kirikulõhe: nyyd ka lähimas rahvakirikus! jälgige reklaami!

Alo Lõhmus kirjutab Postimehes krüptokatoliiklaste ja tõsiluterlaste vastasseisust, mis hõõguvatest sytest on yles leekideks lahvatanud (viitas Hanrahan, aitäh). tore lugemine, toob natuke selgust EELK-sisese poliitika ja rindejoone suhtes (parteide nimed olid varemalt tuttavad, aga või ma siis teadsin nimetada nimesid, kes kuhu kuulub). viitab ka, et isegi EELK oma lehes on andmiseks läinud. muu hulgas kirjutab Lõhmus:

EELK sisevõitlus kirikureformi ümber võib saada lahenduse vaimulike konverentsil 2008. aasta jaanuaris. Seni jätkub leeride positsioonisõda, mille osalised valivad vahendeid üha hooletumalt. Luterlike opositsionääride sõnul on «katoliiklased» hakanud reformikava kriitikuid ähvardama ning neile hoiatuskõnesid tegema. Osa kõnesid olevat lähtunud just Saarte praostilt Veiko Vihurilt. «Mul on olnud vestlusi erinevate inimestega,» ütleb Vihuri vastuseks küsimusele, kas ta on kaasvaimulikke ähvardanud.

(ettevaatust! ylejäänud postituses: 1. õelutsen; 2. räägin asjadest ausalt; 3. refereerin nende käibimise fakti mentaliteediloolise olulisuse tõttu kuulujutte, mida isegi ei usu; 4. moonutan asju, sest mäletan valesti; 5. tõenäoliselt levitan põhjendamatuid pisikesi paranoiateooriaid; 6. teen usuteemal halba nalja, mis inimesi tigedaks võib ajada.)

1: Veiko Vihuri maausuliste kallal

artiklis kryptokatoliiklaseks määratud auväärt praost Veiko Vihuri nimega tuleb mulle põhiliselt meelde see, et Meie Maa lehes Saaremaal kiskus ta riidu maausulistega, kui reageeris mulle veidi mõistetamatul kombel valuliselt Saarepealse Maausuliste Koja asutamise yleskutsele. Elo oli kyll ysna häiritud. lugesin siis, mis oli kirjutand. imestasin, ei pidanud vastu ja helistasin talle, täitsa omaalgatuslikult ja mingi mandaadita. et mis värk. vestlus oli yldjoontes huvitav.

kogu see asi oli piisavalt kaua aega tagasi (kes vana asja meenutab, sel silm peast välja, kes unustab, sel kaks), aga läbi udu meenub, võib-olla ekslikult, et aulik isand vist viitas saarte kirikukogule, justnagu oleks maausuliste organiseerumise teema seal yleval olnud. seal olla (ilmselt maausuvastase propagandana) levitatud Lauris Kaplinski kuulsalt kodulehelt välja trykitud sallimatumaid tykke, mida osa kohalolijaid olla tõlgendanud või Veiko Vihuri ise oli valmis tõlgendama tõsimeelse kutsena terroriaktidele. no on alles hirmud ja seinale joonistatud tondid.

2: natuke paranoiat Laurise asjus

sallimatus synnitab sallimatust, paranoia synnitab paranoiat. meelde tuleb kysimus ja kimbatus, et kes kyll võis Laurise vastu Tyrgi ratsapolitseisse selle avalduse teha, mille peale protsess riigikohtuni välja läks. teine kysimus: kas ta on nyyd õnnelik? kas Lauris on avalduse esitaja meelest kyllalt kannatanud? või näeks ta praegugi meelsamini Laurist triibulises valguses? nojah, jätkates paranoia ja sallimatuse vaimus: siinpool rindejoont on see-eest seinale maalitud kryptokatoliiklikku parteid kui kõige maausuvastasemat jõudu, kes võib tõesti ohtlik olla. aga sellest kõigest on aastaid möödas. (riigikohtu otsusest, mis oli tore lugemine, vast aasta või kaks, aga muidu võib kyll öelda, et aastaid.)

3: vene ajal oli lihtsam

mõistagi, meie vaba rahvakiriku yksikud vaimulikud või vaimulike kambad on konkurentide olemasolu ja tekke pärast "usulisel turul" ikka veidi häiritud olnud. ega seda neile ette heita või: tavaline postsoveti mentaalse ruumi segadus. vene ajal oli lihtne: riik sallis toona mõnda yksikut usulist yhingut, mittekristlikud usud peale juudiusu olid päris keelatud, väiksemad protestandi uskkonnad kah. luteri ja õigeusu kiriku kohalikud juhid olid ex officio KGB agendid. jaga ja valitse: õigus eksisteerida tähendas koostööd võimudega ja teataval määral allumist. (mõistan, et seda võib praegu olla veidi imelik mõelda, kui meie kirikud saavad oma piiskoppe valida ise, mitte ei pea selles kysimuses alluma riigile või temaga lehmi kauplema.)

4: taaralased hävitati ära + veel paranoiat

taarausulised tehti suurrepressioonide lainega vene võimu tulles peajagu lyhemaks – või vähemalt nende organisatsioon, usuühing Hiis, mille eesotsas oli hulk Eesti Vabariigi ohvitsere ning muid rahvusaatelisi inimesi, kes niikuinii represseerimisele kuulusid. olen kuulnud isegi alatuid kuulujutte, nagu jäänuks taarausuliste organisatsioon 1950ndail legaliseerimata EELK vastuseisu tõttu, aga ei kipu uskuma. kyllap on see lihtsalt sallimatu laim.

aga siiski: ega luteri kirik taarausuliste organiseerumisele Esimese Wabariigi ajal kah kuigi hästi ei vaadanud. isegi vaba rahvakiriku helgemaid päid olla 1930ndail arvanud (võib-olla oli Johan Kõpp, võib-olla mitte), et kolmandat põlve taarausulisi tuleb pöörama hakata kui lihtsaid paganaid. nojah, evangeelne ehk kuulutaja usk, mis sa hing teed ära.

4: satanistid ja telefoniõigus

islami kogudus tuli kah taastada uue iseseisvuse ajal. satanistidele on EELK või Eesti Kirikute Nõukogu või Einar Soone oma poliitilise mõjuvõimuga käe ette pand ega põle siiani lubanud. rakendatav mehhanism on telefoniõigus, võib spekuleerida ametkondade toimimise põhimõtteid arvestades: kristlik-demokraatliku taustaga ministrile teeb kõrge vaimulik selgeks, et see või teine asi pole hea, minister annab allapoole käsu, mida siis lõpuks täidab ametnik või kohtuvõimu esindaja, kes ei pruugi käsuliinis või võimude lahusust arvestades otse ministrile alludagi. käsk ei ole ametlik, see on lihtsalt eraviisiliselt ja eraisikuna antud soovitus või lihtsalt sõbralik vestlus kolleegiga.

huvitav, kust läheb piir? kas wicca usuyhingu registreerimise vastu oldaks ja töötataks samamoodi? aga nähtamatu roosa ykssarviku kiriku vastu? teisalt: kas see on siis õigusriik, kus telefoniõigust tarvitatakse? kas kohustusliku usuõpetuse avantyyris on EKN oma poliitilist voli tarvitanud või mõni minister telefoniõigust? vastust teab vaid tuul.

5: nurgataguse usu ja kiriku kriis

aga mis siis edasi? sellised konfliktid on jube pika vinnaga. EELK on ilmselgelt kriisis. kord lugesin Eesti Kiriku lehte (ostsin bussi kaasa Talina bussijaama leheputkast) ja imelik oli lugeda. kuidagi masendunud ja nurkasurutud meelsus torkas silma, mis ilmselt sallimatust kenasti toidab. minu meelest jätab EELK kriis oma varju kogu organiseerunud usuelule meie konnatiigis. kui nad ei suuda omavahelgi ära leppida ja vaatavad yksteist yle sihiku, on intrigeerimine ja asjade räpaselt ajamine pigem norm kui erand.

aga kui asjadele läheneda positiivsemalt, siis on EELK meie yhiskonnas ysna marginaalne – nagu kõik usulised yhendused –, nii et tema olemasolu võib lihtsalt unustada. kummaline oli algul viidatud artiklist lugeda kellegi tõsiluterlaste partei mehe "rahvast kaugenemise" juttu, et katoliku kommete omaksvõtt viib EELK rahvast eemale. kas rahvas ei ole juba jäänud kus see ja teine ega jaga ööd ega mytsi nendest peensustest, mille yle nad vaidlevad?

6: yldine usuline harimatus

yks endisest kursaõest ortodoks jagas kord oma masendust seeyle, et tavaline koguduseliige ei tunnegi huvi, mis ta teenistuse ajal õieti tegema peab. (nad peavad ju osalema, mingeid asju kaasa laulma ja muud sellist.) et peale tema on kommete järgijaid ikka liiga vähe. me ikka ei ole Soomes, kus tavaline koguduseliige teenistuse korda tunneb ja selle muutusest midagi arvab. puhtturunduslikult võib lisaks valgele ja mustale mõne värvi tarvitamine (ja, aulik Vigala õpetaja, ma ei pea praegu silmas Sadolini värve! eks? Christian Ackermanni ja vähemategi kunstnike töö ennistamise võiks jätta nendele, kes seda oskavad!) tuua kirikusse uusi inimesi juurde. vanast ajast truu kylastajaskond läheb niikuinii varsti hauda.

või teine näide: tuli toimetuses juttu metodisti kirikust ehk "sellest koledast kirikust mere ääres", ka jumalaheitemasinaks hyytust, mille Vilen Künnapu projekteeris. ma siis sattusin millegipärast seletama, et metodistid ja nii ja naa. et siuke uskkond. (ega ma neist midagi suurt ei tea, kokku vast kymme lauset, kui punnitada.) ja siis ylemus kysis, kust ja miks ma siukesi asju tean. hea kysimus iseenesest. lihtne vastus on see, et yks aulik isand (koodnimega Lõke) seletas. aga muidu? noh, see kirik seal torkab silma, võib-olla seetõttu. Kaasani kirik Stockmanni vastas väga ei torka näiteks. ka Oleviste kuulumine baptistidele ununeb kergesti.

7: miks pakutud usuõpetus siiski kyllalt hea ei ole

siinkohal võiks kysida: miks siis ei aitaks kohustuslik usuõpetus rahva harimatuse vastu nendes kysimustes? toome kooli kaudu kiriku inimestele jälle lähemale ja siis neil on kyllalt taustateadmisi, et isekeskis arutada ja oma peaga otsustada, kas katoliku kord luteri kirikus kõlbab või mitte. selle võibi kontreerida lihtsalt: usuelu need tahud on juba sedavõrd marginaliseerunud, et need polegi enam olulised. araabia keele oskus ja islami tabude tundmine muutub igapäevaelus märksa olulisemaks. selliste asjade peale aga ei mõtle kuigivõrd ykski Eestis usuteaduslikku haridust andev asutus. noh, natuke mõtlevad, aga ikkagi ebaproportsionaalselt vähe. kõik seni väljapakutud kooli usuõpetuse õppekavad (või kuidas tahes seda nimetatakse, mina vahet ei tee, loetagu see sõna siin võrdseks religiooniõpetuse, religiooniloo, usundiloo ja muude peaaegu-synonyymidega, mis kyll absoluutsed synonyymid ei ole) aga sõltuvad liialt luteri või muu protestandi uskkonna pastori ametialaseks ettevalmistuseks mõeldud ylikooliõppekavast ega kaardista adekvaatselt tänapäevast usuilma.

8: kuidas minevikku tänasesse päeva tuua: restaureerimine ja taaskehastamine turistide jaoks

riik toetab kyll kihelkonnakirikute remonti, aga samas konserveeritakse ka Haapsalu keskaegset piiskopilinnust ja Tartu toomkirikut. (ettevaatust, siit edasi tuleb halbu nalju, mis võivad tõsimeelseid inimesi sydamepõhjani solvata.) ajalooline väärtus on neil kõigil kahtlemata: kui keskajafestivaliks või hansapäevadeks – nagu Haapsalus või Tartus – ressurssi ei jagu, siis võib kohalik kogudus korraldada kihelkonnapäeva või mõne muu kirikupyha tähistamise 1890ndate aastate stiilis, kylarahvas võib soome turistidele igasugu nänni myya ja ulualust-syya pakkuda. tuletagem meelde nõiapõletamisperformantsi Viru-Nigula kogudusemaja juures. Setumaal juba kasutatakse turismipakettides kirmaskeid. kohalikku päritolu rahvas tuleb suurtest linnadest niikuinii kohale, asi siis veel võõramaid ligi lasta. pyha ju, tähendabki tantsu ja tralli ja parematel päevadel ka kaklust.

lõppsõna: jumalate toitmise tähtsusest

illustratsiooni juurde: ka Helsingi kõige suuremas kirikus – no selles valges seal Senati platsi peal linna keskel, teate kyll – on sees Martin Lutheri kuju. valgest kivist, võib-olla lausa marmorist. mõni teine sama masti mees oli vist veel, võib-olla Melanchthon, aga võin jällegi segi ajada. mispärast? see oli vanasti õigeusu kirik, aga tehti luteri kirikuks ymber. kyllap siis jäi igasugu väljakihutatud vene jumalatest nii palju tyhja ruumi, et ymbertegijatel imelik vaadata oli. panivad siis oma jumalakujud sinna. ja minu meelest oleks igati õiglane, kui soome luteri kiriku peapiiskop võtaks igal usupuhastuspyhal pisikese redeli, toetaks selle kuhugi syndsasse kohta ja roniks yles, nii et ulatab pyha Martini huulteni, ja siis võiks tema huuli pyhitsetud või ja kirikuviinaga. sest ega temagi suu seinapragu pole. äkki siis läheks meiegi tõsiluterlastel ka paremini, sest tugevad on need jumalad, keda priskemini toidetakse.

lihtsalt lugu: kuidas papp Laurits paganausu kirikut ymber teha tahtis

aga see kiriku ymbertegemine oli veidike imelik ja ma seda väga hästi ei mõista siiani. Nevski katedraal jäi meil ju õigeusu kirikuks, aga Toomkirik oli olemas ja hea ligi võtta niigi, vahest seetõttu. yks lugu tuleb meelde.

Kuusalu kirik olla vanasti old kohaliku legendi järgi paganausu kirik, kuni tuli yks papp Laurits, kes risti kirikutorni otsa taht panna. aga kohalikule rahvale see asi mitte yks teps ei meeldind ja siis nad võtsivad Lauritsa kinni ja viisivad sinna natuke kaugemale, kus praegu viadukt on. seal on viadukti kõrval yks kivi. selle peale panivad palju kuiva hagu ja raudresti. ja põletasivad Lauritsa resti peal ära. ja kääridega torkasivad silmad peast välja veel enne. rest ja käärid läksid seal lõkkes nii tuliseks, et siiamaani on nende kuju kivi sees näha.

postscriptum: yks huvitav kommentaar ja yks leht

1. see kommentaar Postimehe võrguväljaandest rabab mind oma siira kyynilisusega, mida oskan alati kõrgelt (yle?) hinnata.

Minu meelest Lahe dramatiseerib üle
09.06.2007 08:31
EELK-s on üheltpoolt ainult 4-5 tõelist krüptot ja umbes pooled on kui vaja siis krüptod, kui vaja siis talaariluterlased, soomeusulised, Ameerika Missouri sinodi usulised või kust seda abiraha parasjagu on tulemas. Teine pool liigub pigem vabakiriku suunas, kitarre käes ja mantel üle õla. Noid päris püstiluterlasi on pastorite seas kah neli viis. Päris põhimõtted on aga luksus mida EELK vaimulikud endale nii kehvade materiaasete võimaluste kui eesti ajaloo pärandina esiletuleva suure rahvaosa kirikuvaenulikkuse tõttu lubada ei saa. Luteri kiriku identiteet on alati olnud riigikirik, sellepärast käiakse ikka valitsustega kauplemas ja ennast pakkumas ükskõik mis ideoloogiliste kompromisside hinnaga.

2. augsburglastel ehk niinimetatud kryptokatoliiklikul parteil on oma võrguajakiri. mainitud Veiko Vihuri räägib seal yhe koha peal ysna mõistlikku juttu, aga ikkagi implitseerib, et meie luteri kirik on vanem kui 90 aastat. sellist koloniaalrežiimi järjepidevuse pooldamist ja tunnustamist olen seni kartnud sama palju kui nõidade põletamist. juhul kui EELK ytleb ennast Rootsi koloniaalvõimu pärijaks, võib neil, kes peavad ennast Pyhajõe ylestõusjate ilmavaate edasikandjateks, olla EELKga kanu kitkuda. kui praegu ei ole, annab tibusid välja haududa ja kitkumiseks yles kasvatada. oht oleks märgatavalt väiksem, kui EELK koloniaalsest pärandist lahti ytleks. samas on sympaatne, et rahvakiriku ideest ennast vähehaaval distantseeritakse. see tähendab loobumist pretensioonist igale eestikeelsele hingele (hõissa, kirik annab meile usuvabaduse!).