Enn Vetemaa räägib mälu järgi ja valesti Ekspressis ymber Andres Ehinalt kuuldud jukagiiri muinasjuttu:
Külas elanud üks mees. Mis ta nimi oli, seda ma enam ei mäleta. Kõlas umbes nagu Osoaviohimm. See oli väga halb inimene. Ta kuses igasse allikasse ja polnud roppu sõna, mida ta suhu poleks võtnud. Tihtilugu veel mitu korda järjest. Ja Osoaviohimmil oli poeg, kes oma isast üldse mitte maha ei jäänud. Nad sõid ka kaugemaid sugulasi, kuid neil oli nii hea seedimine, et nad ikka ellu jäid.lugege või kuulake ka nõid Kõkvati ja unesnõiduja lugu, need tšuktši muinasjutud on Ehina enda tõlgitud ning loetud ja õiged. kes mind lihalikul kujul näeb, võib kuulda yht lugu põdra kõrvast kukkunud poisikesest, mida ma nyydseks niikuinii valesti räägin. Kaplinski tõlgitud ja kokku pandud kahe päikese raamat oli ka hea, aga pole praeguseks vist nii laialt tuntud.
Külarahvas otsustas, et need kaks halba inimest tuleks ära tappa – söövad muidu veel kogu külarahva ära. Nii tehtigi. Aga külarahvas oli kaval. Nad lõid esmalt maha poja. Võtsid suure tüki poja maksa ning keerasid selle nartsu sisse. Viisid siis Osoaviohimmile. Osoaviohimm ei tänanud, sülitas mitu korda ja ütles mitu roppu sõna järjest. Hakkas siis liha sööma. Kui pool tükki söödud oli, haaras äkki kõhust kinni.
“See on minu poja maks. Ma tunnen ta ära täide järgi. Nüüd ma suren küll ära.”
Osoaviohimm läks õue, karjus natuke aega ja suri tõesti ära. Nii juhtub igaühega, kes sööb oma poja maksa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar