tatari Venemaa

ei mõista ma hysteeriat ja hirmu teemal, et Moskva on Euroopa suurima moslemikogukonnaga linn. ma ei suuda neid moslemeid kuidagi karta. mispärast?

viidatud Rudolf on lugenud mingit britlaste tehtud raportit Venemaa demograafilisest olukorrast, mida ta lähemalt ei viita. kui viitaks, siis loeksin hea meelega. Rudolfi mõte jookseb otse loomulikult bytsantslikust Moskvast kohe tagasi Rootsi ja mujale õhtumaisesse läände, mis eurooplasele märksa tuttavam kant. mõistagi. oluline vahe on selles, et kui nii Rootsi kui Inglismaa suurlinnade tänavatel ringi liikuvad moslemid on oma uue asukohamaa kultuuriga intensiivsemas kontaktis olnud reeglina yhe või kaks põlvkonda, siis Venemaal on lood ikka väga teistmoodi. Kraabi venelase pealispind maha ja saad tatarlase, olla öelnud Napoleon.

Ivan Julm vallutas Kaasani juba veidi rohkem kui neli ja pool aastasada tagasi. Astrahan ja Siber tulid ka kohe. Siberi vallutaja oli muide kasakate ataman Jermak Timofejevitš, kelle nime tuntakse tänapäeval meil rohkem seljakoti järgi. Ennast tatari khaanidega võrdväärset seisust taotledes tsaariks nimetanud valitseja võis ennast nyyd nimetada ka Kaasani, Astrahani ja Siberi kuningaks. Kuldhordi järglasriikidega oli seega sama hästi kui kööga, ainult Krimmi khaaniriik jäi Tyrgi sõjas Katariina II allutada. (Dajan Ahmet, muide, oli moslem ja krimmitatarlane, võtnud sõna ka islami teemal.)

tegelikult räägitakse palju ka sellest, et Ivan Julma aegne ja Peetri-eelne Venemaa oli tatari kultuurilistest mõjudest läbi imbunud. tatarlasi olla olnud juba Liivi sõjas Vene poole peal. ja kui Ostseeprovinz Livland Põhjasõjaga venelaste kätte sai, siis moodustas osa keiserlikku sõjaväge siinmail esimese islami kogukonna, mis siiani olemas on. Tallinnas võib huviline käia mööda Tatari ja Uus-Tatari tänavat ja seda ymbruskonda ja mõtelda selle peale, et nimetatud kant on nime saanud Vene sõjaväes teeninud tatarlaste järgi, kes sealkandis elasid. aastasaja jagu hiljem jõudis islam ka Soome.

nii, vahelduseks yldplaan Moskvast. räägitakse, et tänapäeva Venemaal on tatarikeelseid 6% ehk sama palju kui rootsikeelseid Soomes (see kuus protsenti võib olla ka tatarlasi po nacional'nosti, kõik on kuulujutt). aga mis ma öelda tahtsin? seda, et Venemaa moslemid on näinud nii keisriaega kui ka nõukogude aega, sealhulgas brežnevlikku rahvuspoliitikat. praeguse Eesti Islami Kogudusegi esimehe isa ei olnud religioosne inimene. kõik nad peaksid oskama vene keelt. veelgi enam, märgatav osa tatarlasi ei pruugi tatari keelt osata (eriti suurlinnades väljaspool oma põlist asuala), siis on nende identiteet määratav ka usuga. nagu juutidel. usutunnistus võib saada määravaks, kas peetakse ennast venelaseks või tatarlaseks (nii ka Eestis, muide).

oluline on ka olemasolev Tatarstani ja Baškortostani autonoomia. see tähendab, et neil on juba eriõigusi, põhiliselt kyll keelelisi ja kultuurilisi. ja legaalseid kanaleid oma kultuurilist omapära arendada. sealjuures võib Tatarstan olla tatari enamusega vabariik, kuid Baškortostan ei ole yheselt ei moslemi ega tatari vabariik, vaid tunduvalt kirjum konglomeraat: lisaks nimirahvusele baškiiridele (30%) elab seal oluline protsent tatarlasi (24%), nii et koos marilaste (2,7%), udmurtide ja ersade-mokšade tuleb rahvastikust yle poole kõiki muid rahvusi peale venelaste (keda endid on 36%). sellel asjaolul on pysinud baškiirist Mortaza Räximevi võim.

Tšuvaššiast võiks ka rääkida. Kui tatarlaste, kirgiiside ja teiste tyrgi rahvastega on yldiselt selline lugu, et nende keel on ka Euroopa Liitu ihkavatele tyrklastele arusaadav ilma tõlketa (nad saavad vestelda omavahel vabalt, erinevalt soomlasest ja eestlaSest, kes yksteise keelt pole õppinud), siis tšuvaši keel sellesse seltsi ei kuulu. peab tatari või tyrgi või kirgiisi keelt õppima, et mitte yksi nurka nutma jääda. peale selle on nad paganad, oma tšuvaši usku, mitte moslemid ega kristlased. selle poolest tunnevad nad ennast yhes mestis olevat marilaste ja udmurtidega. nimivabariigis on neid 70%, nii et seal on 1994. aastast valitsenud tšuvašš Nikolai Fjodorov, kes enne seda, aastail 1990-1993 oli Venemaa justiitsminister, koguni neljas valitsuse koosseisus. yhtlasi tuletan meelde, et ka vähemasti yks etniline tšetšeen, Ruslan Hasbulatov, on leidnud tee Venemaa poliitilise eliidi päris tippu.

minu teada on tatarlased osa võtnud pantyrkistlikest liikumistest. samuti vaatasid tšetšeenid Dudajevi ajal ikka Tyrgi, mitte Saudi Araabia poole. Venemaa moslemi elanikkonnaga vabariikides tundub võimul olevat praegu stagnaaegsetest parteistruktuuridest võrsunud kaader. nii et radikaalse islami kasvulava saab tõesti olla äärmisel juhul samas kohas kui natsionaalbolševike oma, samas kui Venemaa keskvõimul säilib suur hulk võimalusi äärmuslaste tasalylitamiseks, tehes näiteks järeleandmisi Tatarstani kakskeelsuse asjus vana nõuka-inimese Mintimer Šaimijeviga. Tšetšeenias muidugi on säärased võimalused peaaegu kadunud, sest Nõukogude armee ohvitserid Dudajev ja Mashadov on surnud ja iseseisvuslaste uue juhtkonna eesotsas on juba Tšetšeenia sõdades lahinguristsed saanud ohvitserkond.

tegelikult on need lood mulle endale ka parasjagu segased, nii et tuleks ilmselt oma teadmisi täiendada. soovitusi? suunavaid kysimusi? ilmselgeid loogikavigu või lynki minu arutluses? vastuväiteid?

uni

segastel (kuid positiivsetel) asjaoludel nägin unes Tikri blogi. unenäo tegevus toimus ilmselt juba uuel aastal, sest sissekanded, mida veel mäletan, pärinesid umbes 10.-12. detsembrist ja sellest oli möödas rohkem kui kaks nädalat, pigem kolm või neli. ta oli endale koera võtnud ja siis õpetas teda, et ärgu ta kassi kiusaku ja yldse viisakamaks. kassi nimi oli Ai Siik Juu või IcQ või I Seek You ja tema kohta tarvitati blogis veel kalambuuritsevaid muid nimekujusid. tegelikult segunes blogisissekanne kommentaaridega, mis olid antud näoilmete ja hääletoonidega illustreeritult. videoblog? blogis alustatud teema jätkamine de visu? ei tea.

yht-teist huvitavat oli selles unenäos nähtud blogis kindlasti veel, mida Tikker sinna veel kirja pand põle. aga unenägude meeldejätmise kunstis on mul veel arenguruumi. meeldetuletus iseendale: kunagi tuleks kirja panna ka too unenägu, mida nägin Setumaa välitöödel iljapäevaõhtul, kindralite, Vene peaprokuröri, piirilepingu, kahe noa ja udmurdi rahvakunstiansambliga.

muid mõtteid

ta ytles: las kontoririiulisse kogunenud lugemata ulmekad ootavad. mine parem magama ja vaata unenägusid, parem kui ulme. kuulasin tema head nõu. lugesin vaid paar lehekylge strateegiast, sõja ja rahu loogikast – unerohuks ja harjumusest midagi enne und lugeda. nägin und. ei mäleta, millist täpselt, kuigi yritasin meelde jätta, mis seal oli, kui korra umbes kella viie ajal ärkasin. siiski oli nähtu kyllap paremini tujusse kui "Peegelduste labürint" või "Düüni ketserid".

***

maffialarbil oli mu elu Rodrigo Bonaventura Maria Preatonina hämmastavalt lihtne. yks võltsitud testament, millega taheti mind pärandusest ilma jätta, aga õige ujus ka välja; kõik teised olid vaenulikud teenijate vastu, kes lõpuks minu sugulasteks osutusid. teised tahtsid muudkui kedagi maha tappa, mina aga lubasin kõigile raha ja positsioone "organisatsioonis" ja rääkisin stabiilsusest. lõpuks "paranesin imekombel" teeseldud halvatusest (vöökohast allapoole) ja kuulutasin ustava sõjaväe toel välja oma valitsusaja alguse ning preventiivse sõja rivaalperekonna Pescado vastu.

seejärel minu kihlatu, kes oli minu palgamõrva tellinud, langes mulle vaenuliku kasuema käe läbi ega jõudnud seetõttu enesetappu sooritada. abielutunnistus tuleb takkajärgi võltsida, võõrasemale tuleks ilmselt tungivalt pakkuda villat ja tagasitõmbunud elu Sitsiilias. rivaalperekonna agendid olid juba varem sama hästi kui minu poole yle tulnud, nende hulgas minu kihlatu palgatud mõrtsukas, kellest sai minu ustavaim kant, abiline ja nõunik juba enne seda, kui ta mu poolvennaks osutus. teine ylejooksik, poolvend Ignacio, sellesama võõrasema poeg, saab Los Angelese leviosakonna ja esinduse pealikuks.

suhtu teenijatesse hästi ning soosivalt ja sinu päralt on edu.

"ytleb": synonyyme

nimekiri, mida ajakirjandustekstide kirjutamisel ja toimetamisel kasutada annab. pruukige. Raul Veede koostas. mina leidsin oma postkastist vanade kirjade seast yles.

analüüsib
arvab
ennustab
hoiatab
jutustab
kahtleb
kinnitab
kirjeldab
kostab
kõhkleb
kõneleb
lausub
lisab
loodab
lubab
mainib
mõtiskleb
märgib
möönab
näitab
oletab
pakub
pelgab
poetab
põhjendab
rõhutab
räägib
selgitab
soostub
sõnab
teatab
toonitab
tunnistab
tähendab
täpsustab
veenab
väidab
õpetab
ütleb

Põhjamaad 1930ndate lõpul

Vaatamata väljakuulutatud neutraliteedipoliitikale tundis Soome hirmu Venemaa, Taani Saksamaa ees; Rootsi ei suutnud otsustada, keda ta peab rohkem kartma, aga Norra pidas oma olukorda nii kindlaks, et ei kartnud kedagi.

(Meltjuhov, "Stalini luhtunud šanss")

Lemmingu mobilisatsiooniloits

kindralmajor Laaneotsa kaitseväe juhataja ametisse astumise puhul.

"Kalevala" XII runos läheb Lemminkäinen sõtta, "emakene, eite-rauka,/ pese mu sõdade särki/ myrgis mustade madude,/ kiiresti kuivatagi./ Lähen Põhjala sõdaje/ lapi laste taplusesse". kui aga ema lapi kurikavalate nõidade eest hoiatab, ei pane ta seda millekski.

"Mies on luustossa lujempi, rautapaiassa parempi,
teräsvyössä tenhoisampi noien noitien sekahan,
jottei huoli huonommista, hätäile hyviäkänä."


"Mees on soomuses mõnusam, raudasärgissa sobivam,
terasvöössa võimulisem nende nõidade seassa,
ei siis hooli halvemaista ega häistagi hädalda."

ja hiljem, täies sõjaehtes, kutsub endale appi maa-aluseid ja muud haldjaväge.

Tuossa lieto Lemminkäinen itse lausui ja saneli:
"Ylös maasta, miekkamiehet, mannun-aikaiset urohot,
kaivoloista, kalpamiehet, jokiloista, jousimiehet!
Nouse, metsä, miehinesi, korpi kaikki, kansoinesi,
vuoren ukko, voiminesi, vesihiisi, hirmuinesi,
väkinesi, veen emäntä, ve'en vanhin, valtoinesi,
neitoset, joka norosta, hienohelmat, hettehistä
miehen ainoan avuksi, pojan kuulun kumppaliksi,
jottei pysty noian nuolet eikä tietäjän teräkset
eikä velhon veitsirauat, ei asehet ampumiehen!

"Üles maasta, mõõgamehed, maa-ealised isandad,
vete alta, ammumehed, jõeveest, vibuvägevad!
Tõuse, mets, oma meeste seltsis, terve laasi rahva'aga,
vooretaati võimudega, vesihiisi hirmudega,
vägedega vee-emanda, veevanembi valdadega,
neidised iga nõosta, hõbehõlmad allikaista
mehe ainuma abiksi, poja kuulsa kaaslaseksi,
et ei võtaks nõianooled ega teadja teraksed,
ei võlude väitserauad, vibuambuja vigurid!"

ja palub Ukkol endale mõõk taguda:


"Oi Ukko, ylijumala, taatto vanha taivahinen,
puhki pilvien puhuja, halki ilman haastelija!
Tuo mulle tulinen miekka tulisen tupen sisässä,
jolla haittoja hajotan, jolla riitsin rikkehiä,
kaa'an maalliset katehet, ve'elliset velhot voitan
etiseltä ilmaltani, takaiselta puoleltani,
päältä pääni, viereltäni, kupehelta kummaltani,
kaa'an noiat nuolihinsa, velhot veitsirautoihinsa,
tietäjät teräksihinsä, pahat miehet miekkoihinsa!"

"Oi Ukko, ülijumala, vana taati taevaline,
läbi pilvede pragaja, läbi ilma hüüdeleja!
Too mulle tuline mõõka tupesse tulisemasse,
millel kõik hädad hävitan, millel rikun rikkeida,
kaotan maalised kadedad, võidan veelised võludki
ilmasta enese eesta, enam veel taganta enda,
pää kohalta, kõrvaltagi, küljeltani kummaltagi,
nõiun nõiad noolte otsa, võlud väitseraudadesse,
tigedad oma terisse, teadmamehed mõõkadesse!"

päeva kindral

tänase päeva kindral on NKVD kindralpolkovnik Viktor Semjonovitš Abakumov (1908–1954).

kuradi lätlased

niisiis, ajan mina taga, mis võiks olla Leedu 1939. aastal ametis olnud välisministri eesnimi. perekonnanime tean vene keelest tõlgitud raamatu käsikirja järgi. Urbšis, kirjutavad. eriti põhjalikult otsida ei viitsi, tavaline koogeldus. kahtlaselt vähe tulemusi, millegipärast suurem jagu lätikeelseid. (kontrollin, et hetkeks tekkinud kahtlust hajutada: oli kyll Leedu välisminister, mitte Läti saadik Moskvas.) enamasti annavad ainult perekonnanime, paremal juhul aga ka eesnimetähegi (J.), mida ma juba tean ja tahan lahti kirjutada. kyllap mingi Johannese kohalik variant, mõtlen, aga ei tea, kuidas see kõlada võiks. yks kahtlasevõitu koht, millesse ei syvene, ytleb, et Jozs on. "Jozs Urbšis" aga ei anna yhtegi tulemust. kahtlane. olen asja sinnapaika jätmas ja kaalun trykiallikate poole pöördumist või tuttavale lähiajaloolasele helistamist, aga enne otsin ingliskeelsete märksõnadega "Lithuanian foreign minister 1939" ja sedakaudu avaneb tõde. koogeldus-kaks hiljem: Juozas Urbšys (inglise allikad jätavad š märkimata, kirjutavad Urbsys, aga eesti keel tunneb š-tähte, sestap pruukigem).

moraal:

1. kuradi lätlased. isegi leedu nimesid transkribeerivad läti keelde häälduspäraseks ära.
2. kui vene keelde ja kirillitsasse transkribeeritud leedu nimi otse tagasi ladina tähtedesse transkribeerida, on oht saada sama nime läti kuju.
3. tegelikult tuleb syydistada iseenda ehk tavalise eestlase kehva sõbralike liitlasnaaberriikide lähiajaloo tundmist ning võrreldavalt kehva läti ja leedu keele oskust.

rääkida sellest, mida varem usutud on

jäin mujal arutlema muinasusundi, rahvausundi ja mytoloogia mõistete yle, soomelises kontekstis ja yldse.

"rahvausund" on praeguses teaduslikus (täpsemalt eriti folkloristide) pruugis ysna levinud mõiste (aga sedagi seatakse kõvasti kahtluse alla, eriti seda "usundi" osa, muidugi ka "rahvast", aga sellele on Alan Dundes vargsi tekitanud kasutatava definitsiooni). muinasusk kipub Põhja-Euroopas olema ka rahvausk, sest siin kuulub kirjata kultuuri ja seetõttu oli ilmselt raske teist reguleerida (muidugi võib alati eristada pyhendatute usku pyhendamatute usust, meeste usku naiste omast jne, nagu viimasel ajal kombeks on saanud).

nende mõistetega ongi minu arusaamist mööda läbi aegade nii, et yks nimetab yhtemoodi ja teine nimetab teistmoodi. suurt peale nimetamiste põle võtta. võimalikud nimetamised on veel "Kalevala usk ~ maailmapilt" (Juha Pentikäinen on "Kalevalan maailma" nimelise raamatu kirjutanud ja käsitleb laiemat pinda kui eepose "Kalevala" kaantevahe) ja "soome muinasluule usk" (Kaarle Krohn: "vanhojen runojen uskonto" – oli vist nii ja oli vist Kaarle, aga mitte Julius).

muuhulgas nimetati suursoomluse ajal asju tihtipeale nii, et ei tehtud vahet soome, karjala ja ingeri usul. yldse opereeritakse – eriti vanemas kirjanduses – ysna ebakindlate ja ideoloogiliselt taustalt (või selle tausta tõttu) heterogeensete või ebastabiilsete mõistetega. jutt käib enamasti aga ikka yhtede ja samade allikate põhjal ja ymber (vähesed kirjalikud mälestused, 18.–20. saj rahvaluulekogud, rahvusvaheline, sh eriti soome-ugri ja skandinaavia võrdlusmaterjal). nii et isegi "soome" on võimalik dekonstruida ja see on tänapäeva folkloristikas ja pärimusteaduses laiemalt lausa pea et hea toon.

mõistagi on kasulik iga mõiste juurde täpsuse mõttes panna mõni nimetaja või nimetajate ryhm või aeg. kes mis mõistet tarvitab ja mis sellega mõtleb. muinasusu vastu tunti kõige rohkem huvi 19. sajandi lõpust, ytleme 1950. aastateni.

"mytoloogia" on vast rahvusvaheliselt-distsipliinidevaheliselt/yleselt kõige aktsepteeritum ja kõikehõlmavam asi (vähemasti selline mulje jääb – ehk seepärast oleks just mütoloogiast kõige ohutum ja neutraalsem rääkida, samuti kui "Mythologia Uralica" on see kogu soome-ugri ja samojeedi usu kokku võtmist taotlev sari). "rahvausund" on suuremalt jaolt folkloristide asi ja väljamõeldis (mõiste), Hurt tarvitas näiteks sõna "rahvausk".

kõikide nende mõistete tarvitamisel väljaspool kitsast teaduslikku ringkonda on jama on ikka selles, et entsyklopeediad, teatmeteosed, rahvaraamatud ja yldharidus kipuvad teaduse eesliinist ikka 50–150 aastat maas olema. näiteks ainult Matthias Johann Eisenit tarvitades on eesti keeles kõige laiemale auditooriumile väga lihtne, kõige lihtsam rääkida, aga rahvaluule õppetoolis kirtsutatakse nina. eks see tuleb sellest, et rahvaluuleteaduse eesliin on Tartus eestikeelsenagi olemas. teaduse eesliini ja "yldteada faktide" (Eisen) kohtumisest – ning odavat populaarsust taga ajades või siis puht möödapääsmatusest nende vahel pendeldamisest – aga synnib igasugu mõttevärde. diskursuste kreoliseerumine, võiks öelda, mille tulemuseks on jutt, mis põle ei liha ega kala.

lahendusi? nominalism. mõistete täielik ebausaldamine. kirjeldada allikaid. refereeridagi rahvaluuleteateid. viidata võimalikult täpselt ja kindlasti panna kirja levikupiirid. näiteks rahulikult ymber jutustada kõik kirjalikult kättesaadavad lood Sinialliku kohalikust haldjast Tölbist, kelle kaudu tuntakse, kes ja kus olla rääkinud.

positivism. faktipuru. karupeiede kirjeldus 17. sajandi Rootsi Lapimaalt. kyla ega täpset aastat ma peast ei mäleta, aga neid nimepidi nimetada oleks eriti oluline. märkida ära, et see on lõunalapi-, aga mitte põhjalapikeelselt alalt. (aga sõna "laplane" peale kerkib eestikeelse lugeja silme ette põhjalapikeelne põhjapõdrakasvataja, mitte tunduvalt lõunapoolsem kytt). kindlasti viidata nimepidi kirikuõpetajat, kes kirja pani (igal olid ju omad kombed). mitte kõrvutada otse yhegi Koola poolsaare lapi usu teatega.

anonyymset "rahvast" või "laplast" või "muistset soomlast" vältida, nimetada informandid ja yleskirjutajad nimepidi, kus võimalik. lisada hinnanguid materjali usaldusväärsuse kohta.

moonutused

mina loen: "Eesmärk peabki olema toetada täiskohaga töötavaid õppuried, kellel on eraelu."

aga Tõnis Lukas tegelikult kirjutas: "Eesmärk peabki olema täiskoormusega õppimise ja nominaalajaga lõpetamise toetamine neil, kel on muidu raske."

k2rblane

ei saa keset loodetavasti tegusaks kujunevat t88-88d aru, kuidas saab olla nii laisk nagu see k2rbes, kes ennast klaviatuuri peale on seadnud, kuni hetkeks eemal olin, ja nyyd ei lahku, kui teda V2GA k6vasti ei tsurgita. ja siis viitsib ka korra ainult minu nimetiss6rme peale lennata ja seal lebotada. mis 6igusega siukestel niisama looderdada lubatakse?

*

oeh. ärkasin kontoritoolis nyyd just jälle yles. yksi kontoris. syrr uni oli. mustamäel minu 5kordse maja ees või pigem ja rohkem selle maja akendest ja rõdudelt lauldi läti rahvalaulu mingit. täitsa ilusat. eestytlemisega. ja kolmandas paraadnas oli rõdu peal kolmandal korrusel yks valgejuukseline lätlane, kes kogu aeg seal oli elanud ja kes eriti õiges tämbris laulis.