25.1.07
segastel asjaoludel
tänase päeva sõna on segastel asjaoludel poliithoorajäägrikompanii, millele tegelikkuses vastab sada korda väiksem yksus ehk -lahingpaar. kui miski jääb segaseks, siis saatke kysimused kirjalikult Smolnõisse (nõudmiseni).
23.1.07
Võti nimeta linnu nokas
K. K. R. Bernard Kangrole, 28.3.1971 („Kahekordse mängu“ kirjutamise ajal)
K. Rx. maitervitustega vanale vellele Bernard Kangrole, 6.5.1977
K. Rx. 20. mail 1977 hüvale vellele Bernard Kangrole
Need kolm lõiku jäid tollest köitest eriti silma. Katariinadega on Ristikivi romaanisarjas, milles ta Rooma riigi lõplikku kadu ja taastamise võimatust kirjutab, tihtipeale midagi. Võib-olla enne „Mõrsjalinikut“ kah, võib-olla mitte. Nimi on saatus, seda niikuinii, aga mis saab linnust või inimesest, kes ei tea oma õiget nime? Pole midagi parata?
Ja see suletähega märgitud Madde, siiamaani ainuke naine Mattiase ümbruses. Kas neid tuleb rohkem? Peab ju tulema, sest kui ma ei eksi, oli ta abielus. Sul on naistega palju rohkem õnne kui minul, sest ma ei oska nendega midagi peale hakata – ja keegi ei taha ka ennast ära tunda. Mitte keegi pole ennast minu teada Siena Katarinaks pidanud.
K. Rx. maitervitustega vanale vellele Bernard Kangrole, 6.5.1977
Väljas on üks lind, keda ma ei tunne. Hall lind, suurem kui varblane, väiksem kui tuvi. Kes see võiks olla? Olgu peale, küll ta ise teab, kes ta on. Ja kui ei tea, pole midagi parata.
K. Rx. 20. mail 1977 hüvale vellele Bernard Kangrole
Eelmises kirjas nimetatud linnu saladuse usun, et olen lahendanud. See ei ole vist keegi muu kui proua musträstas. Lugesin nimelt, et emalind ei ole must, vaid pruunjashall. Ja kuna ta järgmine kord tuli oma abikaasaga, kes oli ilmsesti musträstas, siis peaks see küsimus olema lahendatud. Kõik küsimused ei lahene kahjuks nii kergesti.
Bernard Kangro & Karl Ristikivi
„Kirjad romaanist: 31 kirja aastaist 1966–1977“
Varrak, Tallinn 2006, lk 73, 93, 100
Need kolm lõiku jäid tollest köitest eriti silma. Katariinadega on Ristikivi romaanisarjas, milles ta Rooma riigi lõplikku kadu ja taastamise võimatust kirjutab, tihtipeale midagi. Võib-olla enne „Mõrsjalinikut“ kah, võib-olla mitte. Nimi on saatus, seda niikuinii, aga mis saab linnust või inimesest, kes ei tea oma õiget nime? Pole midagi parata?
22.1.07
häid uusi ilmu
eelmise juurde posu kirjatöid mitmest aastasajast, mis tollega yhel või teisel kombel seotud on.
• Marco Polo "Il Milione", dikteeritud 1298–1299 vanglas. itaaliakeelset originaali saab Wikist, tõlget inglise keelde Gutenbergist. kuskil arvab Ristikivi, et Marco Polo raamatust on talle rohkem kasu kui selle nimekirja järgmisest.
• Thomas More "De Optimo Reipublicae Statu deque Nova Insula Utopia", kirjutatud 1516–1516 ja trykitud Baselis aastal 1518.
ladinakeelse originaali saab Wikist, tõlke inglise keelde Gutenbergist. eesti keelde tõlgiti klassikaliste filoloogide nördimuseks millegipärast inglise keelest, ära trykkis aastal 2002 Loomingu Raamatukogu ja poest teda enam ei saa. päeviku järgi otsib Ristikivi More'i "Utoopiat" taga "Imede saare" kirjutamise paiku.
• Tommaso Campanella "La città del Sole" ehk "Päikeselinn", kirjutatud 1602, avaldatud 1623. itaaliakeelne originaal ripub jälle Wikis, tõlge inglise keelde taas Gutenbergis, eestikeelne avaldati tunamullu Loomingu Raamatukogus ja on läbi myydud. Ristikivi oli sellega tuttav, aga täpsemalt pean veel uurima.
• Samuel Butler "Erewhon" (anagramm sõnast nowhere), avaldati anonyymselt aastal 1872. ingliskeelne orignaal on ikka Gutenbergis, eestikeelne tõlge "Eikugasil" tuli välja aastal 2003 Loomingu Raamatukogus ja on läbi myydud. "Imede saare" sissejuhatuses mainib Casarmana reisikirja tekstuaalset ajalugu tutvustades väljaandjakuju K. R. seda raamatut: "Ja lõpuks võiks ka mainida Mary Grahame-Browni sel ainel kirjutatud romaani "Red Sails in the Sunset", mis tegi omal ajal palju meelehärmi Samuel Butlerile, sest see teos ilmus pool aastat varem kui viimase "Erewhon" ja sundis Butlerit kirjutama oma teosele pikka eessõna, et võimalikke süüdistusi plagiaadis tagasi tõrjuda." (Lundi ehk 1964. aasta väljaande seitsmendalt lehekyljelt.)
• Jevgeni Zamjatin "Meie" ("Mõ", kirjutatud 1920–1921). originaali leiab vene veebist, ingliskeelse tõlke mujalt. eesti keeles ilmus kunagi mullu Tänapäeva "Punase raamatu" sarjas Maiga Variku tõlkes. aga Ristikivi luges raamatut rootsi keeles: mainib, et ostis Samjatini "Vi", mis olla mõjutanud nii Orwelli kui ka Huxleyt.
• George Orwell "1984", originaali pealkiri on kirjutatud sõnadega, "Nineteen eighty-four". Orwell kirjutas selle aastal 1948 (ja vahetas aastanumbris ära kaheksa & nelja – nii lihtne oligi pealkirja saada). trykki läks ta kyll 1949. ingliskeelne originaal ripub vene veebis, samuti tõlge eesti keelde, mis ilmus paberkujul Loomingu Raamatukogus aastal 1990. "Punase raamatu" sarjas on ta yhtede kaante vahel "Loomade farmiga" ka välja tulnud (2002), aga ära ostetud. arvutuslingvistid on ka "1984" eestikeelse tõlke yles riputanud.
• Aldous Huxley "Brave New World". avaldatud 1932, pealkiri Shakespeare'i "Tormist" – mille võiks kah kuhugi siia ritta seada –, eesti keeles Georg Mere tõlget järgides "Hea uus ilm", vanameister Henno Rajandi tõlkis ja Eesti Raamat trykkis aastal 1989.
ingliskeelne originaal on võrgus olemas.
• Marco Polo "Il Milione", dikteeritud 1298–1299 vanglas. itaaliakeelset originaali saab Wikist, tõlget inglise keelde Gutenbergist. kuskil arvab Ristikivi, et Marco Polo raamatust on talle rohkem kasu kui selle nimekirja järgmisest.
• Thomas More "De Optimo Reipublicae Statu deque Nova Insula Utopia", kirjutatud 1516–1516 ja trykitud Baselis aastal 1518.
ladinakeelse originaali saab Wikist, tõlke inglise keelde Gutenbergist. eesti keelde tõlgiti klassikaliste filoloogide nördimuseks millegipärast inglise keelest, ära trykkis aastal 2002 Loomingu Raamatukogu ja poest teda enam ei saa. päeviku järgi otsib Ristikivi More'i "Utoopiat" taga "Imede saare" kirjutamise paiku.
• Tommaso Campanella "La città del Sole" ehk "Päikeselinn", kirjutatud 1602, avaldatud 1623. itaaliakeelne originaal ripub jälle Wikis, tõlge inglise keelde taas Gutenbergis, eestikeelne avaldati tunamullu Loomingu Raamatukogus ja on läbi myydud. Ristikivi oli sellega tuttav, aga täpsemalt pean veel uurima.
• Samuel Butler "Erewhon" (anagramm sõnast nowhere), avaldati anonyymselt aastal 1872. ingliskeelne orignaal on ikka Gutenbergis, eestikeelne tõlge "Eikugasil" tuli välja aastal 2003 Loomingu Raamatukogus ja on läbi myydud. "Imede saare" sissejuhatuses mainib Casarmana reisikirja tekstuaalset ajalugu tutvustades väljaandjakuju K. R. seda raamatut: "Ja lõpuks võiks ka mainida Mary Grahame-Browni sel ainel kirjutatud romaani "Red Sails in the Sunset", mis tegi omal ajal palju meelehärmi Samuel Butlerile, sest see teos ilmus pool aastat varem kui viimase "Erewhon" ja sundis Butlerit kirjutama oma teosele pikka eessõna, et võimalikke süüdistusi plagiaadis tagasi tõrjuda." (Lundi ehk 1964. aasta väljaande seitsmendalt lehekyljelt.)
• Jevgeni Zamjatin "Meie" ("Mõ", kirjutatud 1920–1921). originaali leiab vene veebist, ingliskeelse tõlke mujalt. eesti keeles ilmus kunagi mullu Tänapäeva "Punase raamatu" sarjas Maiga Variku tõlkes. aga Ristikivi luges raamatut rootsi keeles: mainib, et ostis Samjatini "Vi", mis olla mõjutanud nii Orwelli kui ka Huxleyt.
• George Orwell "1984", originaali pealkiri on kirjutatud sõnadega, "Nineteen eighty-four". Orwell kirjutas selle aastal 1948 (ja vahetas aastanumbris ära kaheksa & nelja – nii lihtne oligi pealkirja saada). trykki läks ta kyll 1949. ingliskeelne originaal ripub vene veebis, samuti tõlge eesti keelde, mis ilmus paberkujul Loomingu Raamatukogus aastal 1990. "Punase raamatu" sarjas on ta yhtede kaante vahel "Loomade farmiga" ka välja tulnud (2002), aga ära ostetud. arvutuslingvistid on ka "1984" eestikeelse tõlke yles riputanud.
• Aldous Huxley "Brave New World". avaldatud 1932, pealkiri Shakespeare'i "Tormist" – mille võiks kah kuhugi siia ritta seada –, eesti keeles Georg Mere tõlget järgides "Hea uus ilm", vanameister Henno Rajandi tõlkis ja Eesti Raamat trykkis aastal 1989.
ingliskeelne originaal on võrgus olemas.
Hõbepurjedega laev ehk Also sprach Fürst Lorenz
„Ma ei räägi seda niipalju meie eneste pärast,“ jätkas vürst Lorenzo. „On õige, et ainult minu tuju ja uudishimu teid kõiki on siia toonud, ja et ma sellepärast oma kohuseks pean teid siit tagasi viia. Aga kui on nii, et te parema meelega tahate siia jääda, ei ole mul midagi selle vastu öelda, sest Allotria seadused on teid vabastanud kõigist kohustustest minu vastu. Aga on üks teine põhjus, mis on palju mõjuvam. Kui Jumal on meid aidanud selle saare mõõtmatust ookeanist üles leida, on tal sellega mingi mõte olnud. Ja mis muud võib see olla, kui et ta tahtis meile näidata eeskuju, millest võiksime õpetust võtta. Kui see rahvas siin, kes oma tarkusele vaatamata ikka veel on kinni pimedas paganuses, nii kaugele on jõudnud, miks ei peaks siis ka kristlased seda suutma. Seda pean ma kõige tähtsamaks põhjuseks, et me peame katsuma koju tagasi jõuda. Siia jäädes lõikaksime parimal juhul ainult ajalikku omakasu põllul, mida teised on harinud aastasadade töö ja vaevaga. See oleks väga rumal ja lühinägelik enesearmastus, mida võiks võrrelda talumehe teguviisiga, kes sööb ära oma seemnevilja. Aga seda õpetust, mida me siit oleme saanud, laiali külvata, on suur ülesanne ja tõelise kristlase vääriline.“
„See on sula tõsi,“ ütles meie laevakapten ja unustas esimest korda oma peavalu. „Kui saaksime ainult kätte nende kullategemise saladuse!“
„Ma ei mõtle kulda, mis on seda vähem väärt, mida rohkem seda on,“ lausus vürst. „On palju tähtsamaid asju, mida võime neilt õppida. Ja kõige tähtsam neist on minu arvates nende sõjariistade saladus. Kas mäletate hoiatust, mille nad saatsid meie laevale? Aimasin siis juba, mida ma nüüd kindlasti tean – et nad kerge vaevaga oleksid võinud meie laeva hävitada juba enne kui me nende saart nägime. Isegi udu ei takistanud neid meid nägemast – pealegi usun, et nad ise selle udumüüri oma saare ümber olid teinud. Niisama hästi näevad nad vaenlase vägesid ööpimeduses ja mägede taga ja nad võivad selle suures kauguses üle külvata tule- ja väävlisajuga, nii et sellest ainult tuhk järele jääb.“
„Siis on mulle arusaamatu, miks nad juba ammugi kogu maailma kuningriike pole oma alla heitnud,“ ütles kapten Lamberto, kes nüüd oli muutunud täiesti ärksaks.
„Sellepärast et neid on kogu aeg õpetatud rahu armastama ja sõda vihkama. Nad on rahul ja õnnelikud oma maal ega taha endile võtta rohkem vaeva kui hädasti vaja. Ei jätku ainult maade ja linnade vallutamisest – tuleb neid ka valitseda ja see nõuab rohkem pingutust ja suuremaid kohustusi kui nad viitsivad endile võtta. Miks peaksidki nad seda tegema, kui nende oma saarel on kõike külluses? Keegi siin ei mõtle rohkem kui iseendale, sest pidage meeles, et nad siiski on ainult paganad. Aga meie ei ole paganad ja ei saa sellepärast niisamuti mõelda, sest meil on kohustusi kaaskristlaste vastu. Ülekohus ja vägivald, mis sünnib mujal maailmas, on neile ainult pilt, mida nad oma kristallkuulis vaatavad ja ütlevad: missugune naeruväärne juhmus! Olgem õnnelikud, et see meie juures nii ei ole! Aga meile lõikab see hinge, kui näeme oma kaasinimeste kannatusi või neile tehtud ülekohut, ja me tahaksime kõike seda maailmast kaotada. Ainult – kes meist on selleks küllalt tugev? Me teame, kui palju kordi on tublid mehed püüdnud uuesti jalule seada Rooma keisri võimu, et valitseks rahu kõigis maades ja kõigil teedel. See ei ole olnud ainult keisrite unistus Karl Suurest peale. Ka niisugused valgustatud mehed nagu Dante on selle eest võidelnud. Aga me teame ka, kuidas kõik lõpuks on läinud – kellelgi neist pole olnud küllalt jõudu seda läbi viia. Ka Dante lootus läks tühja, kui keiser Enrico suri enne kui ta ennast oma koduõueski jõudis maksma panna. Teame ka, et praegune keisri nime kandja on ainult nukk Saksa vürstide käes, nii nagu paavstki on ainult Prantsuse kuninga alandlik teener. Ei ole meil isegi enam Dante taolist vaimuvürsti, sest nüüd laulavad poeedid kiituselaule niisugustele petistele nagu Cola di Rienzi. Öelge nüüd ise, mis tähendaks, kui üks valitseja saaks kätte niisugused sõjariistad nagu on Allotria rahval? Kellel jätkuks jõudu või isegi julgust ta tahet trotsida? Viimaks ometi saabuks rahu ja vabadus rahvastele, keda väikevürstid on rõhunud, röövrüütlid riisunud, liigkasuvõtjad kaupmehed vaeseks varastanud. Ma ei nimeta ühtki linna ega nime, sest kõik on nad ühesugused. Ja viimaks ometi saaksime tagasi lüüa türklased ning päästa oma kristlikud vennad uskmatute orjusest.“
Vürsti juttu kuulates kadus kõhklus meie kõigi südameist, sest me tundsime, et ta eesmärk oli suur ja õilis. Aga sealsamas valdas meid julgusetus, niipea kui ta oli vaikinud. Nikeforos ütles:
„See kõik on õige. Aga kuidas on meil võimalik saada saladuse jälile, mida siin hoolega hoitakse. Kõike muud on nad valmis meile näitama, ainult mitte seda, kuidas nad oma saart kaitsevad.“
Väljaandja kommentaar
Tsiteeritud väljaandest
„See on sula tõsi,“ ütles meie laevakapten ja unustas esimest korda oma peavalu. „Kui saaksime ainult kätte nende kullategemise saladuse!“
„Ma ei mõtle kulda, mis on seda vähem väärt, mida rohkem seda on,“ lausus vürst. „On palju tähtsamaid asju, mida võime neilt õppida. Ja kõige tähtsam neist on minu arvates nende sõjariistade saladus. Kas mäletate hoiatust, mille nad saatsid meie laevale? Aimasin siis juba, mida ma nüüd kindlasti tean – et nad kerge vaevaga oleksid võinud meie laeva hävitada juba enne kui me nende saart nägime. Isegi udu ei takistanud neid meid nägemast – pealegi usun, et nad ise selle udumüüri oma saare ümber olid teinud. Niisama hästi näevad nad vaenlase vägesid ööpimeduses ja mägede taga ja nad võivad selle suures kauguses üle külvata tule- ja väävlisajuga, nii et sellest ainult tuhk järele jääb.“
„Siis on mulle arusaamatu, miks nad juba ammugi kogu maailma kuningriike pole oma alla heitnud,“ ütles kapten Lamberto, kes nüüd oli muutunud täiesti ärksaks.
„Sellepärast et neid on kogu aeg õpetatud rahu armastama ja sõda vihkama. Nad on rahul ja õnnelikud oma maal ega taha endile võtta rohkem vaeva kui hädasti vaja. Ei jätku ainult maade ja linnade vallutamisest – tuleb neid ka valitseda ja see nõuab rohkem pingutust ja suuremaid kohustusi kui nad viitsivad endile võtta. Miks peaksidki nad seda tegema, kui nende oma saarel on kõike külluses? Keegi siin ei mõtle rohkem kui iseendale, sest pidage meeles, et nad siiski on ainult paganad. Aga meie ei ole paganad ja ei saa sellepärast niisamuti mõelda, sest meil on kohustusi kaaskristlaste vastu. Ülekohus ja vägivald, mis sünnib mujal maailmas, on neile ainult pilt, mida nad oma kristallkuulis vaatavad ja ütlevad: missugune naeruväärne juhmus! Olgem õnnelikud, et see meie juures nii ei ole! Aga meile lõikab see hinge, kui näeme oma kaasinimeste kannatusi või neile tehtud ülekohut, ja me tahaksime kõike seda maailmast kaotada. Ainult – kes meist on selleks küllalt tugev? Me teame, kui palju kordi on tublid mehed püüdnud uuesti jalule seada Rooma keisri võimu, et valitseks rahu kõigis maades ja kõigil teedel. See ei ole olnud ainult keisrite unistus Karl Suurest peale. Ka niisugused valgustatud mehed nagu Dante on selle eest võidelnud. Aga me teame ka, kuidas kõik lõpuks on läinud – kellelgi neist pole olnud küllalt jõudu seda läbi viia. Ka Dante lootus läks tühja, kui keiser Enrico suri enne kui ta ennast oma koduõueski jõudis maksma panna. Teame ka, et praegune keisri nime kandja on ainult nukk Saksa vürstide käes, nii nagu paavstki on ainult Prantsuse kuninga alandlik teener. Ei ole meil isegi enam Dante taolist vaimuvürsti, sest nüüd laulavad poeedid kiituselaule niisugustele petistele nagu Cola di Rienzi. Öelge nüüd ise, mis tähendaks, kui üks valitseja saaks kätte niisugused sõjariistad nagu on Allotria rahval? Kellel jätkuks jõudu või isegi julgust ta tahet trotsida? Viimaks ometi saabuks rahu ja vabadus rahvastele, keda väikevürstid on rõhunud, röövrüütlid riisunud, liigkasuvõtjad kaupmehed vaeseks varastanud. Ma ei nimeta ühtki linna ega nime, sest kõik on nad ühesugused. Ja viimaks ometi saaksime tagasi lüüa türklased ning päästa oma kristlikud vennad uskmatute orjusest.“
Vürsti juttu kuulates kadus kõhklus meie kõigi südameist, sest me tundsime, et ta eesmärk oli suur ja õilis. Aga sealsamas valdas meid julgusetus, niipea kui ta oli vaikinud. Nikeforos ütles:
„See kõik on õige. Aga kuidas on meil võimalik saada saladuse jälile, mida siin hoolega hoitakse. Kõike muud on nad valmis meile näitama, ainult mitte seda, kuidas nad oma saart kaitsevad.“
Tema Hiilguse, Spalato ja Ragusa vürsti
Lorenzo di Sciarra merereis
Allotriasse
ehk
Imede saarele,
aga peamiselt selle senitundmatu saare ja sealse
rahva elu-olu kirjeldus, mille oma Kõrge Isanda
ja Heategija armulikul loal ja õhutusel on üles tähendanud
Niccolo Casarmana Genovast.
A. D. 1348
Väljaandja kommentaar
Keiser Enrica – Saksa keiser Heinrich VII, Luxemburgi soost. Suri aastal 1313 sõjakäigul Itaalias, mida ta püüdis oma valitsuskepi alla ühendada.
Tsiteeritud väljaandest
Karl Ristikivi
„Imede saar“
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1964
lk 225–227
11.1.07
kas kõikide maade nõiad on yhtemoodi?
Oop tsiteerib klassikat:
ma usun, et see, mis meie sõber räägib neoliitilise revolutsiooni eelsest yhiskonnast, pärineb raamatust:
kirjutatud on ta põhiliselt 17. aastasaja Rootsi poole materjali põhjal, nipet-näpet ehk pruugitud yksikuid teateid kaks aastasada edasi ja tagasi; võib-olla ka tema sõsaratest, mis 19. sajandi Siberi materjalil põhinevad – aga Hultkrantz formuleeris teoreetilised alused lihtsalt ja selgelt, mida kõigil teistel šamanismist rääkijatel hea tarvitada ja omale materjalile laiendada on.
yldiselt tegijaks šamanismiuurijaks peetav Mihaly Hoppal (keda Oopki viitab) näiteks rääkis kyll sama Hultkrantzi juttu, kui Siberi tänapäeva šamaanidest loenguid pidas. ja kaugel on neoliitiline revolutsioon Siberist või 17. aastasajast? kiviga visata.
Kuni neoliitilise revolutsioonini – küttide-kalastajate-korilaste ühiskonnas – valitses šamanistlik meditsiin, mis põhines ravitseja sidemele "abivaimudega" ja haigete ravitsemisele sealpoolse maailma vägede abil. Kui mitte muu, siis meie mõistes platseebo-efekt oli tollases maagilis-müütilises ühisteadvuses, kus individuaalne mina polnud veel eristunud, nii tugev, et võis – nagu teada - paljalt (ettekuulutava) sõna jõul tappa inimese, küllap siis ka tervendada tänasest hoopis tõhusamalt. Teisalt on selge, et šamaan manipuleeris inimese "peenkehade" ehk siis – kaasaja keeles – energo-informatsioonilisel tasandil.
ma usun, et see, mis meie sõber räägib neoliitilise revolutsiooni eelsest yhiskonnast, pärineb raamatust:
Studies in Lapp shamanism / by Louise Bäckman and Åke Hultkrantz. - Stockholm : Almqvist & Wiksell international, 1978. - 128 p. : ill.; 24 cm. - (Stockholm studies in comparative religion, ISSN 0562-1070; 16) ISBN 91-22-00140-9
kirjutatud on ta põhiliselt 17. aastasaja Rootsi poole materjali põhjal, nipet-näpet ehk pruugitud yksikuid teateid kaks aastasada edasi ja tagasi; võib-olla ka tema sõsaratest, mis 19. sajandi Siberi materjalil põhinevad – aga Hultkrantz formuleeris teoreetilised alused lihtsalt ja selgelt, mida kõigil teistel šamanismist rääkijatel hea tarvitada ja omale materjalile laiendada on.
yldiselt tegijaks šamanismiuurijaks peetav Mihaly Hoppal (keda Oopki viitab) näiteks rääkis kyll sama Hultkrantzi juttu, kui Siberi tänapäeva šamaanidest loenguid pidas. ja kaugel on neoliitiline revolutsioon Siberist või 17. aastasajast? kiviga visata.
9.1.07
läks pleinskeibiks kätte ära
tegelased viibivad ruumis, kus on palju identseid uksi, ainult yks on väga väike. ja teises otsas on lehehunnik, mille kohal kõrgustesse viiv käik. kambas on, teiste hulgas:
* Kyylik, kes ametilt on pooleldi jedi ning pooleldi jäljekytt ja rahvuselt haldjas, tunneb kogematakombel kõiki relvi.
* ajutiselt naiseks muutunud synkhaldjas, kes Toonela ehk Styxi jõe seest välja kraabiti pärast seda, kui tundmatuks jääda soovinud toreadooride klanni vampiir teda pures ja yle õla sinna sisse heitis)
* samurai Jane, lihtsalt samurai Jane, samurai Jacki abikaasa
* paladiin Rodrigo, vapper ja õilis
synkhaldja kätte on saanud Urmas Sõõrumaale kuulunud Makarovi pystol, mis saadi siis, kui Sõõrumaa & Hanschmidt käevangus maailmadevahelise torni kaudu nafta käes põlevast Tallinnast Ravenlofti suundusid. juhtumisi tornis viibinud samurai Jane ja paladiin Rodrigo võtsid Hanschmidti ja Sõõrumaa maha.
synkhaldjas ei oska aga relvaga midagi teha. siis Kyylik heidab sellele pilgu peale ja demonstreerib, kuidas seda tarvitada. tulistab lehehunniku poole. (mängija viskab igaks juhuks pihtaviset. 20.) kuuli otsa jookseb just lehehunnikusse potsatanud Alice, kes surnult maha kukub, tema kauni kleidi värvib veri õige ruttu punaseks. tegelased kogunevad laiba ymber. õige pea potsatab lehehunnikusse uus Alice ja jookseb yhest identsest uksest läbi.
Kätteta Märuli Teatter, sygis 10218
* Kyylik, kes ametilt on pooleldi jedi ning pooleldi jäljekytt ja rahvuselt haldjas, tunneb kogematakombel kõiki relvi.
* ajutiselt naiseks muutunud synkhaldjas, kes Toonela ehk Styxi jõe seest välja kraabiti pärast seda, kui tundmatuks jääda soovinud toreadooride klanni vampiir teda pures ja yle õla sinna sisse heitis)
* samurai Jane, lihtsalt samurai Jane, samurai Jacki abikaasa
* paladiin Rodrigo, vapper ja õilis
synkhaldja kätte on saanud Urmas Sõõrumaale kuulunud Makarovi pystol, mis saadi siis, kui Sõõrumaa & Hanschmidt käevangus maailmadevahelise torni kaudu nafta käes põlevast Tallinnast Ravenlofti suundusid. juhtumisi tornis viibinud samurai Jane ja paladiin Rodrigo võtsid Hanschmidti ja Sõõrumaa maha.
synkhaldjas ei oska aga relvaga midagi teha. siis Kyylik heidab sellele pilgu peale ja demonstreerib, kuidas seda tarvitada. tulistab lehehunniku poole. (mängija viskab igaks juhuks pihtaviset. 20.) kuuli otsa jookseb just lehehunnikusse potsatanud Alice, kes surnult maha kukub, tema kauni kleidi värvib veri õige ruttu punaseks. tegelased kogunevad laiba ymber. õige pea potsatab lehehunnikusse uus Alice ja jookseb yhest identsest uksest läbi.
Kätteta Märuli Teatter, sygis 10218
Inglile ytleksin praegu midagi sellist
Aga kirjutamisest pole asja saanud ja Konradin ootab kannatlikult, kui mitte lootusetult.
(Karl Ristikivi neljapäeval, 16.7.1959, "Põleva lipu" asjus)
(Karl Ristikivi neljapäeval, 16.7.1959, "Põleva lipu" asjus)
8.1.07
kassiga jahile
"kui sul koera pole, siis sa pead jahile minema kassiga," olla öelnud V. tädi, kes olla old veel kohutav ostapbender. päästnud sõja ajal Soome mitusada poissi, kui töötas Saksa sõjakomandatuuris, võltsis dokumente.
kui asi hapuks läks, siis võltsis dokumendid, pani poisiriided selga, pages ise ka Soome. seal võltsis veel dokumente, sai prii pajukit. soomlased vihastanud, et kui sa veel nii teed, siis võtame su kinni, ärgu võltsigu enam pabereid.
sõda hakanud ka otsa saama. siis võttis soomlasest mehe, rahuliku skulptorihärra. sõitsid Brasiiliasse. ja soomlane oli lihtsalt osav skulptorihärra, aga mitte see tegelane, kes oma kujusid myynud oleks. ja elasid oma elu lõpuni ja surid ära.
kui asi hapuks läks, siis võltsis dokumendid, pani poisiriided selga, pages ise ka Soome. seal võltsis veel dokumente, sai prii pajukit. soomlased vihastanud, et kui sa veel nii teed, siis võtame su kinni, ärgu võltsigu enam pabereid.
sõda hakanud ka otsa saama. siis võttis soomlasest mehe, rahuliku skulptorihärra. sõitsid Brasiiliasse. ja soomlane oli lihtsalt osav skulptorihärra, aga mitte see tegelane, kes oma kujusid myynud oleks. ja elasid oma elu lõpuni ja surid ära.
4.1.07
kolimised
et vahetasin alles hiljuti elukohta, arvasin kokku kõik senised kolimised.
10211 sygisel Mustamäelt Tähtverre
10212 suvel Tähtverest välja ja sygisel Tartu kesklinna, vahepeal Mustamäel
10213 suvel kesklinnast Veerikule, kuhu jäin tykiks ajaks pidama
10215 sygisel Veerikult Kaivonharjusse Oulus
10216 suveks tagasi Veerikul, sygisel Veerikult Mustamäele
10217 kevadel Mustamäelt Kelmikülla, sygisel Kelmikülast Pelgulinna, aasta lõpuks Pelgulinnast Mustamäele
10218 sygisel Mustamäelt Ülejõele Hiinalinna kylje alla
10219 suvel sadakond meetrit kesklinna poole, talvel Supilinna
kokku 8 aasta jooksul 12 kolimist, mis teeb keskmiseks 1½ kolimist aastas.
eri elukohti kokku 9. neist kahes – Mustamäel ja Veerikul – olen elanud rohkem kui aasta. neljas – Tähtveres, Tartu kesklinnas, Kaivonharjus ja Ülejõel Puiestee uulitsas – elasin igayhes umbes aasta aega. ylejäänud kolmes – Kelmikülas, Pelgulinnas ja Ülejõel Raatuse uulitsas – alla aasta.
10211 sygisel Mustamäelt Tähtverre
10212 suvel Tähtverest välja ja sygisel Tartu kesklinna, vahepeal Mustamäel
10213 suvel kesklinnast Veerikule, kuhu jäin tykiks ajaks pidama
10215 sygisel Veerikult Kaivonharjusse Oulus
10216 suveks tagasi Veerikul, sygisel Veerikult Mustamäele
10217 kevadel Mustamäelt Kelmikülla, sygisel Kelmikülast Pelgulinna, aasta lõpuks Pelgulinnast Mustamäele
10218 sygisel Mustamäelt Ülejõele Hiinalinna kylje alla
10219 suvel sadakond meetrit kesklinna poole, talvel Supilinna
kokku 8 aasta jooksul 12 kolimist, mis teeb keskmiseks 1½ kolimist aastas.
eri elukohti kokku 9. neist kahes – Mustamäel ja Veerikul – olen elanud rohkem kui aasta. neljas – Tähtveres, Tartu kesklinnas, Kaivonharjus ja Ülejõel Puiestee uulitsas – elasin igayhes umbes aasta aega. ylejäänud kolmes – Kelmikülas, Pelgulinnas ja Ülejõel Raatuse uulitsas – alla aasta.
Tellimine:
Postitused (Atom)