ära usalda riiki

kodanikud! ärge usaldage riiki! riik ei suuda teie eest hoolitseda! riigi makstud pensionist ära ei ela! kindlustage oma tagala, enne kui hilja!

ma ei tahaks ennast pidada neoliberaaliks, aga mõni ysna õudne mõttekäik paneb mind umbes sarnases suunas mõtlema: ära usalda riiki, hoolitse enda eest ise, kuidas suudad. kardetavasti ei suuda Eesti riik vanaks ja väetiks jäänud inimeste eest vääriliselt hoolitseda. nii et igayks võiks varakult valmis mõelda muud võimalused, kuidas omaenda heaolu eluõhtul tagada.

viimasel ajal on palju juttu olnud pensioniea tõstmisest. kardetavasti on see möödapääsmatu, kardetavasti tõstetakse pensioniiga veel. mis oleks alternatiivid?

diskleimer: siinse mõttekäigu juures pole ma teinud mingeid tõsiseltvõetavaid arvutusi. see on puhas mõtteeksperimentide ja heietuste jada, mis mõne võimalusega ysna teoreetilisel pinnal mängib. täiendused, täpsustused ja parandused on kommentaarides kõigiti teretulnud. mõistan, et kogu järgnev jutt on kaunikesti naiivne, aga ma täpselt ei tea, kus nõrgad kohad on. äkki aitate neid leida?

kas tahame kõrgemaid makse?

sotsiaalmaksu tõstmine (praegu 30%) oleks kah variant. selle vastu hakkaksid aga kohe kõik inimesed, kes kellelegi palka maksavad ja ehk veidikese mõtlemise peale suur osa neist, kes palka saavad.

aga makse niimoodi tõsta, et see kõiki töötavaid inimesi puudutaks, ei taha vist ykski valitsuserakond. ja pole teada, kas suurim opositsioonierakond tahab või saab ka seda teha, kui juhtumisi valitsusse pääseb.

juba praegustki seisu vaadates tuleks midagi teha, sest pensionideks teoreetiliselt ettenähtud osa maksudest ei kata praegustki vajadust. yletuleval aastal jääb viis miljardit puudu, arvab rahandusministeerium. tunamullu pääses yhe miljardiga. sotsiaalmaksu tõstmine oleks kõige sirgjoonelisem lahendus, aga võib-olla mitte kõige parem.


vastav lõik riigi eelarvestrateegiast, millele Kristjan Velbri lahkelt tähelepanu juhtis:

"Pensionikindlustuse väljamakseteks tehtav kulu sõltub sotsiaalmaksu laekumisest ning pensioniealiste arvust. Juba alates 2004. aastast ei ole tööealise elanikkonna tuludelt tasutav sotsiaalmaks katnud pensionideks vajaminevat kulu. Seetõttu on pensionikindlustuse väljamakseteks kasutatud ka muid riigieelarvelisi tulusid, välja arvatud 2007. aastal, kui sotsiaalmaksu laekumine ületas pensionideks vajamineva kulu. 2008. aastal muudeti pensionide indekseerimise korda, mistõttu on viimasel aastal pensionide kulu hüppeliselt suurenenud. Arvestades demograafilisi näitajaid on järgnevatel aastatel
oodata pensioniealiste arvu suurenemist ning sotsiaalmaksu osa vähenemist pensionikulude planeerimisel, mis tähendab, et suureneb surve täiendavale riigieelarvelisele rahastamisele pensionikindlustuse väljamakseteks (joonis 5). 2004. aastal oli pensionide kogukulu 8770 mln krooni.
Samal aastal kaeti sotsiaalmaksu laekumise puudujääk pensionide väljamaksmiseks muude riigieelarveliste vahendite arvelt summas 131 mln krooni. 2012. aastaks on prognoositud pensionide kogukuluks 19 637 mln krooni ning puudujäägiks 5 106 mln krooni."

ja seesama asi pildi kujul, kus tulpdiagramm teeb puudujäägi puust ja punaseks.

likvideerime riigikaitse ära?

nojah, viis miljardit. see on ikka rämedalt suur hunnik pappi. seda ei kujuta ette ka. juhul kui Eesti mullune sisemajanduse koguprodukt (SKP) oli 220 miljardit krooni — nagu rahandusministeerium arvas —, siis sellest oleks prognoositav 5,1 miljardit krooni 2,3 protsenti. riigikaitsele läheb umbes 1,8 protsenti SKPst, sealhulgas ajateenijate riided, toit ja kasarmute kyte. (ja igasugu muid pisikesi asju — ma arvan, et mullu lisaks näiteks laulupeo esinejate toitmine, sest toitlustas Naiskodukaitse. võib-olla eksin, aga igatahes aasta jooksul pakuvad laigulised ikka võrdlemisi paljudele kaitseliitlastele ja tsiviilinimestele sooja syya, mis makstakse kinni kaitsekulutustest.)

igatahes, kui kõik kaitsekulutused ära lõpetada, siis ei piisaks ka sellest pensionaugu täitmiseks. tuleks kuskilt veel midagi kokku hoida.

kas oleme nõus väiksema pensioniga?

teine viis oleks pensione vähendada. et kõik inimesed saaksid varem pensionile, saaks teha nii, et kõigile jätkub, aga paratamatult jääks supp lahjemaks. kui pensioneid veidi-veidi alandada, siis kataks selle puudujääva 5 miljardi kroonise augu ka ära. aga valitsev erakond seda ilmselt teha ei taha, sest sotsiaalminister räägib parema meelega sellest, kui palju pensione meil makstakse ja kuidas sellest hästi ära elab. kui ta peaks rääkima seda, et pensione tuleb paraku alandada, sest riigil pole raha neid maksta, mängiks ta ju ometi suurimale opositsioonierakonnale kätte parema võimaluse järgmine valitsus moodustada.

kas oleme nõus halvema arstiabi või haridusega?

alati saab vähendada muid kulusid — lasta pensionäridel näiteks oma tervishoiust suurem osa pensioni ja säästude või erakindlustuse arvel katta. maksame kyll pensioni, aga vähendame haigekassa pakutavate teenuste hulka.

kolmas samasugune suur ja lai rahapott meditsiini- ja pensioniraha anuma kõrval on see, millest makstakse palka õpetajatele ja peetakse ylal koole ning ylikoole. võib-olla läheb sinna liiga palju raha, äkki annaks sealt kärpida? kuivõrd vanu inimesi on edaspidi rohkem kui noori, siis äkki oleks mõistlik haridussysteem vähehaaval kokku pakkida ja haridusele tehtavaid kulutusi otsast systemaatiliselt kärpima hakata? võib-olla oleks mõistlik.

aga sellisel juhul oleks valitsusel hea välja töötada Eesti rahvastiku mitmekylgne väljasuremise ja Eesti riigi likvideerimise kava — see peaks algusest peale selge olema, kes jääb viimaseks ja kes siis peaks tule kustutama. tuleks määrata, kellele yle anda vara, mis jääb alles peale seda, kui likvideerimiseelset suurmyyki, millega viimased yles jäänud kohustused kaetakse. (kas Eesti Rahva Muuseumi kogu myya mõnele kollektsionäärist hiina miljardärile või kinkida soomlastele?)

kas tahame probleemi edasi lykata?

äkki oleks hea hoopis võtta laenu, et praeguseid valijaid mitte ärritada. selle orgi otsa on läinud Kreeka, kellele nyyd on laenu andmine riskantne. kas sina laenaksid iga päev 20 krooni naabrile, kui sa teaksid, et ta laenab maja pealt veel mitme inimese käest raha ja joob siis selle maha? noh, ma olen enam-vähem olnud sunnitud seda sotsiaalse sidususe nimel korra või paar sellist annetust tegema. aga igapäevaseks kohustuseks ma seda ei võtaks. rahvusvaheline rahaturg aga paraku lihtsalt viisakusest raha ei anna, seal on tarvis usutavaid lubadusi või siis tugevate sõprade käendust — Kreeka on pugenud Saksamaa selja taha, Saksamaa yritab talle langenud vastutust hajutada ja eks näis, mis edasi saab.

yhe täiesti inimliku vastuväitena pensioniea tõstmisele on öeldud, et vanadele inimestele keegi tööd anda ei taha. ja yldse on praegu suur tööpuudus. las inimesed lähevad rahus pensionile. aga kui tööpuudus jääks ka järgmisteks aastakymneteks sama kõrgeks kui praegu, siis oleks sotsiaalmaksu maksjaid ometigi veel vähem, kui praegu loota on. siis tuleks pensioniiga veelgi kiiremini tõsta. või makse tõsta. või riigieelarvet muude kohtade pealt veel rutem kärpida (vt ylal).

kuidas GMi töölised tootmisvahendid omandasid

kogu laiem lugu ja asi ongi selles, et ylehomsete probleemidega tuleb täna tegeleda. riigi huvides on see, et riik suudaks toimida ka 30 aasta pärast.

yks hoiatav ja kulunud näide: General Motors lubas *kõigile* oma töötajatele headel Teise ilmasõja järgsetel aegadel heldelt pensioni ja tasuta arstiabi elu lõpuni, ilma et oleks arvutanud, mida see pikema aja peale tähendab. see oli rasvane aeg, kui Euroopa ega Jaapani autotööstust polnud mõistetavatel põhjustel olemas, rääkimata sellest, et nad oleks tulnud Ameerika Yhendriikidesse autosid myyma nagu praegu. tulemus? neil aastail peab General Motors iga auto myygist saadud rahast võtma ~15 000 krooni selleks, et oma endiste töötajate eest hoolitseda. kõige rohkem autosid toodab maailmas Toyota,

ja General Motors läks pankrotti (selle taga oli ka teisi faktoreid, mõistagi). nyyd kuulub United Auto Workersi ametiyhingule umbes viiendik General Motorsi aktsiatest (nad on ka Chrysleri enamusosanikud). ylejäänud GMi praegused omanikud on need õnnetud naabrid, kes GMile laenu andsid ja tagasimaksmise tähtaega aina pikendasid, ning USA riik, kes kah võrdlemisi kopsakaid laenusid andis, et General Motors kohe otsi ei annaks ja et tema söögikõlblikke jäänuseid kohe laiali ei tassitaks.

muu hulgas tähendab see praegu seda, et ametiyhingu pealikud saavad ja peavadki vastutustundlike omanikena sõna sekka ytlema, kas ja kuidas ametiyhingute liikmetele neid eluaegseid hyvesid tagada. osa rahvast jääb mõistagi lubatud hyvedest ilma või peab leppima vähemaga. neil on täielik õigus ennast petetuna tunda, aga surnud hobust nad vankrit vedama õpetada nad vast ikka ei suuda. kivist võib-olla on võimalik vett välja pigistada, aga sellel kaalutlusel kaevu kivikuhjaga asendada poleks ka vist mõistlik.

ära usalda riiki

jõuan tagasi algse mõtteni: ei maksa uskuda, et riik sind vanaduspõlves toidab ja katab. kes seda usub, see saab tõenäoliselt petta.

yhest kyljest on riigiga asi keerulisem kui General Motorsi taolise äriyhinguga, sest riiki juhivad juba praegu tulevaste pensionisaajate esindajad, kelle harjumuste hulgas ei pruugi olla ametiyhingute juhtide emalikku hoolitsust ega seltsimehelikku solidaarsust oma kaastöötajate suhtes. ega ka samasugust korporatiivset kohusetunnet — neid ju valitakse ametisse võrdlemisi lyhikeseks ajaks, reeglina vähem kui viieks aastaks. nad on harjunud, et raskemaid otsuseid võib edasi lykata.

teiseks pole Eesti riik nii tugev ega rikas, et oma kodanikke toita ja katta. Nõukogude Liit eksportis naftat ja jagas sellest teenitud tulu reaalsotsialismi korras ka kodanike hyvanguks, sest Nõukogude Liidu eksisteerimise viimase 45 aasta jooksul nad yhtegi liiga suurt ega kulukat sõda NL ette ei võtnud. rikkust jäi riigi põhitegevuse ehk kogu maailma punaseks värvimise kõrvalt parasjagu yle, et rahvast toita ja katta.

vahetaks riiki?

Eestil naftat pole. naftarikas Venemaa enam oma kodanikke NLi kombel ei toida ega kata. osa Venemaa nafta pealt teenitud rahast pääseb nyyd välismaale (ilus näide on Chelsea jalgpalliklubi, mille Tšukotka naftaärimehest kuberner endale ostis), mis Nõukogude ajal oli välistatud.

seega võiks kaaluda mõnda muud riiki. Pärsia lahe äärsetes naftakuningriikides läheb konkurents riigi abi pärast isegi kohalike vahel pidevalt yha teravamaks, sest kohalikke on yha rohkem. välismaalasi riigiabi peale ei võeta, vaid tööd tegema. maksude koha pealt peaksid sealtkandi maad võrdlemisi soodsad olema. ilm on ka soe. noorele haritud inimesele tööpaigaks võiks sobida.

aga kui riigi sotsiaalabisse kohe yldse usku ei ole (see usk oleks Eesti oludes võrdlemisi naiivne, arvan ma), siis tuleks juba aegsasti raha või muud vara kõrvale panna, et sellest vanaduses elada.

ehitaks sambaid?

selleks on välja mõeldud näiteks teine ja kolmas pensionisammas — kellel neid veel ei ole, võiks rääkida inimestega, kes neid myyvad. nad räägivad sellistest rahakogumisvõimalustest võrdlemisi meelsasti, sest nad tahavad, et neid ostetaks. räägivad ja vastavad kysimustele täiesti tasuta, vähemalt poole tunni jooksul.

samas ei maksa neid eriti uskuda, aga yks hea nipp on nad yksteise vastu yles ässitada. korjad yhe käest materjalidesse kirjalikult yles märgitud lubadusi, lähed nendega tema konkurendi juurde ja yritad teada saada.

aga kui sammas laguneb?

systeemse riski vastu — näiteks Eesti riigi ja praeguse finantssysteemi hävingu vastu — selline konventsionaalne lähenemine muidugi ei aita. kui pole usku, et rahvusvaheline finantsturg suudaks vara hoida ja kasvatada, siis tuleb muidugi midagi muud välja mõelda.

minu vanavanaisa, kes Viimsist Tallinna agulitesse laternaid syytama ja veovoorimeheks tuli, kogus kuldraha. raha panka ei pannud, sest panku ei usaldanud kogus ja kogus, kuni oli nii vana, et ei jaksanud oma lihtsaid töid enam teha. eesmärk oli ehitada Kalamajja või kuhugi mujale nyydseks miljööväärtuslikku asumisse maja, mida välja yyrida, et siis sellest rahast elada. see näib olnuvat Tallinna ja Tartu agulites 20. aastasaja esimesel poolel tavaline äriplaan — suur osa praeguseid maju on ehitatud väljayyrimiseks. kui maja ehitamiseks vajalik raha oli koos, viis kulla panka ja lasi Eesti kroonideks vahetada, et saaks oma äriplaani teoks tegema hakata.
paraku oli aasta siis 1940 ja Nõukogude võim natsionaliseeris panga. koos rahaga, mis mu vanaisa kulla kujul oli kogunud. ja Saksa okupatsiooni ajal kaebasid naabritest kollaborandid minu vanaisa peale, et ta oli venesõbralik olnud (noh, rääkis oma lastele seda juttu, et vene keelt maksab ikka pigem õppida kui õppimata jätta ja muid selliseid mõistlikke truisme) ja siis sakslased lasid ta maha. isegi surnukeha ei oleks tagasi saanud, kui tante Ärna ei oleks hospidalis töötanud ja seda kuidagi salaja korraldanud.

igatahes suutis minu vanavanaisa pidada ylejäägiga pere-eelarvet ja raha kõrvale panna. kuigi kuulus töölisklassi. ses mõttes positiivne eeskuju.

peale alati ähvardava halva õnne — mis selles loos on ysna ilmne —, on sellisel lähenemisel mitu nõrkust.

aga kui kulla hind kukub?

esiteks on kulla hind praegu ysna kõrge — võib kolinal tagasi alla tulla, langeda kolmandikule sellest, mis praegu on. kulla hind on viimase paari aasta jooksul niimoodi kõikunud. 30 aasta lõikes ei pruugi muidugi vahet olla, sest inflatsiooni vastu kipub kuld olema kindel investeering. (juhul kui inflatsiooni antakse.)

kuldmynte oli saja aasta eest käibel palju rohkem kui praegu, näiteks tsaariaegseid kymnerublaseid. praegu tuleb kuldmynte ja kullakange Tammingu ja Atoneni käest osta, nii et iga tehing on kardetavasti kallim kui enne sõda. fyysilise kulla myyk võib tylikaks osutuda. lisaks tuleb seda kuskil turvalises kohas hoiustada.

(äkki pandimajadest saab kuldehteid kilohinda arvestades odavamalt? samas mina ei riski nii kahtlaseid asju uurimagi hakata. kullal on mõni hea omadus riskide maandamise seisukohast. aga kas selleks, et vältida praegu võrdlemisi väikest riski — sedasama finantssysteemi kokkukukkumist —, tuleks võtta riske, mis seavad elu ja tervise ohtu? mmm... pigem mitte.)

yks võimalus veel on hankida endale merekonteiner (TEU), matta see kõrvalisse kohta maha, nii et sinna luugi kaudu sisse saab, ja sinna koguda mitmekymneaastase säilivusajaga konserve. ja ilmakindlaid ning vastupidavaid riideid. pluss muud pudi-padi, mida igapäevases elus tarvis võib minna. tyytu ja tylikas, aga kui Eestist peaks yle käima Teise maailmasõja taoline pikk rindesõda, siis võib kasulikuks osutuda. olgu siis rajajale endale või kellelegi teisele. senikaua — või juhul, kui sõda juhtumisi ei tule — võib asja käsitada fyysiliselt aktiivse hobina, mis hoiab ja edendab tervist ning seeläbi parandab elukvaliteeti.