the pathetic flurry of strange American energy schemes

Korolev remembered the pathetic flurry of strange American energy schemes in the wake of the Treaty of Vienna. With the Soviet Union firmly in control of the world's oil flow, the Americans had seemed willing to try anything. Then the Kansas meltdown had permanently soured them on reactors. For more than three decades they'd been gradually sliding into isolationism and industrial decline.

William Gibson & Bruce Sterling
Red Star, Winter Orbit
1983

ta oli söönud leiva asemel broomi

Hulk magamata öid oli käinud yle ajuti tuksatavate silmade. Ta oli söönud leiva asemel broomi, närinud evipaani tablette ja neelanud püramidooni pulbreid ning ometi vahel vastu tahtmist oli jäänud magama toolile. Tal ei olnud kahju unenägudest, mis jäid nägemata. Õieti ainult sellest, et puud kõik olid õitsenud ammu, õunad juba kasvanud pähklasuuruseks ja kibuvitsa põõsad täis ruskepunaseid marju. Kõvaks paksenenud puulehed tundusid noomivat. Ja nyydki veel valgus oli liiaks terav silmile, mis olid harjunud alalise sinise videvikuga ja ei igatsenudki enam päikest.

Rapanui vabastamine
ehk
Kajakad
jumalate
kalmistul

See on tühijutt, mille Euroopa
vaenlasile tulusaks ajaviiteks
ja kurva südame rõõmuks on
kirja pannud

Uku Masing


(Tallinn «Eesti Raamat» 1989
lk 30)

loe tänastest lehtedest

* tähniline kass käples põõsast
* põõsas kuulab tähnilist kassi, aga vähetuntud ortopeedi mitte
* tai aseäriminister vanna porn ei saand eesti kaubanduskojaga kaubale
* umbusklik saarlane keeldub uskumast erapolitsei olemasolu
* leiutis, mis toob elule tagasi noorelt surnud inimesed
* kas tingitud plekk tuleb paremini välja kui tingimata?
* sarviline fondijuht lahkub kogelt ja parm-hondijuht nylgab omad hondid


* "Elu on unenägu," ytleb Pedro de Calderón
* intervjuu nähtamatu roosa ykssarvikuga ("Börsileminek pole välistatud," lausub jumalik olend.)
* kujundus Salvador Dalilt
Jälgige reklaami!

unknowingness absolves the future path of danger

Gadfium couldn’t think what to say for a while. She stared into the darkness ahead, where she could just make out the heat signature of the returning lammergeier. She imagined the dark, buried city of Oubliette coming closer ahead, and herself riding with a preaching bird, twenty cretinous semi-humans and as many house-high mammoths to do battle with the élite of Security and probably the Cryptographers too.
The scaly-necked bird flapped and settled on the broad hairy shoulders of the creature ahead of her.
‘Have faith in nothing,’ it said in a quiet screech. ‘Faith is the eye that sees nothing and rejoices in it. Unknowingness absolves the future path of danger. The eye sees, sees nothing, and so has faith. Fair set, all are hallowed. Shanti.’

Iain M. Banks
Feersum Endjinn
Orbit 1995, lk 237–238
*
lammergeier (Gypaetus barbatus)
on maakeeli habekotkas

Kaitseliidu transgalaktilised rahuvalvemissioonid

yks räägib:
raskustega olen uskuma hakanud Kaitseliidu meredivisjoni olemasolu. yks saarlasest ärimees, vanemleitnant auastmelt ja Toomas Peek nime poolest, on merekaitseliitlaste pealik. olen isegi tema vormis pilti näind. järgmine uudis on ilmselt õhuväe-Kaitseliidu olemasolu. meil tuleb ju õhuparaad. seal on ilmselt veel rikkamad ärimehed. kaitseliitlane hangib kehtiva põhikirja järgi endale varustuse ise, kyllap ka lennuki.

teine seletab vasta:
vaata, meil tuleb nyyd suuremas koguses kosmosetehinguid. nii et... "Hiiu taikonautide ryhm, joondu!"

esimene kostab:
jah. seal yks ryhm ainult ongi. ja saar on kõrgtehnoloogilist tootmist täis. nojah, Kaitseliit kui neljas väeliik.

teine kinnitab:
just. ATF – all-terrain force. teevad kõike, mis vaja. ja vastavalt vajadusele kas tsivilistid või sõjaväeline yksus. staatus rahvusvahelises õiguses muutub poole sekundiga.

esimene on kõigega nõus:
Põhjala lahingugrupi kiirreageerimisjõudude luureryhm, host nation support ehk NATO vägede toitmine-katmine (kui nad meile tulevad), missioonid Afganistanis-Balkanil, räägitud merevägi ja rannakaitse, kaitsejõudude spordikoondis (tippsportlane kaitseliitlaseks ja kohe rahvusvahelisele militaarspordivõistlusele).
peastaabis on tavaline, et mõeldakse: "näe, NATO tahab jälle mingit asja. pataljonides võimekust pole... ah, võtame Kaitseliidust, seal niikuinii on."

teine mõtleb edasi:
no just. ah et idiraanid ryndavad ja Kultuur ei taha sekkuda? saadame Kaitseliidu!

esimene vahetab alatult teemat:
tegelikult ma yritasin Kaitseliidu meredivisjoni eile lehte panna. noh, Kuu juba on lehes.
õnneks oli M. käinud sealset kinnisvara pildistamas.

teine tunneb huvi:
Kuu peal? tubli tydruk.

esimene kahtleb siiski veidi:
või tegelt ta rääkis mingist oma taevakäijast sõbrast, kes virmalisteloole pildid tegi. äkki need on hoopis tema omad.

***

ahjaa. yks temaatiline pressiteade Kaitseliidu peastaabist. lugege ise:

Kaitseliitlased lendavad Kuule

Täna teatas Euroopa Liidu kosmoseagentuur EUROSPACE, et 2008. aastal toimuva mehitatud Kuu- lennu ettevalmistusse kaasatakse esimese eelistusena vabatahtlikud kandidaadid Eestist. Astronautide väljavalimine on usaldatud Kaitseliidule.

"Me teame, et Eesti Kaitseliit komplekteeris lühikese ajaga kõrgtasemel jalaväerühma Euroliidu Põhjala Lahingugruppi," ütles EUROSPACE projektijuht doktor James Goldfinger. "Sellepärast usaldasimegi meie Kuu-lennu mehitamise eestlastele,"lisas ta.
Euroliidu Kuu- missioon stardib täpselt aasta pärast Prantsuse Guajaana kosmosekeskusest. kolmest astronaudist kaks saavad olema eestlased.
Kosmoseprogrammis osaleda soovijatelt eeldatakse inglise keele oskust vestlustasandil, head füüsilist konditsiooni ja algteadmisi maailmaruumi ehitusest.
Huvilistel registreeruda meiliaadressil kuu@kaitseliit.ee
Viimati muudetud: 01.04. 2007

kuidas Lavrenti Beria otsis Stalini piipu

Stalinil on piip kadunud. Beria lubab selle üles otsida. Hiljem leiab Stalin piibu üles ja kiirustab sellest Beriale teatama. Beria: "Pole midagi, sm. Stalin, ärge segage mind, kaks tunnistasid juba üles ja kaks tunnistavad veel!"

(tsiteeritud
Kadi Sarve
järgi)

siin ei ole tiigreid!

Ilves on hakanud tiigrikaitse peale mõtlema. tegelt tegid seda Laaneots ja kõiksugu muud helged pead yle Euroopa ja NATO varemgi, aga Ilvesel on kaaskaslaste vastu ilmselt suurem kirg kui igasugu kindralitel.

EPL kirjutab (yhtlasi tervitused rohanlastest kirvekandjatele):

Nii president Toomas Hendrik Ilves kui ka kaitseminister Jaak Aaviksoo leiavad, et Eesti peaks olema NATO-s ja Euroopa Liidus küberrünnakute ning -kuritegevusega seotud teemade algataja ning päevakorral hoidja. “See annaks meile juurde turvalisust ja kindlustunnet, et küberjulgeolek ehk tiigrikaitse on asi, millega Euroopa Liidus ja NATO-s pidevalt tegeldakse,” ütles president Ilves eile.

lugu kah. vana ja tuttav, aga õpetlik. olgu ta esitatud filosoofilise või dramaatilise dialoogi vormis.

A: miks sa kogu aeg niimoodi vilistad?
B (vilistades): see peletab tiigreid.
A: aga siin ju ei ole tiigreid!
B (vilistades): sellepärast ei olegi, et vilistan.


samal teemal Rohelises Väravas: "Rahvusvaheline tiigrikaitse kipub soiku jääma"

inimeselihasöömisekahvlist tehtud sulepea

Kõik asjad rohelises toas, ega nad polnud muud kui katsed haarata seda nimetut, astuda ta jälgi mööda teades, et igal käänakul võib paista kummalise selg. Poole seinani ulatuvad riiulid kirjute raamatutega, – iga küljes oli lõik elu, mõni saadud nälgimisega, teine päris jumalamuidu. Keegi ei tahtnud laenata neid, sest nad kirjeldasid enamasti maid ja inimesi, kes olid metsikud või maha jäänud kultuuri räpakast käigust. Ja ometi raamatudki viisid vaid lävele, mille kohal uks seisis lukus. Asjad riiuleil: Espirito Santo odad haihammastega, Geelvinklahe kuklatoed grandioossete, suitsust, inimeserasvast ja leitsest haisevate vormidega, pandanuslehist kirjalised samoa lehvikud, batakite roostunud raua värvilised nõiakepid, korallikillud Manu'a karidelt segamini lõhnavaist pandanusubadest keede ja täistopitud lindudega, kes rähmuste klaassilmadega vahtisid siniseid akna eesriideid, Uusbritannia tridaknakarbist nikerdatud sõlgi, ereroheline maori tapper nefriidist ja palmilehist põimitud korvikesi. Aknalaual värvilt vaevalt eralduv hallist kivist looteilmeline Hivaoa ebajumal, kelle suured silmad nägid teispool maa kumerust oma austajaid surevat tiisikusse. Ta kolmesõrmised käed olid liiga väikesed ja ülearu tugevalt litsutud rinnale, et oleks suutnud aidata. Põrandale laotatud kulutamatud pruuni ja kollakasvalge kirjud tapamatid Hawaiist, millede vanadusest Varilgi polnud aimu. Laual hunikus suuri pilte palmide ja tumedate inimestega, täis kritseldatud lehti, raamatuid ja pliiatseid. Neile mõeldes Vari naeris, sest tal oli eriliseks kireks osta pliiatseid, kuna Gustav Marama sundis vanasti ta elama üheainsaga. Neid oli niipalju, et ta arvu küsijaile rääkis mongoli eeposeist, milledes järjekindlalt on lauldud sangari karjast, kuidas seitse korda on katsutud loendada loomi aga alati mindud segamini. Tammepuust kaanega kolmejalgne kavaliud tindipotiks ja Viti Levu inimeselihasöömisekahvlist tehtud sulepea. Eks need kõik olnud katsed aheldada määritlematut? Milleks muuks oli väikesel järil lillakassinine kullatud reljeefidega kast. Puhtamaid ja jooksma sundivamaid helisid ei saanud ju ainsast maailma muusikariistast kui sellest valgevasest plaadikestega gamelangist. Tema kõrval köögutas, käed aupaklikult külgedel, obsidiaanist ja haikalaluust kokkulapitud silmad säravad nagu kassil, nähtamatu rusika all tumepruun, kikkhabemega, surmkõhn deemon Rapanuilt.

Rapanui vabastamine
ehk
Kajakad
jumalate
kalmistul

See on tühijutt, mille Euroopa
vaenlasile tulusaks ajaviiteks
ja kurva südame rõõmuks on
kirja pannud

Uku Masing


(Tallinn «Eesti Raamat» 1989
lk 8–9)

ryitel ratsahobuga

Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigi valitseja, Tema Majesteet kuninganna Liisbet II, on otsustanud lyya riikliku julgeolekukomitee erupolkovniku Oleg Gordijevski pyha Mihkli ja Jyri ordu ryytliks. polkovnik Gordijevski otsustas erru minna luure keskagentuuri analyytik Aldrich Amesi soovitusel ning on pensionipõlve veetnud Inglismaal, kus on võitnud Tema Majesteedi soosingu.
pyha Mihkli ja Jyri ordusse kuulub ka yle maade ja merede kuulsust võitnud sõjamees kaptenleitnant James Bond kuninglikust mereväest, teatab tema kaasvõitleja kaptenleitnant Ian Lancaster Fleming.

אַ שפראַך איז אַ דיאַלעקט מיט אַן אַרמײ און פֿלאָט

see on kuulus lause, mida sci.lang-i korduma kippuvad kysimused teavad viidata Kuramaal Kuldigas syndinud Max Weinreichile. transkriptsioon ladinasse: a shprakh iz a dyalekt mit an armey un flot. (ega ma ise ka heebrea tähti ei loe, aga võiks ära õppida. oskad tähti kyllalt kiiresti välja lugeda – jidiši keel nagu maast leitud.) Vikipeedia ytleb, et Weinreich olla öeld, et kuulis lause kellelgi käest, kes tema loengut kuulas. ja veel, et on viidatud kuhugi varasematesse "prantsuse allikatesse" (hih: jäljed vette koguni kahte kohta). ise olen lauset varem nimetanud tõlkijate vanasõnaks, kellegi eeskujul, aga ei mäleta, kes see olla võis.

kas GRU vehkis sisse Batmani logo või vastupidi?

kahtlane. kumb kumma kohtusse kaebab? või siis: kas Batman on tegelikult salaja GRU palgal ja esindab sõbraliku idaimpeeriumi huve Gothamis koomiksimaailmas? või vastupidi: kas GRU salajane tundmatu ylem on tegelikult ekstsentrikust miljonär, kellele meeldib õhtuti lendamas ja ronimas käia? kõik on võimalik.

poliitiliselt ebakorrektne anekdoot rahvaste vangla mälestuseks

один англичанин – джентелмен
два англичанина – пари
три англичанина – парламент

один француз – любовник
два француза – дуэль
три француза – парижкая коммуна

один русский – пяница
два русских – драка
три русских – партсобрание ячейки КПСС

один еврей – торговый центр
два еврея – первенства мира по шахматам
три еврея – государственный ансамбль скрипавичей

один каракалпак – дурак
два каракалпака – два дурака
три каракалпака – академия наук Каракалпакской АССР

kataklysmid meediaturul

* Äripäeva Kirjastust ei ole enam
(registris on nyydsest AS Äripäev)

* Hans H. Luik ostab Maalehe
(saatanliku hinnaga, 6666,66 krooni aktsia)

* Kuku raadio ja Dynamit FM on tummad
(kesklinn on ilma elektrita)

you saw a semiotic ghost

'If you want a better explanation, I'd say you saw a semiotic ghost. All these contactee stories, for instance, are framed in a kind of sci-fi imagery that permeates our culture. I could buy aliens, but not aliens that look like Fifties' comic art. They're semiotic phantoms, bits of deep cultural imagery that have split off and taken on a life of their own, like the Jules Verne airships that those old Kansas farmers were always seeing. But you saw a different kind of ghost, that's all. That plane was part of the mass unconscious, once. You picked up on that, somehow. The important thing is not to worry about it.'

William Gibson
The Gernsback Continuum
1981

*
mulle meenutas
see lugu natuke
yht Poe' ja Lovecrafti
juttude sorti.

the scattered deck of your past

You must have been searching a long time, looking for a way out, all those nights down Shinjuk. Nights you carefully cut from the scattered deck of your past.
My own past had gone down years before, lost with all hands, no trace. I understood Fox's late-night habit of emptying his wallet, shuffling through his identification. He'd lay the pieces out in different patterns, rearrange them, wait for a picture to form. I knew what he was looking for. You did the same thing with your childhoods.

William Gibson
New Rose Hotel
1981

pseudojukagiiri muinasjutt

Enn Vetemaa räägib mälu järgi ja valesti Ekspressis ymber Andres Ehinalt kuuldud jukagiiri muinasjuttu:

Külas elanud üks mees. Mis ta nimi oli, seda ma enam ei mäleta. Kõlas umbes nagu Osoaviohimm. See oli väga halb inimene. Ta kuses igasse allikasse ja polnud roppu sõna, mida ta suhu poleks võtnud. Tihtilugu veel mitu korda järjest. Ja Osoaviohimmil oli poeg, kes oma isast üldse mitte maha ei jäänud. Nad sõid ka kaugemaid sugulasi, kuid neil oli nii hea seedimine, et nad ikka ellu jäid.
Külarahvas otsustas, et need kaks halba inimest tuleks ära tappa – söövad muidu veel kogu külarahva ära. Nii tehtigi. Aga külarahvas oli kaval. Nad lõid esmalt maha poja. Võtsid suure tüki poja maksa ning keerasid selle nartsu sisse. Viisid siis Osoavio­himmile. Osoaviohimm ei tänanud, sülitas mitu korda ja ütles mitu roppu sõna järjest. Hakkas siis liha sööma. Kui pool tükki söödud oli, haaras äkki kõhust kinni.
“See on minu poja maks. Ma tunnen ta ära täide järgi. Nüüd ma suren küll ära.”
Osoaviohimm läks õue, karjus natuke aega ja suri tõesti ära. Nii juhtub igaühega, kes sööb oma poja maksa.

lugege või kuulake ka nõid Kõkvati ja unesnõiduja lugu, need tšuktši muinasjutud on Ehina enda tõlgitud ning loetud ja õiged. kes mind lihalikul kujul näeb, võib kuulda yht lugu põdra kõrvast kukkunud poisikesest, mida ma nyydseks niikuinii valesti räägin. Kaplinski tõlgitud ja kokku pandud kahe päikese raamat oli ka hea, aga pole praeguseks vist nii laialt tuntud.

kirikulõhe: nyyd ka lähimas rahvakirikus! jälgige reklaami!

Alo Lõhmus kirjutab Postimehes krüptokatoliiklaste ja tõsiluterlaste vastasseisust, mis hõõguvatest sytest on yles leekideks lahvatanud (viitas Hanrahan, aitäh). tore lugemine, toob natuke selgust EELK-sisese poliitika ja rindejoone suhtes (parteide nimed olid varemalt tuttavad, aga või ma siis teadsin nimetada nimesid, kes kuhu kuulub). viitab ka, et isegi EELK oma lehes on andmiseks läinud. muu hulgas kirjutab Lõhmus:

EELK sisevõitlus kirikureformi ümber võib saada lahenduse vaimulike konverentsil 2008. aasta jaanuaris. Seni jätkub leeride positsioonisõda, mille osalised valivad vahendeid üha hooletumalt. Luterlike opositsionääride sõnul on «katoliiklased» hakanud reformikava kriitikuid ähvardama ning neile hoiatuskõnesid tegema. Osa kõnesid olevat lähtunud just Saarte praostilt Veiko Vihurilt. «Mul on olnud vestlusi erinevate inimestega,» ütleb Vihuri vastuseks küsimusele, kas ta on kaasvaimulikke ähvardanud.

