvahendid omandasid
kogu laiem lugu ja asi ongi selles, et ylehomsete probleemidega tuleb täna tegeleda. riigi huvides on see, et riik suudaks toimida ka 30 aasta pärast.
yks hoiatav ja kulunud näide: General Motors lubas *kõigile* oma töötajatele headel Teise ilmasõja järgsetel aegadel heldelt pensioni ja tasuta arstiabi elu lõpuni, ilma et oleks arvutanud, mida see pikema aja peale tähendab. see oli rasvane aeg, kui Euroopa ega Jaapani autotööstust polnud mõistetavatel põhjustel olemas, rääkimata sellest, et nad oleks tulnud Ameerika Yhendriikidesse autosid myyma nagu praegu. tulemus? neil aastail peab General Motors iga auto myygist saadud rahast võtma ~15 000 krooni selleks, et oma endiste töötajate eest hoolitseda. kõige rohkem autosid toodab maailmas Toyota,
ja General Motors läks pankrotti (selle taga oli ka teisi faktoreid, mõistagi). nyyd kuulub United Auto Workersi ametiyhingule umbes viiendik General Motorsi aktsiatest (nad on ka Chrysleri enamusosanikud). ylejäänud GMi praegused omanikud on need õnnetud naabrid, kes GMile laenu andsid ja tagasimaksmise tähtaega aina pikendasid, ning USA riik, kes kah võrdlemisi kopsakaid laenusid andis, et General Motors kohe otsi ei annaks ja et tema söögikõlblikke jäänuseid kohe laiali ei tassitaks.
muu hulgas tähendab see praegu seda, et ametiyhingu pealikud saavad ja peavadki vastutustundlike omanikena sõna sekka ytlema, kas ja kuidas ametiyhingute liikmetele neid eluaegseid hyvesid tagada. osa rahvast jääb mõistagi lubatud hyvedest ilma või peab leppima vähemaga. neil on täielik õigus ennast petetuna tunda, aga surnud hobust nad vankrit vedama õpetada nad vast ikka ei suuda. kivist võib-olla on võimalik vett välja pigistada, aga sellel kaalutlusel kaevu kivikuhjaga asendada poleks ka vist mõistlik.
ära usalda riiki
jõuan tagasi algse mõtteni: ei maksa uskuda, et riik sind vanaduspõlves toidab ja katab. kes seda usub, see saab tõenäoliselt petta.
yhest kyljest on riigiga asi keerulisem kui General Motorsi taolise äriyhinguga, sest riiki juhivad juba praegu tulevaste pensionisaajate esindajad, kelle harjumuste hulgas ei pruugi olla ametiyhingute juhtide emalikku hoolitsust ega seltsimehelikku solidaarsust oma kaastöötajate suhtes. ega ka samasugust korporatiivset kohusetunnet — neid ju valitakse ametisse võrdlemisi lyhikeseks ajaks, reeglina vähem kui viieks aastaks. nad on harjunud, et raskemaid otsuseid võib edasi lykata.
teiseks pole Eesti riik nii tugev ega rikas, et oma kodanikke toita ja katta. Nõukogude Liit eksportis naftat ja jagas sellest teenitud tulu reaalsotsialismi korras ka kodanike hyvanguks, sest Nõukogude Liidu eksisteerimise viimase 45 aasta jooksul nad yhtegi liiga suurt ega kulukat sõda NL ette ei võtnud. rikkust jäi riigi põhitegevuse ehk kogu maailma punaseks värvimise kõrvalt parasjagu yle, et rahvast toita ja katta.
vahetaks riiki?
Eestil naftat pole. naftarikas Venemaa enam oma kodanikke NLi kombel ei toida ega kata. osa Venemaa nafta pealt teenitud rahast pääseb nyyd välismaale (ilus näide on Chelsea jalgpalliklubi, mille Tšukotka naftaärimehest kuberner endale ostis), mis Nõukogude ajal oli välistatud.
seega võiks kaaluda mõnda muud riiki. Pärsia lahe äärsetes naftakuningriikides läheb konkurents riigi abi pärast isegi kohalike vahel pidevalt yha teravamaks, sest kohalikke on yha rohkem. välismaalasi riigiabi peale ei võeta, vaid tööd tegema. maksude koha pealt peaksid sealtkandi maad võrdlemisi soodsad olema. ilm on ka soe. noorele haritud inimesele tööpaigaks võiks sobida.
aga kui riigi sotsiaalabisse kohe yldse usku ei ole (see usk oleks Eesti oludes võrdlemisi naiivne, arvan ma), siis tuleks juba aegsasti raha või muud vara kõrvale panna, et sellest vanaduses elada.
ehitaks sambaid?
selleks on välja mõeldud näiteks teine ja kolmas pensionisammas — kellel neid veel ei ole, võiks rääkida inimestega, kes neid myyvad. nad räägivad sellistest rahakogumisvõimalustest võrdlemisi meelsasti, sest nad tahavad, et neid ostetaks. räägivad ja vastavad kysimustele täiesti tasuta, vähemalt poole tunni jooksul.
samas ei maksa neid eriti uskuda, aga yks hea nipp on nad yksteise vastu yles ässitada. korjad yhe käest materjalidesse kirjalikult yles märgitud lubadusi, lähed nendega tema konkurendi juurde ja yritad teada saada.
aga kui sammas laguneb?
systeemse riski vastu — näiteks Eesti riigi ja praeguse finantssysteemi hävingu vastu — selline konventsionaalne lähenemine muidugi ei aita. kui pole usku, et rahvusvaheline finantsturg suudaks vara hoida ja kasvatada, siis tuleb muidugi midagi muud välja mõelda.
minu vanavanaisa, kes Viimsist Tallinna agulitesse laternaid syytama ja veovoorimeheks tuli, kogus kuldraha. raha panka ei pannud, sest panku ei usaldanud kogus ja kogus, kuni oli nii vana, et ei jaksanud oma lihtsaid töid enam teha. eesmärk oli ehitada Kalamajja või kuhugi mujale nyydseks miljööväärtuslikku asumisse maja, mida välja yyrida, et siis sellest rahast elada. see näib olnuvat Tallinna ja Tartu agulites 20. aastasaja esimesel poolel tavaline äriplaan — suur osa praeguseid maju on ehitatud väljayyrimiseks. kui maja ehitamiseks vajalik raha oli koos, viis kulla panka ja lasi Eesti kroonideks vahetada, et saaks oma äriplaani teoks tegema hakata.
paraku oli aasta siis 1940 ja Nõukogude võim natsionaliseeris panga. koos rahaga, mis mu vanaisa kulla kujul oli kogunud. ja Saksa okupatsiooni ajal kaebasid naabritest kollaborandid minu vanaisa peale, et ta oli venesõbralik olnud (noh, rääkis oma lastele seda juttu, et vene keelt maksab ikka pigem õppida kui õppimata jätta ja muid selliseid mõistlikke truisme) ja siis sakslased lasid ta maha. isegi surnukeha ei oleks tagasi saanud, kui tante Ärna ei oleks hospidalis töötanud ja seda kuidagi salaja korraldanud.
igatahes suutis minu vanavanaisa pidada ylejäägiga pere-eelarvet ja raha kõrvale panna. kuigi kuulus töölisklassi. ses mõttes positiivne eeskuju.
peale alati ähvardava halva õnne — mis selles loos on ysna ilmne —, on sellisel lähenemisel mitu nõrkust.
aga kui kulla hind kukub?
esiteks on kulla hind praegu ysna kõrge — võib kolinal tagasi alla tulla, langeda kolmandikule sellest, mis praegu on. kulla hind on viimase paari aasta jooksul niimoodi kõikunud. 30 aasta lõikes ei pruugi muidugi vahet olla, sest inflatsiooni vastu kipub kuld olema kindel investeering. (juhul kui inflatsiooni antakse.)
kuldmynte oli saja aasta eest käibel palju rohkem kui praegu, näiteks tsaariaegseid kymnerublaseid. praegu tuleb kuldmynte ja kullakange Tammingu ja Atoneni käest osta, nii et iga tehing on kardetavasti kallim kui enne sõda. fyysilise kulla myyk võib tylikaks osutuda. lisaks tuleb seda kuskil turvalises kohas hoiustada.
(äkki pandimajadest saab kuldehteid kilohinda arvestades odavamalt? samas mina ei riski nii kahtlaseid asju uurimagi hakata. kullal on mõni hea omadus riskide maandamise seisukohast. aga kas selleks, et vältida praegu võrdlemisi väikest riski — sedasama finantssysteemi kokkukukkumist —, tuleks võtta riske, mis seavad elu ja tervise ohtu? mmm... pigem mitte.)
yks võimalus veel on hankida endale merekonteiner (TEU), matta see kõrvalisse kohta maha, nii et sinna luugi kaudu sisse saab, ja sinna koguda mitmekymneaastase säilivusajaga konserve. ja ilmakindlaid ning vastupidavaid riideid. pluss muud pudi-padi, mida igapäevases elus tarvis võib minna. tyytu ja tylikas, aga kui Eestist peaks yle käima Teise maailmasõja taoline pikk rindesõda, siis võib kasulikuks osutuda. olgu siis rajajale endale või kellelegi teisele. senikaua — või juhul, kui sõda juhtumisi ei tule — võib asja käsitada fyysiliselt aktiivse hobina, mis hoiab ja edendab tervist ning seeläbi parandab elukvaliteeti.
ma ei tahaks ennast pidada neoliberaaliks, aga mõni ysna õudne mõttekäik paneb mind umbes sarnases suunas mõtlema: ära usalda riiki, hoolitse enda eest ise, kuidas suudad. kardetavasti ei suuda Eesti riik vanaks ja väetiks jäänud inimeste eest vääriliselt hoolitseda. nii et igayks võiks varakult valmis mõelda muud võimalused, kuidas omaenda heaolu eluõhtul tagada.
viimasel ajal on palju juttu olnud pensioniea tõstmisest. kardetavasti on see möödapääsmatu, kardetavasti tõstetakse pensioniiga veel. mis oleks alternatiivid?
diskleimer: siinse mõttekäigu juures pole ma teinud mingeid tõsiseltvõetavaid arvutusi. see on puhas mõtteeksperimentide ja heietuste jada, mis mõne võimalusega ysna teoreetilisel pinnal mängib. täiendused, täpsustused ja parandused on kommentaarides kõigiti teretulnud. mõistan, et kogu järgnev jutt on kaunikesti naiivne, aga ma täpselt ei tea, kus nõrgad kohad on. äkki aitate neid leida?
kas tahame kõrgemaid makse?
sotsiaalmaksu tõstmine (praegu 30%) oleks kah variant. selle vastu hakkaksid aga kohe kõik inimesed, kes kellelegi palka maksavad ja ehk veidikese mõtlemise peale suur osa neist, kes palka saavad.
aga makse niimoodi tõsta, et see kõiki töötavaid inimesi puudutaks, ei taha vist ykski valitsuserakond. ja pole teada, kas suurim opositsioonierakond tahab või saab ka seda teha, kui juhtumisi valitsusse pääseb.
juba praegustki seisu vaadates tuleks midagi teha, sest pensionideks teoreetiliselt ettenähtud osa maksudest ei kata praegustki vajadust. yletuleval aastal jääb viis miljardit puudu, arvab rahandusministeerium. tunamullu pääses yhe miljardiga. sotsiaalmaksu tõstmine oleks kõige sirgjoonelisem lahendus, aga võib-olla mitte kõige parem.
vastav lõik riigi eelarvestrateegiast, millele Kristjan Velbri lahkelt tähelepanu juhtis:
"Pensionikindlustuse väljamakseteks tehtav kulu sõltub sotsiaalmaksu laekumisest ning pensioniealiste arvust. Juba alates 2004. aastast ei ole tööealise elanikkonna tuludelt tasutav sotsiaalmaks katnud pensionideks vajaminevat kulu. Seetõttu on pensionikindlustuse väljamakseteks kasutatud ka muid riigieelarvelisi tulusid, välja arvatud 2007. aastal, kui sotsiaalmaksu laekumine ületas pensionideks vajamineva kulu. 2008. aastal muudeti pensionide indekseerimise korda, mistõttu on viimasel aastal pensionide kulu hüppeliselt suurenenud. Arvestades demograafilisi näitajaid on järgnevatel aastatelja seesama asi pildi kujul, kus tulpdiagramm teeb puudujäägi puust ja punaseks.
oodata pensioniealiste arvu suurenemist ning sotsiaalmaksu osa vähenemist pensionikulude planeerimisel, mis tähendab, et suureneb surve täiendavale riigieelarvelisele rahastamisele pensionikindlustuse väljamakseteks (joonis 5). 2004. aastal oli pensionide kogukulu 8770 mln krooni.
Samal aastal kaeti sotsiaalmaksu laekumise puudujääk pensionide väljamaksmiseks muude riigieelarveliste vahendite arvelt summas 131 mln krooni. 2012. aastaks on prognoositud pensionide kogukuluks 19 637 mln krooni ning puudujäägiks 5 106 mln krooni."
likvideerime riigikaitse ära?
nojah, viis miljardit. see on ikka rämedalt suur hunnik pappi. seda ei kujuta ette ka. juhul kui Eesti mullune sisemajanduse koguprodukt (SKP) oli 220 miljardit krooni — nagu rahandusministeerium arvas —, siis sellest oleks prognoositav 5,1 miljardit krooni 2,3 protsenti. riigikaitsele läheb umbes 1,8 protsenti SKPst, sealhulgas ajateenijate riided, toit ja kasarmute kyte. (ja igasugu muid pisikesi asju — ma arvan, et mullu lisaks näiteks laulupeo esinejate toitmine, sest toitlustas Naiskodukaitse. võib-olla eksin, aga igatahes aasta jooksul pakuvad laigulised ikka võrdlemisi paljudele kaitseliitlastele ja tsiviilinimestele sooja syya, mis makstakse kinni kaitsekulutustest.)
igatahes, kui kõik kaitsekulutused ära lõpetada, siis ei piisaks ka sellest pensionaugu täitmiseks. tuleks kuskilt veel midagi kokku hoida.
kas oleme nõus väiksema pensioniga?
teine viis oleks pensione vähendada. et kõik inimesed saaksid varem pensionile, saaks teha nii, et kõigile jätkub, aga paratamatult jääks supp lahjemaks. kui pensioneid veidi-veidi alandada, siis kataks selle puudujääva 5 miljardi kroonise augu ka ära. aga valitsev erakond seda ilmselt teha ei taha, sest sotsiaalminister räägib parema meelega sellest, kui palju pensione meil makstakse ja kuidas sellest hästi ära elab. kui ta peaks rääkima seda, et pensione tuleb paraku alandada, sest riigil pole raha neid maksta, mängiks ta ju ometi suurimale opositsioonierakonnale kätte parema võimaluse järgmine valitsus moodustada.
kas oleme nõus halvema arstiabi või haridusega?
alati saab vähendada muid kulusid — lasta pensionäridel näiteks oma tervishoiust suurem osa pensioni ja säästude või erakindlustuse arvel katta. maksame kyll pensioni, aga vähendame haigekassa pakutavate teenuste hulka.
kolmas samasugune suur ja lai rahapott meditsiini- ja pensioniraha anuma kõrval on see, millest makstakse palka õpetajatele ja peetakse ylal koole ning ylikoole. võib-olla läheb sinna liiga palju raha, äkki annaks sealt kärpida? kuivõrd vanu inimesi on edaspidi rohkem kui noori, siis äkki oleks mõistlik haridussysteem vähehaaval kokku pakkida ja haridusele tehtavaid kulutusi otsast systemaatiliselt kärpima hakata? võib-olla oleks mõistlik.
aga sellisel juhul oleks valitsusel hea välja töötada Eesti rahvastiku mitmekylgne väljasuremise ja Eesti riigi likvideerimise kava — see peaks algusest peale selge olema, kes jääb viimaseks ja kes siis peaks tule kustutama. tuleks määrata, kellele yle anda vara, mis jääb alles peale seda, kui likvideerimiseelset suurmyyki, millega viimased yles jäänud kohustused kaetakse. (kas Eesti Rahva Muuseumi kogu myya mõnele kollektsionäärist hiina miljardärile või kinkida soomlastele?)
kas tahame probleemi edasi lykata?
äkki oleks hea hoopis võtta laenu, et praeguseid valijaid mitte ärritada. selle orgi otsa on läinud Kreeka, kellele nyyd on laenu andmine riskantne. kas sina laenaksid iga päev 20 krooni naabrile, kui sa teaksid, et ta laenab maja pealt veel mitme inimese käest raha ja joob siis selle maha? noh, ma olen enam-vähem olnud sunnitud seda sotsiaalse sidususe nimel korra või paar sellist annetust tegema. aga igapäevaseks kohustuseks ma seda ei võtaks. rahvusvaheline rahaturg aga paraku lihtsalt viisakusest raha ei anna, seal on tarvis usutavaid lubadusi või siis tugevate sõprade käendust — Kreeka on pugenud Saksamaa selja taha, Saksamaa yritab talle langenud vastutust hajutada ja eks näis, mis edasi saab.
yhe täiesti inimliku vastuväitena pensioniea tõstmisele on öeldud, et vanadele inimestele keegi tööd anda ei taha. ja yldse on praegu suur tööpuudus. las inimesed lähevad rahus pensionile. aga kui tööpuudus jääks ka järgmisteks aastakymneteks sama kõrgeks kui praegu, siis oleks sotsiaalmaksu maksjaid ometigi veel vähem, kui praegu loota on. siis tuleks pensioniiga veelgi kiiremini tõsta. või makse tõsta. või riigieelarvet muude kohtade pealt veel rutem kärpida (vt ylal).
kuidas GMi töölised tootmisvahendid omandasid
kogu laiem lugu ja asi ongi selles, et ylehomsete probleemidega tuleb täna tegeleda. riigi huvides on see, et riik suudaks toimida ka 30 aasta pärast.
yks hoiatav ja kulunud näide: General Motors lubas *kõigile* oma töötajatele headel Teise ilmasõja järgsetel aegadel heldelt pensioni ja tasuta arstiabi elu lõpuni, ilma et oleks arvutanud, mida see pikema aja peale tähendab. see oli rasvane aeg, kui Euroopa ega Jaapani autotööstust polnud mõistetavatel põhjustel olemas, rääkimata sellest, et nad oleks tulnud Ameerika Yhendriikidesse autosid myyma nagu praegu. tulemus? neil aastail peab General Motors iga auto myygist saadud rahast võtma ~15 000 krooni selleks, et oma endiste töötajate eest hoolitseda. kõige rohkem autosid toodab maailmas Toyota,
ja General Motors läks pankrotti (selle taga oli ka teisi faktoreid, mõistagi). nyyd kuulub United Auto Workersi ametiyhingule umbes viiendik General Motorsi aktsiatest (nad on ka Chrysleri enamusosanikud). ylejäänud GMi praegused omanikud on need õnnetud naabrid, kes GMile laenu andsid ja tagasimaksmise tähtaega aina pikendasid, ning USA riik, kes kah võrdlemisi kopsakaid laenusid andis, et General Motors kohe otsi ei annaks ja et tema söögikõlblikke jäänuseid kohe laiali ei tassitaks.
muu hulgas tähendab see praegu seda, et ametiyhingu pealikud saavad ja peavadki vastutustundlike omanikena sõna sekka ytlema, kas ja kuidas ametiyhingute liikmetele neid eluaegseid hyvesid tagada. osa rahvast jääb mõistagi lubatud hyvedest ilma või peab leppima vähemaga. neil on täielik õigus ennast petetuna tunda, aga surnud hobust nad vankrit vedama õpetada nad vast ikka ei suuda. kivist võib-olla on võimalik vett välja pigistada, aga sellel kaalutlusel kaevu kivikuhjaga asendada poleks ka vist mõistlik.
ära usalda riiki
jõuan tagasi algse mõtteni: ei maksa uskuda, et riik sind vanaduspõlves toidab ja katab. kes seda usub, see saab tõenäoliselt petta.
yhest kyljest on riigiga asi keerulisem kui General Motorsi taolise äriyhinguga, sest riiki juhivad juba praegu tulevaste pensionisaajate esindajad, kelle harjumuste hulgas ei pruugi olla ametiyhingute juhtide emalikku hoolitsust ega seltsimehelikku solidaarsust oma kaastöötajate suhtes. ega ka samasugust korporatiivset kohusetunnet — neid ju valitakse ametisse võrdlemisi lyhikeseks ajaks, reeglina vähem kui viieks aastaks. nad on harjunud, et raskemaid otsuseid võib edasi lykata.
teiseks pole Eesti riik nii tugev ega rikas, et oma kodanikke toita ja katta. Nõukogude Liit eksportis naftat ja jagas sellest teenitud tulu reaalsotsialismi korras ka kodanike hyvanguks, sest Nõukogude Liidu eksisteerimise viimase 45 aasta jooksul nad yhtegi liiga suurt ega kulukat sõda NL ette ei võtnud. rikkust jäi riigi põhitegevuse ehk kogu maailma punaseks värvimise kõrvalt parasjagu yle, et rahvast toita ja katta.
vahetaks riiki?
Eestil naftat pole. naftarikas Venemaa enam oma kodanikke NLi kombel ei toida ega kata. osa Venemaa nafta pealt teenitud rahast pääseb nyyd välismaale (ilus näide on Chelsea jalgpalliklubi, mille Tšukotka naftaärimehest kuberner endale ostis), mis Nõukogude ajal oli välistatud.
seega võiks kaaluda mõnda muud riiki. Pärsia lahe äärsetes naftakuningriikides läheb konkurents riigi abi pärast isegi kohalike vahel pidevalt yha teravamaks, sest kohalikke on yha rohkem. välismaalasi riigiabi peale ei võeta, vaid tööd tegema. maksude koha pealt peaksid sealtkandi maad võrdlemisi soodsad olema. ilm on ka soe. noorele haritud inimesele tööpaigaks võiks sobida.
aga kui riigi sotsiaalabisse kohe yldse usku ei ole (see usk oleks Eesti oludes võrdlemisi naiivne, arvan ma), siis tuleks juba aegsasti raha või muud vara kõrvale panna, et sellest vanaduses elada.
ehitaks sambaid?
selleks on välja mõeldud näiteks teine ja kolmas pensionisammas — kellel neid veel ei ole, võiks rääkida inimestega, kes neid myyvad. nad räägivad sellistest rahakogumisvõimalustest võrdlemisi meelsasti, sest nad tahavad, et neid ostetaks. räägivad ja vastavad kysimustele täiesti tasuta, vähemalt poole tunni jooksul.
samas ei maksa neid eriti uskuda, aga yks hea nipp on nad yksteise vastu yles ässitada. korjad yhe käest materjalidesse kirjalikult yles märgitud lubadusi, lähed nendega tema konkurendi juurde ja yritad teada saada.
aga kui sammas laguneb?
systeemse riski vastu — näiteks Eesti riigi ja praeguse finantssysteemi hävingu vastu — selline konventsionaalne lähenemine muidugi ei aita. kui pole usku, et rahvusvaheline finantsturg suudaks vara hoida ja kasvatada, siis tuleb muidugi midagi muud välja mõelda.
minu vanavanaisa, kes Viimsist Tallinna agulitesse laternaid syytama ja veovoorimeheks tuli, kogus kuldraha. raha panka ei pannud, sest panku ei usaldanud kogus ja kogus, kuni oli nii vana, et ei jaksanud oma lihtsaid töid enam teha. eesmärk oli ehitada Kalamajja või kuhugi mujale nyydseks miljööväärtuslikku asumisse maja, mida välja yyrida, et siis sellest rahast elada. see näib olnuvat Tallinna ja Tartu agulites 20. aastasaja esimesel poolel tavaline äriplaan — suur osa praeguseid maju on ehitatud väljayyrimiseks. kui maja ehitamiseks vajalik raha oli koos, viis kulla panka ja lasi Eesti kroonideks vahetada, et saaks oma äriplaani teoks tegema hakata.
paraku oli aasta siis 1940 ja Nõukogude võim natsionaliseeris panga. koos rahaga, mis mu vanaisa kulla kujul oli kogunud. ja Saksa okupatsiooni ajal kaebasid naabritest kollaborandid minu vanaisa peale, et ta oli venesõbralik olnud (noh, rääkis oma lastele seda juttu, et vene keelt maksab ikka pigem õppida kui õppimata jätta ja muid selliseid mõistlikke truisme) ja siis sakslased lasid ta maha. isegi surnukeha ei oleks tagasi saanud, kui tante Ärna ei oleks hospidalis töötanud ja seda kuidagi salaja korraldanud.
igatahes suutis minu vanavanaisa pidada ylejäägiga pere-eelarvet ja raha kõrvale panna. kuigi kuulus töölisklassi. ses mõttes positiivne eeskuju.
peale alati ähvardava halva õnne — mis selles loos on ysna ilmne —, on sellisel lähenemisel mitu nõrkust.
aga kui kulla hind kukub?
esiteks on kulla hind praegu ysna kõrge — võib kolinal tagasi alla tulla, langeda kolmandikule sellest, mis praegu on. kulla hind on viimase paari aasta jooksul niimoodi kõikunud. 30 aasta lõikes ei pruugi muidugi vahet olla, sest inflatsiooni vastu kipub kuld olema kindel investeering. (juhul kui inflatsiooni antakse.)
kuldmynte oli saja aasta eest käibel palju rohkem kui praegu, näiteks tsaariaegseid kymnerublaseid. praegu tuleb kuldmynte ja kullakange Tammingu ja Atoneni käest osta, nii et iga tehing on kardetavasti kallim kui enne sõda. fyysilise kulla myyk võib tylikaks osutuda. lisaks tuleb seda kuskil turvalises kohas hoiustada.
(äkki pandimajadest saab kuldehteid kilohinda arvestades odavamalt? samas mina ei riski nii kahtlaseid asju uurimagi hakata. kullal on mõni hea omadus riskide maandamise seisukohast. aga kas selleks, et vältida praegu võrdlemisi väikest riski — sedasama finantssysteemi kokkukukkumist —, tuleks võtta riske, mis seavad elu ja tervise ohtu? mmm... pigem mitte.)
yks võimalus veel on hankida endale merekonteiner (TEU), matta see kõrvalisse kohta maha, nii et sinna luugi kaudu sisse saab, ja sinna koguda mitmekymneaastase säilivusajaga konserve. ja ilmakindlaid ning vastupidavaid riideid. pluss muud pudi-padi, mida igapäevases elus tarvis võib minna. tyytu ja tylikas, aga kui Eestist peaks yle käima Teise maailmasõja taoline pikk rindesõda, siis võib kasulikuks osutuda. olgu siis rajajale endale või kellelegi teisele. senikaua — või juhul, kui sõda juhtumisi ei tule — võib asja käsitada fyysiliselt aktiivse hobina, mis hoiab ja edendab tervist ning seeläbi parandab elukvaliteeti.
6.4.10
kuidas USA sõdurid tsiviliste tapsid
vaatasin läbi WikiLeaks.org-i levitatava video sellest, kuidas USA väed 2007. aasta 12. heinakuu päeval Uus-Bagdadi linnajaos Bagdadi idaosas hulga rahvast maha tapsid. lugesin Times Online'i lugu kõrvale (sisaldab olulist taustainfot, mida videos endas ei pruugi ilmne olla). settis kokku umbes selline pilt:
amid patrullivad Bagdadi tänavatel Bradley soomukitega (see on palju hapram loom kui tank). satuvad kohalike sisside varitsusse, kus nende pihta tulistatakse automaatidest (ilmselt AK-47) ja tankitõrjegranaadiheitjast (ilmselt RPG-7).
amid kutsuvad helikopteri appi, kes varitsejad maha võtaks. helikopter tuleb.
helikopteri pealt näevad võitlejad tsiviilriietes inimesi, kellel miski asi rihmaga yle õla. arvavad, et AK-47 automaadid. tegelikult on fotokott koos fotoaparaadiga, tegu on Reutersi fotograafiga.
laiguliste hulgas levib info, et on nähtud 5–6 sissi AK-47 automaatidega. helikopter saab loa avada tuli. helikopteri 30 mm automaatkahuri mees ei saa korralikku laskesektorit, sest arvatavad sihtmärgid on maja taga varjus.
fotograaf võtab põlvele ja sihib objektiiviga maja nurga tagant välja. võitleja helikopteris arvab, et fotoaparaat on tegelikult RPG-7 granaadiheitja, nii pikk ja lai objektiiv on. (granaadiheitjat oleks helikopteri peal ka põhjust karta.)
ja siis läheb verepulmaks. Reutersi fotograaf ja tema autojuht ning mitu muud inimeste niidetakse helikopteri pealt 30 mm automaatkahuriga maha.
veidi hiljem tuleb mikrobuss, sealt tuleb välja kaks meest, kes kahevahel võtavad yhe veel elusa keha tänavalt, et see mikrobussi varjule viia. helikopter avab tule mikrobussi pihta.
hirmul on suured silmad.
ja põhimõtteliselt võiks täiesti uskuda, et võitleja, kes päästikule vajutas, käitus truilt oma käskude järgi. kontakt oli olnud (varitsus, mida video enda peal ei näe), helikopteri ylesanne oli ilmselt sissid hävitada. sissid ilmselt vormi ega eraldusmärke ei kandnud, vaid olid tsiviilisikutest eristamatud. veendumus, et ta tulistab vastase võitlejate pihta, kostab helikopteris olnud meeste jutust kyll selgelt välja.
jama igatahes.
siiski jääb mulle arusaamatuks, miks oli tingimata vaja see mikrobuss sodiks lasta. sellele ei suuda ma põhjendust leida. aga ma pole ka vastavaid käske näinud-kuulnud.
oleks on paha poiss. aga: kui fotograaf oleks kandnud sinist kuulivesti kirjaga PRESS, siis oleks seda _võib-olla_ näha olnud. aga fotograaf oli koos autojuhiga läinud majast välja tegema lugu tõstesportlastest. kuuldes lugu sõjaväe tehtud haarangust, läksid seda vaatama. kui mikrobussil oleks olnud kiri agentuuri nimega, oleks seda vahest ka näha olnud.
Reutersi peatoimetaja David Schlesinger ytles kah, et see video näitlikustab fotoreporteri töö ohtusid sõjas.
amid patrullivad Bagdadi tänavatel Bradley soomukitega (see on palju hapram loom kui tank). satuvad kohalike sisside varitsusse, kus nende pihta tulistatakse automaatidest (ilmselt AK-47) ja tankitõrjegranaadiheitjast (ilmselt RPG-7).
amid kutsuvad helikopteri appi, kes varitsejad maha võtaks. helikopter tuleb.
helikopteri pealt näevad võitlejad tsiviilriietes inimesi, kellel miski asi rihmaga yle õla. arvavad, et AK-47 automaadid. tegelikult on fotokott koos fotoaparaadiga, tegu on Reutersi fotograafiga.
laiguliste hulgas levib info, et on nähtud 5–6 sissi AK-47 automaatidega. helikopter saab loa avada tuli. helikopteri 30 mm automaatkahuri mees ei saa korralikku laskesektorit, sest arvatavad sihtmärgid on maja taga varjus.
fotograaf võtab põlvele ja sihib objektiiviga maja nurga tagant välja. võitleja helikopteris arvab, et fotoaparaat on tegelikult RPG-7 granaadiheitja, nii pikk ja lai objektiiv on. (granaadiheitjat oleks helikopteri peal ka põhjust karta.)
ja siis läheb verepulmaks. Reutersi fotograaf ja tema autojuht ning mitu muud inimeste niidetakse helikopteri pealt 30 mm automaatkahuriga maha.
veidi hiljem tuleb mikrobuss, sealt tuleb välja kaks meest, kes kahevahel võtavad yhe veel elusa keha tänavalt, et see mikrobussi varjule viia. helikopter avab tule mikrobussi pihta.
hirmul on suured silmad.
ja põhimõtteliselt võiks täiesti uskuda, et võitleja, kes päästikule vajutas, käitus truilt oma käskude järgi. kontakt oli olnud (varitsus, mida video enda peal ei näe), helikopteri ylesanne oli ilmselt sissid hävitada. sissid ilmselt vormi ega eraldusmärke ei kandnud, vaid olid tsiviilisikutest eristamatud. veendumus, et ta tulistab vastase võitlejate pihta, kostab helikopteris olnud meeste jutust kyll selgelt välja.
jama igatahes.
siiski jääb mulle arusaamatuks, miks oli tingimata vaja see mikrobuss sodiks lasta. sellele ei suuda ma põhjendust leida. aga ma pole ka vastavaid käske näinud-kuulnud.
oleks on paha poiss. aga: kui fotograaf oleks kandnud sinist kuulivesti kirjaga PRESS, siis oleks seda _võib-olla_ näha olnud. aga fotograaf oli koos autojuhiga läinud majast välja tegema lugu tõstesportlastest. kuuldes lugu sõjaväe tehtud haarangust, läksid seda vaatama. kui mikrobussil oleks olnud kiri agentuuri nimega, oleks seda vahest ka näha olnud.
Reutersi peatoimetaja David Schlesinger ytles kah, et see video näitlikustab fotoreporteri töö ohtusid sõjas.
Tellimine:
Postitused (Atom)