Arni kysis hiljuti, kellele kuulub tema keha. sellele kysimusele on võimalik anda vastus ka juriidilisest ja rahalisest kyljest. esiteks: omand on ilmselt lõppeks ikkagi isiklik, aga peale omandiõiguse on veel igasugu muid õigusi (ma võtan neid termineid veidi tinglikult ja ylekantult, nii et paratamatult vägistan mõisteid, võttes keha nagu kinnisvara, aga andke mulle see ilkumine andeks, kui suudate). tööandjal ja perekonnal ning näiteks korteriyhistul (ja samas vaimus edasi) on inimese kehale teatavaid valdusõigusi. ka riigil, kuni ajateenistus on kohustuslik. riik ja kohalik omavalitsus panustab kohustusliku ja vabatahtliku hariduse kaudu igasse inimesse miljoneid, aga selle eest suurt midagi ei nõua, nii et selle aspekti võib kõrvale jätta, liiati kuulub see pigem meele kui keha kohta käivate õiguste valda.
tulles lähemale tervise ja eluviiside kysimusele, tundub mulle (mulje põhjal, mis mulle kehtivatest seadustest on jäänud), et inimese tervis kuulub talle endale, haigused ja nende ravi on yhiskondlikult solidaarne. sinu haigus on haigekassa kaudu kõigi sotsiaalmaksu maksjate asi. kes tarvitab kalleid vähiravimeid, on selle yle kindlapeale ise kah mõelnud. kes tahab, et tema tõved ja halb tervis oleks tema enda asi, võib kolida Ameerika Yhendriikidesse: sealne tervisekindlustussysteem (või selle olematus, sõltuvalt osariigist ja sellest, millised tervisekindlustusprogrammid millisele inimesele laienevad) jätab inimesele endale rohkem vabadust arstile ise ja otse maksta.
kui tööandja võimaldab sul sportida ja oma tervist niiviisi paremana hoida ning tegelikult ka maksab sinu prilliklaasid kinni, siis saame siia veel yhe tegija, kes sinu keha eest hoolt kannab.
põhimõtteliselt on nende visandatud piirjoonte järgi võimalik igalyhel endal välja arvutada, millistes piirides rahalised kohustused ja õigused tema kehale laienevad ja kes neid kontrollib. mõistlik oleks kõigepealt välja arvutada, palju maksad aastas sotsiaalmaksu, millest toetad meie tervishoiusystemi, ning see summa kanda plussveergu. seejärel välja selgitada, kui palju läheb maksma arstiabi (koos seotud teenustega) ja ravimidotatsioon, mida sa sellesama aasta jooksul tarvitad, need summad tuleb vastavalt kanda miinusveergu. tähele panna tuleb, et hambaravi tuleks panna plussveergu (ja kui oled need 300 krooni välja võtnud, siis need miinustesse). tööandja antud soodustused ja muu selline pisem pudi-padi võivad asja samuti kallutada. arvestada tuleks ka haigekassa kulul kodus haige oldud päevi. tööandja kulul kodus haige oldud päevadega võib minu poolest talitada sydametunnistuse järgi.
kui maksad rohkem, kui tarvitad, võid olla uhke, et toetad teisi, kes on põduramad. see annab sulle moraalse õiguse paigutada oma blogisse sotsiaalreklaam "Käi jala!", "Söö rukkileiba!", "Söö rohkem kala!" või midagi sarnast. kui tarvitad rohkem, kui maksad, on mõtet nende reklaamide sõnumile mõelda.
kindlasti on siin olulisi tehnilisi nyansse, mida soovitan teadjamatel kommentaarides põhjalikumalt käsitleda, kuid yldjoontes võiks see olla yks meetod, mille abil selgitada välja, kellele kuulub sinu keha ja kellel milliseid pretensioone sellele olla võib. paraku ma ise lähema pooleteist nädala jooksul sellest diskussioonist osa ei võta, kuna arvutisse ei satu.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Mina maksan rohkem kui tarvitan, seega on mul täielik moraalne õigus öelda "ole selline, milline tahad":D
Muide, mingi hetk hakkasin ma mõtlema, kellele kuulub su keha siis, kui sa surnud oled - et kelle õiguslikku valda ta siis kuulub - endine omanik on justkui surnud ja seega enam mingi isik ei ole ja nii edasi. Et kellele too laiba üle otsustamisõigus siis kuulub? (Kas näiteks on võimalik, et kodanik X annab oma nõusoleku, et tema keha võidaks pärast tema surma kasutada kannibalistlikel või nekrofiilsetel eesmärkidel?)
Öö on hiline, pea väsinud, ja nõnda sinna igasugu kummalised mõtted pähe hiilivadki.
Postita kommentaar