(ettevaatust! ylejäänud postituses: 1. õelutsen; 2. räägin asjadest ausalt; 3. refereerin nende käibimise fakti mentaliteediloolise olulisuse tõttu kuulujutte, mida isegi ei usu; 4. moonutan asju, sest mäletan valesti; 5. tõenäoliselt levitan põhjendamatuid pisikesi paranoiateooriaid; 6. teen usuteemal halba nalja, mis inimesi tigedaks võib ajada.)

1: Veiko Vihuri maausuliste kallal

artiklis kryptokatoliiklaseks määratud auväärt praost Veiko Vihuri nimega tuleb mulle põhiliselt meelde see, et Meie Maa lehes Saaremaal kiskus ta riidu maausulistega, kui reageeris mulle veidi mõistetamatul kombel valuliselt Saarepealse Maausuliste Koja asutamise yleskutsele. Elo oli kyll ysna häiritud. lugesin siis, mis oli kirjutand. imestasin, ei pidanud vastu ja helistasin talle, täitsa omaalgatuslikult ja mingi mandaadita. et mis värk. vestlus oli yldjoontes huvitav.

kogu see asi oli piisavalt kaua aega tagasi (kes vana asja meenutab, sel silm peast välja, kes unustab, sel kaks), aga läbi udu meenub, võib-olla ekslikult, et aulik isand vist viitas saarte kirikukogule, justnagu oleks maausuliste organiseerumise teema seal yleval olnud. seal olla (ilmselt maausuvastase propagandana) levitatud Lauris Kaplinski kuulsalt kodulehelt välja trykitud sallimatumaid tykke, mida osa kohalolijaid olla tõlgendanud või Veiko Vihuri ise oli valmis tõlgendama tõsimeelse kutsena terroriaktidele. no on alles hirmud ja seinale joonistatud tondid.

2: natuke paranoiat Laurise asjus

sallimatus synnitab sallimatust, paranoia synnitab paranoiat. meelde tuleb kysimus ja kimbatus, et kes kyll võis Laurise vastu Tyrgi ratsapolitseisse selle avalduse teha, mille peale protsess riigikohtuni välja läks. teine kysimus: kas ta on nyyd õnnelik? kas Lauris on avalduse esitaja meelest kyllalt kannatanud? või näeks ta praegugi meelsamini Laurist triibulises valguses? nojah, jätkates paranoia ja sallimatuse vaimus: siinpool rindejoont on see-eest seinale maalitud kryptokatoliiklikku parteid kui kõige maausuvastasemat jõudu, kes võib tõesti ohtlik olla. aga sellest kõigest on aastaid möödas. (riigikohtu otsusest, mis oli tore lugemine, vast aasta või kaks, aga muidu võib kyll öelda, et aastaid.)

3: vene ajal oli lihtsam

mõistagi, meie vaba rahvakiriku yksikud vaimulikud või vaimulike kambad on konkurentide olemasolu ja tekke pärast "usulisel turul" ikka veidi häiritud olnud. ega seda neile ette heita või: tavaline postsoveti mentaalse ruumi segadus. vene ajal oli lihtne: riik sallis toona mõnda yksikut usulist yhingut, mittekristlikud usud peale juudiusu olid päris keelatud, väiksemad protestandi uskkonnad kah. luteri ja õigeusu kiriku kohalikud juhid olid ex officio KGB agendid. jaga ja valitse: õigus eksisteerida tähendas koostööd võimudega ja teataval määral allumist. (mõistan, et seda võib praegu olla veidi imelik mõelda, kui meie kirikud saavad oma piiskoppe valida ise, mitte ei pea selles kysimuses alluma riigile või temaga lehmi kauplema.)

4: taaralased hävitati ära + veel paranoiat

taarausulised tehti suurrepressioonide lainega vene võimu tulles peajagu lyhemaks – või vähemalt nende organisatsioon, usuühing Hiis, mille eesotsas oli hulk Eesti Vabariigi ohvitsere ning muid rahvusaatelisi inimesi, kes niikuinii represseerimisele kuulusid. olen kuulnud isegi alatuid kuulujutte, nagu jäänuks taarausuliste organisatsioon 1950ndail legaliseerimata EELK vastuseisu tõttu, aga ei kipu uskuma. kyllap on see lihtsalt sallimatu laim.

aga siiski: ega luteri kirik taarausuliste organiseerumisele Esimese Wabariigi ajal kah kuigi hästi ei vaadanud. isegi vaba rahvakiriku helgemaid päid olla 1930ndail arvanud (võib-olla oli Johan Kõpp, võib-olla mitte), et kolmandat põlve taarausulisi tuleb pöörama hakata kui lihtsaid paganaid. nojah, evangeelne ehk kuulutaja usk, mis sa hing teed ära.

4: satanistid ja telefoniõigus

islami kogudus tuli kah taastada uue iseseisvuse ajal. satanistidele on EELK või Eesti Kirikute Nõukogu või Einar Soone oma poliitilise mõjuvõimuga käe ette pand ega põle siiani lubanud. rakendatav mehhanism on telefoniõigus, võib spekuleerida ametkondade toimimise põhimõtteid arvestades: kristlik-demokraatliku taustaga ministrile teeb kõrge vaimulik selgeks, et see või teine asi pole hea, minister annab allapoole käsu, mida siis lõpuks täidab ametnik või kohtuvõimu esindaja, kes ei pruugi käsuliinis või võimude lahusust arvestades otse ministrile alludagi. käsk ei ole ametlik, see on lihtsalt eraviisiliselt ja eraisikuna antud soovitus või lihtsalt sõbralik vestlus kolleegiga.

huvitav, kust läheb piir? kas wicca usuyhingu registreerimise vastu oldaks ja töötataks samamoodi? aga nähtamatu roosa ykssarviku kiriku vastu? teisalt: kas see on siis õigusriik, kus telefoniõigust tarvitatakse? kas kohustusliku usuõpetuse avantyyris on EKN oma poliitilist voli tarvitanud või mõni minister telefoniõigust? vastust teab vaid tuul.

