Kõik asjad rohelises toas, ega nad polnud muud kui katsed haarata seda nimetut, astuda ta jälgi mööda teades, et igal käänakul võib paista kummalise selg. Poole seinani ulatuvad riiulid kirjute raamatutega, – iga küljes oli lõik elu, mõni saadud nälgimisega, teine päris jumalamuidu. Keegi ei tahtnud laenata neid, sest nad kirjeldasid enamasti maid ja inimesi, kes olid metsikud või maha jäänud kultuuri räpakast käigust. Ja ometi raamatudki viisid vaid lävele, mille kohal uks seisis lukus. Asjad riiuleil: Espirito Santo odad haihammastega, Geelvinklahe kuklatoed grandioossete, suitsust, inimeserasvast ja leitsest haisevate vormidega, pandanuslehist kirjalised samoa lehvikud, batakite roostunud raua värvilised nõiakepid, korallikillud Manu'a karidelt segamini lõhnavaist pandanusubadest keede ja täistopitud lindudega, kes rähmuste klaassilmadega vahtisid siniseid akna eesriideid, Uusbritannia tridaknakarbist nikerdatud sõlgi, ereroheline maori tapper nefriidist ja palmilehist põimitud korvikesi. Aknalaual värvilt vaevalt eralduv hallist kivist looteilmeline Hivaoa ebajumal, kelle suured silmad nägid teispool maa kumerust oma austajaid surevat tiisikusse. Ta kolmesõrmised käed olid liiga väikesed ja ülearu tugevalt litsutud rinnale, et oleks suutnud aidata. Põrandale laotatud kulutamatud pruuni ja kollakasvalge kirjud tapamatid Hawaiist, millede vanadusest Varilgi polnud aimu. Laual hunikus suuri pilte palmide ja tumedate inimestega, täis kritseldatud lehti, raamatuid ja pliiatseid. Neile mõeldes Vari naeris, sest tal oli eriliseks kireks osta pliiatseid, kuna Gustav Marama sundis vanasti ta elama üheainsaga. Neid oli niipalju, et ta arvu küsijaile rääkis mongoli eeposeist, milledes järjekindlalt on lauldud sangari karjast, kuidas seitse korda on katsutud loendada loomi aga alati mindud segamini. Tammepuust kaanega kolmejalgne kavaliud tindipotiks ja Viti Levu inimeselihasöömisekahvlist tehtud sulepea. Eks need kõik olnud katsed aheldada määritlematut? Milleks muuks oli väikesel järil lillakassinine kullatud reljeefidega kast. Puhtamaid ja jooksma sundivamaid helisid ei saanud ju ainsast maailma muusikariistast kui sellest valgevasest plaadikestega gamelangist. Tema kõrval köögutas, käed aupaklikult külgedel, obsidiaanist ja haikalaluust kokkulapitud silmad säravad nagu kassil, nähtamatu rusika all tumepruun, kikkhabemega, surmkõhn deemon Rapanuilt.
Rapanui vabastamine
ehk
Kajakad
jumalate
kalmistul
See on tühijutt, mille Euroopa
vaenlasile tulusaks ajaviiteks
ja kurva südame rõõmuks on
kirja pannud
Uku Masing
(Tallinn «Eesti Raamat» 1989
lk 8–9)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar