6.3.08

miks tsenseerida muinasjuttu

Kaja kysib: "Miks, miks tundus lapsepõlvine lemmik, Perrault´ "Muinasjutud", üle mitme aasta uuesti lugedes nüüd mulle äkki õõvastav, ebakohane ja isegi jõle?"

seda siis lastele ette lugemiseks. kuigi Kaja lõppeks selle eelarvamuse kahtluse alla seab (lugege ise), tekitab see eelarvamus parasjagu segadust. tema näidetega: miks ikkagi lasteraamatus

  • Saabastega Kass valetab ja petab oma isanda nimel
  • inimsööja lõikab une pealt oma tütarde kõri läbi ja
  • rahapuuduses vanemad viivad oma seitse poega kahel korral metsa surema?
pakun ajaloolise seletuse. kysimus on lihtsalt selles, et 19. sajandi väikekodanliku eluviisi levides siirdusid säärased muinasjutud täiskasvanute omavahelisest suulisest meelelahutusest raamatutesse, mida lastele ette loeti. ja sestsaadik on nad yleminekuajas.

kusjuures Perrault' ja Grimmide muinasjutud on juba tsenseeritud: Perrault tegi seda õukonna peenema fuih-fuih-seltskonna tarbeks ja Grimmid laste tarbeks. põhimõtteliselt tarvitasid nad puuraidurite ja noorte neiude ja yldse täiskasvanud inimeste lugusid, mida nood omavahel rääkisid. noh, Võrumaal köögilaua ääres meesterahvaste seltskonnas viina võttes olen ise kah kuuld lugu, kuidas Võru miilitsas kahest joodikust arestikambris nädalavahetusel kurjade kokkusattumiste tõttu sült sai. ikka räägitakse siukesi lugusid, samuti kui SL Õhtuleht myyb verd piltide peal. nõudlus pysib.

suur osa neid meile lasteraamatutest tuntud lugusid võib olla aastatuhat või mitu vanad -- millele viitab lai levik Iirimaast Indiani --, aga laste tarbesse arvatud esmakordselt alles kirjalikus versioonis mõnisada aastat tagasi. yhtlasi on sama ajaga muinasjutuvestmine täiskasvanute omavahelisest meelelahutusest kadunud, alates sellest, kui romaane ja ajalehti ja kõiksugu rahvaraamatuid lugema hakati. (Bettelheim räägib yldiselt juba muinasjutu kui lasteraamatu traditsioonist.)

niisiis: et Grimmide ja Perrault' muinasjuttudest tänapäeva mõistes vägivallatut ja seksivaba laste meelelahutust saada, on paar järgmist tsensuuriringi täiesti omal kohal.

kah koledaid lugusid kirjutanud Hans Christian Andersen aga mõtles omad lood ise välja (põhimõtteliselt samuti kui Oscar Wilde), mõni yksik ainult on enne raamatusse raiumist suulisel kujul olemas olnud. nii et need väljendavad eelkõige tema enda kurba meelt ja maitse-eelistusi. Anderseni lood on seega ka laia auditooriumi peal enne avaldamist testimata, samas kui Perrault' ja Grimmide omad on syžee poolest kindlad hitid juba ammu, nii et nende taastrykkimine peaks olema suht riskivaba, kui stiiliga mööda ei panda.

traditsioonilised lastejutud on kogu aeg olnud näiteks loomajutud (rebane, hunt ja karu -- teate kyll), mis kavaldamise ja ylekohtu ja vägivallaga samuti silma paistavad, ent on õpetlikud ja hoiatavad inimesi selle eest, et elu on karm, aga ebaõiglane. või midagi sellist olen ma pärast toreda muinasjututeadlase Ülo Valgu loengute kuulamist uskuma jäänud.

tunnistan ausalt yles, et olen teinud ka ise yhe sigaduse, mis eelnevasse juttu puutub: nimelt eranditult lõuapoolikute lapi (vana)meeste räägitud juttudest kokku pannud tavalises koguses vägivalda sisaldava muinasjutuvalimiku ja siis lasknud seda värvimisraamatuna turustada. õnneks oli kujundaja folklorist, keeletoimetaja suli ning kirjastaja hea huumorimeelega.

raamat sai siuke: "Hundiks pandud noormees".

vägivalda on seal parasjagu, seksi vähem, vast kahes-kolmes jutus ja enamasti vihjamisi. aga mäletan selgelt tõlkimise ajast yhte irvitamist raamatule pildid teinud Ellomiga. kombekuse nimel mõtlesime välja, et ulja suli kysimust truule ahjule kolme tytarlapse kohta võiks tõlkida "kas need neiud on lõtvade elukommetega?", kui lapi originaalis seisis must valgel "fuorat", mille etymoloogiline vaste eesti keeles on "hoorad". mis sai, lugege raamatust ise.

põhimõtteliselt sai too raamat umbes samasugust boreaalset teistmoodi-muljet silmas pidades tehtud kui Ehina "Unesnõiduja" ja Kaplinski "Kaks päikest", esimene legendaarne tšuktši muinasjuttude kogu ja teine igasugustest yle maailma kokku korjatud lugudest.

yks tuttav rääkis "Unesnõiduja" kohta oma irmsat mälestust lapsepõlvest: ta oli vist kuueaastane või sinnakanti, kui plaadilt Ehina enda sisseloetud lugusid mängiti unejutuks. olid hirmsad. tõesti. ongi. räägiksin lapsele ise kah pigem seda lõbusat lugu, kuidas vares kõigepealt surnut teesklevale rebasele paugu vastu sabaotsa paneb, et teada saada, kas ta ikka tõesti surnud on. (rebane selle peale aga ei liiguta oimugi, kuigi on valus. siis on vares julgem ja tuleb lähemale, virutab nokaga kõhtu. rebane ei liiguta ikka midagi, vares jääb uskuma. läheb silmi nokkima, aga siis võtab rebane ta hambu. ja nii tagasi ja nii edasi, teate kyll, kaunis lugu blufist ja riskist.)

5 kommentaari:

Oop ütles ...

"Aga siis võtab vares ta hambu" - rebane, tahtsid sa ytelda.

Tarts ütles ...

Täiesti ilmselt tunneb kirjutaja teemat mäekõrguselt siinarvajast paremini, ent minu tagasihoidlike teadmiste põhjal ei kirjutanud Perrault' oma asju algselt sugugi lastele... Ja tegelt on tema maakeelde pandud lugusid ka juba tsenseeritud ja viisakamaks kohandatud. Ent kui me siin loomamuinasjuttudest kõneleme, siis ei saa kuidagi kõrvale jätta Kreutzwaldi kunstmuinasjuttu "Reinuvader rebane", vat see oli üks jõhker ja naturalistlik lugemistükk. Nojah, seksi oli "RR"'is muidugi napilt (lugeda: üldse mitte).

oHpuu ütles ...

esiteks, tänu lugemast ja vestlemast ning tähelepanu juhtimast.

teiseks, minu pädevus on auklikum, kui aimata laseb, kuivõrd ma eriti ei salli seda, mis on muinasjuttudes kirjalikus töötluses saanud ja sestap eelistan alati tegeleda suuliste muinasjuttude jäädvustustega (ja neistki eelistatavalt mõnes läänemeresoome või soome-ugri keeles jäädvustatutega).

"Reinuvader Rebane" peaks olema saksa "Reineke Fuchsi" lokaliseering minu mäletamist mööda? vt ka http://de.wikipedia.org/wiki/Reineke_Fuchs

oma lastele Perrault omad muinasjutud pyhendas, aga oli kirjutades 67aastane. kui vanad ta lapsed siis olla võisid? :) aga need jutud on saanud nii või teisiti lastelektyyriks, olgu või Grimmide toel.

Perrault' kohta võin tõesti pada ajada, tema ajastut ega tolle aja kirjanduskombeid ega žanrisuhteid ei tunne. 17./18. sajandi vahetusel võidi neid jutte tõesti salongides kõrgklassi täiskasvanute omavaheliseks meelelahutuseks rääkida, nagu paruness d'Aulnoy omi, mis veidi varem kirja said. nii "Dekameroni", Giambattista Basile "Pentameroni" kui ka "1001 öö" raam on igatahes täiskasvanulik ja aristokraatlik.

nii et ärge väga uskuge, vaid kahelge. enamasti räägin Grimmidest ja võtan Perrault' kogumikku kui Grimmide lisaköidet. saksa kultuuriruum, mis parata. ja kogu see jutt on yldse veidi tendentslik ja kontrollimata.

põhiliselt huvitab mind ikkagi see murrang, mis meil kunagi 19. aastasajal toimus ja pikad ilusad muinasjutud suulisest repertuaarist sama hästi kui välja suretas (välja arvatud Setumaal).

Tatsutahime ütles ...

See "Unesnõiduja" oli üks minu lapsepõlve lemmikmuinasjutte, sest tegemist oli millegi selgelt eripärasega, Euroopa muinasjutud olid kõik ühesugused.

Teisest küljest - kes oli see muinasjutu-uurija, kes kõikide maailma rahvaste muinaslood kategoriseeris kahekümnesse tüüpi? S.t. et tegelikult on olemas 20 põhilugu, millest siis kõik muinasjutud on variatsioonid?

oHpuu ütles ...

ma ei kujuta ette, kes 20 tyybiks võis jagada. vabalt võis keegi olla. a ei tea.

mis meelde tuleb: see 20 on ysna sama suurusjärku arv kui 31 motifeemi ehk funktsiooni, milleks Vladimir Propi järgi saab jagada iga imemuinasjutu (need, mis kõik yhtemoodi on, eks). Vikipeedia näitab Propi systeemi kenasti ära:
http://en.wikipedia.org/wiki/Vladimir_Propp

Alan Dundes on selle skeemi teind universaalsemaks, sest Propi systeem kõlbab tegelikult õieti ainult Indiast Iirimaani tuntud imemuinasjutu žanri peale. raamat: The Morphology of North American Indian Folktales, Helsinki 1964.

mul on need Dundese kenad skeemid kuskil maakeelde ymber panduina ka olemas, vbolla peaks yles otsima ja võrku yles lykkama. isegi poliitiliste narratiivide koost lahti võtmisel ja kritiseerimisel kasulikud.