23.1.07

Võti nimeta linnu nokas

K. K. R. Bernard Kangrole, 28.3.1971 („Kahekordse mängu“ kirjutamise ajal)
Ja see suletähega märgitud Madde, siiamaani ainuke naine Mattiase ümbruses. Kas neid tuleb rohkem? Peab ju tulema, sest kui ma ei eksi, oli ta abielus. Sul on naistega palju rohkem õnne kui minul, sest ma ei oska nendega midagi peale hakata – ja keegi ei taha ka ennast ära tunda. Mitte keegi pole ennast minu teada Siena Katarinaks pidanud.

K. Rx. maitervitustega vanale vellele Bernard Kangrole, 6.5.1977
Väljas on üks lind, keda ma ei tunne. Hall lind, suurem kui varblane, väiksem kui tuvi. Kes see võiks olla? Olgu peale, küll ta ise teab, kes ta on. Ja kui ei tea, pole midagi parata.

K. Rx. 20. mail 1977 hüvale vellele Bernard Kangrole
Eelmises kirjas nimetatud linnu saladuse usun, et olen lahendanud. See ei ole vist keegi muu kui proua musträstas. Lugesin nimelt, et emalind ei ole must, vaid pruunjashall. Ja kuna ta järgmine kord tuli oma abikaasaga, kes oli ilmsesti musträstas, siis peaks see küsimus olema lahendatud. Kõik küsimused ei lahene kahjuks nii kergesti.

Bernard Kangro & Karl Ristikivi
„Kirjad romaanist: 31 kirja aastaist 1966–1977“
Varrak, Tallinn 2006, lk 73, 93, 100



Need kolm lõiku jäid tollest köitest eriti silma. Katariinadega on Ristikivi romaanisarjas, milles ta Rooma riigi lõplikku kadu ja taastamise võimatust kirjutab, tihtipeale midagi. Võib-olla enne „Mõrsjalinikut“ kah, võib-olla mitte. Nimi on saatus, seda niikuinii, aga mis saab linnust või inimesest, kes ei tea oma õiget nime? Pole midagi parata?

Kommentaare ei ole: