kummist tempel kõrgel mäe otsas

"Kindlasti on Riigikogus ka ausaid inimesi, kuid praeguses valguses ei paista nad lihtsalt enam välja. Kahju."
nii kirjutab tsura (kiä õigõhe määnegi tsura olõ-i).

tegelikult võiks neist ausatest inimestest nimekirja teha. või lihtsalt parematest töötegijatest. koos teenetega. sealjuures olen kindlalt seisukohal, et kohalkäimine pole kyllalt hea kriteerium ega õieti mingi näitaja (mis on lihtsalt mõõdetav ja mille kohta teeb statistika ilmselt juba Riigikogu kantselei ajakirjaniku eest ära, nii et tegelikult ei kõlba need numrid kuhugi peale SLÕLi-taolise meedia).

teisi kriteeriumeid?
mäletan, et Vootele Hansen esitas kunagi VII koosseisus kõige rohkem läbi läinud parandusettepanekuid seadustesse (praegu peaks olema XI, see VII koosseis astus ametisse sygiskuul 1992). oli koalitsioonis, nii et need ei olnud juntimis- ehk obstruktsiooniettepanekud, mida protseduuri järgi läbi hääletada tuleks.

kohalkäimine ja tehtud töö olla VII koosseisu ajal tõesti kaks ysna ise asja old.
* mõni käis kogu aeg istungil ega teind tööd yldse,
* mõni tegi palju tööd ja käis istungitel ainult hääletamas, kui vaja oli,
* mõni tegi tööd JA istus kohal,
* neljandad ei teinud tööd ega käinud istungitel.

istungite aja sisse käib ju igasugu vabad mikrofonid, aruandmised, mida saab paberi pealt kah lugeda ja - mis kõige olulisem - teleka ja meedia jaoks poosetamine, kui neljas võim rõdul juhtub olema. Briti parlamendiylekandeid vaadates (aastail 1997-1998 Sky News või keegi näitas pidevalt ja ma huviga vaatasin) tundus mulle, et neil peaks kohekohe valimised tulema, et nad seal kogu aeg kampaaniat teevad. aga ei old valimisi ligi. teevadki kogu aeg kampaaniat saalis. töö käib mujal ja sellele jälile saamiseks tuleb veidi kaevata ja huvi tunda.

olulised hääletused võtavad kõikide istungite ajast ainult tyhise osa. fraktsiooni pealiku ylesanne on garanteerida distsipliin, asjad vaieldakse läbi ja otsustatakse ära fraktsiooni koosolekul). Isamaa fraktsiooni pealik VII koosseisus (arvake, kes oli, esimesele õigesti arvajale pudel õlut, siidrit või veini) luges kõik parandusettepanekud läbi, ka opositsiooni omad (need EI OLNUD automaatselt kõlbmatud nagu praegu, mõte oli seadusi teha systeemselt ja korralikult), ja põhimõtteliselt tegi oma tööd hästi ning teenis lihtliikme omast kõrgema palga välja.

huvitav, kuidas toimivad praegu Reformierakonna fraktsiooni koosolekud.
kas on tegu postkastiga, kus edastatakse kõrgemalt poolt tulnud juhtnööre ja käske, mis fraktsioon siis teadmiseks võtab (sh näiteks kõrgemate PR-inimeste väljamõeldud ja mõne kõrge konsultatiivkogu heakskiidetud standardvormelisi, mida siis igayks ajakirjanikule kordama peab)?
kas on *põhimõtteliselt* võimalik, et fraktsioon läheb valitsusega vastuollu või formuleerib teistsuguse põhimõttelise seisukoha kui ministrid, kelle ta valitsusse delegeerinud on? lõppeks on ju nemad, Riigikogu saal, need, kes annavad tööd valitsusele ja peaks neid kontrollima.
ja mis juhtub siis, kui selline seisukoht on formuleeritud, fraktsioonis või kuluaaris? kas siis läheb Jürgen Ligi sellega Ansipi juurde ja räägib nelja silma all? kus on need roosi varjud ja rebendid looris, millest valitsuspartei erakonnasisest demokraatiat näha on?

no Keskerakonnas on niikuinii roheline marker ja punane marker, nii et poleks mõtet fraktsiooni koosolekut vast pidadagi. Riigikogu pingis võib nagu jalaväeryhma rännakukolonnis käemärke edasi anda: igayks näeb käemärki oma ees pingis istujalt ja dubleerib, et tema taga pingis istuja näeks ja dubleeriks (iseasi, kas nad kõik seal nii rivipädevad on, et niukest mehhanismi usaldada).

VII koosseisu ajal tegid Riigikogu komisjonid ja tegelikult ka saal valmis kogu selle õiguskorra, mille järgi elame ja mida aeg-ajalt ikka rikume. yldiselt on hästi läinud, et meil ei ole nigu Ukrainas, kus isegi demokraatia- ja õigusriigimeelsed ei suuda järjekindlalt asju ajada niigi tsiviliseeritult nagu Keskerakond meil (vähemalt nii mulle tundub, hea meelega kuulaks inimesi, kes räägivad, mis seal Ukrainas õieti toimub).

põhimõtteliselt on raske leida ilusat kriteeriumit, mille järgi neid häid töötegijaid määrata. praegu toimib Riigikogu suuresti kummitemplina (iga kord, kui ma seda sõna kuulen, mõtlen ma Antiik-Kreeka moodi sammastega maja kujulise kummist mänguasja peale, mis kusagil Malaisias või Hongkongis odavalt tehtud on, kuigi see on kohatu), mis oma jäljendi igale ministeeriumide masinavärgist tulnud ja vabariigi valitsuse heakskiidu saanud paberile.

aga kui mul oleks aega selle vastu huvi tunda (mida ei kipu olema), siis vaataksin komisjonide protokollide poole. eriti erikomisjonid ja nooremad komisjonid, näiteks Euroopa komisjon, mille huviala langeb yhte ylekoormatud välisministeeriumi omaga.

yldse: igasugune rahvusvaheline suhtlus on samavõrd oluline esindusfunktsioon kui mäe peal sitsimine (hih-hih: võrdle väljenditega "paneme ta istuma", "jäeti istuma", "teeb tagumikutunde"). Silver Meikar on Ukraina vahet sõites väga tubli old, igasugune Gruusia-suunaline suhtlemine on meile ka ju yha olulisem. eriti siukestes tsaariaegse byrokraatia traditsiooniga maades on narodnyj deputat tähtis mees ja võib kohalikku elu kuhugi liigutada ning olulisi sidemeid sõlmida ehk pareminigi kui mõni lihtne kaupmees (sest kõik meie ylioligarhidki on Vene mõistes mikromehed).

peale selle võib Riigikogu liige teha tööd Toopea mäelt allpool, sest tal on autoriteet ja rahva mandaat. aga tõesti: kes siis kohtub tegelike valijatega ja arendab koostööd kodanikeyhendustega, mille taga ei ole kellegi kartellihuvide esindamine? kes siukest altpoolt-initsiatiivi seadusandjas kogu esindab? kes on "juhtmed", kelle kaudu aktiivne kodanik või vabade inimeste yhendus võiks omi muresid kõrgemale kuulutada?

mida on näiteks Elle Kull Punase Risti ja UNICEFi rindel teinud peale neile oma näo laenamise? kuigi tema nägu on kyllalt kena - pale mul maksab poole ilma -, et sellegi laenamist juba iseenesest kõrgelt hinnata.