Hõbepurjedega laev ehk Also sprach Fürst Lorenz

„Ma ei räägi seda niipalju meie eneste pärast,“ jätkas vürst Lorenzo. „On õige, et ainult minu tuju ja uudishimu teid kõiki on siia toonud, ja et ma sellepärast oma kohuseks pean teid siit tagasi viia. Aga kui on nii, et te parema meelega tahate siia jääda, ei ole mul midagi selle vastu öelda, sest Allotria seadused on teid vabastanud kõigist kohustustest minu vastu. Aga on üks teine põhjus, mis on palju mõjuvam. Kui Jumal on meid aidanud selle saare mõõtmatust ookeanist üles leida, on tal sellega mingi mõte olnud. Ja mis muud võib see olla, kui et ta tahtis meile näidata eeskuju, millest võiksime õpetust võtta. Kui see rahvas siin, kes oma tarkusele vaatamata ikka veel on kinni pimedas paganuses, nii kaugele on jõudnud, miks ei peaks siis ka kristlased seda suutma. Seda pean ma kõige tähtsamaks põhjuseks, et me peame katsuma koju tagasi jõuda. Siia jäädes lõikaksime parimal juhul ainult ajalikku omakasu põllul, mida teised on harinud aastasadade töö ja vaevaga. See oleks väga rumal ja lühinägelik enesearmastus, mida võiks võrrelda talumehe teguviisiga, kes sööb ära oma seemnevilja. Aga seda õpetust, mida me siit oleme saanud, laiali külvata, on suur ülesanne ja tõelise kristlase vääriline.“

„See on sula tõsi,“ ütles meie laevakapten ja unustas esimest korda oma peavalu. „Kui saaksime ainult kätte nende kullategemise saladuse!“

„Ma ei mõtle kulda, mis on seda vähem väärt, mida rohkem seda on,“ lausus vürst. „On palju tähtsamaid asju, mida võime neilt õppida. Ja kõige tähtsam neist on minu arvates nende sõjariistade saladus. Kas mäletate hoiatust, mille nad saatsid meie laevale? Aimasin siis juba, mida ma nüüd kindlasti tean – et nad kerge vaevaga oleksid võinud meie laeva hävitada juba enne kui me nende saart nägime. Isegi udu ei takistanud neid meid nägemast – pealegi usun, et nad ise selle udumüüri oma saare ümber olid teinud. Niisama hästi näevad nad vaenlase vägesid ööpimeduses ja mägede taga ja nad võivad selle suures kauguses üle külvata tule- ja väävlisajuga, nii et sellest ainult tuhk järele jääb.“

„Siis on mulle arusaamatu, miks nad juba ammugi kogu maailma kuningriike pole oma alla heitnud,“ ütles kapten Lamberto, kes nüüd oli muutunud täiesti ärksaks.

„Sellepärast et neid on kogu aeg õpetatud rahu armastama ja sõda vihkama. Nad on rahul ja õnnelikud oma maal ega taha endile võtta rohkem vaeva kui hädasti vaja. Ei jätku ainult maade ja linnade vallutamisest – tuleb neid ka valitseda ja see nõuab rohkem pingutust ja suuremaid kohustusi kui nad viitsivad endile võtta. Miks peaksidki nad seda tegema, kui nende oma saarel on kõike külluses? Keegi siin ei mõtle rohkem kui iseendale, sest pidage meeles, et nad siiski on ainult paganad. Aga meie ei ole paganad ja ei saa sellepärast niisamuti mõelda, sest meil on kohustusi kaaskristlaste vastu. Ülekohus ja vägivald, mis sünnib mujal maailmas, on neile ainult pilt, mida nad oma kristallkuulis vaatavad ja ütlevad: missugune naeruväärne juhmus! Olgem õnnelikud, et see meie juures nii ei ole! Aga meile lõikab see hinge, kui näeme oma kaasinimeste kannatusi või neile tehtud ülekohut, ja me tahaksime kõike seda maailmast kaotada. Ainult – kes meist on selleks küllalt tugev? Me teame, kui palju kordi on tublid mehed püüdnud uuesti jalule seada Rooma keisri võimu, et valitseks rahu kõigis maades ja kõigil teedel. See ei ole olnud ainult keisrite unistus Karl Suurest peale. Ka niisugused valgustatud mehed nagu Dante on selle eest võidelnud. Aga me teame ka, kuidas kõik lõpuks on läinud – kellelgi neist pole olnud küllalt jõudu seda läbi viia. Ka Dante lootus läks tühja, kui keiser Enrico suri enne kui ta ennast oma koduõueski jõudis maksma panna. Teame ka, et praegune keisri nime kandja on ainult nukk Saksa vürstide käes, nii nagu paavstki on ainult Prantsuse kuninga alandlik teener. Ei ole meil isegi enam Dante taolist vaimuvürsti, sest nüüd laulavad poeedid kiituselaule niisugustele petistele nagu Cola di Rienzi. Öelge nüüd ise, mis tähendaks, kui üks valitseja saaks kätte niisugused sõjariistad nagu on Allotria rahval? Kellel jätkuks jõudu või isegi julgust ta tahet trotsida? Viimaks ometi saabuks rahu ja vabadus rahvastele, keda väikevürstid on rõhunud, röövrüütlid riisunud, liigkasuvõtjad kaupmehed vaeseks varastanud. Ma ei nimeta ühtki linna ega nime, sest kõik on nad ühesugused. Ja viimaks ometi saaksime tagasi lüüa türklased ning päästa oma kristlikud vennad uskmatute orjusest.“

Vürsti juttu kuulates kadus kõhklus meie kõigi südameist, sest me tundsime, et ta eesmärk oli suur ja õilis. Aga sealsamas valdas meid julgusetus, niipea kui ta oli vaikinud. Nikeforos ütles:

„See kõik on õige. Aga kuidas on meil võimalik saada saladuse jälile, mida siin hoolega hoitakse. Kõike muud on nad valmis meile näitama, ainult mitte seda, kuidas nad oma saart kaitsevad.“

Tema Hiilguse, Spalato ja Ragusa vürsti
Lorenzo di Sciarra merereis
Allotriasse
ehk
Imede saarele,
aga peamiselt selle senitundmatu saare ja sealse
rahva elu-olu kirjeldus, mille oma Kõrge Isanda
ja Heategija armulikul loal ja õhutusel on üles tähendanud
Niccolo Casarmana Genovast.
A. D. 1348

Väljaandja kommentaar

Keiser Enrica – Saksa keiser Heinrich VII, Luxemburgi soost. Suri aastal 1313 sõjakäigul Itaalias, mida ta püüdis oma valitsuskepi alla ühendada.

Tsiteeritud väljaandest

Karl Ristikivi
„Imede saar“
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1964
lk 225–227