5: nurgataguse usu ja kiriku kriis

aga mis siis edasi? sellised konfliktid on jube pika vinnaga. EELK on ilmselgelt kriisis. kord lugesin Eesti Kiriku lehte (ostsin bussi kaasa Talina bussijaama leheputkast) ja imelik oli lugeda. kuidagi masendunud ja nurkasurutud meelsus torkas silma, mis ilmselt sallimatust kenasti toidab. minu meelest jätab EELK kriis oma varju kogu organiseerunud usuelule meie konnatiigis. kui nad ei suuda omavahelgi ära leppida ja vaatavad yksteist yle sihiku, on intrigeerimine ja asjade räpaselt ajamine pigem norm kui erand.

aga kui asjadele läheneda positiivsemalt, siis on EELK meie yhiskonnas ysna marginaalne – nagu kõik usulised yhendused –, nii et tema olemasolu võib lihtsalt unustada. kummaline oli algul viidatud artiklist lugeda kellegi tõsiluterlaste partei mehe "rahvast kaugenemise" juttu, et katoliku kommete omaksvõtt viib EELK rahvast eemale. kas rahvas ei ole juba jäänud kus see ja teine ega jaga ööd ega mytsi nendest peensustest, mille yle nad vaidlevad?

6: yldine usuline harimatus

yks endisest kursaõest ortodoks jagas kord oma masendust seeyle, et tavaline koguduseliige ei tunnegi huvi, mis ta teenistuse ajal õieti tegema peab. (nad peavad ju osalema, mingeid asju kaasa laulma ja muud sellist.) et peale tema on kommete järgijaid ikka liiga vähe. me ikka ei ole Soomes, kus tavaline koguduseliige teenistuse korda tunneb ja selle muutusest midagi arvab. puhtturunduslikult võib lisaks valgele ja mustale mõne värvi tarvitamine (ja, aulik Vigala õpetaja, ma ei pea praegu silmas Sadolini värve! eks? Christian Ackermanni ja vähemategi kunstnike töö ennistamise võiks jätta nendele, kes seda oskavad!) tuua kirikusse uusi inimesi juurde. vanast ajast truu kylastajaskond läheb niikuinii varsti hauda.

või teine näide: tuli toimetuses juttu metodisti kirikust ehk "sellest koledast kirikust mere ääres", ka jumalaheitemasinaks hyytust, mille Vilen Künnapu projekteeris. ma siis sattusin millegipärast seletama, et metodistid ja nii ja naa. et siuke uskkond. (ega ma neist midagi suurt ei tea, kokku vast kymme lauset, kui punnitada.) ja siis ylemus kysis, kust ja miks ma siukesi asju tean. hea kysimus iseenesest. lihtne vastus on see, et yks aulik isand (koodnimega Lõke) seletas. aga muidu? noh, see kirik seal torkab silma, võib-olla seetõttu. Kaasani kirik Stockmanni vastas väga ei torka näiteks. ka Oleviste kuulumine baptistidele ununeb kergesti.

7: miks pakutud usuõpetus siiski kyllalt hea ei ole

siinkohal võiks kysida: miks siis ei aitaks kohustuslik usuõpetus rahva harimatuse vastu nendes kysimustes? toome kooli kaudu kiriku inimestele jälle lähemale ja siis neil on kyllalt taustateadmisi, et isekeskis arutada ja oma peaga otsustada, kas katoliku kord luteri kirikus kõlbab või mitte. selle võibi kontreerida lihtsalt: usuelu need tahud on juba sedavõrd marginaliseerunud, et need polegi enam olulised. araabia keele oskus ja islami tabude tundmine muutub igapäevaelus märksa olulisemaks. selliste asjade peale aga ei mõtle kuigivõrd ykski Eestis usuteaduslikku haridust andev asutus. noh, natuke mõtlevad, aga ikkagi ebaproportsionaalselt vähe. kõik seni väljapakutud kooli usuõpetuse õppekavad (või kuidas tahes seda nimetatakse, mina vahet ei tee, loetagu see sõna siin võrdseks religiooniõpetuse, religiooniloo, usundiloo ja muude peaaegu-synonyymidega, mis kyll absoluutsed synonyymid ei ole) aga sõltuvad liialt luteri või muu protestandi uskkonna pastori ametialaseks ettevalmistuseks mõeldud ylikooliõppekavast ega kaardista adekvaatselt tänapäevast usuilma.

8: kuidas minevikku tänasesse päeva tuua: restaureerimine ja taaskehastamine turistide jaoks

riik toetab kyll kihelkonnakirikute remonti, aga samas konserveeritakse ka Haapsalu keskaegset piiskopilinnust ja Tartu toomkirikut. (ettevaatust, siit edasi tuleb halbu nalju, mis võivad tõsimeelseid inimesi sydamepõhjani solvata.) ajalooline väärtus on neil kõigil kahtlemata: kui keskajafestivaliks või hansapäevadeks – nagu Haapsalus või Tartus – ressurssi ei jagu, siis võib kohalik kogudus korraldada kihelkonnapäeva või mõne muu kirikupyha tähistamise 1890ndate aastate stiilis, kylarahvas võib soome turistidele igasugu nänni myya ja ulualust-syya pakkuda. tuletagem meelde nõiapõletamisperformantsi Viru-Nigula kogudusemaja juures. Setumaal juba kasutatakse turismipakettides kirmaskeid. kohalikku päritolu rahvas tuleb suurtest linnadest niikuinii kohale, asi siis veel võõramaid ligi lasta. pyha ju, tähendabki tantsu ja tralli ja parematel päevadel ka kaklust.

lõppsõna: jumalate toitmise tähtsusest

illustratsiooni juurde: ka Helsingi kõige suuremas kirikus – no selles valges seal Senati platsi peal linna keskel, teate kyll – on sees Martin Lutheri kuju. valgest kivist, võib-olla lausa marmorist. mõni teine sama masti mees oli vist veel, võib-olla Melanchthon, aga võin jällegi segi ajada. mispärast? see oli vanasti õigeusu kirik, aga tehti luteri kirikuks ymber. kyllap siis jäi igasugu väljakihutatud vene jumalatest nii palju tyhja ruumi, et ymbertegijatel imelik vaadata oli. panivad siis oma jumalakujud sinna. ja minu meelest oleks igati õiglane, kui soome luteri kiriku peapiiskop võtaks igal usupuhastuspyhal pisikese redeli, toetaks selle kuhugi syndsasse kohta ja roniks yles, nii et ulatab pyha Martini huulteni, ja siis võiks tema huuli pyhitsetud või ja kirikuviinaga. sest ega temagi suu seinapragu pole. äkki siis läheks meiegi tõsiluterlastel ka paremini, sest tugevad on need jumalad, keda priskemini toidetakse.

lihtsalt lugu: kuidas papp Laurits paganausu kirikut ymber teha tahtis

aga see kiriku ymbertegemine oli veidike imelik ja ma seda väga hästi ei mõista siiani. Nevski katedraal jäi meil ju õigeusu kirikuks, aga Toomkirik oli olemas ja hea ligi võtta niigi, vahest seetõttu. yks lugu tuleb meelde.

Kuusalu kirik olla vanasti old kohaliku legendi järgi paganausu kirik, kuni tuli yks papp Laurits, kes risti kirikutorni otsa taht panna. aga kohalikule rahvale see asi mitte yks teps ei meeldind ja siis nad võtsivad Lauritsa kinni ja viisivad sinna natuke kaugemale, kus praegu viadukt on. seal on viadukti kõrval yks kivi. selle peale panivad palju kuiva hagu ja raudresti. ja põletasivad Lauritsa resti peal ära. ja kääridega torkasivad silmad peast välja veel enne. rest ja käärid läksid seal lõkkes nii tuliseks, et siiamaani on nende kuju kivi sees näha.

postscriptum: yks huvitav kommentaar ja yks leht

1. see kommentaar Postimehe võrguväljaandest rabab mind oma siira kyynilisusega, mida oskan alati kõrgelt (yle?) hinnata.

Minu meelest Lahe dramatiseerib üle
09.06.2007 08:31
EELK-s on üheltpoolt ainult 4-5 tõelist krüptot ja umbes pooled on kui vaja siis krüptod, kui vaja siis talaariluterlased, soomeusulised, Ameerika Missouri sinodi usulised või kust seda abiraha parasjagu on tulemas. Teine pool liigub pigem vabakiriku suunas, kitarre käes ja mantel üle õla. Noid päris püstiluterlasi on pastorite seas kah neli viis. Päris põhimõtted on aga luksus mida EELK vaimulikud endale nii kehvade materiaasete võimaluste kui eesti ajaloo pärandina esiletuleva suure rahvaosa kirikuvaenulikkuse tõttu lubada ei saa. Luteri kiriku identiteet on alati olnud riigikirik, sellepärast käiakse ikka valitsustega kauplemas ja ennast pakkumas ükskõik mis ideoloogiliste kompromisside hinnaga.

2. augsburglastel ehk niinimetatud kryptokatoliiklikul parteil on oma võrguajakiri. mainitud Veiko Vihuri räägib seal yhe koha peal ysna mõistlikku juttu, aga ikkagi implitseerib, et meie luteri kirik on vanem kui 90 aastat. sellist koloniaalrežiimi järjepidevuse pooldamist ja tunnustamist olen seni kartnud sama palju kui nõidade põletamist. juhul kui EELK ytleb ennast Rootsi koloniaalvõimu pärijaks, võib neil, kes peavad ennast Pyhajõe ylestõusjate ilmavaate edasikandjateks, olla EELKga kanu kitkuda. kui praegu ei ole, annab tibusid välja haududa ja kitkumiseks yles kasvatada. oht oleks märgatavalt väiksem, kui EELK koloniaalsest pärandist lahti ytleks. samas on sympaatne, et rahvakiriku ideest ennast vähehaaval distantseeritakse. see tähendab loobumist pretensioonist igale eestikeelsele hingele (hõissa, kirik annab meile usuvabaduse!).

kuidas võltsida maastikku

Et jätta enda kätte kogu Bresti kindlus, sulustasid Nõukogude väed Bugi jõe ja õhkisid kindluskraavi põiktammid. Selle tulemusel voolas vesi Terespoli kindluse ees kanalisse, mida Nõukogude esindaja esitles Bugi jõesängina, mille järgi määrati piir.

Poola septembris 1939 pärast jagamist.
(Meltjuhhov)

Wilno diötseesi kaart

ja kõik nimed ongi poola keeles. hämmastav. täielikuks õnneks tarvilike asjade nimekiri lyheneb.

delikatess: pimedas helendavad põhjapõdrad

Elver loeb minut.ee vahendatud lugu, et Koola poolsaarel on maailma suurim tuumajäätmeladu. Vene allveelaevade kytuse jäägid. paneb tähele minu meelest kyll ebaolulisi asju.

uudis ise paneb selle peale mõtlema kyll, kui tihti ja kui palju meil põhjatuult on. Tšernobõli jama läks meilt tuulega yle, aga Rootsi ja Norra keskosas sai põhjapõdrakasvatajatel hulk karja ikka hukka, kui sinna maha settis. osa karjamaid olla siiani radioaktiivsed.

vaadatagu ka “Stalkerit”. vene film, Tarkovski tegi Jägala jõe ääres; seal jõe kyljes oli kah mingi saaste, vaht vee peal, milles tegijad sees käisid, pärast osa meeskonda, sh Tarkovski ise surivad liiga noorelt mingite kummaliste tõbede kätte ära, räägitakse. “Stalkeri” viimane kaader näitab muide Tšernobõli jaama, mis pärast õhku lendas. ja loetagu Strugatskite “Väljasõit rohelusse”.

niipalju siis vandenõuteooriaid.

aga et
1) seal on maailma suurim tuumajäätmehoidla;
2) roostetab;
3) Vene sõjaväelased (laevastik) ise olla juba mures,
siis paneb mõtlema kyll. tahaks kontrollida igayht neist. Venemaa sõjatehnika ja muu infrastruktuuri lagunemise taustal kõlavad need igati loogiliselt. tsiviilinimeste elektriga varustamise koha pealt oli vist isegi Tšubais see, kes ytles, et ei tea, kas nad suudavad ikka inimestele edaspidi elektrit pakkuda, kui sektorisse kohe palju raha tuleb.

Venemaal on 20 aastat maad ja loodusvarasid röövitud, investeeritud pole peaaegu millessegi. Abramovitš ostab Siberi naftaraha eest Chelsea jalgpalliklubi, eks? nigu suur Saudi Araabia: tolle kuningriigi yhendaja järeltulijatel võiks kamba peale kokku yks Šveitsi kanton olla, kui nende kinnisvara ja muid valdusi Euroopas kokku lugeda.

ja nyyd Venemaal kõik laguneb, ka kõige ohtlikumad asjad. Putini silma all lendab sõjaväeõppuse ajal rakett kurat teab kuhu, mitte sinna, kuhu pidi. õnneks mere peal. eks näis, mis saab. tõeliselt tuleb karta seda, et kui Vene võimud ringkaitsesse võtavad ega lase võõramaiseid spetse appi. seda on ikka ette tulnud – tuletatagu meelde Kurski lugu, see oli ju tuumaallveelaev.

luuraja kangelastegu

10. mail 1941 hyppas asefyyrer Rudolf Hess Šotimaal lennukilt langevarjuga alla ja murdis jala.

Molotov olla meenutanud: “Kui me Staliniga sellest lugesime, me lausa jahmusime! Mitte ainult see, et ta ise juhtis lennukit, vaid ka see, et kui bensiin lõppes, hüppas langevarjuga alla. Ta peeti kinni mingisuguse hertsogi mõisa lähedal… ja Hess tutvustas end võõra nimega. Kas see oli luuraja kangelastegu? Stalin küsis minult, kes võiks meie Poliitbüroo liikmetest sooritada midagi sarnast? Ma viitasin Malenkovile, kuna tema oli Keskkomitees lennuväe šeff. Üldine naer. Stalin tegi ettepaneku Malenkovi heitmiseks langevarjuga Hitleri juurde, et las keelitab teda Nõukogude Liidule mitte kallale tungima. Ja just siis sisenes Malenkov kabinetti. Me naersime nii, nagu oleksime aru kaotanud…”

(Meltjuhhov)

laplaste blogisid

siukese leidsin kõigepealt.

seejärel blogigoogeldasin sõna "sápmelaš" (tõsi diaktriitiliste märkideta, aga kirjutada tuleb ju ometi korralikult).

esimene vaste oli tema. on vähemalt Kárášjohkast pärit, isegi kui praegu Romsas õpib. tema õde tunnen paremini, aga ta ise vist ytles kah viimati tere, kui kohtusime. jubedad aktivistid mõlemad formaalseid organisatsioone pidi, ega muidu ei tunnekski. ja tema viitab muid laplaste blogisid kah ja kirjutab lapi keeles. mõnus.

yks Ville-nimeline poiss tundub ysna asjalik ja kirjutabki igasugu asjadest. tuleb läbi lugeda.

yhes lulelapikeelses on kyll ainult kaks posti, aga mõlemad tänavused.

ja mingi lingikogu lapi keele kohta neile, kes yhtegi lapi keelt ei oska. (õppige! lihtne on. ilus on. RSSiga saab koju tellida. ja www.yle.fi pealt iga päev veerand tundi uudiseid vaadata, soomekeelsete subtiitritega.)

ial linnal mitu nime II

Tank kirjutab:

Mina jõin täna ungari veini. Pudeli peale oli kirjutatud "Minöségi szaraz vörösbor". Naljakas, eks ole? Tegelikult see pole veel midagi. Vaatasin Ungari kaarti. Seal on linn nimega Hajduhadhadhaz. Näiteks. Ja Törökszentmiklós. Ja Hódmezövasarhely. Ja Biharnagybajom. Ja Bugacpusztahaza. Ja Dunaszentgyörgy. Õudne ju. Et.. mis toimub, sugulasrahvas? Kus meie teed nii lahku läksid?
Ja kui see legendaarne piiramine ei oleks toimunud Egeri, vaid Hajduböszörmény linna all, kas siis raamatu pealkiri olekski "Hajduböszörmény tähed"?

Aakaa vastab talle:

Natuke saan aidata. Törökszentmiklós peaks tähendama Török (mis on pühendatud) Pühale Miikaelile ja Dunaszentgyörgy peaks olema Duna (mis on pühendatud) Pühale Jürile. Hódmezövasarhely on Hódmezö turg.Biharnagybajom peaks olema umbes Bihar suures mures.Bugacpusztahaza tähendab Bugac tühi kodu.

mida niukestega pihta hakata? appi lendab nurmekundlaste vanem Pent, kes oskab kõiki keeli:

mis Duna ja mis Török? ahhh? need on maakeeli öeldes lihtsalt Türgi-Mihkli ja Doonau-Jüri. teate Jüri tehnoparki ja viadukti, eks? seal on kah Jüri kohanimi. või siis Doonau-äärne Jüri, nagu Maini-äärne Frankfurt ja Oderi-äärne Frankfurt. samamoodi jääb või on jäänud Türgi-Mihkli lihtsalt tyrklaste võimu alla või lihtsalt sinnapoole. või elas seal tyrklasi.
ei ole peainglile pyhendatud tyrklane. no kujutlege surnd tyrklast, kes vedeleb taeva ja põrgu lahingu syžeed kujutava maaliga altaril – ei ole ju kuigi katoliiklik? ja kesse Doonau Jürile ära pyhendas? ahhh? näidake mulle teda, palun! nimi ja aadress!
ja veinipudeli peale on kirjutatud lihtsalt "kuiv kvaliteetpunavein". vörös on seesama mis verev. lihtne!

vaata (ja täienda, kui oskad) ka teaduslikku käsitlust ugri-mugri keeltest.

kummist tempel kõrgel mäe otsas

"Kindlasti on Riigikogus ka ausaid inimesi, kuid praeguses valguses ei paista nad lihtsalt enam välja. Kahju."
nii kirjutab tsura (kiä õigõhe määnegi tsura olõ-i).

tegelikult võiks neist ausatest inimestest nimekirja teha. või lihtsalt parematest töötegijatest. koos teenetega. sealjuures olen kindlalt seisukohal, et kohalkäimine pole kyllalt hea kriteerium ega õieti mingi näitaja (mis on lihtsalt mõõdetav ja mille kohta teeb statistika ilmselt juba Riigikogu kantselei ajakirjaniku eest ära, nii et tegelikult ei kõlba need numrid kuhugi peale SLÕLi-taolise meedia).

teisi kriteeriumeid?
mäletan, et Vootele Hansen esitas kunagi VII koosseisus kõige rohkem läbi läinud parandusettepanekuid seadustesse (praegu peaks olema XI, see VII koosseis astus ametisse sygiskuul 1992). oli koalitsioonis, nii et need ei olnud juntimis- ehk obstruktsiooniettepanekud, mida protseduuri järgi läbi hääletada tuleks.

kohalkäimine ja tehtud töö olla VII koosseisu ajal tõesti kaks ysna ise asja old.
* mõni käis kogu aeg istungil ega teind tööd yldse,
* mõni tegi palju tööd ja käis istungitel ainult hääletamas, kui vaja oli,
* mõni tegi tööd JA istus kohal,
* neljandad ei teinud tööd ega käinud istungitel.

istungite aja sisse käib ju igasugu vabad mikrofonid, aruandmised, mida saab paberi pealt kah lugeda ja - mis kõige olulisem - teleka ja meedia jaoks poosetamine, kui neljas võim rõdul juhtub olema. Briti parlamendiylekandeid vaadates (aastail 1997-1998 Sky News või keegi näitas pidevalt ja ma huviga vaatasin) tundus mulle, et neil peaks kohekohe valimised tulema, et nad seal kogu aeg kampaaniat teevad. aga ei old valimisi ligi. teevadki kogu aeg kampaaniat saalis. töö käib mujal ja sellele jälile saamiseks tuleb veidi kaevata ja huvi tunda.

olulised hääletused võtavad kõikide istungite ajast ainult tyhise osa. fraktsiooni pealiku ylesanne on garanteerida distsipliin, asjad vaieldakse läbi ja otsustatakse ära fraktsiooni koosolekul). Isamaa fraktsiooni pealik VII koosseisus (arvake, kes oli, esimesele õigesti arvajale pudel õlut, siidrit või veini) luges kõik parandusettepanekud läbi, ka opositsiooni omad (need EI OLNUD automaatselt kõlbmatud nagu praegu, mõte oli seadusi teha systeemselt ja korralikult), ja põhimõtteliselt tegi oma tööd hästi ning teenis lihtliikme omast kõrgema palga välja.

huvitav, kuidas toimivad praegu Reformierakonna fraktsiooni koosolekud.
kas on tegu postkastiga, kus edastatakse kõrgemalt poolt tulnud juhtnööre ja käske, mis fraktsioon siis teadmiseks võtab (sh näiteks kõrgemate PR-inimeste väljamõeldud ja mõne kõrge konsultatiivkogu heakskiidetud standardvormelisi, mida siis igayks ajakirjanikule kordama peab)?
kas on *põhimõtteliselt* võimalik, et fraktsioon läheb valitsusega vastuollu või formuleerib teistsuguse põhimõttelise seisukoha kui ministrid, kelle ta valitsusse delegeerinud on? lõppeks on ju nemad, Riigikogu saal, need, kes annavad tööd valitsusele ja peaks neid kontrollima.
ja mis juhtub siis, kui selline seisukoht on formuleeritud, fraktsioonis või kuluaaris? kas siis läheb Jürgen Ligi sellega Ansipi juurde ja räägib nelja silma all? kus on need roosi varjud ja rebendid looris, millest valitsuspartei erakonnasisest demokraatiat näha on?

no Keskerakonnas on niikuinii roheline marker ja punane marker, nii et poleks mõtet fraktsiooni koosolekut vast pidadagi. Riigikogu pingis võib nagu jalaväeryhma rännakukolonnis käemärke edasi anda: igayks näeb käemärki oma ees pingis istujalt ja dubleerib, et tema taga pingis istuja näeks ja dubleeriks (iseasi, kas nad kõik seal nii rivipädevad on, et niukest mehhanismi usaldada).

VII koosseisu ajal tegid Riigikogu komisjonid ja tegelikult ka saal valmis kogu selle õiguskorra, mille järgi elame ja mida aeg-ajalt ikka rikume. yldiselt on hästi läinud, et meil ei ole nigu Ukrainas, kus isegi demokraatia- ja õigusriigimeelsed ei suuda järjekindlalt asju ajada niigi tsiviliseeritult nagu Keskerakond meil (vähemalt nii mulle tundub, hea meelega kuulaks inimesi, kes räägivad, mis seal Ukrainas õieti toimub).

põhimõtteliselt on raske leida ilusat kriteeriumit, mille järgi neid häid töötegijaid määrata. praegu toimib Riigikogu suuresti kummitemplina (iga kord, kui ma seda sõna kuulen, mõtlen ma Antiik-Kreeka moodi sammastega maja kujulise kummist mänguasja peale, mis kusagil Malaisias või Hongkongis odavalt tehtud on, kuigi see on kohatu), mis oma jäljendi igale ministeeriumide masinavärgist tulnud ja vabariigi valitsuse heakskiidu saanud paberile.

aga kui mul oleks aega selle vastu huvi tunda (mida ei kipu olema), siis vaataksin komisjonide protokollide poole. eriti erikomisjonid ja nooremad komisjonid, näiteks Euroopa komisjon, mille huviala langeb yhte ylekoormatud välisministeeriumi omaga.

yldse: igasugune rahvusvaheline suhtlus on samavõrd oluline esindusfunktsioon kui mäe peal sitsimine (hih-hih: võrdle väljenditega "paneme ta istuma", "jäeti istuma", "teeb tagumikutunde"). Silver Meikar on Ukraina vahet sõites väga tubli old, igasugune Gruusia-suunaline suhtlemine on meile ka ju yha olulisem. eriti siukestes tsaariaegse byrokraatia traditsiooniga maades on narodnyj deputat tähtis mees ja võib kohalikku elu kuhugi liigutada ning olulisi sidemeid sõlmida ehk pareminigi kui mõni lihtne kaupmees (sest kõik meie ylioligarhidki on Vene mõistes mikromehed).

peale selle võib Riigikogu liige teha tööd Toopea mäelt allpool, sest tal on autoriteet ja rahva mandaat. aga tõesti: kes siis kohtub tegelike valijatega ja arendab koostööd kodanikeyhendustega, mille taga ei ole kellegi kartellihuvide esindamine? kes siukest altpoolt-initsiatiivi seadusandjas kogu esindab? kes on "juhtmed", kelle kaudu aktiivne kodanik või vabade inimeste yhendus võiks omi muresid kõrgemale kuulutada?

mida on näiteks Elle Kull Punase Risti ja UNICEFi rindel teinud peale neile oma näo laenamise? kuigi tema nägu on kyllalt kena - pale mul maksab poole ilma -, et sellegi laenamist juba iseenesest kõrgelt hinnata.

habemus papam

kõrgemad väed on ilmutanud uue suure pealiku nime.

palju õnne Meelisele.