pastelne pohmell ehk ebaolulist eilsest õhtust

kell pool seitse saatis Sveti sõnumi, kus ytles: lähme õlut jooma. saan selle kätte Rolandiga Vallikraavi uulitsas vesteldes. oli vasta tuld ja rääkis rootsi anakronistide laada ja topeltsõja muljeid. võtame Sveti raamatukogust seltsi ja läheme Gruusia saatkonda. Roland tellib hatšapuri, mille kolme peale nahka paneme, Sveti mingi supi (seljanka?), mille seest saan kõik oliivid, mina hartšosupi. lisaks klaas õlut igayhele, mul tume, teistel hele.

sealt läheme edasi Illegaardi. Roland lubab kyll ära minna, aga ei lähe, tuleb Illegaardi kaasa. talle helistatakse, et võtku koju hapukoort kaasa. (hm. oli see nyyd Illegaardis või Marja uulitsa peal väljas või Marja uulitsa peal sees, kui ta räägib oma skvottimismuljeid Ujula uulitsast? ei mäleta.) kolm heledat õlut kahe hinnaga. yhte hoiame Enelile, kaks joome ära Svetiga. Roland ähvardab, et rohkem ei joo, aga joob paar lonksu Eneli oma. jõuab lõpuks ka Eneli, tähtsa sotsioloogitöö sellepäevase jupiga yhele poole saanud. vast kymme minti hiljem lubatust, aga yldiselt poole yheksa paiku. Roland, värske pruulijate gildi õpipoiss, räägib topeltsõja kogemusi, eriti kokteilide segamisest. Sveti ähvardab magama minna, aga ei lähe.

edasi Zavoodi. Roland tellib algul kaks korda kaks sentiliitrit "Plutooniumi", mille me kahekesi ära joome. Sveti ähvardab laulma hakata, kui talle ka "Plutooniumi" antakse. Roland läheb tellima. tuletame meelde, mis laule meie ylejäänud kolme yhises repertuaaris leida võib. saame umbes kaks udmurdi ja kaks setu laulu. vaatan, mis Rolandit kinni peab. vahepeal on ilmunud ka Toomas. Roland teeb hoopis väljas Alexandriga suitsu, mitte ei telli. läheme leti juurde, Roland tellib kuus korda kaks sentiliitrit "Plutooniumi". ootame, kuni need aeglaselt valmis segatakse ja nende hind kokku arvutatakse. viime lauda. peame aru ja jagame ära, nii et Toomas ei saa midagi (ei taha, sellepärast), Sveti ja Eneli saavad kumbki kaks sentiliitrit, meie Rolandiga kumbki neli sentiliitrit. laulame vaikselt ja tagasihoidlikult setu šlaagrit "Pirgo sõidi Petserehe". Sveti segab vahele, sest teab yhte värssi, mida ma eest ei öelnud. parandan ennast. Toomas saab laulust ainult nii palju aru, et keegi jõi ennast väga purju, kuigi truilt ja ustavalt kaasa laulab. (aga see vist ongi kogu laulu mõte yldjoontes, joomise kahjulikkus ja karskuspropaganda või nii?) Sveti ähvardab jälle magama minna, mistap suundume Krooksu asemel Supilinna, et seal ära proovida Sveti toodud ukraina viin.

Toomas paneb ette teha tee peal yks "Tsairo mairo". teeme. Eneli närib tähte ja seetõttu teist korda laulame läbi Toomasega kahekesi, sealjuures paari viimase rea järjekord läheb sassi. Toomas võtab syy omaks, kuigi seda ka mulle jagub. jõuame Kloostri poe juurde. Toomas, vihmavari käes, pöörab ringi, et minna veel mingite inimestega kohtuma, kellega lubanud on. meile jääb kamba peale ainult Sveti vihmavari, mille alla mahub ka Eneli. Roland näeb Herne uulitsas vabalt yle nende peade ja vihmavarju ning tunnistab, et tunneb ennast tõeliselt pikana, pikemana kui tavaliselt. käime Herne poes. Roland ostab purgi marineeritud terveid kurke. surub selle mulle kätte ja keelab maha pillata. ma ei pilla.

jõuame Marja uulitsasse. joome ära Sveti ukraina viina ja sööme ära kurgid. korra joome Elsa Gretškina terviseks või pigem mälestuseks. räägin Rolandiga beibejuttu relvadest. Sveti tuletab meelde Dneprodzeržinski linna nime, hiljem laseb arvutist Ižkari humanitaarlytseumi udmurdi-vene koori lauldud laulu "Kaunistagem eesti kojad" ja esimese vene helifilmi seest dresiiniga sõitva mari laulu (mis on nagu mari rahvalaulud ikka). annan Enelile kaks mari kandlelugude õpikut, mis koosnevad põhiliselt nootidest ja mille hommikul neid ustavalt säilitanud Jaak-Alberti käest Herne uulitsas tagasi sain. Roland näitab Svetile mälupulga pealt pilte, mille Katrin ajaloomuuseumi kogudes säilitatavast muinasaegsest varustusest ja muinasaegsetest ehetest teinud on. loeme ukrainakeelset valimispropagandat, mis räägib meile, miks Ukraina Parteid peaks Kiievi linnaraadasse valima. Sveti räägib ukraina ortograafia erijoontest. Rolandi arvates on tunne revolutsioonieelne. tuletame meelde Lesja Ukrainkat ja maja, milles ta Tartus elas. ajan uulitsate nimesid segi, aga lõpuks vist nimetame ikkagi asukohaks Kastani uulitsa. Eneli kurdab, et kavatses kyll tubli olla, aga ikka on siin. aga õige pea, umbes kesköö paiku, läheme laiali.